Monday, October 16, 2017

essee aseaine, mida ma hindamiseks ei esitanud

Sel ajal kui mu sõbrad istusid Räpinas ja kirjutasid ulmet (või, noh, jõid vägijooke ja mõtlesid, et peaksid kirjutama ulmet) higistasin mina koduses arvutis koolitööga. Iseenesest oli teemapüstitus juba ulmeline, ehk ulmelisem kui nii mõnigi ulmejutt oma olemuselt ongi: kujuta ette, et oled mõne ministeeriumi dokumendihaldur ning ootamatult tuleb sul arhiivi korrastamise roll üle võtta. Raske on isegi öelda, kas tegemist on horrorlooga või pigem veidralt käändunud düstoopia vormiga, kuid mina igal juhul kardaksin.
Oleks see kõik siis nii lihtne olnud! Minul oli vaja hoopis ulmevaba kangelaslugu, mille sõnastus oleks vastupidiselt hoogsusele ja emotsionaalsusele, raskepärane, aeglaselt hääldatav akadeemilisi viiteid pritsiv. Tuleb tunnistada, et me põrusin selles ülesandepunktis, kuid igal juhul istusin ma nädalavahetuse riigiteatajas ja kultuuriministeeriumi kodukal ning rahrvusarhiivilehel ja oma tillukeses loengukonspektis – vandusin, siunasin, nentisin, et ma ei tea dokumendihaldusest mitte sittagi – ning pusisin esseed kokku saada.
Vahepeal oli muidugi vaja käima kaemas, mida Räpinas möllavad sõbrad õhku on visanud ning kui Tea mind inspiratsiooni süstimises süüdistas, oli vaja ka teada saada, kas võtta au endale või püüda käsu süüdistusest puhtaks pesta. Kuskil seal vahel sai ka mainitud, millega mina oma nädalavahetust täitma peaksin ning J. J. Metsavana viskas selle peale mõtte: „Hargla kirjutaks, kuidas inimene leiab sealt arhiivist kurja tõe ammuse suure kuritöö kohta”. Noh, ja Maniakkide Tänav leiaks raudselt nurgast mõne laiba või vähemasti skeleti, mida ellu manama hakata, J. J. Metsavana kohtuks suhteliselt kindlasti millegi ligeda ja rõvedaga (igasse arhiivikarpi üks 30-sentimeetrine ilgel limane tõuk näiteks, kellest areneb midagi, mida suudab ainult Metsavana välja mõelda). Aga mina? Mina istuksin esmalt Weinbergiga maha ja rüüpaksime koos kruusitäie kohvi. Kuna ma aga kahasse lugusid kirjutada ei oska, siis siinkohal viskan ma Weinbergi arhiivist välja või lappan koos kõikide rahuldamata kulka-taotlustega samasse arhiivikasti ja viskan riiulile.
Kõik sai alguse umbes kuus nädalat tagasi, kui ma kogemata kombel koperdasin töökuulutuse otsa, milles kultuuriministeerium otsis arhivaari. Hea küll, tulgem siiski veel mõne võrra ajas tagasi. Umbes aasta eest sai viimaks ometi teoks sündmus, mida kultuuriinimesed on ikka loogilise ja mõistlikuna näinud – kultuur toodi koltuursemasse keskkonda ehk kultuuriministeerium kolis Tallinnast Tartusse. Tartu Ülikool, kes oli end jupp aega käsist-jalust seotuna tundnud, kui ministeerium ta vana rahvusarhiivi hoone remontimise valudest vabastas, ülikoolile parema ja kaasaegsema hoone aitas leida ning ministeeriumi Toomemäe sügavustesse peitis. Õige eesti kunst tuleb ikka nälgival autori maailmavalust ning sel moel kultuuriinimesi mäge vallutama sundides sai ministeerium kaasa aidata meie loomemaailma avardumisele ning järjekordsele õitsengule. Tõsi, eelmisele rahajaotuse voorule sai kulka kahtlaselt palju taotlusi „jalanõude soetamise” toetamiseks.
Kui ma seda kuulutust nägin, viskasin ka oma CV üles. Erialast kõrgharidust mul küll ei ole veel, kuid see on ju ometi omandamisel (ma olen seda juba terve kuu omandada üritanud) ning tööd ma ei karda ja loogiline mõtlemine on ka enam-vähem korras. Ega ma suuremat oodanud, et nad mu vestlusele võiksid kutsuda, kuid sinna ma jõudsin. Teate küll neid tüüpilisi küsimusi! Miks ma tahan nende juurde tulla? Mida ma asjast tean? Miks nad minu peaksid valima? Vahetult enne uksest väljumist tuli veel küsimus:
Te olete kirjandusinimene, jah?”
Jah?”
Kust on pärit lause „Eit mäletas, aga eit suri ära.”?”
Kehitasin õlgu, viskasin vastuseks Tammsaare ja „Põrgupõhja uue vanapagana” ning astusin uksest välja.
Oli see siis selle viimase killu pärast, et ma nende meelest Tammsaaret tean (ausalt, tema teoste lugemises on mul tegelikult üsna suur hariduslik auk, mida ma nii pea ei plaani kinni lappida) või milleski muus, kuid selle töö ma sain ning tänaseks on läbi ka see õnnetu kuuajane etteteatamine, mille ma oma senisele tööandjale andma pidin.
Niisiis olena ma täna siin, esimest päeva kultuuriministeeriumi arhiivis. Enne töökoha juurde juhatamist räägiti veel, et eelmine arhivaar oli ministeeriumi kolimisega pealinnast kaasa tulnud, kuid nüüd siiski otsustanud, et sel moel mitmesaja kilomeetri kaugusel tööl käia on ebameeldiv ning pealinnas endale mugavama otsa leidnud. Tema võit ja ühtlasi ka minu võit! Või kas ikka on?
