Kui ma oskaksin joonistada, siis teeksin ma pildi millel on suurte veidi naiivsete ehmunud silmadega tüdruk. Tüdruku kätte joonistaksin pika valge niidi, mille otsa ta ajaks klaaspärleid. Ikka ükshaaval nopiks ta neid suurest karbist ning hoole ja armastusega ajaks ta neid niidi otsa. Tüdruku juuksed joonistaksin hooletult patsi ning ta riided veidi lohakalt, kuid siiski hoolitsetuks. Suures helmekarbis ta ees oleks palju eri suuruse, kuju ja tonaalsusega klaaspisaraid. Osa neist on ta juba nöörile ajanud, suurem hulk neist on kausis. Helmeste sisse joonistaksin emotsioone, erinevaid, kordumatuid ja samas taasilmuvaid. Kui ma oskaksin joonistada... joonistaksin ma ennast ja klaasi. Klaas, õhk, vesi, emotsioonid, tõekspidamised... üks suur ja olematu sein kõige ja kõigi vahel.

Kui ma oskaksin joonistada... Aga õnneks ma ei oska ning seega saan ma vaid mõelda sellest kõigest mida ma joonistaksin. Säilitades alati seina enese ümber. Mitte keegi ei tea, mida ma joonistaksin, sest ma ei joonista. Tulemust pole ja protsess ilma tulemuseta on suhteliselt hindamatu, kõrvaltvaataja jaoks väärtusetu.

Hmm, on huvitav jälgida, kuidas teemad ja ideed, võimalused ja unistused ringina üha uuesti ja uuesti maanduvad minu juures. Peaaegu võiks väita, et mu enese erinevad elud tiirlevad mu ümber, aegajalt vahetudes, ajaga muutudes, kuid siiski visa järjekindlusega uuesti ja uuesti saabudes ning teise nurga alt kordudes. jah, ma tean, et hetkeni, mil ma suudan nad kõik vormida üheks suureks minaks nad käivadki sel moel ümber minu, rebides lahti haavu ja tekitades abitut igatsust; sundides mind muutma oma rutiini ja suhtumisi, järgi andma oma kirgedele ja siiski igatsema jäädes seda, mis selja taha jäi.

Mul on pisike maailm - ainult mina ja mu laps. Minu ööpäevas on vaid 24h ning sinna sisse mahutan ma oma töö, bridži, kodu, lapse, mõned raamatud, blogi ja veel üht-teist. Kunagi enne seda oli mul maailm, milles töö asemel oli kool (mitte liiga edukalt) ja enne seda bridži asemel tantsimine (trennidega esmaspäeval ja kolmapäeval),mis asendas väikelapse suure hoolitsemise. Veel veidi tagasi ning füüsika asemel oli kirjutamine (mina ja minu arglikud tekstid ja luule), lapse asemel muusika ning sealt tagasi oli füüsika, millele eelnes poeesia ja lava.

Ja nüüd esitas pliks soovi, et ta tahaks minna tähti vaatlema ja soovitatavalt tahaks ta seda tihti ning üldse võiks keegi talle jälle rohkem astronoomiast rääkida. Õnneks on tal hea võimalus meelitada issi vaatlema ja "kuplis" ekskursioonitama. Mina saan rääkida teoreetilisi tagamaid ning interneti/raamatute abil visualiseerida. Seejärel hakkas Heli rääkima naisfüüsikute suhetest ülejäänud inimkonnaga. Veidi uurisin ta enese doktoritöö kohta (ta küll pikalt ei viitsinud seletada - kardetavasti peab mind blondiiniks ja osaks "maailmast",kes ei saa aru ja keda ei huvita). Siis jäime eile Kadriga rääkima doktorantuurist füüsikas ja minu suhetest kooliga. Sinna juurde veel pisikese vahepalana aitasin ühte noorfüüsikut (minuga võrreldes ka loomulikult noort füüsikut) tema kooliasjadega ja kõige krooniks hakkas täna Katie (järjekordne Kadri, seekord matemaatik) urgitsema maatriksite teemas ning viimane suitsupaus kujunes kolmepoolseks aruteluks, kes kus maal oma kooliga on ja kas või kuidas tahaks lõpetada ja mida edasi... Ja samas tahaks ju kõike seda ka, mis mul täna on...

