Vahel, nagu täna, ma nuputan, kuidas inimesed suudavad mahutada end selle 24h sisse ööpäevas? Mina igal juhul ei oska seda veel kuigi veenvalt. Ehh, maiteagi, mida tegema peaks... Ühest küljest oleks ülimalt normaalne ja asjalik idee panna mingi bridžiõhtutest pausi peale. Annaks meeldivalt juurde ühe õhtu lapsega tegelemiseks. Jääks üks päev nädalasse vähem, mil peab taas mitme päeva nõusid töölt minnes pesema. Teisalt - ma ei taha ju!

Ja siis ma istun siin nagu loll ja otsin pääseteid. No ma ei leia neid. Kaaluga tuleks natuke aktiivsemalt tegelema hakata ja ma, loll, lubasin nüüd jooksmas käima hakata... Oleks see vaid nii lihtne!

Ja kodu vajab hädasti koristamist ja... ja mina vajan aega. Kust te võtate selle aja? Päev otsa tööl, siis bridž, siis majapidamine ja ausalt, tahaks, et mu laps ikka ka saaks oma osa emaga suhtlemisest kätte...

No ma veel mõtlen, mida ja kuidas aga mingi lahendi peab leidma...

Kolasin Lauri blogis ringi. Just selles algushetkede osas. Tegelikult otsisin küll konkreetset postitust (nov. 2006), kuid jäin siis pikemalt lugema neid poolteist aastat vanu tekste.

Umbes aasta eest sattusin esimest korda Lauri blogisse. Ja mulle tundus, et ta kirjutab pisut upsakal toonil (muide kõige "upsakamat" postitust ma otsimas käisingi). Ja-jah, naerge nüüd. Mida kõike võib välja lugeda, kui sa inimest liiga hästi ei tunne. Reaalis oli jah igati muhe kuju aga blogis kiskus kuidagi äärmuslikult enesekindlaks...

Lugesin, mis ma lugesin, kuid seda tooni ma seal nüüd küll ei märganud. Lihtsalt inimene, kes teab krdi hästi, kes ta on ja mida ta oskab. ;)

Siis jooksis sisse juba teine liin, mis viimasel ajal jälle minu ümber popp on olnud: bridž ja enesehinnangud. Ennast ma juba ammu ei hinda. Milleks? Ma ei tee midagi teadmisega staatilisest seisust, samas võib selle energia suunata edasi minemisse (vahet pole kui kiiresti või aeglaselt). Jäin mõtlema, kuidas mina mängisin aasta tagasi. Värskelt randa üle kolinuna ajasin parajasti märtsis Maarjat hulluks. Maarja, ma lehvitan sulle, näed, jah!?

Tol perioodil üritasin enesele paaniliselt selgeks teha, et tead, on olemas selline asi nagu "mänguplaan". Kasuta seda ideed. Võta aeg, proovi midagigi välja mõelda ja sõnastada enne tegutsema asumist. Sellest, kuidas hinnata, mis lehed võiksid vastastel käes olla, polnud mul pisimatki aimdust. Ja siis jooksis ka mänguplaani koostamine lõpututesse tõenäosuserägastikku (nujah, seda, et kui inimesel on pakkumise järgi käes 5:4 mingid masitd, siis see kolmas ei saa nagu hästi viiene olla, ei võtnud ma kohe kindlasti teadlikult kinni). Ehk siis: kolmeteistkümneni lugeda ei osanud. Neljakümneni ammugi mitte! Signaalid olid udune ja uudne ääremaa (ma ausõna polnud varem kunagi signaalidega mänginud... ok paar üksikut (meil Indrekuga) oli, mida meist kumbki ei järginud ning mõlemad unustasid nii viskamisel kui lugemisel. Needki olid alles tekkinud ja vist umbes korra või kaks läbi räägitud.)

Ma olen alati rääkinud, et ma jõudsin bridži juurde absoluutselt valest (või kui vaadata enese ümber veidi laiemalt, siis äkki hoopis ainuõigest) nurgast. Alguses oli mäng. Olid sõbrad ja mõnus olemine, siis tuli alles võidujanu ja alles pärast seda tabasin end asja teoreetilise külje poolt (selles teoorias olen ma endiselt väga nõrk).

Ja mis siis? Sõbrad on endiselt (ja väga palju uusi lahedaid tutvusi) lauas. Mäng on ikka veel lummav. Ja lisaks kõigele olen ma täna kübeke targem kui eile ning kõikide kavatsuste kohaselt homme veel parem. Iga asi omal ajal (tulgu või natuke hiljem, küll ma ootan).

