Ma surfasin täna netis ja täpselt sellist sugitooli, nagu ma ette kujutan, ma ei leidnudki. Õige kuju on selline, kuid pildil oleval isendil on absoluutselt vale värv (sellel tüdrukul, mu tekstis on särav potisinine):

Tal oli mõistus, mida...

Veel üks õnnelikult lõppenud lugu, ohkas ta hääletult, sulges raamatukaane ning asetas raamatu taas tugitooli kõrvale maha. Üheks hetkeks lasi ta end mõtetel kanda tolle salapärase ränduriga kaasa. Tema seal raamatus leidis oma armastuse, võitles selle nimel ja võitis. Aga tema? Mille nimel tema ise võitleb iga päev? Ümber ringi nägi ta vaid inimesi, kes õppisid, arendasid ennast, töötasid üles oma karjääri, toitsid oma peret oma ennetega. Mida tema oskas? Mille nimel võitles? Ilmselgelt ta võitles, muidu poleks vaja puhkust tugitoolis - eraldatust maailmast ega muud, mille raamatute lugemine meeldiva kaaslasena kaasa toob.

"Ellujäämine!" pomises ta endamisi, meenutades maksmata telefoniarvet ning viimaseid toiduriismeid köögikapis. Vaevaliselt ajas ta end tugitoolist püsti ning suundus kööki. Tilluke köök säras üle mitmete pikkade aegade taas puhtusest. Muudatused, mida ta kartis, tõid kaasa vähemasti midagi head - ta koristas taas! Isegi, kui ta tundis seda ängistavana, turtsudes vahel, et töö, koristamise ja söögitegemise kõrvalt võetakse temalt viimanegi raamatulugemise aeg sootuks. Isegi, kui ta seda meeletult ja pea paaniliselt taga igatses, teadis ta täpselt, mis on kohustus ja mis võimalus.

Täna oli vaba päev - ei mingit koristamist vabal päeval! Ei mingit söögitegemist ainsal vabal päeval! Vaikse sisseharjunud näpuliigutuse saatel klõpsatas veekann tööle ja ta astus akna juurde. Sõnatult, vaikust lõhkumata toetas ta lauba vastu jääkülma aknaklaasi ja ootas. Mis on see, millega tema siin maailmas hakkama saab? Mida öeldakse tema matustel kõnet pidades?

"Tal oli mõistus, mida ta iial kasutada ei osanud. Küllap polnud ta teadlik aju olemasolust tema kehas," sosistas ta kibedad sõnad. Veeaur tema soojast hingeõhust tardus klaasil momentaalselt kummaliseks ornamendiks ning just nagu kompenseerimaks vee tahkumist klaasil, voolasid tema silmist pisarad.

Kummaline, kuidas midagi nii kaua oodatut kord saabudes keeldub lahkumast. Vaid veidi aega tagasi oli ta oodanud pisarate lunastavat soojust, kuid neid ei olnud. Ja nüüd, mil nad viimaks ometi kord saabunud olid, näis, et nende eest pole kuhugi pääsu. Iga väiksemgi negativism voolas mööda ta põski alla; iga vähegi kurvem mõte leidis tee soolastesse pärlitesse; iga tunne, mis oli liiga tugev läbi elamiseks aurustus tema põskedelt. Ta naeratas ja sosistas veel korra jäisele aknale: "mitte veel üleliia kalestunud!"

Veekeetja klõpsatas. Tema raputas vaid pead, pühkis käeseljaga pisarad, täitis kruusi, mille põhjas ootas ustav mustjaspruun puru, keeva veega ja suundus taas tuppa. Oli ometi vaba päev! Oli päev, mille ta sai veeta oma elukaaslase, armastuse ja armukesega - tumesinise tugitooli ja suure raamatukuhilaga selle kõrval. See mõte meeldis talle - tema armastus, tema soojus ja turvatunne. Vaikselt asetas ta kruusi tugitooli kõrval seisvale taburetile, mis diivanilaua austava rolli endale oli saanud. Ta põlvitas tugitooli ette, toetas ikka veel külma õhkava lauba vastu pehmet sinist sametit ja lasi pisaratel voolata. Vähemalt keegi, kes kuulab, mõistab ja lohutab. Ja olgugi ta hirmud irratsionaalsed, ei ole nad seetõttu veel vähem reaalsed. Tema rahakotis polnud enam tuultki ja hinges valitses vaid suur hirmunud laps, kes ei teadnud, kuidas maailma muutumisega toime tulla.

Maailm muutis end iga päev. Alles see oli, kui puud lehte hakkasid minema ja juba oli taas talv. Külm ja kõle talv, mil ta ei suutnud unistada muust kui raamatutest, pehmest tugitoolikaisutusest, kuumast kohvist ja soojast tekist. Kuskil tänaval haukus koer, eemalt kostus lapse kilkamist - nemadki muutuvad iga päev. Nemadki peavad kohanema iga päev uue maailmaga, uute kohustuste ja teistmoodi võimalustega. Küllap saavad nemad paremini hakkama, lasi ta oma enesehaletsusel end veel viivu kaasas kanda.

Ja siis pühkis ta pisarad. Aitab! Ta puges taas oma kallima kaissu, pani ruudulise pleedi jalgadele, rüüpas sõõmu tulist jooki ning asus valima järgmist raamatut. Midagi karmimat sel korral, mõtles ta endamisi. Midagi, mille valu on suurem, kordades suurem tema omast, kuid mis ei mõjuks... morbiidselt... Tal oli mõistus, mida ta kunagi ei kasutanud...

Raamatu kaas avanes ning mured olid kadunud, kuklasse lükatud, et need ei segaks silmi lugemise ajal. Peagi imbusid tema mured selgroogupidi alla, jättes ajus ruumi vaid seiklusele, mille ta valinud oli. Jäägugi nad sinna, oleks öelnud tugitool, kui ta oleks osanud rääkida. Tugitoolid ei räägi selles maailmas ning too tumesinine isend oli pelgalt tavaline tugitool, mille sarnaseid mööblipoodides ikka liigub - osates olla vaid soe, mugav ja hubane kaaslane.

Ah, minge persse! Ma olen juba terve nädala elanud sellist rahulikku zen-elu. Siis kui Marie koolikott otsi hakkas andma, leppisime kokku, et see on veebruari eelarves sees ning kui vähegi sinnamaani kannatab, käib olemasolevaga. Ja ma unustasin teema teadmises, et praegu ei saa ma nii ehk naa midagi teha. Ja täna... hetk tagasi purunes ta voodi...

Olingi vist juba liiga rahunenud (isegi kaal hakkas talve algusele kohaselt kogunema). Ma nüüd lähen ja mediteerin mõnda aega enne kui ma üldse julgen midagi mõtlema hakata.

Veel üks nädal on täiesti märkamatult mööda saanud. Täna hommikul facebookis kolmanda advendi vihjeid lugedes, pidin tõdema, et aeg jookseb uskumatu kiirusega mu sõrmede vahelt läbi. Mitte midagi pole jõudnud teha. Mitte mingit jõulutunnet ei ole. Ainsad asjad, millega mategelen, on kohanemine ja ellu jäämine. Kohanemine on minu jaoks alati keeruline olnud, uued rollid tekitavad raskusi, uued inimesed ebakindlust. Peaaegu tahaks öelda, et ma ei viitsi pühade ajal isegi koju sõita - tahaks end arvuti taha unustada ja vaikuses kirjutada - olla see, kes olen. Tahaks end kööki unustada ja vahelduseks midagi asisemat küpsetada. No ausalt, kui ma kell pool üheksa töölt tulen, siis ma lihtsalt enam ei viitsi midagi ülemäära asjalikku küpsetama hakata. Noh, ja siis ma keeran kiiresti mingi söögi kokku, soovin lapsele head und ning nokerdan tunni või paar oma poolikute tekstide kallal (millalgi peab ju inimene hingama, eksole).

Meeldivaks erandiks siis laupäev, mil ma juba enne viite kodus olen. Ja nii sai ka eile 28 kõrvitsamuffinit ahjust välja võetud - sel korral siis jõulutemaatiliselt glasuuriga. Külalistega oli küll tiba nadisti (ega ma neid ju ei kutsunud ka), kuid süüa oli siiski hea. :P

Ja siis ma naersin õhtul enda üle. Tõsiselt irvitasin! Pole just palju päevi nädalas, mil ma ei pea mõtlema hommikusele ärkamisele. Laupäevad olen ma tööl ja enamiku muudest päevadest ka ning isegi, kui mul on nädala sees vaba päev (sel nädalal üks oli, teise röövisid ületunnid ja kriitilisel hetkel haigestunud töökaaslased), ei vabasta see mind lapse kooli saatmisest ning seega ka äratuskella ebameeldivast kohustusest.

Laupäeva õhtul ei kammitse mind miski! Siis võib olla üleval nii kaua kui tahan! Ja juba pelgalt trotsist tahan ma siis üleval olla. Eile siis kella viieni. Oh, ma mõnulesin! Surfasin oma kunagise klassikaaslase (Klarika Luht) fotode seas ja leidsin sealt ühe mängimiseks. Veidi pärast keskööd saatsin lapse magama ja asusin ise kirjutama. Pagan, mulle meeldib kirjutada siis, kui teised magavad, kui majas on vaikne, kuid ma pole üksi. Mulle ei meeldi olla üksi. Mulle meeldib, kui mu läheduses on inimesi. Ja ma jumaldan, kui ma ei pea nendega suhtlema - olla lähedal, tajuda sooja ja siiski lasta mõtetel rännata lugudes, silmadel raamatutes, sõrmedel läbi tikandite ning maitsemeelel surfata köögiriiulites. Olla olemas! Tajuda oma olemasolu ka teistes ja siiski omaette. Ma jumaldan neid õhtuid, mil ma saan rahulikult hommikuni teada, et mu tütar magab rahulikult mu lähedal ning minul on aeg tantsida varjudega akna taga, puhuda neid leegina sõnadesse oma tekstides, unistada ja uskuda ilusamasse homsesse. Unustada argisus! Unustada arved, mis ootavad maksmist, nõud, mis ootavad pesemist, prügikott, mis nutab esikus konteinerisse viimise järele. Tantsida! Tantsida sõnadega udusel nõlval.

Ja nii ma tantsisin:

aaMantlihõlmad tihedalt koomale lükatud, kael võimalikult külma kaitseks lühidaks tõmmatud, kõrvad krae vahel kõndis ta üle pakasest krudiseva lume. Ta oli lõksus. Lõksus sellel külmal maalapil, mille uskumatu kliimaga ta iial harjuda ei suutnud. Tõsi, osa sellest ilmas oli tema enda teha – tema joonistas taeva igal hommikul, andes maailmale teada päeva ilust või mahedusest.
aa„Rohkem punast,“ pomises ta vihasel toonil, tõmbas külmast sinise käe taskust ja viipas paar korda pintsliga taeva poole. „Kui ma pean selles jubedas külmas olema,“ karjus ta eikellelegi, „siis tundku seda ka kõik teised! Kuulete? Külma! Rohkem külma!“
aaViimanegi veri kippus lahkuma ta sõrmedest ja ta surus käe taas vandudes taskusse. Poolik sigaretipakk riivas ta hapraks külmunud nahaga sõrmenukke. Tülpimuse ja tüdimusega, kobas ta konarlikult sigareti järele, asetas selle suule ning püüdis tikkudega läita. Asjatult! Algul. Kolm tikku jõudis teravate vandesõnade saatel eilse tuisu vaaludesse, kuid viimaks saatis tema tegevust õnn. Veel viis minutit pusimist ja tal oli lõke – tilluke ja kaugelt liiga külm selle punetava taevaga talvehommiku jaoks, kuid siiski mingi soojus. Ta haaras taskust pintsli ja tõmbas taevasse natuke enam kollast – päike peaks peagi tõusma. Pakast oli niigi juba liiga palju.
aaEi! See pole tänane hommik, raputas ta kõhedalt pead ja tõmbas kiirelt paar väikest heledat pilvemügarat juurde. Persse, ilma nende pilvedeta ei kannataks ta külma välja.
aa„Ja mis minuga siis juhtuks!?“ hõikas ta retooriliselt lõkkele ja naeris kõledalt. Ta tõstis veelkord pintsli ning õhk jäätus uduhäguks, jäiseks, kriipivaks, verdtarretama panevaks häguks. Ta ju teadis, et tema ei sureks külmast. Kõik need teised, kellega ta nii sarnane välja nägi, sama verd jagas, samu tundeid kandis – kõik need teised sureksid selle hägusa lõkke juurde hommikutel nagu täna. Tema mitte! Temal oli jõud ja võim! Temal olid Anne ja Oskus ning senikaua kuni ta pole leidnud kedagi piisavalt suure hinge ja hea silmaga, kellele Anne ja Oskus edasi anda, hoiavad need teda neetuna elus.
aaKorts kulmude vahel sülitas ta ropendamise saatel läraka enese kõrvale lumme ning süütas uue sigareti. Mitte tikkudest, tikkude jaoks olid ta sõrmed liiga kanged, vaid oksaotsaga lõkkest.
Kolm tuhat aastat tagasi tundus taeva joonistamine nii ahvatleva võimalusena. Tol hetkel ei mõelnud too veidi vanem kui 20-aastane noormees mitte millestki muust peale tüdrukute. Tal oli silmarõõm, kes teda ei näinudki. Ja nii lasi ta ühel tundmatul võõral end lõksu meelitada ja taevajoonistajaks õpetada. Paar aastat õppimist ning viimaks andis too külla ilmunud võõras Ande ja Oskuse koos pintsliga talle üle.
aaSellest päevast alates joonistas ta igal hommikul taevast ja õhtuti, kui tuju oli, ning vahel ka keset päeva korra või kaks. Tüdruk, kelle pärast ta end sisse rääkida lasi, abiellus mingi suvalise kütiga, jäi vanaks ja koledaks ning suri paarkümmend aastat hiljem hambutu ja kibestununa. Tema jäi. Tema jäi täpselt niisama nooreks. Igal hommikul joonistas ta taevast, igal ööl joonistasid Anne ja Oskus teda – tagasi päeva võrra nooremaks. Õnneks, mõtles ta umbes kahekümne-kolme-miljondat korda, kasvasid ta juuksed ja habe nagu tavalistel inimestel.
aaTavalistel inimestel! Nüüd istus ta linnast kümnekonna kilomeetri kaugusel, vaatas argiselt tööle kiirustavate autode ruttu maanteel ning tundis kibedusega, kuidas ta oleks tahtnud selle jama ammust möödumist. Seal olid need „tavalised inimesed“ – liiga kiire vaatamaks tema tööd, liiga tehnilised tema ammusurnud kultuurist pärit hinge jaoks. Ta viskas lõkkesse mõned kuivad oksad ja vaatas taevast. Ei midagi keerulist täna hommikul! Ta haaras pintsli ja tõmbas triibu päikese kumalt otse üles – kollane lootus.
aaKasvav lootus? Hääbuv lootus? Millise pasa nimel oli ta ise suutnud end kolm tuhat aastat enam-vähem selgemõistuslikuna hoida? Millist lootus ta kandis või oleks pidanud kandma? Tema hormoonid möllasid ilusat perset nahes nagu vanasti. Tema süsteem toimis, veri voolas haavadest, nahk tundis külma ja pragunes valuliselt, süda tilkus haavadest – ta oli inimene! Ta ei olnud inimene.
aa„Ma ei ole inimene!“ röökis ta tuuletult seisva talveõhu poole. „Ma olen mingi väärastunud olevus Ande ja Oskuse meelevallas! Ebard! Ebard, kes matab kõik!“ Vihahoog tõstis ta jalgadele, kuuehõlmad pudenesid laiali, kuid see ei huvitanud teda. Käsi pigistas pintslisaba. Kui väga oleks ta soovinud taas murda pooleks pintslit oma kuuetaskus. Kui sellest oleks vähimatki kasu! Ei olnud. Kõik need varasemad korrad, mil ta pintsli murdis, valutas tema käsi nädalaid justkui oleks ta pintsli asemel murdnud käeluu. Viiskümmend seitse korda oli ta nende kolme tuhande aasta jooksul pintsli murdnud – teades täpselt, mida ta teeb.
aaValu oli ainult valu. Valu eest ei olnud taevajoonistaja iial kaitstud. Ta oli endiselt 25-aastane mees. Ta oli endiselt toimiv ja nägev, kirglik ja ihalev, armuv ja natuke egoistlik. Tema maailm noorenes iga päev. Ta raputas pead – mitte iga päev. Tunded hääbusid aeglaselt, mälestused kuhjusid endises rütmis ja nii jõudis ta iga paarisaja aasta tagant taas punkti, mil kõik näis vaid kõle talvehommik – pole kodu, pole kollet, pole sooja sõna. Olid vaid mälestused ja kibedus.
aa„Suitsetamine võib tappa!“ luges ta põlglikult oma sigaretipakilt ja läitis järjekordse sigareti. Närvilist mahvi tõmmates tajus ta irvitamaajavat teadmist – „Anne“ hoiab teda elus. Kui paljude ajastute tahma oli ta kogunud oma kopsudesse? Kui paljude tubakasortide, lõkkepuude, tehase katelde põlemise tahma oli ta hinganud ja hiljem suitsustesse sajueelsetesse pilvedesse köitnud? Siin peituski saladus, turtsus ta tõustes ja sigaretti maha loopides – Anne hoidis teda elus ja Oskus sundis teda mürke oma kehast taevasse maalima. Küllap oli ka tänane kollane vaid maksa ravimine eilsest joomingust.  Ja iga kord, kui ta pani taevasse oma keha, leidis keegi kuskil läheduses hommiku lummava olevat. Müüa oma keha hajuvate piltidena hommikutaevas!
aa„See ei ole lumm!“ karjus ta üksildastele lumistele väljadele. Ehmunud vares lendas kraaksudes kraaviperves kasvava lepa otsast minema. Mees vaid vaatas lendajat ja sisistas: „Põgene, jah, sina ka minu eest! Põgene! Nii nagu ma olen matnud kõik, kelle hinge olen lasknud. Kõik oma seitsekümmend kaheksa seaduslikku abikaasat! Kõik nende lapsed! Ja nende lapsed!“
aaJah, kaasad. Esimest korda abiellus ta vaevu kümme aastat pärast pintsli saamist. Sel hetkel ta veel ei teadnud oma mittevananemisest. Isegi oma vanuse ütles ta noorele kaasale ausalt. Aastad möödusid, nende lapsed jooksid kilgates mööda hoovi, tema naise näol olid kortsud ning mure tõi hallid juuksed esmalt kaasa meelekohtadele, hiljem üle kogu pea. Siis sai ta esimest korda aru oma kummalisest saatusest. Ta kasvatas habeme, et näha välja oma eale kohasem. Hiljem asus ta habet ja juukseid lupjama, joonistas taimemahlaga näole kortse ja teeskles lonkamist ning valusat selga. Küla rääkis! Küla rääkis ikka, et selles majas pole kõik õige, kuid nad suutsid küla petta piisavalt, et moorid neid rahule jätaks. Ainult tema naine teadis tõde. Õhtul magamistoas oli seda võimatu varjata. Öösel keppides oli tema tervislik seisund varjamatu.
aa„Mina olengi muinasjutt,“ sülitas ta lõkkesse. „Mina olengi karu või lõvi või misiganes loom, kes õhtul oma naha maha ajab ja printsina kaasa kõrvale voodisse poeb.“ Ja ta naeris, naeris hullumeelse naeru lugude veidrusest, inimeste ebausust ja suurushullustusest. „Prints! Prints aukliku kuuega! Prints ilma katuseta pea kohal! Suutlikkuseta kohaneda iga mööduva ajastuga!“
aaaJa samas – vahest polnud see tema, vaid mõni teine taevajoonistaja? Taevajoonistajaid oli sadu üle maailma, igaüks kimpus samade deemonitega. Igaühel oma Anne ja Oskus. Või osake ühest ja ainsast andest? Ta ei teadnud. Ta sai vaid uskuda. Kuid uskuda millesse? Jumalasse? Millisesse jumalasse, küsis ta endalt.
aa„Millisesse jumalasse!?“ karjus ta mõtte valgenevasse hommikusse. Jäine õhk sundis teda köhima ja vanduma. Kolm tuhat aastat elu maa peal oli näidanud nii paljusid jumalaid, paljusid uske ja uskumisi. Isegi siin, sellel killukesel maalapil, millelt ta lahkuda ei saanud! Ta oli siinse taeva joonistaja ega suutnud lahkuda enne Ande ja Oskuse üleandmist. Tema töö oli igal hommikul siinset taevast joonistada. Tema kohustus joonistada.
aaAlgul kasutas ta seda edvistamiseks ja siis hakkasid inimesed teda jumalaks kutsuma. Nad sosistasid, et tema käes on vägi ilma üle, vägi välgu, vihma ja päikese üle. Ainult tema teadis tõde – võimu tal polnud. Temal oli vaid kohustus joonistada päikesetõus. Teatud piirini võis ta ehk ilma juhtida. Viimati, kui tema noorim poeg kaheksakümne aasta eest kooli lõpetas, maalis ta iga paari tunni tagant taeva üle. Vihm pidi tol päeval sadama, kuid ta ei tahtnud rikkuda oma naise rõõmu päikselisest päevast sellise sündmuse juures. Muidugi sai see karistatud – järgmistel päevadel sadas kõik eelnenu lisaks tavalisele ning viljapõllud jäid lausvee alla, keldrid hakkasid niiskusest hallitama. Sealt saabus näljatalv. Nälg, mis viis hauda ka tema enese kaasa ning süüdistada ei saanud ta kedagi peale enese. Tema ja tema edevus, tema uhkus ja lohakus looduse vastu võitlemisel.
aaOh, seda lohakust oli veelgi. Iga kord armununa joonistas ta imelisi päikesetõuse ning võttis siis armsamal käest kinni ning viis tolle tõusu vaatama. Vahel lisas ta salaja mõne joone või nüansi. Ja siis oli tihtilugu nädalate viisi põuda – iga hommik viitas vaid imelisele ilmale, päikesepaistele ja linnulaulule. Tema õhkas ja tüdruk liibus iga hetkega üha enam ja enam tema kuue alla. Kuid viimaks hakkasid inimesed alati vinguma – „liiga palav“, „vili kuivab ära“, „sellist kevadet/suve/sügist/talve pole nemad varem näinud“, „kes selle pakase küll välja lasi“. Märguanne joonistajale lõpetamiseks. Iga kord leinas olles kurtsid inimesed liiga sajust ilma, pimedaid päevi ja madalaid pilvi. Valu oli valu ning seda jagus joonistaja mälestustes kaugelt liiga palju.
aaTa tõusis lumiselt palgilt, togis jalaga lõkke laiali ja astus edasi. Täna leiab ta endale koha peatumiseks, ütles ta iseendale. Ta ei harjunud iial talvega päriselt. Kuidas, kuradima pärast, sai nii olla, et kõigi oma kolme tuhande eluaastaga polnud ta tänaseni suutnud harjuda kliimaga kohas, mille taevast ta joonistas? Täna leiab ta endale sooja toa, milles ööbida, lubas ta taas iseendale. Ja veel enne selle sajandi hääbumist leiab ta uue joonistaja!
aaTa sülitas vihaselt maha ja siunas iseenda pateetilisust. Ta oli kord leidnud poisi, kellest oleks saanud suurepärane taeva joonistaja – hea käsi, ilumeelele avatud silm, karm lapsepõlv, mis kasvatas ta empaatiliseks ning mingi loomulik lüürilisus. Poisis oli kõik olemas! Tema sisemist suurust oli tunda juba kaugelt ning Anne ja Oskus oleksid tolles kehas suurima heameelega kodunenud, andes tema enese keha viimaks ometi talle tagasi. Tema oleks vananenud nagu kõik inimesed, ehk veel viimast korda abiellunud ning esimest korda omalapselapsi põlvel kiigutanud. Ja siis hakkas tal tollest kummalisest noormehest kahju. Poiss leidis endale tüdruku, tüdruk jäi lapseootele ning tema – tema tundis, et ei suuda röövida poisilt õigust vananemisele, lastelastele ning hommikusele unele.
aa„Millal ma viimati hommikul sisse magasin?“ küsis ta taevasse vaadates. „MILLAL? Ah?“ Ta teadis vastust – kolm tuhat aastat tagasi. Ta keeras krae taas vastu kõrvu, peitis käed sügavale taskusse ja hakkas astuma. Üks hommik oli taas alanud, päike tõusnud ning tema ei teadnud endiselt, kas lootus on tõusmas või kustumas.

.

Ma nägin täna öösel und, et mulle tulid laupäeval külalised ja me mängisime kaarte ja mu tuba oli nii jaburalt korras, et sellist küll keegi nii pea ei näe ja... ja... ja siis ma ärkasin ning asusin edasi lugema ja vigu parandama omaenese tekstis. Vaikides ja kuuma kohvi kõrvale. Nuh, vähemalt oli mul üks töövaba päev.

Ei ole olemas stressi, mida 24h kirjutamist ravida ei suudaks. Noh, igatahes: kroonprints on mürgitatud, üks printsessidest kadunud ja teine "õnnelikult" mehele pandud, kuningas tunneb end vastutavana kõigis oma laste hädades ja mina - mina olen tagasi omas elemendis.

Halb asi on see, et jõulud on vahepeal märkamatult nädala jagu veel lähemale tulnud ning mina olen kinni tekstis mitte jõulukingitustes. Pff! Peaks vist end kätte võtma ja tegutsema hakkama. Aga mul ei ole mitte mingit jõulutunnet! No ei ole sel aastal. Mariel ka kuidagi ei ole ja nii see lugu läks - tuletame vastastikku teineteisele hommikul meelde, et jõuludeni on nüüd nii vähe aega, oigame hetkeks ja läheme oma argitoimetuste juurde.

Ja laupäeval tuleb Eragoni sarja viimane raamat välja - seega tuleval nädalavahetusel Marie kindlasti midagi peale raamatu ei näe... Samas! Oot! See annab mulle hea võimaluse ta jõulukingitusega tegelemiseks - tema ei näe midagi ja süüa ka eriti ei taha.

