Üks õppetund, mis leidis veel enne "kolmekümne" kukkumist tee minuni: käitu saatusega nagu lapsega - usalda aga kontrolli. On raske usaldada midagi nii tundmatud ja veelgi raskem on kontrollida kõike toimuvat. Vahel tahaks käed üles tõsta ja loobuda. Vahel tahaks karjuda ja vastu võidelda. Juba jõuad hakata muretsema, kindlustada tagalat ja siis... siis ongi olemas vastus, mis viib edasi lahenduseni.
Jah, ma tean, et ma peaksin olema maailma kõige õnnelikum inimene. Eks ma mingil moel vist olen ka. On lausa uskumatu, mil moel see va saatus mängib enesest nõrgematega ja ometi on ta ikka ja alati saatnud lahenduse just sel hetkel, kui rada näib lõppevat.
Hoolimata inetust sügisest olin ma täis lootust ja ootust talve suhtes, mil ma ei bloginud. Ma ei teagi, miks ma sel talvel siia ei kirjutanud - ju polnud lihtsalt vajadust. Sai elatud ja hingatud, kirjutatud kõike muud ja oma eraklikkuses (jaanuarist maini olid ainsad sõbralikumad üritused Kotka-õhtud ja Kotkasse sattusin ma täpselt ühe korra jaanuaris, mil kaarte ikka ei mängitud) siiski suheldud muhedate pubekatega.
Kõikvõimalikel kordadel, mil ma eratundidega tegelenud olen, olen saanud enesele eranditult lahedad õpilased. Ma pole kunagi näinud (eraõpetajate õudusunenägu) last, kelle ema sooviks, et laps õpib ja laps vahiks ise igavledes aknast välja. Ja ma pole kunagi näinud ühtegi "lolli" last. Sita iseloomuga inimesed hoiavad minust nii ehk naa kilomeetrite kaugusele, seega ka seda jama pole ette tulnud. See, mida ma siis näinud olen, on liiga pikk tekst ega läheks ka selle postituse algse ideega vähimalgi määral kokku, seega jätan ära.
Hoolimata oma hämmingust vajaduste ja aegade üle, on mul hea meel, et see blogi olemas on. Siin on üksjagu mind ja veelgi suurem jagu paska (arvatavasti on osake minustki paska aga selle idee arendustest ma hoidun eneseuhkuse kaalutlustel). Ka pask on millekski vajalik... võib-olla...
Ja siis ma olin seal kodus... Üksi ja lapsega. Kasvatasin teda, nautisin pimedat talve ja esimest korda viimaste aastate jooksul ei tundnud pea grammigi üksildust. Oli rahu. Ja unistused. Kevadel keerutasin kokku oma esimese veidigi komplekteerituma versiooni kogust, mis kunagi ehk ilmavalgust näeb. Pärast nädalast mässamist saatsin järjestatud kummituse sõbrale lugemiseks (esimene arvamus olgu aus aga leebe :P ) ning kümme minutit hiljem helises telefon, millega kutsuti töövestlusele. Ajastus oli võimas.
Praegu on kitsas aeg. Töö on, palk tuleb juunis. Rahad on suhkeliselt viimse sendini loetud ja ikka veel tubli nädalane auk vahel. Ja siis sain ma üleeile kokku vana sõbraga, kellele meenus, et ta on mulle sajaka võlgu. Maksis ära ning tänu sellele oli meil mingigi minimaalne kogus raha olemas, et minna lapse klassiekskursioonile vastu (vaba raha teemal: eks homme vaatame, mis tollest päevast saab; täna elame!) Pika päeva lõpetuseks ujus välja üks õpilastest, kellel veel tasemetöö olemata. Ja homne ja ülehomne ja üle-üle... said uuesti näo (olin jõudnud juba isale mainida, et kardetavasti vajan vahepeal pisikest abi)...
Iga kord kui mõni selline kummituslik lahendus saabub (vahet pole, mis teemale) tahaks esmalt küsida: miks ma üldse muretsesin? Ja ometi kipuvad lahendused tulema hetk pärast seda, kui ma olen end juba sisse rääkinud (markantseim juhus: päev enne hinnete väljapanemist küsis ema "ega sul kahte tunnistusele tulemas ole" ja mina vastasin "kunstiajalugu" (seal oli kaks kahte ja kaks tegemata tööd ning värelvastamisi enam ei toimunud) ning hommikul esimese tunni ajal kutsus kunstiõps mind tunnist välja teatega "kui nüüd ja kohe arvestuse teed ja hakkama saad, on korras"... khmm, selle ma tegin viie peale, sest suuremahuline töö hõlmas ülevaateküsimusi mitte nurgatagust norimist...). Äkki ma olen lihtsalt kannatamatu?
Pisiksesed totakad juhused on kummastavalt lummavad.