Jah, nagu lubatud, alustan ma jutsnimelt selle kruusitäie kohviga. Weinbergi pole mul kahjuks kuskilt võtta ning sestap seisan ma oma kohvikruusiga üsna nõutult ruumis nii, et mu ees on sein arhiivikaste ja mu taga on neid veelgi enam. Oleks tegemist kangelaslooga, siis ma räägiksin teile, kuidas ma õigusaktidesse kaevun ning kindlameelselt lahenduste poole pürin, kuid see siin pole kangelaslugu ning mina olen kangelaseks olemisest väga kaugel. Seisan hoopis haledalt paigal, toetun kohvikruusi soojusele, mõtlen, mis pasa sisse ma nüüd astunud olen ning loodan, et ma kõike päris pekki ei keera.
Kohvikõrvase tegevusena viskan pilgu arhiivinimistule ning puhtast uudishimust rullin ette vahe, loomulikult viimase, milles on kulka rahataotluste arutelu protokollid. Kellel siis ei oleks huvitav teada, mis pagana asja t valesti tegi, et just tema romaan või jutukogu sel korral rahast ilma jäi. Ma olen üsna veendunud, et mul pole sellist meeleolu olemas, mille juures ma võimaluse kasutamata jätaksin. Karp tuleb riiulist välja, Weinbergi seal sees ei ole ning ligast tõuku ka mitte, ainult paberid. Algus on paljulubav. Peagi tuleb välja ka teine ja kolmas karp ning kui ma viienda järjestikuse karbi uurimiselt silmad tõstan, näen ma, et riiulitaguses seinas on auk. Lükkan igaks juhuks kõik kastid kiiresti tagasi riiulisse ja taandun arhiivist välja.
Nii, millesse ma end siis mässisin?” püüan valjuhäälselt end mõtteid muutma motiveerima. Mingi nurga tagant peab välja tulema see õnnetu asjaajamiskord, mille lugemisest vist alustama peaks. Leian ühe dokumendi ning teise ja kolmandagi, kuid nende lugemisega on raskusi. Hiljemalt poole lehekülje juures suudan ma lugeda vaid silmadega ning aju tegeleb mõtisklemisega, et mis kuradi auk selles arhiivi seinas on? Maja sai ju suhteliselt äsja renoveeritud ning arhiivile on karmid nõuded peal, seega mingit jama nagu olla ei saaks. Äkki on tegemist halvasti paigutatud seinamaaliga? käib mõttest veel üks võimalus läbi. Kõlab ju loogiliselt, et kultuuriministeerium end kultuuriga ümbritseb ning peaaegu sama loogiliselt kõlab ka see, et aeg-ajalt mõne planeeringuga puusse pannakse – taheti arhiivi ruumi värskust ja värvi tuua, aga siis selgus, et selle seina vastu tuleb kruvida maast laeni riiul. Maali üle värvimine oleks raiskamine ja autori solvamine ning nii ta ehk jäigi paremaid päevi ootama.
Mõned minutid hiljem ajan end püsti ja lähen uuesti arhiivi, et oma sõrmega üle eeldatava maali tõmmata ning veenduda, et tegemist pole anomaalia, vaid kultuuriga. Jah, need kaks on endiselt erineva tähendusega sõnad.
Astun uuesti arhiivi viimasesse vahesse, hakkan juba esimest kasti välja tõstma, aga see pole see. Need olid ju siin? No, kurat, loll võin ma olla, aga nii loll ma ka ei ole! Ma just nägin neid kultuurkapitali kaste siin. Raputan nõutult pead, lähen uuesti nimistu juurde ning tagasi riiuliette – veidi vasakule ja riiulivahe jagu kõrgemale. Võtan ühe kasti eest ja lükkan käe taha. Seina ei tunne. Tõstan igaks juhuks veel hunniku kaste eest ning vaatan uuesti. Katsun sein mustava laigu kõrvalt – täitsa sein. Panen käe laigu ette ning seina pole. On auk! Ja selles kuradi seinas ongi auk. Kiiresti, veidi paaniliselt sikutan kaste eest ning loodan, et ma pärast oskan need uuesti õige koha peale tagasi panna. Natuke rahustab teadmine, et ees on nimistu ning kastid on sarjade kaupa tiitellehtedega varustatud, kuid karas pusimine saab see raudselt olema. Selleks ajaks, kui ma augu mõõtmetest korralikuma ülevaate saan, on mu kõrval juba meetrine virn valgeid paelaga seotavaid kaste.
Aga augu servad on veidrad. Osaliselt on riiulitaguse tunneli sein klaasjalt sile nagu oleks seda laseriga lõigatud ning hiljem veel töödeldudki, kuid osaliselt karm ja kare jutkui oleks keegi kirka ja supilusikaga kivisse auku raiuda püüdnud, ainult jõud ja jõudlus on suurem olnud. Nüüd mil augu esine puhtaks on tõstetud, hakkab ka august immitsev läppunus laibahais hinge matma. Instiktiivselt tahaks kastid lihtsalt ette tagasi tõsta, kuid see ei oleks kindlasti õige. Mida paganat ma tegema peaksin, et asi õige oleks? Politsei kutsuma, kuid millistel alustel? Päästeameti, palvega „vastik hais seinas”? Ülemuse? Kurat! Ma ei tea ju! Ma olen ametis olnud täpselt tund aega ja kakskümmend kolm minutit.
Enne kui ma mingilegi järeldusele jõuda suudan, kostud august metallikriginat, kivitükikeste pudenemise heli ning elutult metlaset vandumist. Seisan hangunult paigal ja vaatan, kuidas esmalt üks ja siis teine terasest käsi end auguservakülge klammerdab, iga mehaaniline liiges lummava sihikindlusega paindumas või sirgemaks lükkumas. Hais, võõras ja võigas hais, mis ei kuulu kindlasti terase juurde, lämmatab hingamist. Ja siis tuleb nähtavale õlg, mida katab kellegi kintsutükk või mõni muu suurem lihas; käsivars, millele väiksemad lihased on verise nahkpaelaga kinni seotud; pea ja torso juures paistab halli toruteipigi. Mõni neist lihakäntsakatest on juba rohekaspruunid, immitsedes põrandale kleepuvat mäda. Mõni neist tükkidest on aga värsked, lubades verepiiskadel roboti kehalt alla nõrguda ning põrandale lompi koguneda, kui hiiglane end minu ees sirgu ajab.