Olgu siis vahepeal siin ka märk maas. Esimesed, ilusamad, uudised sisaldavad seda, et uue töökoha paanika on nüüd maas. Seltskond on lahe, bussid liiguvad nii hästi kui võimalik ja homme on pealegi vaba päev. Ehh, elu on lill!

Teisalt lõpetas mu pesumasin koostöölepingu ning nüüdsest on meil jälle majas pesumasin M33 (ja alles testimisel olev mudel M12). Iseenesest see mind väga ei morjenda. Eksisteerib ju lõppeks täiesti tõenäosus, et ma teksade ja tekikottide jaoks leian kuskilt mõne tuttava pesumasina, mis neid peseb ja tsentrifuugib samal ajal kui mina diivanil kohvi joon ja niisama lollu möla ajan. Ohakas on ju ka lill! (Ilus lill, pealegi!)

Aga siis see julmem ja õnnetum seik - pool nägu tõmbas tänaseks õhtuks paiste. Ja minu esimene vaba päev, selle asemel, et kodus lebotada, koristada, kududa ja kirjutada, saan ma minna ja otsida linna pealt hambaarsti, kes tahaks tegeleda mu... ma ei tea, millega - "hammastega" oleks ilmselge liialdus ja ilustus selle surnuaia elanike kohta. Ja sinna panen ma kogu oma raha (ja isegi mitte vaba raha). Ja ma kardan hambaarsti! Oeh, nüüd ma vajan küll sõpra. Ma kardan, ma kardan, ma kardan... Ja ma ei taha raekojaplatsi polikliinikusse minna, sest seal saab sõimata (vähemalt minusugune argpüks ja minu hammastega). Ja mul ei ole oma hambaarsti. Ja ma ei tea, kuhu minna ja kus võiks saada löögile, sest järgmine vaba päev tuleb järgmisel kolmapäeval (pühapäeva pole vist mõtet mainidagi) ja ma ei saa ju paistes näoga tööl olla. Ja ma kardan, et nad teevad haiget (kindlasti teevad ka - mingeid muistse vabadusvõitluse aegseid varemejupikesi on vaja välja opereerida). Mis see siis on? Karuputk? iga kord, kui päike välja hakkab tulema, lööb ihu hulluksajavaid ville täis? See pole isegi ilus mitte!

Ma olin nii kaua igasuguste mängude juures head nägu teinud, et viimaks tuli ikka endale tunnistada: tütarlaps, teil on stress - ja nii ma tuba ümber tõstma asusingi. Näähh, sellest võiks täitsa lahe pesa saada, kui ta viimaks korda saab, kuid minu käes võtab koristamine üldjuhul lihtsalt kordades rohkem aega kui teistel. Ma ei tea, kuid ma lihtsalt ei oska seda kunsti. Noh ja lisaks siis veel tõsiasi, et ma reedel 4 pappkarpi ostsin Prismast (ruudulised ja armsad) ja igaks juhuks kohe rohkem ei ostnud, sest ma ei mäletanud ju oma riiulialuse kõrgust ülemäära täpselt. Karbid sobisid kui valatult! Ja täna juurde ostma minnes selgus, et need on vahepeal otsa saanud!?

Hmhh. Kodu on minu kindlus ning järgnevatel nädalatel taas ainus suhtluskeskkond. Olgu ta siis kord aastas korras ja olgu ta siis stressimaandamise korras ka kord aastas natuke korras. Mine tea, äkki muutun ka viimaks iseenda visiooniks ja hakkangi lapiga ringi uhama õhtuti (kui lapse kampsun valmis saab). Kusjuures, ma ei mõista iseennast hetkel selle stressi osas. Ma ei saa päris täpselt aru, kas ma elan tagant järgi välja varasemaid idiootsusi või olen ma lihtsalt uue ees hirmul. Uue ees hirmul olen ma nii ehk naa. Ma olen alati hirmul, kui miski hakkab muutuma, kui peab oma päevakava ümber mõtlema, harjumuspäraseid plaane nihutama. Ma tahan teada, mida oodata. Ma tahan teada, mis tunne on sellises või teistsuguses rütmis elada enne kui ma sinna asun.

Ja siis ma vaatasin faile arvutis ja tundsin kuidas süda tõmbas tibatillukeseks kokku. Praegu pole teie aeg. Praegu pole aega nendega tegeleda. Praegu pole jälle aega! Millal siis on? Ma ei taha... Ja seda ka mitte! Mul on omad hirmud, omad deemonid ja neist ma ei taha isegi rääkida mitte.

Stress - olemas
Elamine - pea peale pööratud, lõpuni koristamata
Raha - statsionaarselt otsas
Aeg - statsionaarselt otsas
Unistused - tundmatusse tulevikku lükatud
Hing - tunneb end jõulueelselt üksildasena, rabeleb elu eest, et saaks tegeleda meeldivaga, kuid ma pidin teda kurvastama

Njahh, kunagi raadiost räägiti, et stressimaandamiseks on kolm olulist punkti:
1. ära suhtle ebameeldivate inimestega (tehtud!)
2. korista elamine ära (ma ausõna ei oska)
3. likvideeri võlad (neid mul õnneks väga ei ole, kuid kindlustunnet pole millimeetrigi jagu)

Olgu, ei kiusa teid, lähen ja tusatsen koristades edasi...

Oeh, kuidas tahaks kisada: "Peatage maa ja laske mul väljuda!" Ma järsku enam ei jaksa. Ma järsku enam ei suuda. Päriselt, kui te kunagi otsite hetke, millal Mairi murdus ja kibestus, siis: 29.11.2012 kell 16.25. Mul on ilge kopp ees vellest pidevast rabelemisest, pidevast "ellu jäämisest" ja ma, endalegi ootamatult, lihtsalt ei taha sellele enam mõelda.

Ma sain täna oma detsembri graafiku kätte. Noh, ma olin juba kartnud, et segapaarid lähevad sel aastal peesse - nii ka juhtus. Ja lapse jõulukontsert, kuhu ma pühalikult lubasin minna... Aga... mitte ainsatki nädalavahetust! iga viimne kui laupäev ja esmaspäev tööl. Täpselt ühe korra terve kuu peale on üldse kaks vaba päeva kõrvuti ning need on ka keset koolinädalat (noh, pluss need kolm riigipüha). Läbipõlemine esimese kuuga. Oleks ma seda kohe märganud, kui rääkimas käisin, oleks viidanud, kuid ma märkasin alles kodus... Ja tundsin end järsku väga väsinuna, soovimatuna maailma või iseennast muuta, soovimatuna pingutada.

Mul on kõrini sellest, et eelarve jookseb piiri peal või veelgi väiksema varuga. Ma ei viitsi! Ma ei taha enam hetkegi teha midagi lihtsalt selle pärast, et eib lauale saada. Ma tahan teha midagi, mis meeldib, inimestega kes on lahedad ja ma... ei oska mitte midagi... Ma pole oodatud ses suhtes kuhugi... pole nime, pole nägu, pole oskusi, pole... mitte midagi peale teadmise, et ilge koblakas on... Kõigest... (ja kui ma hambad ristis ennast läbipõletama ei asu, siis pole mul midagi... isegi sotstoetuse jaoks ei kvalifitseeru juba 9 aastat). Esmalt ing ja siis hambad varna? Või vastupidises järjekorras?

Tuli jah kräpp kokku, mis teha.

Räägitakse, et jumal kaitseb joodikuid ja idioote. Kui see nii peaks olema, siis olen mina mõlemat - nii idioot kui joodik. :) Ehk täna siis oli mu viimane tööpäev vanas kohas. Ja täna helistati mulle ühe koha pealt, kus ma eelmisel nädalal vestlusel käisin. Teisisõnu saan ma nüüd ühe nädala puhkust ja uue kuu algusest olen uuesti rakkes.

Aga nüüd tagasi kööki... Tõestama lapsele, et kui kõik hästi ja õigesti läheb, siis kombineeruvad kergelt kõrbenud suhkur ja vaarikad täitsa meeldivaks kombinatsiooniks (koos koore ja mandlitega)... Eks neid saab siis homme maitsta. Aga teisalt võib see kõik ka lihtsalt perse minna.

Iga kogemus on kogemus. Iga töö, iga päev, sündmus ja hetk annab teadmisi. Osa neist sünnivad koheselt kasumina välja võtta, teine osa kannatab CV-sse kirjutada või muul moel otsesemalt või kaudsemalt tuleviku jaoks talletada. Ma isegi ei tea, kas on häid või halbu kogemusi. Igas hetkes on oma iva. Igas hetkes on midagi, mille tark inimene saab kõrva taha panna, hiljem omatahtsi kasutada ning sealjuures üha enam ja enam areneda. Ma ei annaks iial ära ainsatki oma naeratustest! Ja ma ei julge loobuda ainsastki oma pisarast kartes, et alles jääb vaid õppimata õppetund, mida läbida uuesti.

Areneda! Suvalises suunas? Oh ei, kaugeltki mitte! Mida enam avardub silmaring, seda enam tõmbub koomale soovide ahel. Ja niimoodi vaikselt nügides, negatiivseid mälestusi tekitanud sündmustest eemaldudes ning positiivsematele sülle joostes, tabad sa ühel hetkel, et rada su ees on oma ja selge. Isegi kui sa ei tea, kuidas selle peale astuda. Isegi, kui sa pole päris kindel, kuidas ja millega sa hakkama saad või mitte. On vaid rada, mitte kolm ega kaheksa ühesugust teed.

Igal ühel oma rada, nii nagu omad kogemusetki. Ja nii nagu maanteedel, on ka siin laiemaid magistraale, millele paljud pöörduvad ja kitsamaid külavaheteid - konarlikke ja aeglaselt läbitavaid, kuid rahulikumaid ja kodusemaid. Ma valiksin metsatee , kitsa ja tühja keset lummavat loodust lootuses, et ka sellel rajal on võimalik ellu jääda ja peret toita ning katta. Ometi ei leia ma pealesõitu ning nii ma siiberdan paanika silmis pisarana sädelemas mööda maanteejuppi ning otsin; jäädes samal ajal jalgu ja ette neile, kel mine kiires ja sujuv; hingates lünklikult oskamatusest maanteel hakkama saada; luues ja lummudes mõttest oma isikliku metsaraja suunas.

Ei ole halbu kogemusi, on kogemused. Igal teel on peale- ja mahasõidud. Igal teel on eellugu ning tundmatu, mis talle järgneb. Tunne eellugu, aima järeldusi! Aga ennekõike: katsun ma ellu jääda. Vähemalt praegu.

Keerulised ajad vahelduvad segaste aegadega. Ja nii kogu aeg. Suvel, vahetult pärast Rootsi reisi, saatsin ma pisarate põskedele langemise saatel CV-sid koos sellise kaaskirjaga:


Tere!

Saadan teile oma CV õhkõrnas lootuses jääda silma ning leida tulevikus töökoht teie kaupluses. Olen 33-aastane üksikvanem teismelisele tüdrukule ning minu CV näeb kohati välja kirjum kui mustlase seelik. Ometi loodan ma kõikidest teenindusvaldkondadest tööd leida just raamatutega seonduvates struktuurides. Mulle meeldib lugeda. Peamiselt eelistan ma fantaasiajutte ja teaduslikku ulmet, kuid nii nagu enamik neist inimestest, kes lugemist pühaks peavad, olen erinevatel eluperioodidel rännanud oma silmade ja hingega läbi väga erinevate žanrite. Viimasel ajal olen lapse kõrvalt lugenud üksjagu ka otseselt teismelistele suunatud kirjandust.

Ma usun, et oleksin meeldiv täiendus teie kaupluse personali hulgas, osates soovitada klientidele raamatuid vähemasti oma lemmikriiulitest. Kasvatades last ning suheldes ka tema sõpradega olen saanud ka kogemuslikud oskused raamatu soovitamiseks (alustades küsimusest „millised raamatud sulle kõige enam meeldinud on?“ ja „Miks?“ ning jõudes seeläbi kindlasti mõne raamatuni, mis talle veel meeldiks).

Olles aus ja jäädes ausaks, peaksin ma põhjendama oma soovi ja valiku põhjusi. Jah, mul on hetkel olemas töökoht, mis nii mõnelegi inimesele tundub soojem ja mugavam. Kahjuks või õnneks ei ole mina „nii mõnigi“. Minu tänane töö eeldab teatavaid müügimehe omadusi – oskust helistada tundmatutele ning müüa; oskust koputada võõrale uksele ning müüa. Seda oskust mulle antud ei ole. Samas oman ma kogemust ka pelgalt klienditeeninduses (turul müüjana) ning tean, et piir minu suutlikkuse juures jooksebki mööda seda peenikest niiti – kui klient on astunud kauplusesse või kontorisse, siis on ta andnud oma nõusoleku olemaks kliendipositsioonis ning ma ei astu talle tooteid või teenuseid pakkudes oma tõekspidamiste vastu.

Raamatutega seonduvalt veel lisainfoks, et koos oma tütrega alustasin ma kevadel isiklikku raamatublogi http://miiramarie.blogspot.com ning koos sõpradega osalen veel teisegi raamatublogi kasvamises:  http://hirveloss.blogspot.com/ .

Kõike head soovides
Mairi Tempel

Aga tegelikult tahaksin ma vist veelgi enam algusesse. Tahaks olla loomeprotsessis, konservivabrikus...

