3. Suurele Lagedale

Esmalt tervitan Jürkat ja Metsavana, kes koos nii rõõmsalt selgeks tegid, et kodus teki all kirjutades on tulemuseks erootiline hämarulme. Pugesin siis sügavamalt teki alla, et paremini ettemääratud žanris püsida, kuid, teate, mu tekk ei mäleta enam sõna "erootika" tähendsustki, seega... Ehh,ei vabanda! Lugege ise ja laitke maha, kui tahate. Sel korral siis selline pilt, žanr ja lugu:

Lumi sadas sel talvel eriti vihase hooga, luues hangi ja hangede taha järgmisi. Kõrgete latttarade taha jäävad külakeskused tõmbusid üha mornimalt ja kõrgimalt endasse, jättes kogu piiratud külalislahkuse nende harvade risttee kõrtside ja hajali kaugtalude kanda. Sellest polnud suurt midagi, sest alates teise poolmeetri lume sadamist ei liikunud suurtel teedel enam rändkaupmehi ega maadeavastajaid ja kolmas poolmeeter lukustas kodusesse kinnisusse kõige rahutumagi hinge.

Ainult üks mees tungis räätsadega üle lume kohas, kus sügaval lume all jooksid piirdetarad ja karjamaa põlluga vaheldus. Kaks halli hunti sörkisid pakast trotsides isanda kannul. Nii palju oli päevasest päikesetunnist juba tolku, et lumekoorik hunti kanda suutis, kui mees endiselt igal hommikul räätsasid jalakülge sidus ja neid ööpimeduses vandesõnade ja väsimuse valu saatel lahti sõlmis.

“Sa oled üks omapärane teeline,” oli üks nõid kord mehele öelnud. Mees ei arvanud teollest lausest midagi. Iga üksik inimene oli omapärane ja nende kohta, kes pikemaid retki ette võtsid või tuule saatel maailma ühest punktist teise triivisid, ei saanud just kuigi palju ühiseid sõnu öelda. “Sa otsid kohta, kuhu juuri ajada, kuid see koht leiab sind ise.”

“Minu asi on vaid õigel ajal seal olla,” noogutas mees. Teekonna osas polnud nõid talle midagi uut öelnud. Kõike nüüd kuuldut rääkisid tuuled, laulsid unenäod ja kinnitasid truult saatvad hundid. Kuid nõid ei andnud järele. Näis nagu oleks vanamooril vajadus talle midagi rääkida ja nii oligi mees tol õhtul kõrtsis maha istunud ja õlle kõrvale nõidnaise pajatusi kuulanud, et hommikul taas vaikuse saatel edasi kulgeda.

“Langenud Laane külast põgeneb talvel üks naine,” mõlkusid nõialt kuuldud sõnad mehe meelel. “Ehk tasub sinulgi sinna poole vaadata või Suurele Lagedale ekselda.”

“Suurele Lagedale?” irvitas mees. “Olgu, mis on, kuid Suur Lage on  deemonite maa ja sina võid mulle parem rääkima hakata, kes sulle maksis, et sa mu kindlasse surma saata soovid.”

Seda nõid enam ei rääkinud ja ega mees rohkem küsinud ka. Hommikul võttis mees oma räsitud välimusega pauna, kutsus hundid endaga kaasa ja hakkas taas maanteid mõõtma. Peagi sulasid ta taldade all sügise esimesed lumehelbed, kriuksusid ja krudisesid järgmised, pugesid põue ja saapasse kolmandad, silma ja suhu üha uued. Kui lumi sai liiga paksuks, peatus ta päevaks, hankis enesele räätsad ja jätkas. Sel moel minnes oli ta aastatega kulutanud mitu paari saapaid, teeninud siin ja seal juhutöödega ümarat metalli ja vaadanud laondamatu koguse loojanguid.

Kui kaks poolmeetrit lund oli maha sadanud, leidis mees end Suure Lageda serval sammuvana. Siin paistis maailm siledam, kuid iga lapski teadis Suure Lageda petlikkusest. Siin polnud päevad valged, vaid hämarad. Siin polnud ööd pimedad, vaid helklesid virmaliste pidevas lärmakas sajus. Suvel polnud siin kindlat maad, vaid ohtlikud laukad ja mürgised taimed. Talvel polnud turvalist redu, vaid reetlikud tuuled ja pakast trotsivad allikad.

Sihvakas jalg sirutus ette, pöid painutati sirgeks ja kaks õrna kätt rullisid villase suka üle varvaste, veeretasid sukaserva üle sääre, põlvest mööda ja kintsu peale puhkama. Kaks habrast kätt silitasid veel hetkeks üle sukakanga ja sirutatud pöid sukeldus varbad ees kulunud kinga sisemusse. Paks villane seelik varjas jalgade sihvakuse, kui naine pingilt tõusis, et mantel üle õlgade tõmmata ja uksest väljuda. Suur ruuduline rätik kattis naise tumedaid juukseid ja mantel õõtsus lopsakate rindade võnkumise rütmis. Külavärava juures naine peatus, heitis veel viimase pilgu maja poole, mis oli ta kasvamist pealt näinud.

“Kui ma su siin võtan, oleme me seotud” urises väravat valvanud poiss.

“Kui sa mind siin maha toetad, sünnitan ma sulle tütre, kuid veel enne kui kolm aastat mööda läheb, on sul küla peal veel kolm last. Mine parem kohe praegu ja leia oma õiglane kaaslane üles,” ohkas naine.

“Ja sepp ei sobinud sulle ka?”

“Sepp ei suudaks meist kumbagi õnnelikuks teha.”

“Nõid!” sajatas poiss ja naine kehitas õlgu. “Kakskümmend aastat on külas kõik valesti läinud. Alates päevast, mil meile nõid sündis. Mine! Mine ja vabasta meid oma taagast.”

Uus päev, uus pakane, uus hämar valgus vajutas oma pitseri mehe näole. Ta tõusis, haaras mantlitaskust paar pala ja astus edasi. Kura ja Pera, mehe alatised kaaslased, vaatasid pahura pilguga oma isanda poole. See oli juba kolmas päev ilma lõkketa, ilma sooja söögita.

“Pole mõtet magajaid tulega ärritada, kui midagi küpsetada pole,” sisistas mees hunte patsutades. Kaks hunti vahetasid mõne pilgu ja kadusid vaateväljast. Mees ajas räätsad jalga ja jätkas oma teed. Vahel vaatas ta kaugusesse, püüdes leida oma kaaslasi, vahel otsis varjudes noore naise kuju, kuid peale hämara vaikuse ei paistnud Suurel Lagedal midagi. Isegi igavene tuul näis veidikeseks vaibuvat.

Lume alt paistev hiiglaslik kivi ja selle kõrval kasvav kuusk ilmusid vaatevälja veidi enne õhtust pimenemist. Mees teadis, et seisis haldjakivi ees ja puu oli lohutusepiits.

“Iga koht on sama hea kui teine,” ohkas mees ja astus väravale lähemale. Kura ilmus mõned minutid hiljem, hambus hiiglaslik jänes ja Pera vedas enesega üht metsikut kassi. “Olgu siis täna lõkkga öö,” raputas mees pead, “kui te mind juba kuiva kivi ja puu juurde juhatasite ning lihagi endaga tõite. Olge te tuhandest tänatud!”

Kõrtsipealne tuba oli väike ja räämas. Nurgas õilmitsesid ämblikuvõrgud, madrats oli mulluste hiirte poolt puretud, kuid naine ei teinud sellest välja. Ta lasi ruudulisel rätikul voodile langeda, võttis palitu õlgadelt ja asus ümisemise saatel juukseid lahti punuma. Pikad tumedad lokid looritasid ta kuukahvatut nägu, kui ta siidiseid juukseid siledamaks harjas. Ednaga rahule jäänuna raputas ta mõned korrad mänglevalt pead, lubades kiharatel küünla valguses tantsida.