Alles nüüd klikib mu ajus kokku pilt, kus ma sedasamust olevust kohanud olen. Kuradi Metsavana, raisk! Aga mida ma nüüd siis tegema pean? Jah, mul on aimdus, et ta eeldab end inimese olevana, kuid igaks juhuks lasen kontrollpilgu roboti jalgevahele – seal ripub tõepooles mitu erinevas kõduastmes riista. Loos said nad kõik surma? Ausalt öeldes pole mul praegu küll tahtmist eluga hüvasti jätta. Mul on üle pikkade aastate esimest korda töö, mille kõrvalt on võimalik õhtul trenni minna. Mul on mitu poolikut romaani ning ma, kurat võtaks, alles alustasin siin. Ma ei ole veel arhiivi pekki keeranud. Veel! Või olen? Kuidas, pagana pihta õnnestub mul robot arhiivist nii välja saada, et ta minu ellu jätaks ja kõike ära ei lõhuks?
Mu selja taga on seina ääres abiriiul, millel on eelmise arhivaari poolt kokku volditud hunnik tühje karpe.
Seal on Weinberg!” viipan ma paanikas tühjadele karpidele. „Temast saab rohkem kui minust.”
Ma tahan Metsavana!” mühatab robot vastu. „Ma tahan Metsavana.”
Järgmisel hetkel olen ma juba riiuli najale ülestõstetud, laibahaisune teraskäsi tugeval kaelale surutud.
Miks?” on ainus, mis pähe kargab ja selle ma talle välja kraaksatangi.
Ettehoiatamata lennutab ta mu eemale, täpselt tolle kastivirna otsa, mille ma käigu eest ära tõstsin. Kuradi valus kukkumine! Seda, et paberiservad ebameeldivalt teravad on ning raamatukastiga selga on võimalik paigast sikutada, teadsin ma varemgi, kuid nende nurgeliste paberkivide otsa maandumine on hoopis teisest klassist valu.
Sest see jopski pani mind uskuma, et mul on võimalik inimeseks saada! Vaata mind! See liha siin vananeb liiga kiiresti.”
Robot vaikib, pöörab pea hetkeks küljele ja keerutab end siis ebainimliku kiirusega nii, et kõik ta keha katvad tükid mööda arhiivi laiali lendavad. Mina ei ole kangelane. Minu esimene mõte ei ole arhivaalide päästmine, vaid enda pea eest ära tõmbamine ning keha kätega kaitsmine, nii palju kui see võimalik on. Alles teine mõte jookseb arhivaalidele või õigemini sellele, kuidas mind arhiivi hävitamise pärast esimesel päeval kohe ka lahti lastakse. Nüüd tuleb meelde ka see, et ma kuskilt kuulnud olin, kuidas kunagi töötanud kultuuriministeeriumi arhiivis üks kunstnik ning pärast kümnendat tööpäeva viidi too hullumajja. Ainus sõna, mida ta tol hetkel öelda suutis, oli „Arrak”.
Kust ma Metsavana leian?” küsib robot uuesti lähemale astudes.
Elvas,” piiksatan ma kinniste silmadega.
Ma ei taha näha, kuidas ma surma saan! Ma ei taha näha, millise kaose roiskunud inimliha arhiivis tekitanud on. Kui nüüd siiralt aus olla, siis ma ei taha ka nende nurgeliste karpide peal lebada, kuid liigutada nagu ka mitte.
Mõni aeg hiljem jõuab mulle kohale, et arhiiv on vaikne, täiesti vaikne, kui jätta välja üksikud solpsatused, mida teevad riiulilt langevad verepiisad. Alles nüüd avan ma silmad, ajan end püsti ning liigun igaks juhuks enne vaatamist kiiresti ukse poole. Mine tea, mis jama siin veel ette tulla võib.
Jah, kõik on rikutud. Vähemalt pealispinnalt. Kastid on paksu verega koos, lihased, kõõlused, mõned meetrid sisikonda – see on kõik ja korraga riiulitelt näha ning kui ma tahan seda töökohta hoida, tuleb alustada mitte reeglitega tutvumisest, vaid sellest, et poolele arhiivile uued karbid voltida, uued pealised teha ning asjad ümber pakkida.
Aga aitab sellest veidrast paralleelreaalsusest, kus Metsavana peaks praegu valmis olema ja enda kaitseks head kõne välja mõtlema. Nüüd on aeg minna ja lugeda üle see essee, mille ma reaalse maailma tarvis kirjutasin. See oli kangelaslugu, kus hariliku, kustutuskummi ja klambrieemaldajaga varustatud mina suutis end läbi närida arhiiviseadusest ja arhiivieeskirjast, käis rahvusarhiivilehelt energiajooke ja teadmiseküpsiseid kogumas.
Too kangelaslugu on nõudmiste tõttu neli korda lühem, kuid peaks olema kaheksa korda sisukam ning loendamatul hulgal juriidiliselt korrektsem ning esteetilisem. Esimene neist nõudmistest nii keeruline polnudki, sest reaalse maailma kangelase elu kipubki lühikeseks jääma ning tema kangelasekuulsus piirdub tihti vaid kümnerealise onlainartikliga, milles on säilitatud tegelaste anonüümsus ning esimese mustandi kirjavead, kuid pealkiri räägib Ukraina suhkruturu hindade seosest jääkarude poegimisperioodiga.