Mul ei ole kahjuks pakkuda imelist haridusteed ega ülevoolavalt sobivat teenistuskäiku. Minu CV on kohati kirju nagu mustlase seelik ning mu emakeel lonkab halvemal päeval mõlemat jalga ka karkudega kõndides. Ometi, hoolimata sellest (või justnimelt selle pärast) on mul unistus – veeta oma edasine elu raamatutele lähemal senisest.

...

Järgmisel nädalavahetusel Puerto Rico? Ehk saab käpad kokku.

Ehk te vabandate mu natukese nostalgia. Kui ma ennast vahel iseendale visualiseerin, siis just sellisena:

Ei midagi harmoneeruvat välimuses - katkine patsikumm (punane kumm tolleks hetkeks ühe alles jäänud puust mummuga), suvalised vasktraadiga pruunid kõrvarõngad (mis on mu lemmikute seas tänaseni), Kuperjanovi pataljoni ripats (pealuu ja säärekontidega) korraliku hõbeketi otsas ja pluus, mis kunagi oli mu tädi oma, seejärel kandis seda mu õde ning päevaks, mil see minu garderoobi jõudis, oli mustast värvist alles jäänud luitunud hall (oli mu lemmik ja minu seljas lõpuks ka komposteerus). Aga see kõik meeldis mulle just nii ja veidral kombel sobis mulle just nii. Kui ma peeglisse vaatan, näen ma tänaseni ilusat inimest ja nii nagu toona, arvan ma ka täna end teadvat, et teised näevad midagi muud. Ebakindluse ja suure sisemise kindluse sama karjuvalt harmooniline eklektika nagu tolle pildil oleva tüdruku välimuses.

Te ju teate, mida ma seal teen? Noh, loomulikult teate - loen luuletust - unistan suurelt ja kardan vaikselt; värisen õrnalt saali ees ja jumaldan samal ajal nende hingamise ühtlustumist minu enese tempoga; kurvastan koos sõnadega, mida mu huuled kannavad ja usun nendesamade sõnade jõul õnnelikesse lõppudesse.Alati on lugu - lugu, mida jutustada ning teine, mis mängib taustaks ja kolmas või viieski, mis on parajasti sündimas kui eelmaitud resoneeritult võnkuma hakkavad.

Pilk pilvedes ja jalge all on pori.

Märts 1996 - minu esimene iseseisev reis Tartusse. Linna kaart oli taskus, et ma oskaksin üles leida maavalitsuse hoone, mille eest väljus buss Alatskivile. Ja hiljem Alatskivilt Tartusse tagasi sõites paanika kellaaja osas (ma ei tea, mida ma siis teinud oleksin, kui buss oleks kaks minutit varem väljunud!? Ilmselt oleksin esmalt sealsamas bussijaamas peatäie nutnud ja siis telefoniautomaadist koju helistanud, et, appi(!), mis ma nüüd teen)

Tabasin end paari päeva eest kummalise probleemi küüsis vavlemas. Laps rääkis, et neil oleks vaja leida üks luuletus ja see pähe õppida. Luuletus omal valikul ja ta arvas, et äkki ma oskan ühte või teist soovitada. Edasi juhtus see, mis juhtuma pidi: lappasin ennast raamaturiiuli juurde, silitasin käega mõne minuti raamatuselgasid, kontrollisin õhematel kogudel autoreid, hüüatasin taasavastusest või kirtsutasin nina mittesobiva raamatu peale. Laps ootas. Ootas.

Nujah, esmalt avasin ma loomulikult Betti (kelle siis veel!?) ning asusin otsima neid paari luuletust, mis mulle Mariega seostus. Tee nendeni oli pikk ja konarlik. Esmalt kohtasin ma ühte, mis mulle väga meeldib ("Ei-ei, seda ma ei taha sulle anda aga kuula, see on lihtsalt jumalikult armas") ja siis järgmist ning kuskil kümnenda juures tabas mind köhahoog ning sinna see tolleks õhtuks jäigi.

Möödus päevake või paar kui mulle meenus püha ülesanne ning juba teades enese küündimatust, otsustasin ma lugeda vaid neid, mida tõesti talle soovitan. Neid teisi lugesin vaikselt ning naeratasin omaette. Salaja. Laps, kuid teatas mulle mingil hetkel, et ma valin talle ainult liiga keerulisi luuletusi. Vaatasin luuletust, vaatasin last ja vaikisin hetke teadmises - mitte liiga keerulisi luuletusi, vaid mina mängin nendega lugedes ehk oma hinge kohaselt veidi liiga palju. Ma ei pea ennast heaks lugejaks ega ülemäära pädevaks luulehindajaks, kuid jupike mu hingest on seal. Ma ju tahtsin, et need talle ka meeldiksid. Ma tahtsin, et ta mõistaks, miks need luuletused mulle meeldivad. Ja ma tahtsin lugeda! Lugeda nii, et on kõrvu kuulamas, hingi, mille nimel pingutada! Soov nakatada teisi? Soov edevusega lavale tormata? Mõlemat ja siiski hoopis midagi muud.

Rohkem ma talle ette ei lugenud. Otsisin aga järgmise, esinesin mõttes, naeratasin silmadega ja ulatasin veidi kibeda torkega südames raamatu lapsele. Ma ju nii väga oleksin tahtnud... Ah, sellest on juba oma sada aastat möödas, kui ma viimati kellegi kõrvalise kõrvadele mõnd luuletust (südamega) lugesin. Maailm, millest ma puudust tunnen.

Kui sa saad hakkama mõne käkiga, siis laias laastus on neli varianti:
1. Sa õpid sellest ja samasse ämbrisse rohkem ei astu.
2. Sa õpid sellest ega astu enam sinna ämbrisse, kuid lisaks kasutad õppetundi mujalgi kasulikult - lood sellest ebamugavusest teatud "lisaväärtuse" kõrvalistel aladel.
3. Ei õpi ja paned plekikolinal ikka ja taas ämbrisse, milles olevat sitta sa tegelikult juba kingaga katsunud oled.
4. Ei õpi ja kolised, kuid lood lisaväärtuse kõrvalisteks aladeks.

Need, kes teisega antud nimekirjast hakkama saavad, peavad olema mingid sotsiaalsed geeniused. On ju nii? Esimesega saavad hakkama "lihtsalt targad inimesed". Kolmada jaoks pole miskit erilist vaja - sellega saab igaüks hakkama, kel ohutunne just liiga kõrgelt arenenud ole ning see viimane tundub olevat loomeinimestele reserveeritud.

Lihtsalt selline mõte tänasest päevast.

Unenägu 2

Hea küll, ärkasin oma jaburast unenäost üles, loivasin millegi pärast magades valutama hakanud peaga (ja, hei, kell oli 21:40 - seega eelmisel ööl lahendatud siidrit, valget veini ega viskit ma süüdistada ei saa <- kaks korralikku tütarlast, maivõi) teise tuppa, rüüpasin kruusi kohvi ning kudusin südamlikku kampsunit Midsomeri mõrvade saatel ja kruvisin peagi pärast seda magama tagasi.

...Sel korral polnud maailm enam nii selge. Nuia ja Tartu näisid sulanduvat üheks linnaks ning ühe maja kaks erinevat ust võisid avaneda saja kilomeetri kaugusel teineteisest, kuid kõiges oli sümmeetria ja loogilisus ning ma teadsin, et kui ma tolle kummalise ruure palkmaja ühest uksest läbi lähen, jõuan ma esikusse (meie Nuia kodu - 80-date betoonmonstrumi sirgeseinalisse esikusse, millest maja ette avanev uks avaneb tänavale, kuhu ärkvelgi olles, kuid maja taha viiv uks avaneb minu maakodus Tartu külje all. Ja esiuksest väljudes on nii Nuia kui Tartu kesklinnad vaid mõme minuti jalutamise kaugusel, kuid ometi haarasin ma jalgratta, et emale vihmas järgi kihutada.
...Oli suvi. Küll päikese, siis jälle vihmaga, kuid alati soe. Ja seda soojust jagus kõige enam hinge. Ma alustasin eelmist kirjeldust võrdlusega, alustan nüüdki - Erik Remark "Unistuste tuba" kandis endaga lakkamatut hoolivust ja paiguti lausa psühhedeelilist turvalisust ja kindlus tunnet. Ruum ja aeg väändusid liiga palju selleks, et tuua siia lühikest kirjeldust sündmustest, kuid ma kartsin alguses. Oma sisemuses ma kartsin ja otsisin tuge ning kõik, kes mind ümbritsesid, olid valmis toetama ja julgustama. Jaburad hetked, mil ma kutsele järgnedes toetasin pea kutsuja õlale, otsides soojust - ja ta ei astunud eest ära. Hetk, mil ma oma kahe klassiõega ootasin kuskil keldris mingite asjade lahenemist, nad toetasid kahelt poolt füüsiliselt vastu mind, luues turvalisuse ja soojuse. Need kaks olid kooli ajal pinginaabrid ning see, kelle sünnipäev oli viis päeva hiljem kui teisel, ootas unes last.
...Ja siis olid seal sõbrad, keda ma veel ei tunne. Meid oli kümme - igaüks selles kambas oli sinna veidral kombel sattunud ning mina... mul oli seal mingi mees, kes polnud veel nagu päris "minu oma", kuid oli soojus. Oli teadmine, et kõik on võimalik, kui vaid mina tahan. Aga mina polnud veel päriselt valmis oma üksildase hiiglase rollist välja tulema. Aga ma ei olnud enam kurb. Ma olin kindel ja hoitud kogu oma sisemuses. Inimesed naersid ja musitseerisid, kuid selles polnud mingit ärevust - oli soojus.
...Ja mul oli sünnipäev, mille puhul mind ikka ja jälle õnnitleti ning Nuia kultuurimajas oli igal nädalavahetusel hommikust õhtuni lauad lauamängudele ja mõttemängudele ning igaüks, kes tahtis, võis minna ja mängida või niisama hängida. Ja õhtul olid peod (muide, minu maitsega muusikaga, mitte mingid... ah, ma ei teagi, kuidas öelda).
...Ja umbes kolmandal õhtul taas kultras hängides: Marie ja Andres ja keegi kolmas istusid lauas ja alustasid parajasti mingit mängu (milles oli 52 mängukaarti ja mängulaud, millele legolaadsetest klotsidest midagi ehitada ja siis veel mingi raha ja...) ja ma tahtsin ka mängu tulla. Andres ütles, et ma ei saa tulla pärast seda, kui alguskaart on juba loositud (tema alustas ja mina tahtsin tulla mängu viimasele positsioonile) aga too tüüp, keda ma ei tundnud rääkos Andrese pehmeks..
...Ja õues muudkui sadas sooja suvist vihma ja ma olin nii lakkamatult õnnelik, sest seal olid kõik, kellest ma hoolisin eile, kellest hoolin täna ning ka peotäis inimesi, keda ma veel ei tunne. Oli soojust ja sõprust ja armastust ning kogu maailm näis keerlevat ümber minu...

sügisunenägu

Ma olen siia juba päris mitmel korral unenägudest kirjutanud. Küllap on need minugi jaoks kuidagi olulised. Viis, kuidas aju laadib pingeid maha ja mõtleb läbi üsna keerulisi positsioone ja situatsioone, on omal moel lummav ja mõtlemisainet pakkuv. Vahel võivad need unenäod olla öökima ajavalt õõvastavad, vahel uskumatult armsana veidrad. Geograafia muundub, loodusseadused annavad painduma ning mõnel korral ei suuda sa hommikul kuidagi meenuvale filmilindile õiget valgust taha saada. Üks minu klassikalistest juhtmejooksutajatest sisaldab suure maja trepikoda ja mul on vaja saada kas üles või alla (pole oluline) - igal juhul mingist maast alates on trepid "valepidi", kuidagi risti ja rästi ning ühelt trepilt järgmisele pole võimalik astuda. Selja taha vaadates selgub, et ka teises suunas minemiseks trepid ei klapi. Ja siis ma istun seal ning nuputan kord seda, kuidas ma siia sain ja siis jälle võimalusi edasi ja tagasi liikumiseks - nagu puzzle - kuidagi, ju krt. võtaks peab sellest neetud trepikojast välja saama (enamasti ärkan ma enne lahenduse leidmist).