Ta otsis välja rasvatopsiku ja võidis pakasest pääsenud huuli. Hellalt liugles sõrm läikiva määrdega üle ta alahuule vasemalt paremale ja tagasi. Huul paindus sõrme teelt eemale, et hiljem taas trotslikult iseenda eest seista. Ka ülahuul hoidis ta sõrme pikalt enese päralt ja naine vaatas kõike veekausi peelgeldusest pealt. Tema huuled, mis olid veel noored ega näinud pakasest liiga räsitud, ootasid kannatamatult parkunumaid huuli, tugevamaid lihaseid, kuid täna oli kõik vaid mäng tema enese sõrme ja rasvase määrdega.

Purjus võõras vajus üle ta toaukse. Naine tõusis, lükkas käed puusa ja vaatas võõra iharaisse silmadesse.

“Kui sa mind praegu pikali paned, veedame me kolm ööd koos,” teatas ta karmilt,  “ ja seejärel jätkad sa ikkagi teed lõunasse. Vahimehed saavad haisu ninna ja püüavad su kinni veel enne kui suure sillani jõuad. Mine parem kohe ja sul on lootust vahtide eest pagema saada.”

Mees vaatas tol ööl pikalt virmaliste mängu. Just nagu igal pakaselisel ööl, oli kangas tema all lumel ja hunt kummalgi küljel vastu ta keha surutud. Ilma oma huntideta oleks ta juba ammu surma saanud, selles polnud enam kahtlustki. Nüüd oli see juba igapäevane, et hundid lisaks eneste vajadustele ka tema jaoks liha hankisid ning ta oli neile selle eest tänulik.

Kura ja Pera olid teda juba aastaid saatnud. Koos võitlesid nad sõjas Lääne needusolendite vastu, koos olid kandnud haavu ja vigastusi, koos maha jätnud oma pered ja sünnikodud.

“Pere,” ohkas mees vaikselt. Kord oli tal olnud naine ja kaks imeilusat last. Kord oli tal olnud maja ja põllumaa, piima andvad lehmad ja rammusad lambad, kuid siis tuli sõda ja võttis kõik. Needuse vaimud tegid põduraks ta lapsed ja tapsid kaasa. Needusi ajavad nõiad surmasid kümneid ta kaaslasi, hukkasid kura karjakaaslased ja lõikasid Pera ära omadest. Nad oli kolm üksikut hinge, kes taas kord kurjade vaimude ja deemonite kodus konutasid.

Suurel Lagedal polnud nõidu, kes kurje vaime oma sõdades kasutaksid. Suure Lageda deemonid olid selleks liiga võimsad, nii räägiti, ja mees oli õnnelik selle pisikese tõsiasja üle. Temal enesel polnud suurt tähtsust, kuid kuskil külades elasid pered, kes üksteisele veel olulised olid, kaaslaste seljataguseid kaitsesid, armsamaid voodisooja kaasa võtsid ja lapsi kandsid ja kasvatasid. Mõne erkkollase virmalisevihu ajal tundus talle, et temagi peaks seda veel tegema, kuid tavapärase rohelise naastes meenus ka koht, kus ta viibis, külm lumi ta külje all ja läheduse näljas olevad hundid külje vastas. Ta sasis huntide kasukaid ja püüdis magama jääda.

Külad olid selja taha jäänud, teed, mille ääres või külalislahkeid nägusid kohata, ei jooksnud Suure Lageda läheduses. Inimesed kartsid seda paika, teadis naine. Õigusega kartsid, noogutas see osa temast, mis maailmas palju enamat nägi kui inimsilm tabada suudaks. Suur lage oli matnud tuhndeid ja kord kõnnib siit üle suur sõda, mis viib vesistesse haudadesse liiga palju häid mehi. Vägevd deemonid saavad taas häiritud ja väega maa võtab oma osa.

Viimane võõras jalutas tormavas tuisus otse naise mantlisiilu sisse. Võõras peatus, püüdis viimasel hetkel kinni naise, kelle tasakaalu ta paigast oli löönud ja jäi pikalt imetlema naise lummavalt õrna nägu.

“Kui sa mind siin pikali paned,” sõnas naine vaikselt, “muutus lumi me all veeks ja kui sa me kohale kuuseokstest varju ehitaksid, saaks sellest hommikuks maja. Me mõlemad jääksime ellu, kuid kumbki meist poleks õnnelik. Ma kannaksin sinu kahte last, kuid sina ei suuda armastada nõida.” Naine ohkas ja jätas: “Mine parem edasi sinna, kuhu teel olid. Seal ootab sind kuldsete juustega neid, kellega kohtumist sa kahetsema ei hakka.”

Kui võõras oli kaugusesse kadunud ja viimane päike kustunud, laotas naine mantli lumisele pinnale, sõlmis patsi lahti ja hakkas juukseid siludes laulma. Ta püüdis veenda deemoneid oma ohutuses, ta soovis maksta ülepääsu eest ja rahustada rahutuid. Laul muutus tasahilju valjemaks, rütm teravamaks, sõnad selgemaks. Oma heleda hääle saatel tõmdas ta pluusi seljast ja voltis selle lumele. Aluskleit langes pluusile peale.

Laulu rütmiga kaasa minnes ja külma trotsides silitas naine kord üht, kord teist käsivart. Jõulisema rea saabudes kulgesid sõrmed ta paljale kõhule, liuglesid rindade alt ja tantsisklesid üle tumedate prinkis tippude. Ta lasi laulul endast võimust võtta, toetas käed selja taha mantlile, lükkas pea kuklasse ja surus pakasest väreleva rinna vastu virmaliste muutuvat mängu.

Siht ei ole enam kaugel, teadis mees lõket kustutades. Siin pool paistis lumi madalam olevat, justkui oleksid haldja või deemonid sadu tagasi hoida suutnud. Külm oli halastamatu kaaslane, juba näpistas ta valusalt mehe paistes sõrmi.

“Kas ühte või teist pidi,” ohkas mees kasukanööpide kallal kohmitsedes. Huntide pärast soovis ta vastu pidada ja nii sündis ka otsus: “Kui me paari päeva jooksul ei leia, mida otsima tulime, siis pöördume Suurelt Lagedalt eemale. Vahest järgmine talv annab vastuse,” ohkas ta lisaks.

Räätsad krusidsesid lumel endise usinusega ja mees seadis sammud kaugemale lääne poole,otse päikeseloojangu suunas. Roosatav taevas kriipis hämarusega harjunud silmi. Suure Lageda taevas näis esimest korda jagavat valgus, kuid seda vaid narrimiseks, et tuuni jooksul taas hääbuda, kasvatada varje, mis peagi olid valgusest taas eristamatud. Pimedus laskus, virmalised kosusid ja mees valmistus öök peatuma, kui veider laul teda enda poole tõmbas.

“Deemoni väele ma alla ei vannu,” siunas ta endamisi, kuid pöördus siiski heleda hääle suunas. “Naise häälega te mind ei köida!” vannutas ta veel vaikselt.

Ja seal see oli – kerge lumest tuulemüür ning müüri taga lõke. Üksik noor naine istus lõkke ääres ja keetis kannuga vett.

“Mul on liha,” kohmas mees tervituse asemel.

“Ja minul on kohvi,” naeratas naine. Naeratas! Mees ahmis silmadega naise läikivroosasid huuli. Külmast ehk veidi kahvatud, kuid täiuslikud ja elavad. Mees vaatas naise tumedaid lokke ja sõlmis mõttes oma sõrmed neisse juustesse. Ta istus naise kõrvale ja toetas justkui muu seas käe naise selja taha.