Njah, reaalelu kangelased. Ma kirjutan kangelasloo, pidades silmas head kultuurilist tava ning realistlikke võimalusi ehk kangelaslugu inimesest, kelle tegemised meenutavad Mäeküla piimameest – pinguta, kuidas sa suudad ja jaksad, aga kõrvaltvaatajate meelest teed sa nii ehk naa kõike valesti ning lõpuks on kõik veelgi rohkem perses. Nii, nüüd sai ka siia üsna ebaelegantselt lisatud kultuuriruumi sobituv morbiidne lõpp ning kolletunud lehtede (segatud kasutatud kondoomide, krõpsupakikestade ja muu avaliku sogaga) lume alt välja sulamise kõduhais.

Friday, April 21, 2017

Buckingham

 Algatuseks siis üks tõeline turistifoto. Nii juhtub, kui sa läheda vaatama midagi sellist, kus on sina ja veel miljon turisti. Selleks, et orkestri ja vaatemänguga vahtkonnvahetust healt positsioonilt vaadata, tuleks inna sinna kohale hea mitu tundi varem. Kui meie jõudsime, siis kohalt, kust ma nägin midagigi, paistis just ülal näidatud vaatepilt. Kuskil kaugel on üks punane triip - need on siis vahetust ootavad sõdurid (ja pool pasunaorkestrit).

Tegelikult oli maaim natuke roosilisem. Esiteks oli neil seal päris korralik hulk pasunapuhujaid ning neid oli päris hästi kuulda. Teisalt ka seetõttu, et selleks ajaks, kui vahetus ka kohale jõudis, katsid nad peaaegu terve väljaku ning sellest pasunakoorist saime ka hiljem täitsa muheda pildi (kui välja arvata see jalgrattur, kes mulle täpselt ette jooksis.



Hobused... Nende hobustega, kes pildil näha on, kohtusime me tegelikult juba grammi enne Buckinghami paleeni jõudmist, kuid hiljem jooksis palee eest ka mingi posu mööda (teistsugused ja ilma vankriteta), aga siis me olime piisavalt inimeste taga, et ise nägi midagi, aga pilti poleks küll saanud. Isegi mitte halba pilti.