Aga eile õhtupoolikul tunnikeseks (mis kujunes kaheks) tukkudes ärkasin ma teadmises Philip K. Dick'ilikust maailmast. Seisund ja tunne kogu unenäo vältel oli preapokalüptiline.
...Kuupäev võis olla sama, mis täna - sooja ei olnud, külma ka mitte, kuid sadas lõputut ja lakkamatut tihedat vihma, mis ei jäta ühtegi ruutsentimeetrit sinust kuivaks. Õhtu oli ja ilm hakkas hämarduma, kui ma Turu-Soola ristis teed ületama asusin. Liikusin klassikalisel koduteel ning vasakule (Riia risti poole) vaadates oli näha vilgast tegevust. Kümnete viisi töölisi paigutas tänavatele maha valgustust - väikeste led-lampidega eputavad mitmevärvilised valgusread ja turuhoone juures neli hiiglaslikku prožektorit. Hämaruses ja tihedas vihmas hägustus valgus mu silma ees, tekitades veidi õõnsa, kuid "kuhugi kuuluva" tunde.
...Küsisin ühel töömehelt, mida nad siin teevad ning ta rääkis mulle linna külastavast suukujust. Kellest, seda ma enam ei mäleta, kuid midagi Briti kuninganna laadset - igaüks, kes seda nimetas näis õhkavat suuremat austust kui nime kuulmine minus tekitas, kuid ka mina ei jäänud ükskõikseks ega immuunseks. Ma tõstsin nime kuulnuna taas pilgu ning vaatasin kerge naeratuse saatel nelja hiiglaslikku prožektorit ja töömehi, kes nii usinalt nende paigutamise ja sättimisega tegelesid. Nüüdseks paistis juba rohkem väikeste lampide rivisid maapinnal töötavat.
...Ja siis ma koperdasin. Toetasin oma kaks toidupoest (ma ei kujuta ette, millisest toidupoest, liikumis suunda arvestades) haaratud kollast (vihjab Konsumi Taksipäevadele - kesklinnas?) kilekotti koos toidumoonaga tänavale ja vaatasin, mille pagana otsa ma ometi komistanud olen. Väike sügavsinise kattega hõõglamp (mitte kõige pisem - vast 2-3cm läbimõõduga) naeratas pori ja lompide vahel. Tõstsin ta üles, puhastasin porist ja uurisin lähemalt - pikk keermestik pani mind üllatuma (näis nagu oleks keegi loonud lambi, mis on ühtlasi ka polt ning mille klemmid saab peita 5cm sügavusele mingites pesades) ja tähekesed - täiuslik sinine kate katkes mitme koha peal laskmaks tähekeste kujulist valgust läbi.
...Ma surusin lambi sügavalt pihku ja mõtlesin tibatillukesele maailmale pirni sees. Siis kui meil on öö, põleb hõõglamp ning tillukeses maailmas "paistab päike". Ja kui meil on päev, kustutab kellegi hoolas käsi lambi, lastes kohaliku päikese uinuma ning võimaldades maailmale vaid nii palju valgust, kui tähekesekujulistest aukusest sisse voolata jaksab. Tähevalgust. Meie suure ja heleda sõbra - päikese - valgust.
...Iga hetkega muutus pirn minu jaoks olulisemaks ning pihk tema ümber sulgus tihedamalt.
...Enne jalakäijate sillale jõudmist peatas mind keegi sõjaväelane ja rääkis mulle, et töölised olla osa pirne ära kaotanud ning kui ma mõnda nägin, siis pean ma sellest teada andma. Ja veel rääkis ta, et nende pirnide vargus on ülimalt karistatav ning igaüks, kes pirni endaga kaasa haaras, on isiklikult vastutav, kui suursündmus nii välja ei tule nagu seda planeeritakse.
...Mu süda vajus saapasäärde. Ma noogutasin arusaavalt igale tema lausele ning lootsin võimalikult kiirelt edasi pääseda. Minu sinine pirn, minu kujutletav mikromaailm - ma ei olnud enam nõus sellest loobuma. Käsi ümber pirni ja kollase kilekoti sulgus taas tihedamalt ning ma paanitsesin mõttest, et ega  see pirn ometi kuskilt otsast välja ei paista. Keermestik oli liiga pikk, et ta mu pihku ilusasti ära mahuks.
...Kiiresti ja tagasi vaatamata kihutasin ma kodu poole, kui olin viimaks vestlusest pääsenud. Mu jalad tabasid porilompe, kuid ma ei hoolinud neist. Taevast sadas tihedat vihma ja ilm hämardus veelgi, kuid väike sinine lambipirn hõõgus mu pihus ning soojendas südant - minu väike maailm, milles öö ja päev käivad vastupidi; mille "päike" sõltub heasüdamlikust lülitajast ja öised tähed oleksin neil kindlasti valgemad, kui viia pirn ekvaatorile lähemale, kuid küllap nad lepivad ka siinsete vaikivate huntidega.
...Olles sillast juba piisavalt kaugele saanud, peatusin ma ning tõstsin pirni oma silmade ette. Ma tahtsin seda veel ja veel imetleda. Ainult selle pirni kaitsmine oli olulisem tema ilu vaatlemisest. Üks osa minust tahtis seda pirni võimalikult kiiresti Mariele näidata ja teine osa tahtis seda lihtsalt hoida, sealsamas poris ja vihmas ja loikudes, kergelt külmetavate ja kohmakamate sõrmedega.
..."Kui ei ole valgust, mille poole uluda," sosistasin ma pirnile... ja ärkasin.

Kõik-kõik on uus oktoobrikuus. Onju!? Noh, igatahes on mul nüüd uus soeng (ok, tegelikult vana - te kõik olete mind sellisena näinud) ja siis on mul uus juuksevärv (mille imetlemisest ma veel ei väsi) ja eile... Noh, eile alustasin ma millegi täiesti ebaminulikuga - käisime lapsega jooksmas.

Veider, isegi minuga võib nii minna. Noh, tegelikult sai laps endale kehalises "kodutöö" - liiguta. Aga õpetaja arvates peaksin mina ta käima lükkama (või tema minu - ebaselge) ja nii ta läks, et me hakkasime nüüd rõõmsalt koos jooksma vana hea klassika järgi (Learn to run 10km). Esimene kord oli lihtne aga sellel ongi esimesed paar nädalat lihtsad. Mis edasi saama hakkab - noh see selgub. Igatahes oli lõbus ja soojaandev üritus (soe näib sel aastal eriline defitsiit olevat).

Kuidas siis töönädalat kokku võtta? Hmm, polegi nagu sel nädalal midagi juhtunud ning kuidagi tavapärasesse rütmi paistab elu minevat. Töö, kodu,... Kaks raamatut loetud, kolmas pooleli ning neljas veel plaanis nädalalõppu ära mahutada. Tegelt oli plaan rohkem mahutada, kuid silmapõletik rabas mult kaks head lugemispäeva ning Marie (taaskord) väljaväänatud jalg ei lasknud eile keskenduda... Samas - seda aastat ju veel jagub ning küllap ma kunagi järje peale jõuan (kuigi muudetud järjekorras - Ameerika Jumalad ma lihtsalt pidin pärast Hirvelossi postitust vahele võtma - siiamaani ma jumaldan seda raamatut, eks näis, mis ma edasi arvan).

Oeh, paistab olevat periood, mis muudab mind lakooniliseks nii sõnas kui kirjas. Küllap see möödub ja siis ma saan jälle hakata mingeid minulikke megapostitusi koostama.

Näib, et teravamate elamuste saabumine pole veel lakanud (natuke kahtlaselt huvitavaks on elu keeranud sel suvel). Viskasin eile õhtul tunnikeseks puhuri järgi ja tulemus? Tulemuseks üks väändunud pistikupesa, üks mittetöötav lüliti, jupike kuuma seina ja lüliti katet mahakruvides selguv - nüüdseks katteta juhtmelõik... Ehk peaaegu õnnestus korter põlema panna. Peaaegu! Kuid uni sellest veel paremaks ei läinud.

Hmm, veidrad unenäod on hakanud muutuma erandist reegliks, kuid lausmagamatus on alles suhteliselt uus tunne...

Ehk, kui keegi teab viisakat elektrikku, kes tahab mu korteri juhtmestiku välja vahetaks (korralikult, kuid vaid mõõdukalt röövides), siis iga vihje on teretulnud.

Ma siis jätkan sealt, kus ma pooleli jäin. Teisisõnu - halame edasi. Veider, kuidas madalat enesehinnangut annab ikka veel kolinal alla sikutada. Küllap ta mul siis nii madal ikka veel ei olnud. Noh, nüüd on siis viimsedki kihid mingist sisemisest uhkusest rebenemas. Ma tahan ära! Ma tahan kuhugi, kus poleks mitte kedagi (peale mu oma tütre). Tahan mõnda aega üksindust ja rahu koos kirjutamise ja raamatutega.

Või siis tahaks omaenese naha maha kraapida ning silmad maski taha peita ja neid mitte kellelegi näidata. Olla ehk vaatleja inimeste vahel, kuid mitte liiga lähedal kellelegi. Olla nähtamatu! Nahatu haavatavus aitaks mul ohutut distantsi hoida.

Ja siis tuleb vist tänada õnne, et mul ei ole mingit rahalist varandust hinge taga. Muidu ma vist irduksingi praegu kuhugi vaikusesse (mõnes sinises tugitoolis) ja ma pole üldse kindel, kui pädev ma olen sealt püsti tõusmaks ja taas inimeste sekka astumiseks.

Ma vajun tundmatutesse sügavustesse... Ma vajun... Ilma igasuguse eneseuhkuseta, ilma väärika väärtuseta... Lihtsalt mina... vajun...

Oeh, ei ole hea mõte haarata George R. R. Martini kodusõja eelse New Orleansi peale koheselt Philip K. Dicki "tulevikumuusika" (kirjutatud kuuekümnendatel) "Dr Bloodmoney"...

"Once upon a time, he thought, all the people on Earth were white, and then some horse's ass set off a high-altitude bomb back say around ten thousand years ago, and some of us got seared and it was permanent; it affected our genes. So here we are today."

Aga mõlemad nad on täiesti kadedust tekitavalt head sõnameistrid.

Enam ma arsti juurde ei lähe. Ei lähe ja kõik. Teate kui nõme on pärast ilgelt pikka passimist erinevate kabinetiuste taga tulla tagasi ja leida guugeldades igale võõrsõnale vasteks: " See tekib vanematel inimestel sarnaselt... " Misiganes! Olen jah terve! Kiusu pärast juba...

Oeh mind ja minu jumalavallatuid nalju... Aga ma ei saa enam kunagi Jeesusele ette heita, et ta 33-aastaselt alla andis. Ma olen tervelt kolm nädalat juba selles vanuses olnud ja hing esitab ainult ühe argliku küsimuse: mis järgmiseks?

Njahh, polegi ammu kirjutanud. Igatahes ei ole ma enam paanikas. Paanikast ei ole kunagi abi olnud ning ega ta sel korralgi sõbraks ei olnud. Kui ma midagi erilist veel olen, siis vahest tiba tõsisem kui tavaliselt, veidi endassesüüvinud, rohkem pingeliselt oma unistustele ja loetavatele raamatutele keskenduv... aga kindlasti mitte paanikas.

Elu läheb oma teed ning minu süvenemine unistustesse ja kirjandusse kajastub minu elamise korralikkuses (ehk viimnegi millimeeter, millel saaks vabalt kõndida, on kadunud). Ja siis ma sain sel teemal märkuse (ok, mitu) laupäeval. Tjahh, eks ta üks „auga“ väljateenitud loeng oli, kuid mina? Mina reageerisin üle ning tegin midagi, mida ma pole teinud vääga pikka aega (ja konkreetse inimesega mitte kunagi) – ma röögatasin. Ühe sõna, kuid ka see oli üks sõna liiga suurt vabadust oma frustratsioonile. Ja siis tuli üks pisar – jällegi täieliku üllatusena nii minu kui mu vestluspartneri jaoks. Kiire hingetõmme sisse ning ma võtsin taas positsiooni, mida peetakse omaseks pigem Jane Austini aegsele briti kõrgaadlile. Ja täiesti neutraalselt, pisut lõõpivalt ja näitleva vabadusega kirjeldasin oma positsiooni.

„Selle pärast sa siis nii närviline oledki?“

Ma olin nagu vastu vahtimist saanud sõnavalikust. „Närviline?“ Kõikidest võimalikest emakeelsetest sõnadest just see ja mitte „kurb“, „õnnetu“, „ahastuses“, „paanikas“, „eemale tõmbuv“, „murdumas“... Jah, olgu, kui üldse mitte midagi näha, siis võiks seda ka nii sõnastada. Minu silmad, mis ei peida iial mitte kunagi midagi tähelepaneliku vaatleja eest, olid ahastuses. Minu sõnavalik oleks võinud viidata maailma mahendamisele. Ma ei kasuta ülileebeid väljendeid muul ajal kui probleemides olles. Ilma probleemideta võin ma probleemivabalt inimesi pärakusse saata – rahulikult ja naeratuse saatel. Minu kehahoid oleks võinud viidata, et ma pigem poeksin voodi alla ja iniseksin. Kogu mu veidi eemalolev maailm otsis võimalusi saamaks kätte võtta mõnd raamatut, lugeda ja unustada kõik.

„Närviline!?“ lõikas mu kõrvadest ja kehast läbi. Närviline, kumises mu mõtetes tunde enne kui ma aru sain – mitte ainult mina ei eelda endalt suutlikkust käituda nagu briti kõrgaadel Jane Austini raamatutest – ka teised on harjunud minu sellise oleku ja hoiakuga. Noh, olgu, eks hea tahtmise juures võib seda ka närvilisuseks nimetada.

Igatahes on paanika nüüdseks möödas, kriis ületatud. Seda ma tahtsingi teile öelda. Eks kulub veel mõnda aega enese veenmiseks, et pidev valvelolek ei ole vajalik ning ainult raiskab mu olemasolevaid ressursse. Mõne päeva pärast ehk lõpetab ka laps lonkamise ning küllap ma ka selle koristamiseni millalgi jõuan... Ja küllap ma kunagi ka oma eelarveaugust lahti saan. Kunagi kindlasti! (Näe: siga lendab!)