“Kui sa mind siin pikali paned,” sosistas naine, “muutub lumi me all veeks. Kui sa me kohale kuuseokstest varju ehitad, saab sellest hommikuks maja. Me mõlemad jääme ellu. Sel teel saab olema tülisid ja kaklusi, kuid ma luban sulle, et leppimised on sama kuumad kui tüli selle eel.”

Veel enne kui naine lausega lõpuni jõudis, tõstis mees oma pahema käe ja lükkas õrnalt kuni naine selili langes. Ta käsi liikus alla, kus villane undruk kattis siredaid sääri. Sõrmed voltisid mängeldes seelikuääre kõrgemale, peopesa hiilis üle suka tiheda koe, puges eddevaatlikult aluskleidi serva alla, kuni leidis tee katmata nahani.

Mees tõusis, et enne magusat olemist varikatus ehitada.

“Sa püüdsid nõia kinni,” sosistas naine mehe tegutsemist jälgides.

“Ma püüdsin naise,” kõlas lühike vastus, kui väits okste kallal askeldas. Vai vajus naise pea taha lumme ja kummalegi küljele, mantlist loetud sentimeetrite kaugusele.

“Sul on poeg paelaga käe ümber seotud,” ohkas naine vaikust lõhkudes.

“Selleks ei pea nõid olema.”

“Sul on tütar hõbeniidiga südame küljes.”

“Ka selleks ei pea nõid olema,” vastas mees raskelt ja heitis end mantlist tehtud asemele. Ta käsi leidis uue tee undruku alla, muukis lahti rõivaid hoidvad paelad ja haagid ning ese haavalt muutsid üleriided oma asukohta jättes mehe ja naise virmaliste valgel hingavatena mälestustest puhastuma.

“Ma olen nõid, sa ei saa seda muuta ja tuleb päevi, mil sul on raske leppida.”

“Ja tuleb ka teisi,” vastas mees huultega naise rindu puudutades. “Ma leidsin naise. Sina tead, ehk isegi armastuse, mida ma veel näha ei oska.”

“Armastus on mu paremas peopesas tugevalt lukus,” ohkas naine ja tõstis oma rusikas kätt. “ma ei tea veel, kas ma seda sulle avada tahan.”

Mees suudles esitletud kätt, libistas huultega üle surve all olevate sõrmenukkide ja naeratas: “Vähemalt on see ootel,” ja naine avas peo.

Hulk aega hiljem vaatasid virmalised kaht mantli ja kasuka vahele peidetud kogu, kel kirju undruk sääri kattis. Kaks üksildusest väsinud keha põimusid ühiseks soojuseks, mille kummalgi küljel lebas kuumav hunt.

“Miks sa külast põgenesid?” uuris mees vaikselt. “Kas nad... Kas nad tahtsid sind põlema panna nagu neis veidrates kaugkülades vahel nõidadega tehakse?”

“Hullem,” ohkas naine napilt.

“Miks siis? Keset talve lahkumine oleks võinud su hukata.”

“Nad tahtsid mind mehele panna,” ohkas naine ja puges sügavamale mehe põue. Mees naeratas ja hundid nihkusid veelgi lähemale.

Haige olemine on ikka tõeliselt saadanast. Pagan! Ehk ma pean tõsiselt läbi mõtlema variandi, kui kolmapäeval ikka tuleb haigusleht võtta. Muide, selles osas saaksin ma oma käe valgeks - ma siiani polegi kordagi haiguslehel olnud, aga kui kolmas päev nohuga (mis algas nii ilusasti) lõpeb endiselt masendava palavikuga, siis peaks vist vaimselt valmistuma.

Ühest küljest on see totakas sisemise kohustuse tunne. Ei taha nagu teisi enda eest tanki lükata, sest ilmselgelt peab keegi siis vabast päevast välja tulema. See oli kuradi oluline põhjus, miks ma värske nohuga (ja palavikuga) laupäeva ja pühapäeva tööl käisin. Tundus absurdselt ülkohtune panna reede õhtul kell kümme ülemus tanki, et ta hakkaks öösel tüdrukuid läbi helistama ja neid vabast nädalavahetusest pikkadeks päevadeks tööle kutsuma. Nii halb ju ka ei olnud ja kannatas täitsa elada. Tavaline viirus tõmbab end ise koomale ja need kaks vaba päeva, mis nädala algus toob, peaksid ju olema piisavad enda tervemaks magamiseks.

Aga kui ei ole? Tundub, et ei ole. Eks siis tuleb hakata selle pagana haiguslehe peale mõtlema. Me oleme tööl ikka naljatanud, et meil pole palk piisavalt suur, et haige olla (nii olen ma oma ülemustele alati vastanud, kui ma mingi värske nohu või kerge palavikuga viirusega tööl olen olnud), aga päris ära tappa nagu ka ei tahaks. Viimane aasta on näidanud päris mitmeid minust vaid mõni aasta vanemaid noori naisi, kes jala pealt insuldi või infarktiga kukuvad. Selle statistika osaks nagu ka ei tahaks hakata, eks ole. Pealegi, siis poleks minust väga pikaks ajaks mingit töö tegijat.

Aga nali naljaks, haige olemine on majanduslikult ikka räige põnts. Ma juba olen oma selle kuu eelarve miinusesse lasknud ja pean vist hakkama mingeid s.o.s. plaane koostama. Kurat! Ma olin nii uhke, et vahelduse mõttes jookseb üks kuu ka normaalselt maha ilma, et ma põdema, paanitsema või varuplaane tegema peaksin. Aga siis pange sinna paar apteegikülastust ja paar mäge pabertaskurätikuid, bussipiletid, milleta muidu hakkama saaks ja loomulikult ka see, et nädalavahetuse tööajaks ei jaksanud ma midagi kodus valmistada, vaid elasin puhtalt selle peal, mida söömiskõlbulikuna poest osta saab - ja sujuvalt ongi mitukümmend ülearust eurot kulunud. Jee! Kui nüüd aga haiguslehe peaks võtma, siis võib korstnasse kirjutada ka järgmise kuu eelarve. Arvutused, mida ma ses osast tegin, olid liiga jubedad siin kajastamiseks.

Muide, tegelikult pole viieaastasel ja kolmekümne viie aastasel tattninal absoluutselt mingit vahet. Tahaks täpselt sama moodi tuima pilguga (ok, mitte multikat ega minecrafti) vahtida ja lakkamatult viriseda. Nina valutab, selg on väsinud, tahaks lugeda ja kirjutada ja veelkord lugeda... Aga hiljemalt kümnendal leheküljel ei suuda silmad enam rida hoida...

Ja eile oli ju juba peaaegu mõnus... Ok nohu ja nõme ja nii edasi, aga palavikku peaaegu ei olnudki (võimalik, et tänu kahele lõunaunele). Tahan pai! Ja kommi! Ja et keegi teine minu eest süüa teeks ja koristaks ja et keegi viitsiks lakkamatult kuulata, kui ilgelt nõme see maailm on... Phähh!

Aga kuna asendamatud pole olemas, siis tuleb end rahulikult ja virisemata terveks ravida ja seejärel edasi võidelda - kümne küünega oma koha eest siin maailmas ja selles ühiskonnas... Rahu! Atšihh!

Ahjaa, nii palju veel, et kaneelised pannkoogid meega, vaarika-mustsõstramoosi tee ja kõrvitsa püreesupp (ohtra sibula ja muskaadiga) on mu parimad sõbrad! Ehk kui keegi teine ei tee, siis tuleb vähemasti ise endale haigena pai teha.