Võtsin endale pealkirjaks messengeris: blogi on saatanast! Miks? Sest see on poolelu. Ei, vabandust, kümnendik elu.

Ühest küljest, ma mõtlen (kui mõtlen), kirjutan, tegutsen - vaatan end seest ja kõrvalt. On sõpru, kes kondavad mu lehel, on neid, kes seda ei tee. Ja siiski - kas ma olen sellest kuidagi parem? Kas mul saab parem, kui ma mõne oma mõtte siia mõtisklemiseks panen? Saab see mõte siis selgemaks kui lihtsalt, niisama omaette mõeldes? Kas siia kirjutamine peaks olema vähimalgi määral eelistatum?

Edevus on selle nimi. Edevus ja ei midagi muud. Vaadake kõik, kui hästi ma sõna valdan! Vaadake kõik, kui suured ja säravad on minu mõtted! (Kuulake kõik, kui vastikud on negatiivsed kogemused - aga kas te peaksite seda kuulama?)

Ühel hetkel kaob taju tõelise ja ebatõese vahel. Mõneks viivuks kaovad müürid, mis keelavad avalikult isiklikuks minna - ja siis ta tuleb! Mina, kogu oma suuruses ja laiuses, käppa imevana või naeratavana. Mina ja ei ühtegi müüri, ei ühtegi pidurit.

Järgneb võpatus. Vaikus. Midagi minu sees jõuab jälile faktile, et nüüd läks maailm liiga lahti. Paar sõnakehva ostitust, paar tagasihoidlikku ja mittemidagiütlevat mõtet. Sõna uuristab edasi, mõte jookseb vasemale ja paremale, otsides teed enesest välja. Tunded hakkavad tasahilju taas otsima teed ekraani poole. Muster kordub.

Miks siis? Miks ma ei õpi? Mida ma otsin? Sest tegelikult on hea oma emotsioon paberile panna - sel moel saab isegi vahel sotti, mis toimub. Sest tegelikult on hea vahel kisendada kogu maailmale oma emotsioonidest - siis vähemasti lähemad sõbrad teavad, kus ma olen.

Ja siiski! Piiridel on ka piirid. Olgu nad nii hägusad kui tahes. Sa ütled, et ise me need seame endile? Õige ta ju on.

Koopaoravatest rääkides. Või ka isekatest hiiglastest. Jube rahulik on elada, korjates enesele viisteist kihti igasuguseid kilpe ümber, mitte rääkida inimestega, mitte elada emotsioone välja... isegi mitte tunda (!) neidsamu emotsioone. Ja siis on blogi - iga postituse kõrval vedeleb mõni nendest kestadest ja kilpidest, kuni viimaks jääb üksainumas nahk, ei midagi muud. Ehmunud pilgul hangid kiirkorras uued kilbid. Ja jätkad sisalikuna teekonda - lillakas-roheline soomuskest vasakule, taevakarva nahk paremale... Kuni tekib hetk, mil ma jälle tunnen, joovastun ning valutan südant. Ja kirjutan selle siia või katsetan kirjutada ja siiski kustutan, sest maailm on liiga avatuks muutunud. MIne tea, äkki keegi haarab kinni minust mitte enam mu kilbistatud sõnast.

Ma tahan olla arnunud! Saate nüüd mõelda, et ma olen täitsa hulluks pööranud. Hea küll. Tõeliselt kummastav on kõndida mööda tänavat ning vaadata neid, kes igal kevadel armuvad. Sõltumata asjaolust, kas neil on mees kodus või mitte. Selline rutiin - igale kevadel armuda! Kasvõi laternaposti või suvalisse lolli ülbikusse... Peaasi, et saaks armuda!

Ma nii ekstreemseks muidugi ei läheks. Loomuomane alalhoiu instinkt vist. Aga armuda - iseenesest on sellel ideel jumet.

Korraliku, kodustatud koopaoravana piilun korraks pesast välja. Maailm on nii segaseks kiskunud. Toetan nina käppadele ning vaatan. Kas need inimesed, kes ikka ja jälle armuvad, on õnnelikumad? Kevadel paistavad nad õnnelikumad. Neil on unistus. Neil on lollakas naeratus silmades ning nad kõnnivad kuidagi teisiti. Hmm, sellest ei tea mina midagi. Küll aga on nende kevaded alati lühemad!