Pff, peab see lihtne eluke siis nii keeruline olema?

Ühel hetkel hoiad sa süles miljonit vikerkaarekarva unistust. Seejärel komistad hetkeks ning terve sületäis veereb klaasiklirinal vastu maad kildudeks. Teravad ja nähtamatud killud ajavad tallaaluseid valusalt veritsema. Ei aita siin kildude ükshaaval väljasikutamine. Abi pole ei luubist ega pintsettidest, sest juba voolavad nad mööda su sooni ülespoole. Juba külmutavad südant ning sõrmi. Mitte miski ei jää nende haardest välja! Mitte miski.

Ikka veel lootes laskud põlvili maha, hoomad veritsevaid haavu oma põlvedes, kätes. Hoolimata lõikavast valust kobavad käed pimeduses mööda põrandat, lootes leida mõnd purunemata unistust. Ja nad ka leiavad. Leiavad ühe ja seejärel teise, ja ikka saadab otsimist uute ja uute valukiunatuste heli. Hea otsimisega võid sa üles leida pea kõik ning tuvastada, et pelgalt üksainumas unistus purunes, kuid tunne... kuid tunne on endiselt võigas...

Vaikus. Pimedus. Seisak. Silmis pisarad ja süles unistused. Vaikuses kostab vaid haavast niriseva vere hääl, korba tekkimise igavikuliselt rahulik krigin, vaid paraneda üritava südame tuksed. On külm. Ei muud.

Kas ma ainsana tunnen tänases hommikus kurbust? Kas ma ainsana tajun selles hämaras hommikus ängistust? Kindlasti mitte! Ja ometi olen ma selles nukruses üksi. Nii pagana üksi, et kui keegi minult küsib, mille pärast ma kurb olen, peaksin vastama: ma ei tea. Teadmatuse teadmine on ängistav. Võib olla, et ma tegelikult polegi kurb, sest mitte miski mu ümber ei viita kurbuse allikale.

Ja ometi! Ja ometi on tühjus. On pühapäeva hommikune rahu ja vaikus ja tühjus, melanhoolne värv. Jah tühjus. EIle õhtul istusin pikelt üleval, vedelesin voodis ning mõtlesin, üritasin unistada. Justnimelt üritasin. Kujutage ette moment, mil mine leban pimedas, mustmiljon mõtet ja unistust enese ümber lendamas ning mitte ühtegi neist ei saa sülle võtta. MItteükski neist ei ole selline, mille tahaks padjana kaasa võtta ning rännata sellega koos hommikuni. MIs tundus liigkauge ning kundlapeale täitumatu, mis jäi eemale teadmisega, et ma ei läheneks iial ühelegi mõttele niipidi... Ja seal ma olin: laupäeva õhtul, mitte liiga hilja, unise ja tühjana diivanil ning kõik minu enese mõtted, ideed ja unistused hoidmas minust võimalikult kaugele.

Nüüd, pühapäeval, istun oma lahutamatu kohvikruusiga arvuti taga, ampsan aegajalt mõne mandariini, kuid see tühjus pole kadunud kuhugi. Pisut, õige pisut ehk tõstab mu lootusi tõusev tuul akna taga. Ehk suudab kasvav torm lepitada mind minu enese mõtetega. Ehk... Ja sellest kujunes kiirelt minu tänane unistus: saada tagasi oma unistused, saada tagasi oma lootused ning tegutsemisjanu, leida üles see...

Seis selline, et vahetult lastevanemate üldkoosoleku järgselt ei oskagi nagu kuskilt alustada. Kuskilt peab! Okei: saame tuttavaks, mina olen andekas laps. Kõlab ju ilusasti? Kuulates loengut andekusest ja ande arendamisest tekkis selline võrratu hetk, kus miski minu sees piiksatas - andeka lapse definitsiooni taha saan ma ilusasti peita kõik oma 62 iseloomuviga ning selle üle veel uhkegi olla (kuivõrd peaks 29 aastaselt uhke olema tiitli "laps" üle).