2. Uks kuhu iganes

Silmade taga on maailm, silmade ees on maailm, silmad ise on maailm. Just nii õpetati Lerenile alates päevast, mil temast kolmanda ajakorra maagiaõpilane sai. Esimese ajakorra maagid laususid loitse ja muutsid või lõid illusioone silmade ees olevasse maailma. Silmade esine maailm – maailm, mida nähakse ja kui puu muuta kiviks nii, et kõik vaatlejad sõltumata ajast ja ruumikorraldusest edaspidi seal kivi näevad, masinad kivi tunnetavad ja spektraalanalüüsi abil kuvavad, siis ongi tegemist „silmade esise maailma“ muutmisega.
„Parempoolne monitooring annab tulemuseks laiskus!“ käratas isand. Leren võpatas, kuid korraliku pingutamise asemel, lasi õige pildi hoopis käest.
„Vabandust, isand!“ pomises ta vaikselt, uuesti pingutama hakates.
„Sellest pole tolku, poiss,“ ohkas isand. „Istu maha ja räägi mulle, kas sa üldse tahad maagiatööstuses läbi lüüa?“ Saanud vastuseks poisi noogutuse, jätkas isand: „Sa oled lausa erakordselt nõrk silma esise maailma maagias ja su telekineetilised sõnumid on nii pagana krüpteeritud, et isegi luure otstarbel kasutades kuluks liiga kaua aega õige pildi lahti muukimiseks. Me lõpetame tänaseks, kuid enne kui sa järgmist korda minu juurde tuled, pead sa suutma pidada kõnelusi mõne kaugema planeediga. Ma ei soovi mingeid teise ajakorra alguse teksti ümbersõnastusi, vaid konkreetset vestluse ülekannet, selget pildiedastust! Midagi sellist, millega tehnoloogia toime ei tule.“
Teise ajakorra maagide elu oli keerulisem. Vahepealsete aastatuhandete paaniline tehnoarendamine mürgitas tahtmatult planeedi maagilist võimakust, kuid teatud vigade tasandil suudeti siiski mängida silmade esise maailma muutustega. Tõsi, tulemused olid enamasti väiksemamahulised ja ebamäärasemad kui vana aja maagide kohta käivates tekstides räägiti. Mitte keegi ei suutnud enam kivi kullakamakaks muuta. Parim, mida suudeti saavutada, oli imeõhuke kullatud kiht kivi pinnal. Ometi polnud tehnoarendamine maagia seisukohalt vaadatuna päris mõttetu olnud ning pärast suuremaid ajuuuringute analüüse, kõrgtehnoloogilist eksperimenteerimist suudeti tuvastada, et kõikidest neist, kel oli annet silma esise maailma loitsude teel moondamiseks, oli osadel ka oskus silmade taguse maailma teistmoodi kasutamiseks.
Kuulujutud liiguvad kiiremini kui inimene, mõtted tempokamalt sõnadest ning ideed ja unelmad kiiremini valgusestki. Teise maagiaajastu maagid olid sidepidajad kõikide maailmade vahel. Tehnotuhanded olid inimkonna üle Universumi laiali pillutanud, kuid enne teise ajastu maagide tõusu, oli kommunikatsioon vilets, hakkiv ja kümneid aastaid ajast maas. Sidemaagid, keda koolitati silmade taguse maailma kaudu suhtlema, jättes kõrvale kõik välise maailma füüsikaseadused, kasvasid üha rikkamaks ja tugevamaks, kuni nad viimaks kukutati.
Leren noogutas, oli juba toast välja teleporteerumas, kui isand hõikas: „Ahjaa, ma tahan tolle planeedi visuaalset maketti!“
„Kolmanda ajastu maagiat,“ mühatas Leren endamisi ja astus klassiruumist oma tillukesse magamiskambrisse. Maagia õpilaste elamistingimused olid kasinad kuid vajadusi arvestavad. Mitte keegi neist ei tohtinud kasutada tavapäraseid hõljuksõidukeid, vaid liikusid kas jala või hilisemate õpingute ajal juba teleporteerumist kasutades. Siin polnud midagi tegemist maagiaga, vaid kõigest ruumi füüsikaliste seaduste ja tõenäosusega manipuleerimisega, mis vastas selgetele valemitele ja allus tehnoloogilisele loogikale – eseme ümberpaigutamise lihtsus oli võrdelises seoses eseme sisemise mina-teadvuse suurusega ja pöördvõrdelises vahemaa kuubiga.
„Jälle poosetad!“ See oli punapäine Krio, Lereni toanaaber, kes voodil vedeledes turtsus.
„Anna endale aega, keskendu arvutustesse ja sa saad ka hakkama!“ Arvutused, pidev ja lakkamatu universumi kõverruumi ümberarvutamine oli Lereni trump. Ehk võis seda tõesti poosetamiseks nimetada, kuid samas . miks pagana pärast oleks ta pidanud kasutama treppe, koolihoovi ja veel kord treppe, kui enda ruumis ümber paigutamine oli sedavõrd lihtsam.
„Arvutamisega saan ma hakkama,“ ühmas Krio. „See on see pagana loll tunne, et kui mu arvutused alt veavad, lõpetan ma kus iganes.“
„Oota!“ keeras Leren end kannalt ringi, lõbustatud pilk silmis. „Sina, kes sa andsid peksa neile lõunast tulnud ülikutele juba siis, kui nad sinust pea jagu pikemad olid, kardad teleporteerumise lõhestumist?“
Krio ja Leren alustasid  õpinguid samal ajal. Leren ei unuta iial, kuidas ta võõristavalt punapäist poissi vaatas. Krio tuli kõrgklassist, kandis viimase tehnoloogia saavutusi endaga alati kaasas, hoidis oma pea nii püsti, et vihmasema ilmaga oleks niiskus ta ninasõõrmeisse tunginud. Seda muidugi juhul, kui Kriol oleks olnud samasugune väike nina nagu Lerenil, mitte mägede suur ja kergelt kongus monstrum keset nägu. Kui paar vanemat lõuna rikkurit nende kallal norima hakkasid, sai Lerenile kiiresti selgeks, et Kriol on päris mitmeid põhjusi uhke olemiseks ja paremsirge, mis niidab pea jagu pikemaid ülbikuid, muutus internaatkooli tingimustes üheks olulisimaks neist.
Kriost ja Lerenist said toanaabrid ning pinginaabrid neiks mõneks aastaks, mil teise ajastu kombe kohaselt suurtes rühmades õpiti. Krio oli tugevam loomingus ja Leren arvutustes; Krio silma esise maailma maagias ja Leren silma taguses. Nad olid lahutamatud ja täiendasid teineteise võimeid, juhendasid vastastikku ja Krio klobis suurima heameelega läbi kõik, kes emmale kummale neist vähegi teravama sõna ütles. Tänasel päeval vaatas Krio kõikidele oma kaasõpilastele ülalt alla ja noore mehe õlad olid vähemalt kaks korda laiemad kui ta toakaaslasel. Nüüd olid nad ülemastme õppurid, kellele väiksemad alt üles vaatasid, kuid Leren teadis, et kui vaja, sõidaks Krio ka täna pasunasse neile, kes Lereni kohta halva sõna julgevad öelda.
„Kuule, Krio! Kui sa nüüd olukorrale matemaatiliselt lähened, siis kummal juhul on ilmumise tõenäosus suurem, kas põrandalaudade sisse või nende peale? Mida väiksem on keskkonna energiatihedus, seda suurem on tõenäosusega manipuleerimise võimalus. Ja ma ei pea siin silmas hetke energiatihedust vaid energiatihedust üle võimaluste kõvera ehk arvesta ka seda, et põrandalauda saab vajadusel kasutada primitiivse relva või kütusena.“
„Just nagu ma ei teaks seda! Ja ma ju teleporteerun, kuigi mitte koolis ja kindlasti mitte sel moel nagu sina. See on tegelikult päris võigas vaatepilt, kuidas su keha varbast alates molekulihi kaupa ilmuma hakkab.“
„Ja mina pidasin seda kergeks koputuseks uksele või hoiatuseks, et ma olen nüüd tulemas,“ kehitas Leren õlgu. „Puhas gravitatsioonilise aegruumi geomeetria. Pooled meie meistrid kasutavad seda varianti.“
„Ehk kaheksa selle planeedi parimat maagi, tahtsid sa öelda. Mitte ühtegi maagiavälist isikut ma seda kasutamas ei tea, seega joonistad sa liikumise üle maagia võrgustiku? Aga see on ju jama ja sa tead seda isegi! Maagilised jõujooned reostati juba esimese tehnoajastu ajal ning teine tehnoajastu solkis ära ka vaakumkandelised jooned, mis telepaatia ja kaugsidega seotud on.“
„Ja-jah, ja silm ise on maailm ning kui me laseme oma kahe murdumispinna vahelise olluse hiiglaslikuks areneda, selle teiste samasugustega liidame, saame uue jõujoonte võrgustiku, mille abil manipuleerida nii sellega, mis on silme ees kui ka sellega, mis silme taga. Kurat! Seda õpiku teksti oskab iga kaheksaaastane rääkida, kes vähemalt nädala siinses asutuses viibinud on ja ometi ei vii õpik mind grammigi edasi mu järgmises ülesandes.“
„Millises?“
Soovimata vastata, Leren vaikis. Ta vedas end oma voodi juurde ja vahtis tühjal pilgul kuuli, milles oli vaid valgus. Kaks puud, tilluke uks ja valgus – tema silma sisene maailm sellisena nagu ta meister seda omal ajal nägi.
„Su silmade sisene maailm on lõputu juba õppimatagi,“ oli meister nende esimesel kohtumisel rääkinud. Seal on küll puud, mis kajastavad murdumispindade olemasolu, kuid korraliku koolituse juures suudad sa need puud teiseteisest eemale ajada ja sinust võib saada maag. Tahaksid sa seda?“
Leren oli vaid noogutanud. Maagia oli taas populariseerinud ning kuigi kõik teadsid, et tänapäeva maagia pole ligilähedaseltki selline nagu iidsetel aegadel, unistas pea iga kuueaastane, et just tema avastatakse ja maagiat õppima kutsutakse. Leren oli praktilise meelega poiss ega julenud neist asjust unistada, sestap oli ta tõeliselt üllatunud, kui tema esimene õpetaja maagi kooli kutsus ja Lerenit katsetada lasi.