Ja siis olid veel need tinasõdurid. On ju tinasõdurid! Seisid teised nii ilusasti ühes asendis ning värvierksuse järgi võib aimata, et mitte keegi neist polnud rentslisse kukkunud. Huvitav, mida see kaasa tooks, kui vahtkonda alustav sõdur enne korraks hobusesõnnikus külje maha paneks? Seda va hobusesõnnikut oli seal päris palju, kui ratsud tiiru üle käisid.

Njah, tegelikult oli see juba eile, kui ma mõtisklesin, et kas brittidel alustavad sõdurid ka teise jalaga marssimist. Noh, et kui meile, kes me veel korralikud pktoobrilapsed olla saime, õpetati marssimist rütmiga: vasak, (paus), vasak, (paus), vasak, parem, vasak. Samal ajal õpetati ka teeületamist: vasak, parem, vasak. Nii hea ja lihtne oli mõlemat meelde jätta - sama riim ja sama rütm. Siin tuleb ju teeületamisel vaadata teistpidi (parem, vasak, parem). Kontrollisin. Ausõna, kontrollisin, ja mitte ühe korra! Vahtkonna sõdurid alustasid marssimist ikka vasaku jalaga. Võimalik, et ainult selleks, et väikestel lastel keerulisem oleks.
 See järgmine pilt on aga tänavast, mille peale puhkpilliorkester oma paraadjalutuskäigu tegi ning linnarahvast (olgem ausad, rohkem ikka turiste) lõbustas. Vahtkonnavahetus on juba läbi, orkester ja hobused läinud ning seda enam nägi kohalik politsei roppu vaeva, et inimesi teelt ära saada. Nüüd nagu ei nähtud enam mingit vajadust teelt eemale hoida. Nii pea kui politseinik ühele poole "get off the road!" karjus, astus tema selja tagant paarkümmend inimest teele. Tegelikult oli politseil muidugi põhjus selle karjumiseks - tegemist on viierealise tänavaga ning paarkümmend sekundit hiljem avati seal peal taas liiklus.
 Mõne kirja panin ikka ka posti. Ma pidin ju ikka ise ära testima, kas Inglismaa postiteenistus on tõesti nii... ütleme, et... huvitav... nagu see meie postkontori poolt vaadates paistab. Postkontorid on neil pigem sellised asjalikud ja lihtsad kohad ning pigem jagavad ruumi koos mõne teise pudukaupmehega, kes siis kõrval kaarte ja nänni müüvad. Ilus, asjalik ja punane - nagu nende postkastidki.
 Tegelikult on ikka veel nii palju rääkimata. Mõne asja panen siia lähipäevil kirja ning mõni saab ilmselt mõne tulevase loo sisse peidetud. Homme siis tagasi kodu poole. Ei ole kerge see õitsvate sirelite maha jätmine.

Tulbid ja päike


Algatuseks: olgu tervitatud minu õde! See siin on aus 2£ maksev jäätis Londoni kesklinnas (Westminsteri silla otsast oleks sellise saanud 2.50ga ning Regent Parkis oli kinnine putka, mis lubas jäätist 3£ eest)


Nagu lubatud algas tänane päev Science Museumiga. Hämmastaval kombel ei olnudki jalad eriti ümmargused ning hommikune Hyde Park mõjus värskendavalt ning tuju tõstvalt. Komistasime poolkogemata purskkaevusüsteemi otsa ning selle ümber oli igasuguseid nimelisi pinke ning pingita kohti koos sildiga, et hakka sponsoreerima ja me paneme sulle ka pingi.


Olgem ausad, teadusmuuseum on pargiservast umbes kolmesaja meetri kaugusel, aga veel enne selleni jõudmist tuli teha kerge põige kõrvale. Loomulikult pidin ma Royal Albert Halli trepile astuma, kui ma juba sellise koha peale sattusin. Otse selle vastast siis ka pilt kuninglikule muusikaakadeemiale ning saimegi tagasi jalutama hakata.

Teadusmuuseum ise oli vinge! Seal oli nii palju selliseid kohti, mille juures me lihtsalt seisime ja vaatasime ja vaatasime veel, kuidas hammasrattad liikusid, näitlikud sõnumid valguskriipsudena mööda seinale tõmmatud kanaleid liikusid, põrkusid... Ma arvan, et me keerasime (nii nagu enamasti, kui me midagi sellist näeme) ümber umbes pooled liivakellad teadusmuuseumi poekeses. Kogu muuseum oli vinge ning igal juhul tasub külastada, kui London jalge alla jääb, kuid meiele mõlemale meeldib vist kodune Ahhaa tiba rohkem. Tõsi, Tartus pole sellist kosmosetehnika ekspositsiooni, kuid seal on hiiglaslik veetuba ning palju rohkem neid "näpi mind ja pane end proovile" tüüpi eksponaate (ma mõtlen selliseid, mis pakuvad igale vanusegrupile pinget ka viiendal külastuskorral).