Tädi, kelle nime mul pole õnnestunud veel tuvastada, pidas meile 40min loengu andekatest lastest ja laste ande leidmisest. Tõsi, mina seda teist poolt küll loengust tuvastada ei suutnud aga selle asemel mainiti meile umbes seitse korda, et aega on ähe ning ruttame nüüd teemaga edasi. "Ruttamine" tähistas küll järgmise pildi pealt teksti ettelugemist aga mitte arutelu ega liigset selgitust (sest aeg surus ju peale). Sellegi poolest oli tegemist ühe vahva ja toreda üritusega. Mõte hakkas liikuma, küsimärgid kirjutusid iseenesest paberile ning ühe enam ja enam tabas mind teadmine, et minu puudused võib defineerida "andeka lapsena" aga oma lapse vaatlemise kohta ei saanud ma ühtegi väärtuslikku vihjet.

Igatahes sai see ettekanne läbi ning õppeala juhataja uuris (pärast seda, kui oli meile sõnadega selgeks teinud, et nüüd on aeg plaksutada) kas kellelgi on küsimusi. Kiikasin hetkeks saali poole ning tõstsin seejärel käe (esimesest reast). Kõneleja muudkui jahub, et küsige aga julgelt, et sellist võimalust tihti ei tule ja bla-bla-bla. Istusin oma sirutatud käega (vahepeal lehvitasin kelmikalt) kuni kuulsin: kuna küsimusi ei paista olevat, siis läheme edasi. Ma täiesti solvusin. Keerasin märkmikus järgmise lehe ning kirjutasin sinna suurelt: idiotism, ning jätsin märkmiku vägagi teadlikult nii, et kõrvalistujad ka näeksid minu vaimset tipphetke sellesõnalises väljundis.

Direktori kõne oli lühike ja igav (nagu ikka sellistel üritustel), millele järgnes küsimustevoor. Istun mina, käsi pikalt üleval, oodates luba küsida. Ok, valiti küsija tagant poolt. Tema sai vastuse, minul taas käsi üleval. Leidus veel teine ja kolmaski küsimus ning seejärel hakkas õppeala juhataja taas ajama oma ininat, et küsige julgelt, ega seda iga päev nii lihtsalt teha saa. Lehvitan kõneleja suunas, mõtlen vaikselt, kas ma olen oma nähtamatuks tegeva mantli selga unustanud või milles küsimus on. Siiski, üks tähelepanelik kõrvalseisa (eelneva loengu pidaja) märkas mu pisikest käekest ning tegi sellekohase märkuse. Huhh.

Nujah, nüüd, mil minu nähtamatus on juba tõestatud, tulgem tagasi päeva põhiteema juurde: andekas laps. Pole hullu, et mu küsimused esitamata jäid, sest lõppeks kiideti meile kõrgelt teaduskooli (endine TTK) kodukat ning seal olla väga palju infot nii andekate laste (või laste ande) äratundmisest ning ka kõneleja kontaktid. Tjahh, kõneleja kontaktide leidmisega jäin ma tõsiselt hätta (aga äkki on leht mõeldud sedavõrd andekatele inimestele, et ma lihtsalt ei küüni nii kõrgele?) Teisalt, lehelt pealkirjaga "Uuri oma võimeid" võib leida teksti: Sellelt lehelt leiad Sa mitmesuguseid teste ja küsimustikke, mis aitavad Sul iseennast paremini tundma õppida ja seeläbi ka oma arengut paremini juhtida. Enamus testidest on interaktiivsed, tagasiside ja selgituse nende koha saad kohe siitsamast. Uurisin, mis ma uurisin, selle kaunikõlalise teksti all oli pelgalt üks vägagi küsitava väärtusega tekst.

Tekst iseenesest ei olegi kaheldav aga mina, lapsevanemana, ei saa sellest mittevähimatki selgust. Palun öelge mulle, kuidas ma saan objektiivselt vastata (arvestades, kui subjektiivne ja valdavalt ilustatud pilti me kipume omama endast ja oma lastest) järgnevatele küsimustele:
Hinnake ja võrrelge oma last tema eakaaslastega. Millised omadused Teie last iseloomustavad?
Vastake jah/ei ning lugege kokku kui mitu “jah” vastust te saite.