Külastasin eile sõbra raamaturiiulit ja saabusin sealt tagasi ei vähema ega rohkemag kui tosina raamatuga (palju P. K. Dicki ja natuke Vonneguti, üks Gaiman ja veel palju põnevat) ning asusin esimest neist täna hommikul lugema (käsk oli selline - pidin alustama just täpselt sellest raamatust). Algus oli sigahea, otsustasin veidi guugeldada ja sattusin tsitaadi otsa:

"Maailm on mõtteinimeste jaoks koomiline ja tundeinimeste jaoks traagiline."

Maailm on tragikoomiline? Võimalik. Või noh, lähim headest valikutest - "veider" oleks mu meelest täpsem sõna. Aga armas sellegi poolest (maailm, ma mõtlen, kuigi, ega tsitaadil ka häda ole).

Kui ma eile ise oma ingliskeelse postituse läbi lugesin, taipasin ma ühte olulist fakti: ma ei tunne seda keelt piisavalt valetamiseks. No hea küll, "valetamine" on pisut vale sõna, kuid samas - ehh, krt seda teab! Ehk, kui ma sitas tujus eesti keeles kirjutan, siis ma pakin oma teksti tavaliselt malbematesse sünonüümidesse, püüan otsida teid, mis laseks mul küll ennast välja karjuda, kuid samas jätaks lugeja puutumatuks, annaks talle soovi korral võimaluse lugeda seda ilusamat ja meeldivamat tähendust tekstist.

Võõrkeeli ma sel määral ei tunne ning sellepärast ka minu pisike vabandus: tegelt ma ei tahtnud haiget teha. Päriselt ka. Ja kui ma vähe kindlamalt varbad maapinnas pidama saan, siis ma kindlasti ka kustutan selle sealt ära (Jah, ma tean, et internetis on ta alati olemas, Noper, sa ei pea hakkama uut loengut pidama, kuid siis ta ei karju enam igaühele vastu vahtimist kohe, kui ta siia vaatab).

Olgugi nõme ja vastik ja mida iganes, kuid ma olen veidralt rahulik mõne muu koha pealt. Ma siiski suudan paraneda! Äkki ma veel ei olegi kivisse kibestunud moor, kes pole kassi võtnud lihtsalt sellepärast, et ta peeglisse vaadates loodab näha ilusamat ja nooremat ja sõbralikumat nägu kui seal on. Ehk on võimalik kassiga veel kümmekond aastat venitada...? Ma loodan.

Ok, tahaks ikka veel natuke piriseda, kuid... mõelgem kolpkonnadele! Ja neurootilised keskeale lähenevad naisterahvad on veel jubedam vaatepilt. Head und! Küllap ma korda saan. Olen alati saanud. Aga katki on nõme olla, seda tahtsingi öelda.

Vahelduseks midagi ilusamat ja lõbusamat ehk lugu sellest, kuidas Mairi viimaks ometi jõudis kodust kaugemale kui 200km. Nujah, elanud olen ma ju oma elu jooksul ainult Nuias, Võrus ja Tartus ning seega on ainsad Eestist väljapoole jäävad sihtmärgid olnud siiani Põhja-Läti (koos Riia linnaga) ja Petseri (kuhu olen ka täpselt ühe korra klassiekskursiooniga sattunud. Nüüd siis sai ära väisatud Stockholm.

Algas kõik lõbusalt – visati meid laupäeval Tallinna kesklinnas autolt maha „kohtume nelja tunni pärast sadamas“ lausega. Huhh! Isegi suund anti kätte, kuhu poole astuma hakata ja siis... Siis helistasin ma oma õele lootuses tassike kohvi saada. Loomulikult oli ta pikaks nädalavahetuseks linnast minema sõitnud, seega tõusis nii minu kui lapse organismis momentaalselt adrenaliinitase. Kaks lolli orienteerumishälvikut pealinnas. Vastu tuli sõõrikubaar, mida me mõne aasta eest laulupeo ajal korduvalt ja korduvalt külastasime aga kummale poole me hoidma peaksime? Möhh!? Õnneks leidus lapsel piisavalt mõistust ning peagi seiklesime me tema telefoni GPS-iga. Tema oli rahul, mina olin rahul ja sadamasse jõudsime ka õigeks ajaks. Aga enne tiir Rahvaraamatus (ma jumaldan keldri turgu) ja siis Solarises (kus me umbes 4 korda panime liftiga alla-eskalaatoriga üles, et majajuhi pealt uurida oma edasisi liikumissuundi – tätsa naljakas oli) ja siis D-terminal. Kogu selle tee ja sadamas ootamise aja jutustasin talle Videviku saagat ümber (üks kohutavamaid asju, mida ma lugenud olen, kuid selle tagamaadest juba teisel ajal teises kohas). Vähemasti sisustas see ära kõik need neli tundi ning laeva peale astumise hetkeks olingi omadega peaaegu viimase raamatu viimase kulminatsioonini jõudnud.

Ja siis tuli laev koos tuule ja avarusega. Veel suurema tuule ja veelgi sinisema vaatega! Meri oli peegelsile, laev lendas lummava päikeseloojangu poole ning mõned veinid hiljem oli uneaeg. Kajutis koos aknaga, mille laual sai laps end kerra tõmmata ja selja taha jäävad, eemalduvat pimedust uurida ning öösel Ahvenamaal loendada autosid, mis laeva tulid või sealt väljusid ja hommikul unise kuid rõõmsana ärgata. Minu elu esimene kokkupuude metrooga, tema elu esimene kokkupuude metrooga. Sealt edasi üks päikseline päev akvaariumis ja muinasjutumajakeses, ette praam ja vahele üks hiiglaslik gebab ja suur kohv (muide, suur kohv oli neil tõesti ka suur!). Ja taas laev, taas tuul ja peegelsile meri koos nende sadade väikeste saarekestega, millest pea igaüks tekitab väikest kadedust. Ja taas kajut oma tillukese aknapesaga (ja peaaegu üldse mitte veini)...

Ja hommikul oli tunne nagu oleks pool pudelit viskit sisse kallanud – tuul oli kasvanud, vihm oli saabunud ning enne pea siledat merd katsid lained kui kortsud. Ah, ma olen ikka maismaarott, tasakaal pole loodud selliseks, et kaine peaga kõikuda (ja alkoholiga ei katsetanud – kui tasakaalustab, oleks ok, kuid resonants ei pruugi alati ilus vaatepilt olla). Marie oli taas loendanud Ahvenamaal autosid ja jalgrattaid. Mina magasin. Taas. Ainult korra avasin öösel silmad ja ta märkas seda.

jumalik reis, jumalike kaaslastega. Natuke kahju, et ta nii halvale ajale sattus. Või oli aeg siiski ka hea - ilm oli imeline, mina ei jäänud merehaigeks ja me mõlemad plikaga naeratame sellele retkele mõeldes. Tjahh, peaks ülehomme kohvile minema. Või vähemalt Eikele ja Otile pai tegema... (Suurtest on savi väikestega võrreldes :P)...

It’s gonna be a hard text. For the first it’s gonna be hard for me to translate this. It takes time and I don’t even pretend that I know the grammar correctly. And I know by myself that my spelling is awful. But i try. I have my reasons for writing in english, you’ll figure it out soon.

I had a perfect weekend. As perfect as it can get but... No! „But“ was wrong. Probably exactly because of the perfect weekend I was able to cry, to have tears, again. It’s been a long time without any water in my eyes. Here they come! I don’t want to hold them back, when they come so freely. But I do. I hold them back, when my daughter is close to me. I hold them back but I can’t pretend any other mood I’m in. Just trembling while she’s close.

I know I shouldn’t write this but then again – I’m not even close to that strong person I pretend to be. Not even close. Blog is my way of crying, my way of shouting out. Communication. Strange? Oh yes, at least strange, if not worse. But then again – I did it again! I knew the world needed more from me, I felt some of disgust around me. And I!? I just pretended It never happened. I let it grow, hiding myself in books. Not sleeping, not eating properly. Just dived into fairy tales and kept myself too busy for any reasoning. I’ve read more than dozen books in past few weeks. Good books, awful books, anything catching my site. Just for pretending that „everything is all right“ while it never was.

It’s dark again. I’m broke again, because I thought I had a little bit different budget. But then again – there is nothing new! Been there, done that, year after year. Always been ready for unpleasant surprises. Always calculating. Always ready to borrow some money from my kid. Not the perfect mom? Yeah! That’s me.

But that wasn’t my tears. That isn’t my tears neither. I did it again! I’m slipping on my path and I don’t know how to hold on. Tears are friend most welcome. They make it easier for me. They make me feel, like there might actually be some solution, some relief for me. Even if I don’t see it, don’t feel it. That trembling without tears (that I had in past several years on my „want to haul“ days) was worse, much worse. A ancient voice inside my head keeps reminding me today that I just don’t have any qualities needed for building the secure future. I feel it coming. I had my warnings, I had those and started to read, started to feel nothing, see nothing. I kept myself as occupied as possible – if you sleep constantly too little, you stop thinking before sleeping. Just don’t have any time for that.

Oh shit! Start looking for a job. One way or another I’ll most probably need one soon. Even lower salary, more tight budget, no future, no future, no future... Don’t see any revelation for me – lazy, stupid coward who isn’t capable for anything. And then there are more tears for me. I have to be strong. I have to get something work. I will. Always had, will again. I have a daughter to protect. Perfect daughter.

I will be strong again in the morning, I promise. But for the brief moment I cry over my personal loneliness, bankruptcy, stupidity. Cry over my future losses that I probably can’t avoid. And I really don’t know how to survive, how to cope. I know I’d like to put my tears on your shoulders, each and everyone of you. I know I never will. If you’ll ask, I would most probably answer something like: “oh, had a harsh moment, that’s gone now”. And you’ll never know whether I lied or not. There are walls. Unbreakable walls. Always were, always will. That’s me.

Yep! That’s me. The girl who never grows up, never able to be adult – I’m just the 3-years old who hides herself into the closet when fire breaks out. What’s the point, was my most difficult question today. That’s the use of me? Is there anything in my life, I can do without ruining. Is there anything I’m good at? Anything that might keep me from sinking?

Oh shit. This text turned out even worse than I had in mind. And even that one, I had in mind before starting, was awful enough for writing in english. I probably will change the text tomorrow into one simple sentence. “Don’t listen the turtle whining!” But tomorrow will be tomorrow and today is today.

Just needed a hug. Just needed the cry. But I stop this one for enjoying my tears (trust me – real water in my eyes was the pleasant surprise today).

Juhtus see, mis juhtuma pidi. Hoolimata sünnipäevaks saadud raamatutest lugesin ma eile õhtul hoopis selle, mis toodi laenuks mu lapsele lugeda. Ma kindlasti kirjutan sellest mingil hetkel pikemalt, kuid mitte enne, kui laps on ka vähemalt esimese läbi lugenud. Jah, ma loen ka need järgmised osad läbi. Miks? Ma veel ei räägi. Mida ma mõtlesin? Ma veel ei räägi. Aga lapsel hakkas igav nähes ema õhtul teda ignoreerimas... (ja siis ta natuke luges hoopis sellest raamatust, mis mulle sünnipäevaks kingiti ja hiljem vaatas olümpia lõpetamist ja siis vist läks magama). Mina lugesin. Läbi hägu tajusin, kuidas ta mu vastu süüdistusmaterjali kogub (keegi pildistas mind arvuti juures lugemas ja diivanil lugemas ja rõdul tossates toast kumava valgusega lugemas...) Kella üheksast õhtul poole viieni hommikul. Läbi sai. Kahjuks ilma välguta telefoniga tehtud pildid ja pisut liiga tumedad...

Aitäh teile sõbrad õnnitluste eest!

Ma kardan suurekskasvamist kui tuld!

Ma kardan asjalikkust üsna kõige enam

ja kardan magada ma nägudeta und

On maailm lõpmatuna kenam,

kui unistus on hingesopi sees.

On maailm lausa hullupööra armas

kui ta on sinu, ainult sinu oma!

Ei mingeid kingi, mitte liigset kainust

Ei ühtegi, ei ühtki liigset koma!

Khmmm...!

Njah, tänasest siis algasid mu sünnipäevapidustused ametlikumalt. Panin selle nimel selga seeliku ja tatsasin koos koogiga tööle. Tõsi, homme on parem päev, kuid homse õhtu veedan ma koos lapsega kodus (ja mine tea, ehk leidub keegi, kes tahab läbi astuda) ja seega leppigu töökaaslased vale päevaga.

Igatahes jõudsin kogu tavaariga (kook ja paar lauamängu) tööle ning viimasel hetkel enne uksest sisenemist otsustas tuul, et seelik võib ju tegelikult kuklas ka elada. Kulus hea mitu hetke enne kui ma suutsin ta sealt uuesti maa poole tuua. Mõtlesin siis kiirelt läbi oma aluspesu ja muigasin laia suuga: tuule abiga olin ma just näidanud poolele maailmale oma persega, et mina armastan neid ka.

Õnneks ei olnud selle maailma poole peal tol hetkel silmi, mis vaadanud oleks.