Loodusmuuseumi me trügima ei hakanud. Jah, ma oleksin tahtnud, aga tolle ukse taga oli siherdune järjekord, millest pikemat olen ma näinud ainult London Eye juures (kuhu me ka eile trügima ei hakanud) - ilusasti jälle metallaedadega piiritletus sik-sakid ja puha. Selle asemel astusime hoopis Victoria ja Alberti muuseumi sisse (selline hiiglaslik ning tollel samal tänavanurgal üle tee). Jälle väga meeldiv kogemus ning meeletult vaatamist (ja ka ringi liikumist). Üsna sealt samast leidsime ühe väiksemat sorti raamatupoe, milles oli terve sein hinnaga 3.50£, nende hulgas ka hunnik SF Masterworks sarja raamatuid. Kõlas jumala uskumatult ja saate vist isegi aru, et päris tühjade kätega ma sealt välja ei tulnud.

Natuke hiljem jõudsime teise ringiga His Master's Voice'i ning sel korral nägin ma seal raamaturiiulit (peamiselt romaanid, millele on tehtud film), millel olid tõepoolest sellise hinnaga raamatud nagu Marslase pildilt näha võib. Marslane sai ka kodustatud. Ma poleks suutnud sellest külma kõhuga mööda jalutada. Te oleksite?

Mingitel veidratel põhjustel jõudsime hiljem kuidagi jälle Oxfordi tänava peale välja ning kui me juba seal olime, jalutasime Baker str. pidi üles. Ei, me käinud Sherlock Holmesi muuseumis (ma pole vist piisavalt fänn, et selle eest 15+10£ välja käia. Küll aga püüdsin pildi peale tolle tüübi, kelle päevatöö seisnebki selles, et ta Baker str. 221B ees seisab ja turistidel endaga fotosid teha laseb.

Ah jaa, sellest ma polegi veel rääkinud, et terve südalinn on täis rattalaenutusi. Selliseid lihtsaid ja kaardimakse võimalusega ning linna peal on näha, et neid rattaid ka üsna hoolega kasutatakse. Üldse on siin päris palju rattureid näha ning seda nii eraldi rattateedel, kuid ka autode vahel liiklemas. Kuidas nad seda julgevad? Kaskadööre leidub igal pool. Liikluse juures on muidugi pisut veider ka see, et mitte keegi (peale meie) ei pea miskiks jalakäijatefoori punast tuld. Autot ei tule, mine. Selgus, et ikkagi keegi tuleb, pöörab? No eks see autojuht siis tuututab pahameele väljenduseks, aga inimesed lähevad ikka üle. Ja siinsamas hotelli lähedal on üks jalakäijate ülekäik, mille keskmise polti juures olid eile närtsinud lilled ning ärapõlenud küünlad. Juhtub siin ka.

Baker Str. üllatas veel ühe meeldiva poega - bridž, male ja lauamängud.

Sherlocki juurest edasi minnes astusime sisse Regent Parki. Kui Hyde Park on selline müttamise ja möllamise koht - liivarannaga järv ja meeletud muruplatsid, siis Regent Park on pigem botaanikaaia väike sugulane. Istusime õhtupäikese käes pingil jalasime ajal mööda voolata. Võimalik, et me kasutasime täna üldse rohkem neid võimalusi maha istumiseks, mingi väsimus oli ikka jalgades sees, kuid päeva kokkuvõtteks sai taas arutu hulk kilomeetreid maha trambitud. Aga see oli nii mõnus! Istuda loendamatute tulbipeenarde kõrval ja nautida päikest.

Ühel hetkel, kui me rahulikult pargipingil istusime, jalutas otse meie kõrvale orav. Marie jahtis ta ka telefoni sisse, alul eemalt ja arglikult, kuid hiljem juba päris lähesalt. Orav ise oli nii pagana julge, et käis ka inimeste peopesa pealt krõpsukilde haaramas (pildil olev käsi kuulub ühele umbes 9-aastasele Hispaaniast tulnud turistile (arvamus kujundatud kuuldud keele põhjal).

Kaheksast olime juba hotellis ning sisetunne ütleb, et nüüd on paras aeg magama minna. Homme hommikul siis Buckingham Palace'i juurde (meie ja veel miljon turisti) ning eks siis ole näha, mis päeval veel pakkuda on.












Paistab, et siinkandis hinnatakse sellisei teravatipulisi liilialikke tulpe - neid oli igas värvivariatsioonis.


Thursday, April 20, 2017

Plastiliin


Päris hommikul vara avastasin oma pidžaama pealt sinise pleki. Esialgu ei osanud midagi arvata. Käisime söömas ära, lõpetasin toas oma blogipostituse ning kui me linna poole läksime, oli ka pluusi peal ebamäärane sinine kahjustus. Möhh?