1. Ta on väga hea arutleja (lahendab hästi ülesandeid)
2. Ta õpib kiiresti
3. Tal on väga arenenud sõnavara
4. Tal on väga hea mälu
5. Ta on võimeline (huvi olemasolul) pikalt keskenduma
6. Ta on emotsionaalselt väga tundlik ja kergesti haavatav
7. Ta on väga kaastundlik
8. Talle on omane soov olla täiuslik
9. Tema tunded on intensiivsed ja tundeküllased
10. Ta on tundlik moraaliküsimustes ja huvitub neist varakult
11. Ta on väga uudishimulik
12. Ta on oma huvides väga sihikindel
13. Ta on väga energiline
14. Ta eelistab vanemate laste või täiskasvanute seltskonda
15. Tal on väga palju erinevaid huvisid
16. Tal on väga hea huumorimeel
17. Ta hakkas väga varakult ja huviga lugema (enne lugemaõppimist tahab, et talle palju ette loetakse)
18. Ta peab tähtsaks õiglust ja ausust
19. Ta on väga tähelepanelik vaatleja
20. Tal on väga hea kujutlusvõime
21. Ta on väga loominguline
22. Ta vaidleb innukalt vanemate inimestega
23. Talle meeldivad numbrid
24. Ta lahendab hästi piltmõistatusi

Kui “jah” vastuseid oli umbes 20 (+/- 2), siis peaksite oma lapse/õpilase vaimse võimekuse ja õppevajaduste suhtes tähelepanelikum olema. Teie laps on potentsiaalselt andekas.

Nujah, see selleks, lepime lihtsalt, et mulle öeldi eile 45 minutit, et andekaid lapsi tuleks "avastada" ning lapsevanema ja kooli vaheline koostöö on vajalik (mida suurem kool, seda enam välditakse seda koolipoolselt) ning kokkuvõtteks oli ettekande jaoks aega vähe.

Teema, mis mind on juba palju varasemast ajast saati huvitanud kätkeb endas geneetiliste ja sotsiaalsete omaduste suhet. Esimese hooga kerkis teema päevakorda, kui lapse lasteaeda hakkasid tulema koolide kuulutused (umbes aasta enne kooli). Kõikvõimalikud eliitklassid ja eliiteelkoolid ning suunatud kalded ja muu taoline pask. Miks pask?
1. ntx võttis üks kool meie kodu lähedal vastu 5 paralleeli esimesse klassi: spordi, loodusõpetuse, muusika, ingliskeele ja kunsti eriklassid. Kuna tegemist on piirkonnakooliga paljude laste jaoks, siis: kuhu lähevad tavalised lapsed? Vabandust, iga laps on andekas aga see anne tuleb esmalt üles leida (eilne lause ilma kasutusjuhendita), mis aga viibki mu teise küsimuse juurde...
2. Kas mina, lapsevanemana, saan olla kindel, et mu laps on tõesti reaalkalduvusega? Või peegeldavad tema paremad tulemused selles valdkonnas pelgalt minu enese tugevamaid pedagoogilisi võimeid reaalaladel? Millistel arenguperioodidel need suhted muutuvad ja kuidas?

Pika jutu kokkuvõte: ma sain eile teada, et ma olen "andekas laps" ja samaaegselt (või: endiselt) nähtamatu. Aga, oot, see oli ju lastevanemate koosolek ning ma oleksin pidanud tergemaks saama oma lapse koha pealt!? Ehh, egoist selline!

Blogi pikaajalised lugejad saavad nüüd hea kõhutäie naerda: ma lõhkusin laupäeval peegli! Kui nüüd eitede juttu uskuda, siis järgneva seitsme aasta jooksul ärge siia positiivsemaid arendusi oodake.

Kusjuures, et peegli lõhkumine oleks pisutki "minulik", siis ma valisin selleks külas olles peegli, mille olemasolust majas polnud ka perenaine teadlik.

kõrvalpilk või kõverpilk - igatahes mööda...