Kahjuks ei olnud see viimane kord tänases päevas maailmale arvamust avaldada

Ja samas olen ma juba nii vana küll, et arvamust omada ja oma arvamust avaldada...

Kunagi, aastate eest (vist 9 aastat tagasi) tuli mu sünnipäev umbes sama veidralt. Nädal varem paistetasid üles mu mandlid ja haarasid endale mädaplekid, kuid perearstile (asendusarstile) sain aja alles üheksandaks. Hei, loomulikult oli saialill selleks ajaks juba kõik korda teinud ning arst tegi mulle selgeks, et ma olen simulant, kes ta väärtuslikku aega raiskas. Tagasiteel sai silla peal seelikut maa poole toodud. Tol korral oli pealtvaatajaid ja muigeid ja kavalaid pilke ja... piinlik oli... aga naljakas ka... Ja kolm minutit hiljem kaeti mind ja minu pisikest seelikut ja paeltega toppi üle vastikult terava rahega... Mulle meeldis too sünnipäev. Koju jõudes tulid veel torumehed, kellele ma värskelt ahjust tulnud lihapirukaid pakkusin ja siis tulid külalised ja... Kõik oli nii nagu peab: elevust, särtsu, äikest ja tuult...

Ma armastan esimest augustit. Olen alati armastanud. Jah, esmapilgul on ehk veider jumaldada päeva - ühte peaaegu suvalist, mis suure osa minu elust on käivitanud ohutulukese: suvevaheaeg hakkab läbi saama. Ja siiski on selles päevas oma rutiin, nii ka täna. Ma ärkasin, sõin ja trampisin oma väikeste jalakestega kesklinna poole, kui veidi pärast kaheksat helistas isa. Ta teeb seda alati. Iga aasta just esimesel augustil. Ja mina muigasin siin pool telefoni otsas, et näe, ta on nüüd tööle jõudnud ja ajalehe avanud. Ta teeb seda alati - tema rutiin ja harjumus. Ja siis kulgeb päev oma normaalsesse rütmi, kuid minu sees heliseb juba kelluke - üksainus pisike kõne ja ma olen saanud oma kindlustunde, et maailm püsib muutumatuna "jäägu see rong kasvõi kaks minutit hiljaks!"

Ja siis on selles tänases päevas teinegi veider mõte sees: sünnipäev hakkab lähenema, veidi enam nädalast on veel oodata jäänud. Turtsatasin just naerda - saate aru, peagi 8 aastaseks saav naine (ok, mulle hakkas meeldima see esimese kolme vale pidi kirjutamine) endiselt ja igaaastaselt vaimustub omaenese sünnipäevast nagu väike laps. Ma vaimustun, sest siis on ootamatult nii palju head korraga: on sõbrad ja natuke juua; on järjekordsete uute küpsetusideede testimine (njah, mis muidugi teeb mu sõbrad parajateks katsejänesteks, kuid siiani pole ma nende uute ideedega väga pange pannus õnneks); on ajude krigistamine mõne uue idee leidmiseks; on magus rammetus üritusekesele järgneval päeval... Ja see kõik on väärt iga õhinaga oodatud sekundit.

Nii on see olnud juba aastaid. Iga kord on hirm ja mõte, et noh, kas ma sel aastal olen siis üksi? Iga kord on asjad ise laabunud ning lõppeks on jälle hea. Ma ju olen ka olnud ilma tavapäraste pidulisteta mõnel aastal, kuid siis on seda kõike korvatud millegi veelgi lahedamaga.

Näiteks siis, kui ma eelmist korda 8-aastaseks sain (natuke enne teise klassi minemist), olin ma vanaema juures ega tahtnud koju minna. Isa veel rääkis, et lähme ikka, ema kindlasti küpsetab ja tädi ja onu pered ning vanaema ja vanaisa tulevad külla. Ma leebusin ning me seadsime pool seitse hommikul sammud bussi peale. Aga mu hing kripeldas ja ma ei tahtnud päriselt tulla. Külasse jõudes möödus meist piimaauto edastades teate, et jou, bussi ei tule, see läks katki poolel teel. Ma juubeldasin ning me läksime tagasi. Õhtul oli üüratu äike, mis tõmbas puid juurtega üles ja mina sain isalt sünnipäevakingituseks midagi maru vahvat - siis kui äike veel oma päris maksimumvõimsuses ei olnud oli isa nõus minuga aias olema ja seda pilti imetlema ning hilisema tormiga istusime aida mademel lastes tuulel end emmata. Tuppa jõudes olid seal valminud vahvlid, mida tuhksuhkru ja vaarikatega serveeriti. Järgmisel päeval Nuia jõudes avanes meile pilt: minu õde pühkis luuaga maja ees eterniiti. Meie maja lähedal oli mitu poolikut ehitist, millele eterniidikuhilad olid katusele veetud, kuid katust veel panema polnud hakatud. Nii need lahtised plaadid sealt tuulega ükshaaval meie maja poole lennutati. Need õnnetukesed, kes meist kodus olid, said tormi ja tuule embamise asemel toas hirmunult loota, et aknad terveks jääksid (jäid ka).

Mõni aasta hiljem, siis, kui ma 14-aastaseks sain. Tol korral oli mul kutsutud päeris palju sõbrantse (5 äkki) - ikka paberkutsed kirjadega laiali. Emaga tegime hullu laari süüa ning ma jäin ootele... ootele... kuni viimaks, kolm tundi pärast ametliku ürituse algust, helistas mu õde oma parimale sõbrantsile (kellega ka mina pagana hästi läbi sain) ja nõudis ta kohale. Istusime öö läbi oma toas, tagusime bismarcki ja sõime kõik kolme eest.

Ja siis, kui ma 28 sain, istusin ma üksi kodus (isegi laps oli millegi pärast just tol ajal kodust ära), korkisin lahti pudeli siidrit ja rüüpasin seda Aapo Ilvese sünnipäevalaulu taustal - siider oli kvaliteetne ja muusika hea. Kui viimaks jõudis kohale hilisõhtune äike, tormasin ma õue ja nautisin iga viimset kui vihmapiiska, tantsisin tuules, lasin südamel väriseda välkude saatel ning müristamisel oma selga masseerida. Ja olin selle kõige juures peaaegu vastikult õnnelik.

Või minu 30s sünnipäev, mil ma meeleheitlikult kräud tahtsin. Ja seda kõikidele suure suuga kuulutasin. Augusti keskpaik paistab olevat tihe igasuguste sünnipäevade jadast ja ühed ei saanud tulla ja teised ei saanud ja kolmandad olid reisil. Ikkagi võtsin ette suurema küpsetamise ja ikkagi varusin koju alkoholi. Ja õnneks oli ka külalisi, kes toitu aitasid hävitada (muidu me oleks lapsega seda kaks nädalat söönud), kuid... paistis, et enamus karsklased või peaaegu karsklased... Üksi ju ka jooma ei hakka!? Aa pidu oli sellegipoolest sigalahe koos lauamängudega. Ja siis saabus hilisõhtul Lauri (kel algselt polnud isegi sellist plaani ülemäära tugevalt olnud). Oi, ma olin täielikus joovastuses mõttest, et ma ootamatult ei olnudki ainuke joodik majas ja nii me kahe peale ühe džinni pudelist välja lasime ja ta viimseni maha tapsime.

Nii ma enam aastaid ei taha kutsuda külalisi - see jookseb nii ehk naa alati teistmoodi välja kui plaanitud. Ja mulle ei meeldi need "oi, ma ei saa" ja "mul on õe sünnipäev" laused. Ma lihtsalt sukeldun õigel ajal kööki ja valan sinna oma ideed, mida ma terve suve olen mõelnud ja kogunud (mullune uus idee olid täidetud kartulid, sel aastal mõlgub meelel vaarikate ja šokolaadiga mängimine...) ja jään siis hingevärinal ootama. Kui hästi läheb, siis me ei söögi terve järgmise nädala jääke. Kui eriti hästi läheb, siis oskan ma ette aimata täpse vajaliku koguse.

Kuid Marie nõuab "Mairi õuna-kaneelisaiakesi"... need, kes olid Pihla juures aastat vahetamas, on neid juba saanud... ;) Ma pean veel mõtlema selle üle...

Mõne aja jooksul pöördusid kõik magama peale Arko, kes istus lõkke ääres ning lisas vajadusel lõkkesse puid. Tema mõtted olid kodus, naise juures, kes praegu samamoodi üksildasena oma öid pidi veetma. Õhtuse söögijutu jätkuks üritas ta ninaga meenutada Mairi küpsetatud õuna-kaneelisaiakeste magusat lõhna. Polnud midagi kodusemat köögis kihutavast kaasast ning värskete õunasaiade lõhnast. Arko naeratas meenutusest, kuidas ta iga kord üritas üht liiga kuuma saia pliidilt pätsata ja kuidas Mairi iga kord selle eest pikalt noomis, soovitades tal natuke kannatlikum olla. Kuid siin ei ole vahet, kas sa ole 20-aastane või 45-ne, ahjusoojade saiade juures pole kannatlikkust lihtsalt olemas.

pime blondiin

Kaader elust enesest: vaatad auto aknast vasakule välja ja... sinu ees avaneb klassikaline filmikaader - kogu vaatevälja ulatuses paistab vaid läheneva rekka nina. Gaas põhja ja otse. Tümaki! Kuskile taganurka, registreerib aju. Pikalt pikalt murule ja auto seisma, ise välja. Ei, tagasi ja autovõtmed ka kaasa.

"Kas keegi sai viga?"

"Ei!" raputan pead. Käed värisevad, hing tahaks ulguda, kuid keha on terve.

Mingid dialoogid, mingid telefonikõned (politseile ja kontorisse). Ma enam ei mäleta nende sisu. Ainult nii palju, et kontorisse helistades ma ütlesin, et ma olen kerges šokis ja ma ei tea kas sellega saab edasi sõita või mitte, igatahes mina praegu selle rooli ei istu.

Onu rekka roolist täidab oma poole liiklusõnnetuse teatamise paberist ja lükkab selle minu ette. Vahin tuima näoga paberit ja annan tagasi.

"Ma ei oska seda praegu täita."

"Arusaadav," kommenteerib onu ja täidab ka minu poole ära.

Millal see kontorist lubatud abi kord saabub, on ainus mõte, mida ma ketran. Ma ei tea ju mitte midagi ja üldse... Tahaks peatäie ulguda hoopis. Ilma ühegi emotsioonita. Ei ole otseselt hirm ega õud ega ühtegi muud tunnet. Ei ole "nõme"... ainult tühjus ja soov kasutada juhust...

Ja seda kõike siis vähem kui tunnike tagasi. Eip, minuga on kõik korras. Kerge vibra ja imeväike peavalu ja tibake tühjust... Nüüdseks mu käed ei värisegi enam nii palju, et klaviatuurile pihta ei saaks. Pisut siiski... Kuidas sai nii pime olla!? ei anna mu hing rahu. Küllap sai. Saab enamgi.

Tjahh, kes teab, see teab, kuid juba oma blogimajanduse esimesest päevast oli mul kaks paralleelset blogi. Üks neist avalik ja teine natuke varjatum. Ma ei kasutanud seda teist- http://mi-minu.blogspot.com/ , kuid see ei teinud teda vähem minu omaks. Tundub, et oli ülim aeg ka seda teist oma profiilis näitama hakata.

Jap, on projekti blog teemast, millest kipub vägisi "lugu" tulema, kuid mitte päris selline suure algustähega Lugu. Pigem midagi poolikut ja veidrat. Noh, püüdkem siis jääda ausaks iseenda vastu. Vaksleid ei anna, sest need sunnivad vaid piinlema. Midagi ei luba, kuid kuna ma ei saa mitte mingil moel välja näha lollim kui ma tegelikult olen, siis... Siis pole ka põhjust peita ja varjata...

Kui selle kuu kulutusi vaadata, võiks arvata, et ma olen van rikkur - puugivaktsiin kahele ja nädalane puhkus Võsul (mis hoolimata minu ülimast koonerlusest omas üllatavat kogueelarvet) ja üks raamat imbus kuu algul koju ning Marie sai uued kingad ja arvutile tuleb emaplaat osta...

Pangaarvet vaadates kaob illusioon muidugi kiirelt. Järgmine kuu ei kipu parem tulema, kuid vähemasti saab metsas frustratsiooni välja elamas käia ja söömise peale ei kulu suvel suurt midagi.

Juhhuu! Ma siiski mängin. Täna ja ka homme ja kui ma raha peale eriti vihane olen ,siis ka nädalavahetusel (kui ma nii vihane ei ole, siis leotan nädalavahetusel niisama meres varbaid ja otsin mustikaid (mis on hetkel küll vist suhteliselt roosad alles).

Lugu sellest, kuidas ma planeerimises taaskord haledalt läbi kukkusin. Ma ju rääkisin teile, et viimasel ajal on mu laps hakanud kahtlaselt suurt huvi tundma bridži vastu? Ei, see ei ole tal üle läinud, kui te seda kartma peaksite. Hoopis vastupidi. eelmisel esmaspäeval oli hetkeks juttu, et äkki mängiks sel esmaspäeval Kadri juures. Vaatasin pühapäeval oma elamist ja... lootsin... Kuid olin valmis ka selleks, et seda tuleb kiirkorras kraamida ja meil mängida.