Mis tähtsust sellel on! Pisike porisev koopaorav pistab oma nina koopasuust välja ning mõtleb endiselt - ma tahan ka armuda! Ja siis kui see tunne kord juba haaranud on, tahan iga viimsetki unistust, iga pisimatki teostust. Ma mäletan küll! Kuigi hägusalt.

Ma sain parajasti 24, kui lahutusega tegelesin... ja edasi? Edasi ma nagu polekski elanud! Laps on vahepeal korralikult rääkima õppinud, silmanurka on kortsud tekkinud, kool on endiselt lõpetamata, unistused ehk veidi lähemal kui toona... - triviaalne!

Jah, ma tahan armuda. Olgu või laternaposti! (idioodid jätaksin muidugi endiselt teistele... )

Kaks esmaspäevast avastust. Muide, kumbki neist ei olnud just meeldiv, kuid üks neist on ehk vähemalt kasulik (samas teise kohta saab öelda lihtsalt - "vastik!")

Esimene neist kahest. No alustame vastikust. Tuvastasin, et kaine peaga oksendamine on veel kordades rõvedam tunne kui vintis peaga. Mitte, et ma seda viimast just sageli harrastaks, kuid tõe ja õigluse huvides olen sunnitud nentima, et mõned korrad on siiski ette tulnud. Samas kaine peaga oksendasin viimati vist umbes 16 aastat tagasi, kui tuttavad külla tulles suure kilekotitäie kooreveniseid tõid. Loomulikult sai neid terve õhtu söödud... ja terve öö oksendatud... Nüüd siis mingi lollakas kõhuviirus. Esmaspäeva õhtul keeras olemise nii rõvedaks. Algul oli lihtsalt selline migreeni tunne. Kümnenda vooru ajal roopima, kaheteistkümnenda vooru ajal roopima... Ei, jala ma küll koju ei jõua! Bussi peal. Kanali peatuses olin sunnitud maha tulema, sest... ja loodus nõudis oma! Seisin kuskil kodust suht kaugel, kergelt juba sappi oksendavana, külmavärinate saatel värisesin koju. 39,1! Karm. Magasin ööpäeva või veidi enam maha ning nüüdseks juba taas peaaegu inimese olemisega.

Teine avastus, mis otseselt pole küll rõve, kuid olgem ausad, ega ma just vaimustuses ole. Ma olen taas kohutavalt laisaks muutunud. Bridžist siis jutt. Mingi perioodi ma tavaliselt lähen suht ilusasti edasi ja siis tuleb langus. Selline hull laisklemise aeg. Eelmisel suvel, kui me Minnaga esimest tiiru mängisime, siis oli see signaalide koht. Tema neid eriti ei loopinud ja toona kohe kindlasti ei märganud ning paari nädalaga ei näinud neid enam mina ka... Tekkis selline lõbus tagasilangus, valvsus kadus. Nüüd ma olen taas otsustanud minna mingi mandumise ja talveuinaku rada... no ülde mõte ei tööta kaasa... Kamm oon...

Praegu pole probleem niivõrd signaalides kui üldises lehelugemises. Palju selliseid asju, mida ma tegelikult tean ning suudan välja mõelda - aga ma ei tee seda! No saate te aru sellest? Mina päriselt mitte ning isegi tunnistada on kuidagi piinlik. Aga, mis siis ikka. Tuleb end kuidagi kiiremas korras üles raputada sellest mõttekoomast, muidu kaob point ära. Äkki saan isegi hakkama!?

Pidin täna helistama lastearstile Luuninisse ja uurima lapse vereproovi tulemusi...

Oli meeles, et pärast keskpäeva. No umbes ühe paiku kookisin kotist välja tibatillukese visiitkaarti. Selle peal oli 3! telefoninumbrit (kolm üllatusega, mitte kolm faktoriaal). Pikk nõupidamine iseendaga: milline neist numbritest oli see õige? Oot, ta sikutas õigele joone alla. Nii, mida ma nüüd peaksin sinna telefoni ütlema? Ohh issand, ma olen ju teada tuntud suhtlemiskeenjus. No ma ei oska lambist helistada ja rääkida. Kas selliseid suhtlemistega kohustusi ei saaks kellegi teise kätte usaldada? Ma ei oska!

Okei, suutsin end ületada - valisin numbri... ja vaikus... Ei midagi! Kogu mu suur ettevalmistus vastu taevast! Kuidas krt ma need analüüside vastused nüüd kätte saan? Mis ma nüüd tegema peaksin?