Oli unine oktoobrihommik. Äratuskella helisedes ei aimunud aknast veel algavat päeva. Vaevaliselt tõusis ta voodist, veel pooleldi kinnisilmi komberdas kööki kohvi keetma. Kohvi, jah päeva esimene mõte oli kohv! Aga teine? Ei, hetkel pole aega mõteteks. Nüüd tuleb pelgalt tegutseda: pannile paar muna leivaga, paar õuna tükkidena taldrikule, vaja on äratada last ning alustada vähemalt ükski kord päeva nii nagu seda teevad "normaalsed" inimesed. Ta küll ei teadnud, kes need normaalsed inimesed on või millega nad tegelevad, kuid ta oli täiesti veendunud, et normaalsed inimesed jaksavad enda järel alati nõud pesta, leiavad aega istumaks perega hommikulauda. Pisike loogika viis mõtteni: küllap lähevad normaalsed inimesed õhtul palju varem magama.

Las nad siis lähevad, kumises peas mõte esimest lonksu rüübates. Pole midagi mõnusamat hommikusest kohvist, teadis ta täpselt. Kui, siis hommikune kohv koos hea raamatuga, teadmine, et hommik võib alata rahulikult nautides iga sõõmu ja sõna. Ainult hetkeks lükkas ta pilgu aknast välja - kummaliselt sume peaaegu-valgus paistis tänavalt. Kiirustavate autotulede hägustuv pilk läbi sügisudu. Seal on raudselt külm, mõtles ta endamisi.

Miski teravalt torkav ta hinges ehmatas hetkega ärkvele. Piirjoonte hägustumine: päev kas algab või lõppeb, udu kas langeb või tõuseb - vahet pole - maailm muutub taas. Kas ta peaks muutuma koos maailmaga? Vaatama stoilise kõrvalseisuga seda muutumist? Sekkuma? Aitama kaasa? Kohe algab päev. Pikk, kuid ometi liiga lühike; asine, kuid siiski unistav.

Jah, just unistav. Kolmanda sõõmu juurde tuli kuskilt seest repliik: karud valmistuvad talveuneks, aga sina? Talveunistuseks! Unistuseks läbi lõikavate sügistormide, mille ees lihtsalt ei saa ükskõikseks jääda. Hoolimata hommikusest unisusest teadis ta täpselt, mis vahe on sügisunistusel ja talveunisusel. Kaks ääretult erinevat,imelist pilti jooksis kiirelt silme eest läbi ja ometi teatavate sarnasustega, siiski meeletu sooviga olla just seal ja praegu!

Kuskil kaugel, keset metsa, on üks pisike maja. Ei ühtegi inimest, ei ühtegi piinavat tunnet. Õues on oktoober, möllamas suur sügistorm. Veidikeseks õue minnes tajus ta tuult oma juustes, piitsutavat vihma silmis kui lootust. Kui ta vaid oskaks lennata, mõtleks ta selle maja lävel. Hoolikalt puid valides paneks ta seejärel kamina kütte, keedaks tassi kuuma kohvi, haaraks raamatu ning poeks kamina ette teki alla lugema. Kõrvus kumisemas kaks ääretult ilusat häält: suursugune, jõuline, lummav, veidi ehk hirmutav, kuid ometi hooliv sügistorm paitamas karuse käega puudelatvu, pesemas katust ning hoidmas eemal kummalisi inimesi; teisalt kaminatuli - väike, vaikne, soe ja ometi suur ning põletavalt ohtlik. Mõlemad lummavad, tundmatud, kuid siiski südames omad.