Eileõhtust fish&chipsi ma juba näitasin. Kui ma täna hommikul olin hotellis hommikusöögi ka ära söönud, karjus minu organism millegi värske järele. Ei, ärge saage valesti aru, hommikusöök oli rikkalik - munapuder ja sink ning vorstikesed (mis on siin täiesti söödamatu saepuru). Röstsaia peale oli võimalik juustu võtta ning toanurgas oli ka mingite hommikuhelveste masin, aga tegelt oleks ma selle munapudru ja singi kõrvale hoopis ühte tomatit või poolt kurki tahtnud. Tõsi, mingit puuviljasalatit oli võimalik võtta (koosnes, hommikusöögile kohaselt, peamiselt banaanist).

Aga kui me üheksa ajal hotellist välja saime, ununes puuviljavajadus kiirelt. Ilm oli imeline! Päike paistis, õues oli üle kümne kraadi sooja - jalutasime hõlmade lehvides British Museumi poole ning esimese kilomeetri peal oli ainult üks peatus - selleks, et nuusutada sirelite lõhna. Sirelid! Mida hetk edasi, seda vähem ootan ma tagasilendu. 

Oxford str. peale välja jõudes  jõudis linn meieni. Sealt edasi olid ainult poed vasakul ja poed paremal, igaüks neist just nagu Potteri raamatust välja karanud . näiliselt kitsuke pood, aga see, mis fassaadi taha jäi, oli hiiglaslik, mitmekorruseline ning mõnusalt mitmekesine. Riide- ja kingapoodidesse me sisse astuda ei viitsinud, aga kui teisel pool tänavat paistis silt "His Master's Voice", otsisime küll lähima ülekäiguraja ja tormasime sisse. Metali riiuli ees hakkas ila kontrollimatult tilkuma ning klassikariiulis oli ale, Pilt on siis hoopis keldrikorruselt.

Aga jah, muuseumi poole, mille me tegelikut hämmastavalt kergesti üles leidsime. Muide, mis pagana värk brittidel mingite tobedate sik-sakkidega on. No ei saa lasta inimestel rahulikult sirges järjekorras seista ega sirget koridori mööd minna, vaid esmalt tuleb läbida suurem karussell (kaks sammu vasakule, kaks edasi, kaks paremale,...) ja siis veel järjekorraga ka samamoodi loogelda. Tundub nii väljaelamata lapsepõlveunistusena ning kui me täna turvakontrolli poole tuterdasime, siis kommenteerisin lapsele, et ju on keskmine britt lapsepõlves liiga vähe lõbustusparki jõudnud.

Aga sisse me saime (kõik kotid kontrolliti terariistade sutes üle). Maja oli hiiglaslik nii väljast kui seest ning ma ei hakka sellel väga palju peatuma. Antiigisaalis näitas laps mulle kaadrit, mille kohta ta nõudis lugu (kõik puuduolevad jäsemelõigud peavad ka loos varjatud olema). Olgu seegi siin fotona väljas, kuigi loo kirjutamiseni ma enne Tartusse tagasi jõudmist ei jõua. Njahh, üldse tekitasid Egiptuse ja Vana-Kreeka väljapanekud pisut hapu tunde - kogu see ilu on lihtsalt minema tassitud, selline "teaduse nimel" hauarüüstamine ja kultuuritapmine, et rumalad turistid saaksid seda vaatamas käia (nii rumalad, et nende kotid tuleb noakartuses üle kontrollida enne, kui sa nad edasi lubad) ja siis ignorantselt... näiteks McDonaldsisse minna (ilmselgelt odavaim söömisvõimalus Londoni kesklinnas).

Edasi hakkas aga nalja saama, sest nüüd oli aeg otsida üles mõni viisakam raamatupood. Eile õhtul ma ju nii püüdlikult joonistasin neid südamekestena tolle hotellifuajeest leitud ebatäpse turismikaardikese peale (täna ostsime tegelt ka viisaka Londoni kesklinnakaardi, aga südamete ümberkantimine polnud välitingimustes võimalik). Mõni oli pisike, mõnda ei leidnud üles, aga mingil hetkel me ikkagi ühe suure Foylesi üles leidsime.

Sellise Foylesi, mille majakaart näitas kaheksat korrust (tegelikult nelja, sest trepp läks maja ksekelt ning nummerdati poolkorruseid. See oli hiiglaslik ning selle valik oli võimas! Ma seisin ulmeriiuli ees arutu aja ning siis istusin seal ees tolle puki peal, millele inimesed jalgupidi otsa ronivad, kui ülemiselt riiulilt raamatut võtta tahavad ning viimaks istuseme me lapsega mõlema YA riiuli ees maas, jalad ripakil. Muide, kõik, mis pildile jäi, on YA ning tedelikult päris esimesed riiulid ei mahtunud pildile ära.

Kui me viimaks Trafalgar Square'i peale jõudsime, olime me mõlemad juba üsna läbi, seega jäi mul ainult üks küsimus lapsele:
"Mitu kilomeetrit su jalgades veel on?"
Ta arvas, et jagub ning nii me jõeserva jalutama jõudsimegi. Parlamendihoone hoovgi sai aiavarbade vahelt ära pildistatud ning korraks astusime ka Westminster Abbey hoovile. Sisse ei hakanud minema (esiteks oli seal mega rahvas ja teiseks küsinuks nad meilt 10+5£ selle lõbu ees) ning võtime sealt hoopis suuna läbi Hyde Parki taas hotelli poole.