Seisin siis keset Tartu vanalinna, telefon ühes ning visiitkaartikene teises käes ning mõtlesin, mille ma nüüd põlema peaksin panema? telefoni? visiitkaarti? enda? ...ja läitsin sigareti.

Võibolla mõni teist märkas, et selle eelmise postituse asemel oli veits enam kui ööpäeva jagu hoopis teine tekst. See sai muudetud. Miks? Vist sellepärast, et too teine oli liiga valus.

Miks ma ta siis üldse kribasin siia? Sest ma tahtsin! Tahtsin hetkeks jagada seda tunnet, mis mind valdas. Tahtsin kirjutada ning enamasti tuleb see mul enamvähem välja vaid siis, kui ma kirjutan kellelegi. Ntx sulle, kes sa siin vahel kolamas käid. (Nüüd oleks õige aeg kellelgi öelda: sitta see sul siiski välja tuleb, saaks jälle üks enese ülehindamise koht teatavaks...)

Kuid Muhv minus, kes aegajalt mõnd neist postitustest lugemas käib ning neist kui targema inimese mõtetest inspiratsiooni otsib, palus tolle eelmise asendada millegi viisakama, sündsama ning muidu igavamaga. Pealegi, mina kui tõeline grafomaan, miks peakski minu blogis kuskil ootamatult mingi luuletus olema!? No ei peagi. See rikuks hea tava, paljastaks mind naisena, annaks liiga palju võimalusi öelda... ja siiski - ma ise tahtsin teda siia riputada. Mina ise! Ja ometi ei taha ma iga kord roopima minna.

Loe: viimasest joomast (ehk neljapäevast) alates on juhtunud miljon imelikku ja jaburat seika, mis ei peaks üldse sellises kontsentratsioonis ette juhtuma...

Arenguvestlus iseendaga:
Mis on need asjad, mis oma olemasolu poolest on üle kõige?
Mis on need asjad, ilma milleta ma elada ei oska?
Milles ma tugev olen?
Milles ma end ülehinnanud olen?
Kas ma olen end kuskil ka alahinnanud?
Mida ma teha tahan?
Kuidas ma seda tahan?
Milmääral?
Milmääral ma arenen ühes või teises valdkonnas?
Palju ma end ületada suudan? Kui suudan?
Kas tahan? Kui jah, siis: kui palju?
Kus üldse on piir?
Kui kiirelt kasvavad lapsed?
Milline aeg või roll on minul?

Ööpäevas on endiselt 24h ning nädalas vaid seitse päeva. Aeg maha... (või: maha aeg! (?))

Mõttepaus. Ma ei teagi, kuidas seda kirja panna. Kui nüüd muutuda emotsionaalseks, siis võiks ju kisada korra, et ma olen loll nagu lammas ning arem kõige arglikumast jänesepojast jne...

Aga ma ei ole emotsionaalne! Vähemalt hetkel mitte. Täielik rahu, milles on killuke nukrust, sest ma suutsin taas teha midagi, mis viis mu mõnest unistusest pool sammu kaugemale. See läheb õnneks kiirelt üle ning juba homme (või hiljemalt ülehomme) asun uuesti teele.

Hetkel on paus. Mõttepaus. Pilk enese sisse, pilk enesest välja. Pisike kooskõlastus selle üdini subjektiivse minu ning selle teise - objektiivsusele pürgiva - mina vahel ning läinud see kõik taas ongi. Vahel on ka selliseid hetki vaja. Tahaks öelda, et minul eriti, kuid samas... eks neid tule igaühel ette.

Nüüd käed arvutist eemale, pilk unistavalt lakke ning: varsti kohtume!

Aga nüüd ma lähen küll uhkeks! Mulle öeldi (no hea küll, kirjutati) täna, et ma olen optimist. Ja-jah, esimese hooga tahtsin isegi küsida, et mis pagana otsast? Kõõksusin natuke põrandal pikali teadmisega, et mu blogi lausa õhkab optimismi ja päikest (lugeda mõõduka irooniaga).

Ah, et kuidas ma siis uhke olen? Aga kuidas ma saaksin mitte olla? Lõppkokkuvõtteks olen ma ju optimist ning ma siiralt loodan, et see oligi ilus, puhas ja hele tõde ning teadmine, mis mulle hommikul edastati. Nojah, sama helge ja heleda tõena teatati mulle esmaspäeval, et ma paks olen (ütleja pidi selle pärast peaaegu peksa saama aga mitte minu käest, üks sooja südame ja lahke käega tütarlaps oli lahkelt valmist mind abistama). Hmm, paks... pessimist oleks vist virutanud... no solvunud... no vähemalt õlgukehitades minema jalutanud... (ma ju tegelikult ei tea, mida pessimist teeks, sest seda kogemust mul kahjuks/õnneks ei ole). Mida mina tegin? Naeratasin - vähemalt ei jää ma ka kõõrdsilmsuse korral kahe silma vahele!