Nii sai temast õpilane koolis, kus esimestel aastatel õpiti nagu vangid – iga laps pikkadeks päevadeks tooli külge aheldatud. Ainult ahelaid polnud ja veidi hiljem sai Leren teada, et just nii õppisid teise ajastu maagid. Tol ajal hiiglaslikes kombinaatides, kus vormiti sadade viisi sidepidajaid, kes valdavas enamuses vaid valitsuste heaks töötasid ja planeetidevahelise telegraafi rolli omasid. Jõujooned olgu tänatud, et vanemas vanuseastmes taas esimese ajastu maagia õppemeetodeid kasutati – vaata oma meistri tegemisi, abista teda abitöödel ja õpi kõike, mida näed, kuuled, tunned või mille tunnetus justnimelt puudu on.
„Makett,“ teatas Leren viimaks Kriole. „Makett minu planeetidevahelisest vestlusest.“
„Ehk ühe maailma kasutamise muutmine teise maailma tajuks.“
„Jap! Läätse murdumispindade aktiivkasutus, silmasisene ümber krüpteerimine ja muu taoline pask, millega ma hakkama ei saa.“
„Sina! Arvutamisgeenius ei saa vajaliku ümberkrüpteerimisega hakkama?“
„Pole ma mingi geenius! Aga, tead, see, millest sa enne rääkisid – see jõujoonte tunnetus. Kui nüüd mõtlema hakata, siis võib sul õigus olla. Minu gravitatsiooniline aeg-ruum, mille fluktuatsioone ma mõõdan ja läbi tõenäosusemanipulatsiooni ära kasutan – peamiselt kasutan ma tegelikult tehnovirvenduste ruudustikku, kuid tehnovirvendus on ühtlasi maagia reostus ja võimalik, et sealt alt on võimalik tunnetada ka jõujoonte ning vaakumjoonte kulgemise mustrit.“
„Olgu! Ma püüan selle üle veidi mõtiskleda, kui sa mulle millalgi piisavalt aega annad.“
„Palju on piiravalt?“ irvitas Leren.
„Kui ma su larfi iga päeva näen, siis pole seal kindlasti piisavalt aega. Kui sa aga kõrgesse oma ülesannet täitma suundud ja sealt enne tagasi ei tule, kui sul kolmanda maailma iga manipulatsioon selge on, siis olen ma ehk suutnud mõne järgmise küsimuse formuleerida. Muide, mind on alati imestama pannud, et miks, lummuse pärast, on su silmasiseses maailmas see totakas uks? See oleks justkui mingist veidrast lasteraamatust välja lõigatud dimensioonirändamine.“
„Ma saan sinna sisse,“ kehitas Leren õlgu.
„Päris sisse? Mitte nii nagu toimib silmataguse maailma kommunikatsioon, et sa sirutad välja ja kogud kokku jagatava info või viskad midagi endast välja? Mitte nii nagu normaalsed inimesed silmasisemust tajuvad? Sa tead, et me vaatame seda maailma, sikutame suuremaks, väiksemaks, viskame välja, kuid see on alati nagu õhupalli venitamine. Maailm ise ei muutu.“
„Jap, päris sisse. Nii nagu me astume mööda tänavat. Uks laseb sisse ja laseb mu teadvusel taas silmade taha tõmmata, kui tahtmine või vajadus peaks tekkima. Aga see ei ole lahendus! See ei vii mind mitte kuhugi!“
„Mis mõttes ei vii mitte kuhugi! Kas meister nõudis maketti silmade esises maailmas või peldalt maketti?“
„Maketti, täpsustamata kujul,“ ei suutnud Leren sõbraga sammu pidada.
„Mees, silmasisene maailm on sinu oma! Sinu isikliku fantaasia ja maailmatunnetusega piiritletud. Sa võid olla arvudefriik, aga ära tule mulle ütlema, et sinu fantaasia ülemine piir ongi valge igavik!“
„Hei-hei! Valgel igavikul pole häda miskit. Kogu selle aegruumi ruudustiku ja tõenäosuse pidevate algoritmide kõrval on valge igavik üsna meeldivaks vahelduseks.“
Krio oigas. „Kas sa eksid seal ära?“
„Kui ma tahan,“ kehitas Leren õlgu.
„Kaotad ukse silmist ja tajust?“
„Samad sõnad.“
„Ja seal on perspektiiv ja silmapiir?“
„Enamasti mitte. See oleks liiga palju arvutamist. Pealegi ütleb mu sisetunne, et uks toimib paremini, kui ukseesise osas suuri eeldusi pole või see su ootusi petta ei saa. Iga ese, iga reegel ja värv on meeldiv mingist vaatenurgast, kuid võib valmistada täieliku pettumuse mõnel teisel hetkel.“
„Sinu maailm, sinu fantaasia,“ sosistas Krio. „Mees, sul on ikka eriliselt sitt fantaasia! Olgu, ma siis kasutan oma loomevõimet sinu eest. Kuhu see uks veel viib, lisaks su silmadetagusele maailmale?“
„Ee, ma ei tea, aga ma võin katsetada.“ Leren viskas end voodile pikali, lasi silmal kinni vajuda ja suunas kogu oma teadvuse silmade tagaküljele. Õrnalt teadvusega surudes, nügis ta tagumist murdumispinda – koputas uksele, nagu ta ise armastas mõelda. Uks avanes ja vajus selja taga uuesti kinni. Leren hingas sügavalt sisse, mõtles hetke, kuhu ta minna tahaks, avas seejärel ukse ja läks.
„Mees, raisk, kao mu silmast ära!“ röögatas Krio mõned minutid hiljem.
„Hei, ma olen siin juba päris jupp aega. On sul vast maailm loodud! Pole ime, et su kirjandid kordades elavamad olid kui minu omad.“
„Kao minema! Tõmba uttu! Pask, oli mul vaja sulle ideid anda!“ Terve maailm Lereni ümber võnkus sisse kumavast karjest. Nüüd ta siis teadis, mis tunne oleks olla õhupalli sees, mille kilese pinna vastu on surutud ruupor.
„Rahune!“ röögatas Leren. „Mul ongi parem idee!“
Kui Leren Krio silmast kadus, ohkas kannatanu kergendunult. Aga Leren ei hakanud teisel voodil rääkima. Leren ei avanud silmi, ei ilmutanud mingitki kohal olemise tundemärke. Meditsiinilises mõttes oli poiss koomas. Krio avas Lereni silmalau ja uuris, kuid ka seal, tolles kolmandas maailmas polnud Lerenit kohal.
Kulus tund, teine ja kolmas. Kuid õhtu ööks sai, ei pidanud Krio enam vastu, vaid läks meistrit otsima. Muidugi sai ta sõimata nii iseenda kui Lereni rumaluse eest, kuid teravate sõnade peale kehitas Krio juba aastaid õlgu. Mis nad temaga ikka teeksid? Viskaksid koolist välja? Vaevalt! Seejärel tegi meister sedasama, mida Krio mitme tunni eest: kuulas Lereni südant, uuris kõiki kolme maailma, tunnistas noormehe koomas olevaks ja istus voodi kõrvale muudatusi ootama.
Kuuendal päeval, kaheksakümmend kuu tundi pärast meistri lahkumist tulid ka oodatud muudatused. Leren avas silmad, tõusis istukile ja laskus sealsamas pikali. Silmade esine maailm ei peaks ringi käima!
„Miks ma tilguti all olen?“ küsis ta segadusse sattudes.
„Sa oled tagasi! Sa oled päriselt tagasi!“ kriiskas Krio. „Kurat, ma kartsin, et sa ei leiagi enam teed tagasi.“
„Mis mõttes? Ise sa käskisid mul ust katsetada. No ma siis arvutasin veidi. Astusin ukse kaudu silmade ees olevasse maailma ja teleporteerusin. On tõeline lust, kui sa pead kaasas vedama ainult oma vaimset olemust ja võid füüsiliste molekulide arvutused täielikult kõrvale jätta. See avab absoluutselt uusi võimalusi.“
„Ja sa arvutasid kuus päeva teleporteerumise võimalusi?“ ei suutnud Krio hästi uskuda.
„Mitte ainult ja enne kui ma midagi targemat öelda oskan, peaks mõneks kuuks või aastaks teaduse poolt kinnitatud universumi toimimise võrranditesse süvenema. Noh, et kui kasutada siin ära neid võimalusi, mis avanevad kõikidele läbi graviton-antigraviton infokannete, siis peaks maagilise tasandi teleportatsioon olema võimalik… no ütleme, et vähemalt lähimate asustatud planeetideni. Olgu, selleks tuleb enne võikaid arvutusi teha ja lihtsast aegruumi muutuste jälgimisest siin ei piisa.“
„Mida ma teinud olen!“ oigas Krio. „Loomulikult tahad sa nüüd, et ka mina end matemaatika sügavustesse pressiksin ja sind su materiaalse reaalsuse uurimises aitaksin?“
„Tahad sa saada sama võimsaks kui esimese maaigaajastu maagid? Muuta kive kullaks ja luua tolmust toitu?“
„Just nagu see võimalik oleks! Kümned tuhanded aastad teaduse arengut ja mõistuse ratsionaliseerimist on maagilised jõujooned praktiliselt tapnud. Halloo! Kes sa oled ja kus sa oled, vaata kalendrisse ja uuri, mis planeet su jalge all kõigub! Pealegi on silmade sisene maailm uus saavutus maagia valdkonnas. Uus ratsionaliseerimata jõu kasutamise võimalus.“
„Vastupidi!“ ergutas Leren. „See oli kasutusel nii esimesel maaiga ajastul, kui ka teisel, kuigi siis juba vähem, sest nad, idioodid kasvatasid endale jalgadel raadiosaatjaid, mis kandsid infot kiiremini ja kaugemale kui nende tehnilised analoogid. Mõtle seestamistele! Mõtle vaimu- ja kummituslugudele. See pole mitte midagi muud kui kahe murdumispinna vahelise massiivi uksena kasutamine.“
„Ma ei mõista!“
„Oh jah, räägi nagu lapsega. Sa tead, mis asi on lääts? Ja seda, et sellel on kaks murdumispinda – üks sisenemiseks, teine väljumiseks ja kokku murravad nad maailma täpselt nii nagu sinu silm suudab. See, mida meile õpetatakse on oma silmaga manipuleerimine. Me ei saa manipuleerida pindadega, mis on füüsilise maailma osad, vaid ainult sellega, mis on nende vahel. Aga sinagi tead, et sedasama läätse pilti koos kahe murdumispinnaga tunti juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi ning toonased geeniused ei vajanud üldlevinud ja meistrite poolt kinnitatud teooriat selle kõige rakendamiseks. Silmasisene maailm on piiratud vaid kujutlusvõimega. See pole mitte lihtsalt uks, vaid Uks Kuhu Iganes.“