Keset talve, samas majas, jah, ka seal tahaks ta olla. Ikka üksi, ikka tuultele valla, kuid tuuli ei ole. On külm. On laastavalt külm ning lumi krigiseks jalgade all hambaid valutama paneval häälel. Päike sillerdaks lume teemandeilt vastu valusalt eredana. Ega ta vist päris täpselt teaksi, kas ta silmad hakkasid vett jooksma külmast tuulest või liigeredast valgusest aga ta nutaks - ka põhjuseta. Maailm on tardunud paika, mitte ükski inimene ei ei tuleks teda tülitama. Ei ühtegi häält, isegi kaminat mitte. On külm ja on valge. Aeg ei voolaks ta ümber vaid seisaks paigal ning tema ise voolaks läbi aja. Teeks kruusi kuuma kohvi, poeks laua taha ja kirjutaks. Hämaruse saabudes selles hangunud maailmas teeks ta arvatavasti veel kruusi kohvi ning poeks raamatuga kamina juurde sooja otsima.

End joovastavatest piltidest välja raputades võdistas ta hetkeks õlgu, tõusis toolilt ning pesi vahepeal tühjaks saanud kohvikruusi (nagu korralik, ei, normaalne, inimene kunagi). Aga miks, küsis ta veel viimast korda enne uksest väljumist endalt. Väljudes ärkavale tänavale ilmus ta suule vaikne unistav naeratus.

Õhk oli just nii rõske nagu aknast paistis, udu kandis edasi iga ta unistust ning ärkav päev sirutas end kallistades ning unelmaid hoides ümber tema. Ja ometi pole see kõik. Ja kaugeltki mitte piisav. Süda surus end vaid viivuks tibatillukeseks kokku, kuid ta naeratas - selles nutmata pisaras oli peidus lakkamatu igatsus.

Suvalises suunas inspireerivad inimesed on armsad. Esimese hooga oli ehk pisut kummaline kuulda küsimust: kujutad sa ette, kui punnis silmad ja kui suure kiirenduse annab see võõrale inimesele, kui sa tutvustad ennast: tere, ma olen füüsika doktor. See pea-aegu 100% välistab selle, et ma võiks olla ka tore inimene või minuga on võimalik mingilgi teemal juttu ajada. Teema ise oli siis ajendatud probleemist, et füüsika doktorandist (tervitan) üksikul tütarlapsel on vaja leida mees. Vaeseke juba harjutab peegliees lausejuppi: õpin epas aiandust. Nujah, kuna ma suurt midagi ei tea sellest põgenemisest füüsikute eest (ma pole füüsik ja minu eest pole keegi põgenenud ning isiklikult ma füüsikuid ka eriti ei pelga), siis üritasin lihtsalt lohutada, et ega minul, keskharidusega inimesel, ka veel näkanud ole. Enda arvates lisasin juttu optimistlikku tooni. Ei kukkunud vist päris sedapidi välja.

Mingi paar nädalat tagasi teatas Katie: üllatavalt nõmedatel (seal võis olla mõni parem/teravam sõna) tšikkidel on üllatavalt normaalsed mehed. Tegemist on siis implikatsiooni, mitte võrdusega, sest jummala eest, päris paljudel "normaalsetel meestel" on "normaalne" naine ja mõned "normaalsed mehed" on isegi vabad => maailmas on üllatavalt palju "normaalseid" mehi!? Täna teatati mulle aga taas: Aga jah, kuidagi hirmus palju on inimesi, kes otsivad kaaslast ... ja nad on pagana toredad inimesed. Ja mõni on paaris, aga endal nii *#@*% iseloom, et hoia pead kinni...

Mehed meesteks, jumal nendega, sest (paneme siia nüüd ühe imearmsa ja öökimaajava klišee:) ega elu nendeta elamata jää (bioloogilisest aspektist ning sigivuse peale mõeldes, muidugi jääb)... Mingi jabura massipsühhoosi ajel olen ma analoogilisi lausekatkeid kuulnud viimase kuu aja jooksul viie inimese suust (või sulest). Pikemas perspektiivis hakkab see isegi teataval määral häirima. Lõppeks on see minu valik, kellega ma oma igapäevategemisi seon ning aja jooksul on selekteerunud nii, et need inimesed, kes minuga pikemalt suhtlema jäävad, on kõik lahedad kujud, seega on valim inimestest laiemalt minu maailmas liialt ühekülgne analoogiliste järelduste tegemiseks. Pealegi, milleks rikkuda ilusat sügist?