Noh, igatahes tulin hommikul tööle ja ootasin, millal Kadri messengeri ronib. Ootasin, ootasin, ootasin veel veidi. Seejärel tegin autoga tiiru linnas ja asusin taas ootama. Käisin lõunat söömas ja seal ta oligi! Hommikune valmisolek korraldada oli ootamisega loomulikult lahtunud, telefoni ma endiselt ei armasta (mis siis, kui ma halval ajal helistan ja üleüldse, mida ma ütlen ja kuidas ja... ah, pagan, ma ei taha) ja nii ta läks - kuna kedagi eriti messengeris ei liigelnud, siis ei mänginudki. Laps oli pahur ja torisev nagu kõhuvalus siil.

Tuli teisipäev, mil oli ka mõte leida kuskilt üks laud ja mängida. Loomulikult jooksis mu mõte liiva ses osas. Ometi polnud õhtul väga hädagi - 5 kätt istus Loperite elutoas ja saunatas. Saate aru - VIIS KÄTT - aa lauda püsti ei saanud.

Teoreetiliselt oleks mul täna pidanud olema "tädidega" (Kšš, Ene, ei hakka kitule!) bridžiõhtu ja loomulikult meenus mulle hommikul, et pooled neist on ju sel nädalal maalilaagris ja üritus suure tõenäosusega nurjub sootuks. Hehh. Loll pea on kere nuhtluseks - aga ilusat pahurdamise ilma Mariele! Nujah, vähemalt tegin nüüd taas abimanöövri ja loodan, et Noper mõtleb midagi head lauamängudega välja. Muidu on ikka puhta perses.

Homme? Mängiks kaarte äkki kuskil? Noh, ma ju saan aru, et te kõik mängite terve järgmise nädala Võsul (ok, Marie ei mängi), aga mina istun ju siin ja ainult tigetsen terve selle nädala (mul on juba praegu selline meeleolu, et ma suudaksin midagi üsna suurt üsna kerge vaevaga ära lõhkuda).

Tjahh, ja siis on see Võsu, mille kohta ka on viimase ööpäeva jooksul selgunud nii palju, et Marie ei tee seda, mida ta algselt planeeris, vaid kondab arvatavasti siis päevad Loperitega. Ega me eriti seda planeerinud ei olegi. Ma lihtsalt loodan, et kuigi ka tema seal kaarte ei mängi, saab ta vähemalt varbad märjaks ja suu mustikaseks.

Tuvastasin just praegu, et bloggeri tegijad on leidnud tiba huumorisoonest üles. kui enne oli kommenteerimatu postituse all tagasihoidlikult 0 comments, siis nüüd kõikeütlevalt NO COMMENTS. Ups, ei tea, kas peaks häbenema? :P Või "Muhv, nõudmiseni" kirjavahetust pidama hakkama.

Aa muidu - polegi nagu midagi tarka ja asjalikku öelda. Külm on! Vastikult külm on ja suve ei paista mitte kuskilt. kui teada saan, kes selle vihma tellis, siis hoidku ta oma nahk! Urrrrr....

Selgus kurblik tõsiasi, et minu arvuti on ikka veel aike... ja arvatavasti tahab ikkagi uut emaplaati... (üks kondekas paistab tiba kahtlase ilmega olevat)... Kas ma nutta tohin? (kõik mu failid ja vanad tekstid on seal kinni)

Eile sai siis ette võetud üritus nimega "persse, mai viitsi klubisse minna, kui seal ülemäära palju normaalseid inimesi ei liigu suvel, kuid mängida tahaks ikka". Ehk lükkasime kodus ühe laua, närisime veidi porgandit (sõna otseses mõttes) ja tinistasime grammi veini ja mängisime... ja ülla-ülla, kahekümne jaotuse jaoks ei kulugi rohkem kui 2,5h ja seda isegi väga rahulikus tempos mängides.

Tegelikult algas kõik sellest, et ma pühapäeval tääkisin Kadriga, et ma veel ei tea, kas ma viitsin klubisse minna, kui suurem osa normaalsest seltskonnast iirimaal konutab, telekas jalgpalli näitab ja lugemistootavate raamatute hunnik ülemäära suure kiirusega ei kahane. Aga Marie arvas, et ta tahaks (ta üldse tahab viimasel ajal võimalikult palju ja suure tihedusega kaarte mängida). Ja siis eile kella viie aeg katilt uurides, kas nad lähevad, selgus tõsiasi, et nad ka ei lähe. Kiirpilk mälus - aeglased ja veel aeglasemad voorud ilma meeldiva seltskonliku lobata... Tänan, ei! Ja sel ajal, kui laps bussi peale istus, et kesklinna tulla, helistasin talle: "Kuule, plaanide muutus, sõida kesklinnast läbi ja koju välja." Tundus, et talle ka meeldis.

Ehk tegelikult peaks suvist aega kuritarvitama ja püüdma edaspidigi laua või kaks püsti lüüa kodus. Kahega oleks juba jupi põnevam. Huvitav, kui ma nüüd oma nigelad organisaatorivõimed kokku panen, kas ma saan kaks lauda iganädalaselt kodus kokku? Ja kui ma kedagi kutsuda ei oska, kes ise tahaks tulla, siis võib ka seda alati öelda, onju. Ja... noh, vähemalt laua peaks ikka korra nädalas kokku saama kodus. Ükskõik siis, mis nädalapäeval...

Aga šeff jagu ka. Võtan kätte lehe:

Ax

AKTxxx

-

AKxxx

Vallo avab paremalt 1S, laon kontra, Kati passib ja Marie teatab 2H (oh, saaks iga kord oma hambulisele nii meeldivaid vastuseid!). Vaatasin lehte nii- ja naapidi, midagi teha ei osanud ja kallasin lihtsalt 6H (krt seda teab, mis minemas on või mida kinni püüda ei saa) - selline lihtsakoeline pakkumine, mis klubisaalis oleks ilgelt sitt tulemus olnud, sest tegelt tuli 13 tihi. Njahh, nende saamist ma siiski ei näinud ja lapse lehest ülemäära midagi ei tea peale tõsiasja, et tal oli 4333 neljase pajaga.

Igatahes hiljemalt järgmine nädal mängiks jälle kellegagi.

Hmhh, tahtsin päevajaotuses vastata Pihla kommentaarile, kuid kahjuks kukkusin sama orgi otsa, millele ma ikka aeg-ajalt maanduda suudan. Kirjutasin kommentaari ära ja siis hakkas nuputamine. Palun tõesta, et sa pole robot!? Ee-mm... Nonii, proovime. Krt, mingid teised tähed olid. Uus pilt, proovime uuesti... ja veel korra... ah minge p-sse ega ma nii väga kommenteerida ei tahtnudki.

Kes need "robotikontrollid" sellised joonistas? Ma olen nendega alati hirmus hädas ega suuda pea kunagi esimese korraga pihta saada. Noh, enda arvates ma robot ei ole, kuid kui neid pilte peaks inimsilm probleemivabalt hoomama, siis on kaks varianti: pole inimene või ei oma silmi. Ma ei teagi, kumb variant õigem on. Ehh, tegelt vist tean ikka - ei oma silmi (ma ju ei leia facebookis kunagi ka ühtegi kassi üles).

Noh, minusuguseid hoiavad need vigurid küll ilusasti sapise netikommentaatori raske elu juurest eemal. Eks ma pean edasi nunnu lilleke olema (ei naera väga kõva häälega!). Hmm, laias laastus jääb mul vist kärsituse ja silmanägemise puudumise tõttu umbes iga viies kommentaar kirjutamata... Ehk neid ikka juhtub ette...

Leidsin siherduse kummalise postituse netist: http://lifedev.net/2009/06/reading-makes-you-better/ Ok, ma olen ise ka mõne raamatu elu jooksul lugenud (kuigi, mis seal pattu salata, viimase nädala jooksul pole ühtegi lugeda jõudnud. Ja mulle meeldib lugeda. Ja mulle meeldib seda vanamoodsat tegevust kõikidele soovitada. Ja...

Aga selle artikli kaheksa punkti tekitasid soovi kakelda (kahjuks ei viitsinud ma seal inglise keeles kaklema hakata ning eestikeelset vastukaja ei viitsi mitte ükski loll isegi google abiga tõlkida).

1. Enhanced Smarts

Ehk need, kes loevad, nende IQ tõuseb võrreldes teistega? Ee... teaduslikult tõestatud? Tõsiselt või? Ja see ei ole kindlasti nii, et kõrgema IQ-ga tegelased koperdavad lihtsalt suurema tõenäosusega lugemise otsa?

2. Reading reduces stress

Ta soovitab enne magamaminemist raamatut lugeda, tulevat hea uni. No peab see ikka igav raamat olema. :) Pigem kipub ikka nii olema, et kui õhtul lugema hakkad, siis enne raamatu lõppu (või enne hommikut) pidama ei saa ju... Ja kui saabki, siis on mõistus mõtteid täis ja und ikka tundide viisi ei tule

3. Greater tranquility

Kas karjatused "nii loll ei saa olla!" ja "mis värk autoril selle ühe või teise asjaga on?" kuuluvad rahulikkuse alla? Nujah, samas, kui ma veelgi staatilisemaks muutuksin, võiks mind kohati (neil hetkedel, mil ma ei loe) vist muumiaga segamini ajada (peab vist vähem lugema hakkama).

4. Improved analytical thinking

Vaat analüütilise mõtlemise arendamise juures jään vastuse võlgu. Võimalik, et areneb, kuid minu oma pole veel piisav, et sellise koha peal arvata miskit.

5. Increased vocabulary

Sõnavara kasvab küll. Viimane ehmatus tõlkekirjandusega oli sõna "krööm" (ma põlnd kuulnudki sellisest sõnast ja tolles keelekasutuse kontekstis kõlas sõna tõsise võõrkehana, kuigi EKI meelest täitsa tavaline sõna).

6. Improved memory

Hmm, selles osas on sarjad abiks - kui sa pead meelde jätma sadade viisi erinevaid nimesid koos iseloomu ja elulooga, siis areneb mälu ka. Tuleb tõdeda, et autoril oli täitsa õigus.

7. Improved writing skills

Ei kommentaari. pole minu rida kommenteerimiseks, muud ei ütlegi.

8. Helps prioritize goals

Ma olen nüüd hästi väike. Kui tekstiautoril oli õigus ja lugemine aitab eesmärke paremini järjestada, siis ma vist pole kunagi midagi lugenud või olen ma lihtsalt õpivõimetu (mis omakorda läheb vastuollu esimese punktiga)... Et siis mis ma "tegelikult" elult tahan? Peale sinise tugitooli, hunniku heade raamatute, kirjutamiseks sobiva arvuti ja seda kõike saatva sooja suve kõrvale? Või pole sinna kõrvale enam midagi vajagi? Hmm, leib võiks ju ikka lauale tulla...

(Ahjaa, Marie, kui vaja, siis ma võin sulle mõne koha tõlkida, millest sa ise jagu ei saa.)

Pooleldi magamata öödele järgnevad pooleldi magavad hommikud. Pooleldi! Pooleldi inimene, mõtlen ma vaikselt rideid selga pannes. Pooleldi ema, ajades last koolivaheajal varahommikul üles, kuid mitte süüa tehes. Ehk leiab isegi, mõmiseb magav rakuke minus. Pooleldi naine, naeratan ma peegli ees kõrvarõngaid valides. Või pooleldi puu?

Hmm, olla puu, heliseb minu puiselt ebatöötavas ajus. Riidepuu? Igav! Siis peaks ju end sättima ja sättima, sest tema vaeseke kannab kaasas kohustust hoida oma hoolealused korras ja sirgelt. Mulle aga meeldib lösutada. Jõulupuu? Okkaline ma ju oskan olla, miks siis ka mitte? Imetlen peegli ees kõrvarõngaid, kuid rapputan pead – ei, sel moel hoida klaasi, mis sinule on usaldatud! Sel moel särada ja sädeleda! Phähh! Hea, et ma kõrvarõngadki leidsin. Ripsmetušš mul ju kunagi ole, kuid millal? Midagi ole veel, kuid milleks?

Midagi ehedamat, hüüab hing sees, midagi loomulikumat. Mõni kasvav lehtpuu ehk pargis? Anda varju mängivatele lastele. Ja kaitsta kõiki neid tuhandeid sääski? Pärast seda, kui ma pool ööd seda ainumast oma toas taga ajasin? Ei!

Ja siiski olla puu. Olla sama puine kui pooleldi magav hommik. Olla sama puine kui pooleldi vaikiv suu. Olla puu. Olla puuvai soo servas ning naeratada õnnelikult, kui leidub keegi, kes kunagi loeb viita mu kukilt ja leiab tee. Olla pehkiv ja kuluv viidaga vai kuskil, kuhu teised ei satu, kus teised ei käi. Ja siiski olla oluline. Sellele ühele või kahele või minu poolest kasvõi bussi- ja rongitäiele, kes kord vajavad viita. Teetähis, kuid mitte teel. Suunamärk, kuid mitte käsk. Ei ilus, ei uhke, ei ülemäära tähtsustatud, ja siiski oluline. Olgu või iseenda jaoks.