1. Mälestused

Vesi laiub minust vasmal ja paremal. Mälestuste jõgi kulgeb aegade algusest igviku lõppu ja mina liigun vooluga kaasa. Vooluga kaasa, kuid voolu ei ole – aeg seisab. On vaid vesi mu all, udutekina ümber, härmatisena kaldapuudel ja jää raskusena paadi ja robustse mõla küljes. On vaid vesi ja külm, jõepõhjas, kiilu all unustus. Ja on üks ebamäärane lootus!

Räägitakse, et vesi toob lunastuse ja unustuse. Räägitakse, kuidas vee jõul võib maailm muutuda hoopis teiseks. Kui te kuulaksite hoolega mu kodulinna preestrit, kõneleks ta teile veest, mis teeb imikud usklikuks ja vanurid rõõmsaks. “Ja kui seal samas kirikus ringi vaadata, võiks arvata, et vesi avab ka rahakotisuu, lastes müntidel ja tugeval paberil lainetena korjanduskasti veereda,” lisab mu ema tõredalt.

Nüüd laiub vesi minust vasemal ja paremal. Iga lainevirvendus, mis tagant läheneb, lükkab mu paati edasi ja ainus, mida ma oma mõlaga teen, on tüürimine. See siin on minu rada, mis viib kõhklematu ülbusega allikast ookeani poole, sest igaviku lõpus on ookean, mis on loodud meie kõikide naerust ja pisaraist, tarkusest ja lakkamatust rumalusest, loovusest ja rakkudest peos, lilledest, sõprusest, uriinist ja roojast.

Kui ma viimati vanaemaga kirikus käisin, püüdsin hoolega tähele panna, kas ema sõnades on tõde või luiskamine, mida ta nii tihti meie, laste, narrimiseks kasutas. Jah, ma olin siis kõigest kümneaastane, kuid vool oli olemas ja inimesed olid olemas ja ühele eriti karjuvale imikule, kes minu meelest hoopis ema rinda oleks vajanud, valati vett peale. Kõik olid õnnelikud, kuid mina ei mõistnud.

“Jäta hoolega meelde!” oli ainus, mida mu vanaema ütles. Vanaema meelest oli vesi vaid vesi. “See kustutab janu ja puhastab su riideid, kuid mingit liigset posimist ära sellelt oota,” armastas ta mulle rääkida ja kui vanaisa jutustas mustast veest, mis põletab mäludesse auke, raputas vanaema vaid pead.

“Paps, ära räägi õuduslugusid lapsele, kelle fantaasia on liiga suur!” hurjutas siis ka mu ema.