Selge, seega oleme kindlaks teinud, et optimismi minus siiski jagub. Suhteliselt blogi alguspäevadest saati on olnud näha, et unistused ei jäta mind hetkekski maha. Haa, te võite juba aimata, mis toimub ühe unistava optimisti mõtetes! Isegi siis, kui elukogemus ei luba positiivseid ideid liiga laialt lehvitada.

Ühtlasi sai kinnitatud fakt, et hektel olen ma veel ikka idioot (mis ei tähenda, et ma kavatseksin pikemaks ajaks sellel seisusel peatuda, ei-ei, ma ikka veel kavatsen kunagi targaks hakata). Minu lausa erakordne (taas midagi, mille üle ehk mingil viisil isegi uhke saab olla) oskus käkerdada ära imelihtsaid jaotusi. Lihtlabaselt mängida lepinguid taha! Lugeda kätte viis masti (vahel ka kolm või neli, mille puhul üks mast on kaheks erinevaks mastiks loetud), unustada ära ntx õhus rippuv äss ja muid põnevaid liigutusi teha. Ja siis tagantjärgi tuvastada ise, et MIDA MA JUST PRAEGU TEGIN (!), taguda peaga vastu lauda, tõotada pühalikult, et ma üritan teine kord nii enam mitte teha... Muide, mõned sellised asjad on ikka meelde ka jäänud aja jooksul. (Mille üle ma taas hullult uhke olen, kui taban lauas mõtte, et pool aastat/aasta/2kuud tagasi ma poleks seda välja mõelnud)

Hetkel siis paks, loll (aga mitte enam nii loll), optimistlik ja uhke! Mis edasi saab? Paksus on ebaoluline, seega seda me ei puuduta (mind ei häiri mu kaal just liiga palju ning ma ei usu, et ma oleksin kõhnemana nüüd ropult parem, targem ja meeldivam inimene - no ei usu lihtsalt ja kõik). Järgmise sammuna peaks siis tulema: juba natuke tark, ikka veel optimistlik, endiselt uhke kuid mitte kõrk ning paar sammukest mõnele oma optimistlikule unistusele lähemal?

Aga ok, praegu ära... (Olen kogemata söönud midagi sobimatut ning mu kõht, raisk, valutab natuke liiga ebameeldivalt) Põnevatele ideedele olen alati avatud. :D

See postitus läheb kategooriasse 'uitmõtteid'. Ei, tänan küsimast, mu enese meel ja olemine on äramärkimata head ning depressiooni poegagi pole juba paar aastat kohanud. Pelgalt vaatlejana olin positsioonis, mis tekitas pisukese ängistuse ning vajas mahalaadimist. Sellisena ta siis laadus... Küll ma homme seda teksti kohendada püüan...

Samm, teine, kolmas - edasi, iga päevaga edasi. Peas vasardab mõte: edasi läheb kergemaks. Varsti saab mägi otsa, jõuan tippu ning imetlen vaadet. Samm, teine, kolmas... Pluusi vasak käis on juba märg higist, mis koguneb otsa ette. Pluusi paremat varrukat ei julge ma puutuda. Igaks juhuks. Äkki on vaja teel kellelegi tere öelda. Äkki on vaja käsi pihku pista. Kuidas ma seda küll koleda varrukaga, määrdunud kangaga, higist kortsuliseks kuivanud pluusiga teen?

Iga päevaga edasi. Särk määrdub üha enam, jalgu ei viitsi pühkida. Las see muda siis koguneb ümber mu saabast, kui ta tahab. Pole mul aega teda minema visata. Vaata, seal ees on tipp. See pole vist päevaga kuigi palju lähenenud. Puhkan ehk veidi. Ei! Hull peast, kuidas ma siin puhata saan? Muidu puhkan veel varsti ja siis veel ning ma ei jõua kunagi tippu. Nii ei kõlba. Parema käe hoian endiselt puhta. Olgu ta vaid käsi, kuid ta on uute ja huvitavate seikluste teretamiseks alati puhas ja ootel.