Kõiki neid "normaalseid" ennist jutumärkidesse kirjutades mõtlesin, et selle sõna peaks oma sõnavarast välja juurima. On teine tühi ja mõttelage, viidates pelgalt mingi suvalise valimi keskmistamisele ning vastava valimi analüüsil saadud standardhälbe piiridesse jäämist. Samas, käibefraasina on tegemist lausa ideaalse tühja sõnaga. Parasjagu pealiskaudne ning hääletooniga mängides annab teatava ujuvuse piires ka valimi, mida võrdluse tegemisel kasutati. Las ta siis olla.

Üha fantastilisemaks muutuvad sügishommikud sunnivad taas kirjutama. Aina imelisemaks minevad õhtud tekitavad lakkamatu igatsuse millegi suure ja ilusama järele. Tekitavad tunde, et ma olengi suurem ja ilusam endast. Magus valu kripeldab hinges, otsides teed läbi läbi kolletavate lehtede paberile. Kasvavad tuuled puhuvad iga viimsegi pisara naeratuseks. Torm mühiseb must mööda! Ja mina? Seisan kannad tugevasti maas ning ümisen juba järgmist laulu. Laulu homsest. Jah, ja ikkagi igatsus! Ja ikkagi unistus! ja ikkagi ootus ja lootus ja mu helesinine silmavaade püüab kinni kõige kõrgema kotka, haagib end tema sappa ning lendab! Njah, peaks vist mainima, et need on rohelised, lühinägelikud silmad ülejäänud 9 kuud aastas. Ei-ei, palun mitte valesti arvata, silmade värv on raudselt kõige lahedam asi minu juures. Lihtsalt tundus mõistlik panna see kirja, sest muidu võib minu igaaastasest roosast maailmavaatest augustis ning helesiniselst septembris-oktoobris arvata jumal teab mida ning tõe huvides tuli see siis kirja panna.

Oi, ma kirjutasin siia vahepeal romaani bridžist ja muust elust. Lahkasin oma jõhvikajuga (loe: pisike ja sile) kummalisi probleeme, jõudsin välja taas sinna kuhu ikka: senikaua kuni mu elus on konflikt iseendaga, ei saagi asjad liiga korras olla aga konflikt endaga on ainus tõsiseltvõetav edasiviiv jõud ning ma natuke isegi tahaks end enese vastandina hoida, liikudes edasi "kahtle kõiges, kuid ära kõhkle milleski" lipu all.

Aga siis mulle meenus ühes teises keskkonnas saadud kommentaar (minu kord kuus tuleva mõtte või temaatilise blogiposti moodi asja peale): Olen tähele pannud, et Miiral on vahepeal sellised mõttesähvatused ja paneb kohe kirja need. Variante on mitmeid:
a) kord kuus on raudselt üle keskmise, et üldse võiks tekkida mingigi idee või mõttevälgatus (nii sitasti ma inimkonnast arvata ei suudaks)
b) minu (erinevalt reaalsest blogist, kuhu ma kirjutan siis kui on emotsioon ning ootan, et sellest kirjatüki käigus selguks tegelik põhjus ning seosed ja vahest ehk ka lahendid) hoolikalt läbimõeldud ja sõnastatud mõtted on sedavõrd triviaalsed, et nende mõtlemiseks ei kuluta üks "normaalne" inimene enam kui 3 sekundit ning seejärel unustab (nii sitasti ei suuda ma iseendast arvata... või noh, ma vähemasti kahtlen vääga sügavalt).

Tjahh, aga mulle meeldib mõelda neid tobedaid ja mine tea, ehk tõesti tiba naiivseid mõtteid. Ja mulle meeldib mängida faktidega, väänata neid ümbritsevaid piire ning nautida saadud kõverruumi. Jah, kahelda kõiges... (aga selles mittekõhklemises olen ma veel pisut nõrk... enesehinnang on kummaline asi ning hirm kukkumise ees on suhteliselt sitasti painutatav piir - sellest johtuvalt jääb nii mõnigi asi kahjuks veel tegemata. Rõhk sõnal "veel", sest küll ma ka selle piiri kord painduma saan!)