“Kuid ometi tead ka sina, Katrin, et ududesse on võimalik kaotada nii tee kui mõistus. Sa oled ise sel rajal olnud.”

“Paps!” röögatas ema ja tormas toast. Mulle, lapsele, ei räägitud tol ajal rohkem. Vanaisa jutustas lugusid vetest, mis voolasid, laiusid, sadasid taevast, tõusid pinnasest või mähkisid su ühtlase niiskuse sisse. Paps jutustas, kuidas igas neist võib leiduda maagia ja valesti vaadates võib tabada sind see, mida enim kardad.

Jah, ma pean küll ausalt ütlema, et tegelikult rääkis vanaisa lugusid palju enamast kui veest. Ta jutustas meile ka tulest ja mägedest, kaugetest kuningriikidest, piraatidest ja kohaliku kohviku muutuvast menüüst. Ma olin tol ajal kõigest laps ja mind paelus vaid vesi.

Kui jõgi teeb käänaku, püüan ma paati tasakaalustada, seda suunata ja veega kaasa pöörata. Ei, see ei tule mul alati välja ning vahel juhtub ikka veel hetki, mil ma kõrkatesse takerdun, kaldaga põrkun või paadi jõel risti pööran. Vesi aga pressib halastamatult edasi, ikka allikast ookeani poole.

Kui mu vanaema mõistis, kuidas vesi mind lummata suudab, andis ta endast parima. Just nii nagu ta viis mind kirikusse, viis ta mind ka surnuaeda, palus vaadata inimeste pisaraid, kutsus udus sihte leidma ja äikeses tantsima. Tema oli taimetark, kelle hinge jaoks oli vett vaja vaid selleks, et nõmmliivatee korralikult kasvaks ja raudrohi maantee ääres tolmuvabana püsiks.

“Vaata ja jäta meelde!” õpetas ta mulle metsalagendikul kastet näidates. “Vesi on vaid vesi just nagu tuli pole midagi enamat kuumast põlemisest. Igaühel on oma rada ja kuigi ma veel ei tea, millisena sinu oma kulgeb, pole õppimine iial kellelegi halba teinud. Kui sul täiskasvanuna vähemalt pool mõistust alles peaks olema, suudad sa oma rajal püsida ja igast raskest hetkest välja tulla.“

Ka mu ema püüdis mulle vett veena näidata, kuigi tulemus oli tihti just vastupidine. Ta oli meie linnakese ämmaemand, kelle käe all iga lapse silmad esimest korda ilmavalguse tarvis puhtaks pesti. Oli neid, kes arvasid, et mu ema teeb esimese ristimise, annab esimese õnnistuse. Ema pesi neid maailma jaoks puhtaks ja kui ma veidi suuremaks kasvasin lubas ta seda minul teha. Ma mäletan, kuidas iga kord imiku nägu pühkides, vaikselt laususin:

“Et sa näeksid vett vihmana ja taevast kohana, kus lennata!”

Ma ei tea, kust see lause pärit on, kuid arvan, et seda kasutas mu tädi Ellen, kui õpetas ilma ennustamise lihtsamaid nüansse. Nägemises oli maagiat samapalju kui vees. Täna tahaksin ma hullumeelse kombel naerda, kui neid õppetunde meenutan. Täna, mil ma olen oma raja kõige veidramas kohas:  hoian mälestuste jõel korda, tallan vett, mis ümbritseb mind kõikjalt!

Vasemale minust jäävad asjad, mida mäletatakse – oks, mis kriipis põlve nii katki, et seda pidi mõnele ravitsejatest näitama; kivi, mille peale asetati imik, kes sündis väljal ilma, et ema oleks majadeni jõudnud, ratas, mis põhjustas tolle koleda avarii, milles lõhuti autosid ja maju ning üks väikene poiss lahkus tagasi vaatamata igaveseks. Neist on õpitud, talletatud südame tagatubades kas hirmust või armastusest, kuid alati vajadusest kasutada neid järgmise käänaku sirgemaks voltimisel.

Minust premale jääb see, mis on oluline olnud, kuid unustuse hõlma vajunud. Siitki on õpitud, kogemus kogutud, kuid viimaks ese ise või sündmus täielikult peast pühitud ja igaviku kolikambrisse loobitud. Kõik on oluline, kõik talletatakse moel või teisel. Iga samm on vajalik, et teha järgmist, iga nähtud lill aitab hinnata järgmise ilu; iga loetud sõna aitab tajuda kuulatava sügavust. Parema kalda puud on meid niisama palju kasvatanud kui vasema kalda omad, olgugi, et me ei mäleta nende olemasolugi.

Mina lähen vooluga kaasa. Vasakul on, mis juhtub ja talletub, paremal, mis juhtub ja ununeb. Seal on enam. Unustatud on suuremaid puid, loendamatuid välju ja hetki. Kümnest heinamaast, mida jalg katsub, suudab mõistus taasjoonistada vaid ühe, justkui poleks teised neist iial eksisterinud.

“Sa ju tead, Leena, et kõik meie pere naised on ühel või teisel moel ravitsejad?” usutles mu tädidest noorim mind mu neljateistkümnendal sünnipäeval. “Me näeme rohkem ja teame enam ning seetõttu saame olla abiks neile, kes ise ei oska või ei soovi. Oled sa juba mõelnud, mida sa teha kavatsed?”

Mina raputasin tol korral vaid pead. Suured ohkasid nõutult ja ema silma nurka kerkis pisar. Nad ei seletanud mulle, et kui ma oma teed ise ei leia, võin ma end sootuks kaotada. Nad ei rääkinud, et vanaisa lood, iga viimne kui neist, olid tõesed ja alati täituvad. Ma olin laps ja soovisin veel aastateks just selliseks jääda.

Õel augustiudu aga ei oodanud. Vaevu oli sügis esimesi lähenemismärke näitama hakanud, kui meie maja paksu piimja udu sisse mässiti. Vanaisa haaras laternad, vanaema käskis mul paigal istuda, ema ulatas mu pihku ühe oma põllepaeltest, justkui oleksin ma aastane, kes muidu võib hoovil eksida.

Udu vajus üha tihedamaks. Esmalt ümbritses see maja, peagi imbus see tuppa, muutes rõskeks mu riided ja juuksed, nahaalused igapäevamõtted ja südamesoppide unistused. Seejärel ma teadsin, et udu ei kao enne kui mina olen kaasa läinud ja oma rajale astunud. Üheks hetkeks lasin ma kõrvadest läbi kõik lood, mida vanaisa rääkinud oli. Mu paps oli tark mees, kuid mina pidin tõusma, astuma sammu pealt oma sirget rada ja minema edasi, õppima oma teed, kukkuma oma armid, et päevaks, mil aeg saab õigeks, suudaksin ma aidata endast väetimaid just nii nagu seda teevad mu ema ja tädid, vanaema ja tema õed, enne neid nende emad ja tädid ja nii tagasi kuni aegade alguseni.

Ma tõusin toolilt, lasin põllepaelast lahti ja kuulsin udus ema anuvat karjatust. Muidugi oli mul valus, kuid minema pidi - tee ei oodanud, aeg ei jäänud seisma lihtsalt selleks, et mina saaksin kauem last mängida. Astusin need kuus sammu toaukseni, loendasin sammud üle köögi ja läbi esiku. Kordagi eksimata, millegi otsa põrkamata leidsin ma tee välisukse lingini ja astusin oma teele. Küllap oli seegi proovilepanek, kui ma mälus kombates väravani viivat looklevat rada tallasin. Ma ei eksinud! Kindla käega haarasin õhku ja tabasin täpselt värava lukku.

Oli peaaegu kuulda, kuidas mu sidemed kodumajaga katkesid, kui ma tol udusel hetkel väravast välja astusin. Värava küljes oli latern, mis pidi valgustama mu tagasiteed, kuid keegi ei saanud kindel olla, kas ma iial seda valgust enam näha saan.