Samm, teine, kolmas... Aitab! Kaua veel võib? Miks krdi pärast see tipp on nii kaugel? Ma ei jõua elu sees sinna! Kohmakalt vajun tee kõrvale istuma, klomp kurgus, pisar silmas. Miks mina? Miks pagana pärast mina? Krt küll, kas te, möödujad, ei märka, et ma olen väsinud ja ma ei jõua... Aga ma tahan ka kord sinna tippu jõuda! Ma pean.

Edasi! Ainult edasi, sest teised ju kõik suudavad. Vaata, nad naeravad, neil on lõbus aga mina... Janu on. Väsimus tapab. Edasi! Aeglaselt, kuid kindlalt edasi... Jalg koperdab puujuurika taha... Mütaki! Minu käsi! Mida ma teen oma puhta tere-käeta? Kesse mind sellisena vastu võtta julgeb? Vaadake mind! Juuksed sorakil, pluus läbini higine, käed ja nägu porised! Kuradi puu jõuan veel mõelda, kui pisarad haaravad mind endasse. Miks? Miks mina!?

Pikali maas olles ei paista mäe tipp. Rõõmsad seiklejad seisavad mul ees ning ma isegi ei näe seda sihti! Ma ei kujuta ette, kui kaugel või lähedal ta olla võiks! JA MA EI JÕUA ENAM!

Jah, vaadake mind siit eemalt. Vaadake seda pisikest õnnetusehunnikut, väikest mudakolli. Mis ta edasi teeb? Tõuseb püsti? Või mitte? Kas leidub keegi, kes ulatab käe just selles õiges asendis, et ta märkaks kätt? Tajuks lähedust? Mis edasi saab? Kelle teha see on, kes tõuseb, kes langeb? Mida saan ma seal lamades ise teha? Mida saan ma siit, eemalt vaadates tolle lamava mina heaks teha? Ja kas ma tahan!? Või mida...

Pea igal kevadel taban end mõttelt, et sel aastal on inimesed eriti imelikud. Igal kevadel! Ka see konkreetne kevad pole teistest erinev. Ootamatult, koos esimeste rändlindude saabumisega, on inimesed tänaval käest kinni, üksteise külge liibuv, armunud mass. Unenäos. Unes kõnnin ma nende vahelt läbi, nad on kui kujud - igal aastal korduvad, igal kevadel õndsad naeratused armunud silmadest, igal suvel suur pidu ning sügisel morn enesessetõmbumine. Rändlinnud, kes ei rända. Ei vasemale, ei paremale - nad lihtsalt on.

Kevad on saabunud, varesed ehitavad pesi juba jupimat aega. Inimesedki võtavad õppust. Mitte küll niivõrd ehitamise, kuid lagundamise osas siiski. Ja siis uuesti ehitama! Selja taha jäävad viletsad mälestused ja murtud südamed. Siit! Täna! Nüüd algabki uus elu! Käest kinni, teineteise külge liibudes, eraldades end oma õndsas kevadhetkes kogu ülejäänud maailmast. Ja siis tuleb taas suvi ning uus sügis - hall ning vihmane argipäev.

Igal kevadel, vaadates neid horde, kes ikka ja taas otsivad, leiavad ning veedavad koos võrratu suve, argise talve (vahest teise ja kolmandagi)... ning uuesti otsivad, taas leiavad, muster kordub... Mõtlen, ehk on see ühiskonna poolt peale surutud peremudel absoluutselt vale meile, inimestele? Ehk peaksime meiegi igal kevadel, paaritushooaja algul otsima enesele uue, säravamate sulgedega kaaslase?

Ainult üks pisike aga on selles mõttes: meie lapsed ei õpi suvelõpuks lendama. Nemad harjutavad seda oma paarkümmend aastat enne selgeks saamist.

Vahest olen ma lihtsalt pooleaastase nihkega oma tunnetes, võibolla lausa tundetu... jäägu see igaühe enda otsustada ning hinnata... Unes on nad kui kujud ning ma kõnnin nende vahelt tundetuna läbi. Ärgates aga, on nende vahel kõndimine hetketi vabatahtlik teerulli alla ronimine. Vahel harva, kuid siiski... Siis lükkan juuksed silmadelt, sikutan noa ribide vahelt välja nind mõtlen: igal kevadel on inimesed kuidagi eriliselt imelikud. Kehitan mõistmatult õlgu ning lähen oma teed. Oma teed, mis toob mu järgmisel kevadel taas siia, vaatama hullunud "romantikute" masse.