“Mis edasi?” küsisin ma udult, kui värava enda taga sulgesin, kuid udu vaikis. Seisin seal hetke ja teise, tundsin, kuidas minutid ja tunnid minust möödusid, jalade tuimemaks muutusid ja riided rõskusest üha raskemaks vajusid. Ometi oli väravast edasi astumine nii keeruline. Ma teadsin, et see on otsustamise koht. Kui ma valin õigesti, jõuan ma viimaks igale poole, kuid kui ma peaksin oma valikutes eksima, ei kajasta ka karmimad vanaisa lood seda, mis ees ootab. Keegi lihtsalt ei teadnud. Need, kes kadunuks jäid, ei saanud ju enam rääkida.

“Ma valin vee!” teatasin ma udule. Vesi oli mu hinges sündimisest saati ja nii ma end jõe poole pöörasingi. Muidugi ma kartsin seda, mis ees ootamas oli, kuid hirm sundis selgemalt mõtlema, teravamalt kuulama ja mööduvale ruumile keskenduma.

Ma leidsin meie pisikese paadi, südusin nööri lahti ja lükkasin mõlaga kaldast eemale. Niiskus muutus jaheduseks, valgus üha igavamaks ja mingil hetkel istusin ma paadi põhja ning uinusin.

Kui ma ärkasin, oli udu hajunud ja mind ümbritsesid võõrad veed ja veel võõramad kaldad. Jõgi auras mu all, luues uut udu. Kaldapuud olid härmas, rohi seisis jäiste piikidena vallidel. Mu hingeõhk andis pildi karmist pakasest, kuid minul, olgugi suvises kleidikeses oli vaid kergelt külm. Ma olin teelt eksinud, arvasin tol hetkel.

Päev läks ööks, öö päevaks ja mu paat libises aegamisi mööda vett. Ma olin pime ja kurt tol ajal, ega suutnud hoomata kallaste laulu. Oli see viiendal või kuuendal päeval, lugemine läks valevuses liigkiiresti saasi, kui ma esimest korda söögile mõtlesin. Ma ei tundnud nälga ega janu! Paanika krahmas kahe käega mu õlgadest ja surus oma põlved mulle roiete vahele. Ma pidin olema mis? Kes? Surnud? Ei! Kõige segasemateski vanaisa juttudes polnud surnutel pulssi, lohutasin ma end. Sel juhul olin ma elus? Ilma söögi ja joogita näis segi võimatu.

Lükkasin paadi kalda lähedale ja püüdsin sellest välja astuda, kui maailm liigahtas mu all, sundis tagasi pati tagasi jõele. Lükkasin paadi uuesti kalgale, haarasin käega okstest ja karjatasin, kui jäine külm oma hambad mu sõrmedesse lõi. Vahest pidin ma maabuma teisele kaldale? Lükkasin paadi üle jõe, kuid teine kallas oli sama karm mu vastu, lubamata mind kaldale.

“Sa ei ole veel mälestus,” kuulsin ma sosinat oma unes ja ärkasin. Olin endiselt tullukeses paadis, kulgesin endiselt jõel, mida kattis aur ja ääristasid jäised kaldad. Tol hetkel andsin ma alla ja kukutasin end üle paadi serva jõkke, et veidi hiljem taas paadis ärgata, sel korral tilkuvalt märjana külmetades. Ma ei tea, kas need olid hallutsinatsioonid või rääkis ümbritsev vesi, kui sosin mu südame all sisistas: “Sa ei ole veel unustus.”

Ma õppisin vaatama. Vasak kallas oli alati hõredam – seal polnud tihedaid võpsikuid ega fiiklaslikke metsasalusid, vaid madalad pajupõõsad ja jäätunud lilled. Olid madalad kiviaiad, kui paremal kõrgusid mäed.

Ma õppisin kuulama. Vaikse järjekindlusega kujutlesin ma okste taga lugusid, kivides õppetunde ja terveid mälestusi. Lugusid vestsid oksad nii vasakult kui paremalt. Ühtviisi lood, ühtviisi konserveeritud ja jäised – nii oli ja seda enam ei muuda.

Jõgi voolas edasi, ikka allikast ookeani poole. Mina liuglesin vooluga kaasa ja kuulasin teravamalt, vaatasin täpsemalt. Nii ma taipasingi viimaks erinevust neis mälestustes – ühtesid teati, teisi unustati. Ühed olid, et jääda ja teised, et minna. Naersin tol päeval, olles kindel, et mu õppetund on õpitud ja jõgi laseb mu kaldale, kuid uued külmavillid pihkudes sosistasid hoopid teist lugu.

Ma ei tea enam ammu, kaua ma siin olnud olen. Aasta või kolm? Mu juuksed ulatuvad vööni ja kleit, mis mingil põhjusel ei kulu, on jäänud lühikeseks, jättes mu randmed jaheduse meelevalda ja pahkluud katmata. Ma pole palakestki söönud, kuid mu puusad on arenenud ja rinnad. Mitte enam tüdruk, kes lasi ema põllepaelast lahti, vaid naine, kes peaks oma laste jaoks põllele paelu õmblema.

Endiselt kulgen ma üle aurava veel unustuse kohal, endiselt lookleb mu tee mälestuste jäise selguse vahel. Ma tean nüüd, et puud kahel kaldal pole erinevad. Mälestused on mälestused. Pole häid ega halbu nende liigist, pole väikesi ega suuri. Kõik hetked ja mõtted pargitakse jõeäärsetesse puudesse, iga külmunud pung kannab kellegi väikest või suurt lugu. Nii on see nende lugudega, mis meelde jäävad, kui ka neil, mis unustuse hõlma vajuvad. Igaüks neist oli selleks, et astuda sealt edasi. Igaühes oli õppetund, mis võeti kaasa, kuid nüüd on mul lootus.

Ma leidsin hommikul omaenese mälestuse ajast, mil ma veel väike olin.

“Mamps!” hõikasin ma vanaema, kui me jõe ääres jalutamas käisime. “Miks on jõe paremal kaldal kõrgemad uhkemad kui vasemal?”

“Ei ole nad ühti uhkemad! Uhkus on inimese rumalus, kuid puud pole lollid.”

“Mitte seda!” raputas väike Leena pead. “Nad on kõrgemad ja tervemad.”

Vanaema seisatas, pani marjakorvi maha ja vaatas mulle tõsisel ilmel otsa.

“Kui sa selle teada saad, oled targem kui mina. Pinnas on sama, puud on samad, jõud, mida nad endaga kannavad on samavõrra edasiviiv ja ahjus põlevad mõlemad heleda leegiga.”

Siinkohal mälestus lõppes, kuid jõe kohal heljuv udu saatis mu südamesse tolle lause lõpu: “...ja tema oli piisavalt tark, leidmaks rada, mis viib koju tagasi.”

Paat liugleb endiselt igavikulise rahuga allika poolt tõugatuna ja ookeani kutsel. Udu tantsib aurava vee kohal, puud ägavad härmatise raskuse all ja kuskil mu ees on teerada, mis viib mu koju tagasi.

“Kogu mets ei mahu mu puukuuri,” sosistan ma endale juba viiendat korda sel järjekordsel valgel ja jahedal päeval. “Mullused puud peavad kuumavaks toaks saama, et tänavune saak katuse alla mahuks, kuid osa pinde jääb alati kuuripõrandale maha.” Ma naeratan ja püüan hoida oma paadi jõel. Ehk on mul veel mõned aastad vaja õppida. Ehk tuleb mul veel mõnda aega liuelda vooluga kaasa, kuulata igavikku ja rääkida iseendaga, kuid mina pole veel mälestus! Mina pole veel unustus! Ma olen teel, mille iga samm, olgu see meeles või unustatud, olgu see ilus või kurb, on ühtmoodi oluline järgmise sammu astumise jaoks.