Ainult selleks, et hotelli wifi abil mõni viisakam toidupood leida ning sealt mõni puuvili kaasa lohistada. Wifit kohtasime me tegelt varem ka - muuseumis oli päris hea wifi ning Foylesis ja Starbucksis kannatas ka viisakalt kasutada. Nääh, neis oli isegi parem wifi kui mul siin hotellitoas on. Teoreetiliselt on ka osa neist punastest telefoniputkadest "wifi is here" siltidega, aga praktikas... No me ühe juures proovisime, aga ei suutnud ühendust üles laadida. Võimalik, et oli lihtsalt vigane putka, võimalik, et need ongi nii väikese mahuga, et ega ikka saa küll normaalselt kasutada.


Ah jaa! Peaaegu oleksin unustanud. Kui Siin on kõik punane. Neid telefoniputkasid pildistavad kõik ning gahekordseid busse samuti (ma oleksin seda isegi täna kogemata teinud - lihtsalt täpselt sel hetkel, kui maja pildistasin, sõitis kaadrisse suur punane buss, hetkeks jõudsin juba mõtiskleda, et ka saingi nüüd pildile tolle punase läraka või jäi ikka too meeletult pikk ridaelamu, mille elanikud ei saa endale kunagi purjuspäi kojutulekut lubada, sest muidu on peaaegu võimatu õigele uksele pihta saada. Aga ega me tööd puhkuse ajaks maha jäta ning siin ta ongi: armas punane kirjakast, mis mahutab päris palju kirju ning mida tühjendatakse ikka rohkem kui korra päevas.

Kuskil veidi enne hotelli jõudmist hakkas kuklas kumisema vastus sinistele plekkidele ning kui me jõudsime, kontrollisin üles. Nüüd ma siis tean, milliseid plekke jätab sinine plastiliin, kui see arvuti põhja all ilusasti üles ka soojendada... Kurat! Tegelikult ei pea igast päevast lugu sündima. Aitab sirelilõhnast ka.

Aga siia lõppu siis kaks lõbusat pildikest, mille me poeteelt leidsime - mõlemad sildid olid madala aiaga piiratud muruplatside servas - üks ühel ja teine teisel pool kitsast jalakäijate rajakest, mis paari elumaja vahelt läbi lookles. Vähemasti saime me mulle õhtuks viinamarju ning homseks paar õuna ka kotti panemiseks. Homme aga veidi teises suunas, Science Museumi poole.










Wednesday, April 19, 2017

Lennuk!

Puhkuse ajal ei ärgata kell 6.30! No hea küll, ärgatakse. Esialgu oli veel kõik hästi - teed Tartu bussijaama ma ju tean ning lahkumisega ka keegi väga kohmitsema ei jäänud. Väikeseks kõrva vastupidavuskontrolliks osutus küll Anne tänav, mis on totaalselt üles kaevatud ning seega kohvri veeretamiseks üsna ebasobivas konditsioonis, kuid ei midagi erilist. Ilm oli külm, aga õnneks tuli buss ette täpselt siis, kui me peatusesse jõudsime. Eks ma ole ka bussiga Tallinnasse mõned korrad sõitnud - pool teed magasin maha, pool tuhlasin internetis; laps vaatas samal aja Marslast.

Sealt edasi algas Marie ala. Kuni tänase päevani oli minul null lennukogemust, aga laps oli korra Berliini sattunud. Vähe sellest, et ma sain tema peale loota check-ini tegemise juures või turvakontrollist läbi minnes, sai ta oma teadmisi jagada hoopis veidrates valdkondades. Nimelt reisis ta eelmisel korral koos vanaisaga, seega leidis ta üles kohviautomaadid (muide, piparmündikakao on sõltuvusttekitav!) ja suitsunurgad. 

Kui check-in viimaks avati ja me pardakaartide jahile jõudsime, algas kirjaniku reis.
"Kas varuväljapääsu juures olev koht on okei teile?" 
Muigasin. Esiteks polnud mul tol hetkel veel aimugi, kuidas ma lendamisse suhtun (noh, et bussis hakkab paha, aga karussellil mitte ning ajaloomuuseumi tornidesse ronin vabatahtlikult ja hea meelega, aga lapse toa akent pole keegi kümme aastat väljast poolt pesnud, sest ma kardan). Teiseks... Aa, olgu enne mainutud, et kehitasin muige saatel õlgu ning onu kuskil oma edasises jutus mainis ära ka, et kui kõik on valesti läinud ja lennuk alla sadanud, siis vajadusel jääb just sellel kohal olijale kohustus uks avada. Nüüd siis see "teiseks": mitte kellelgi meist pole õrnemat aimu, mismoodi me sellises situatsioonis käituksime või milleks võimelised oleksime. Ausalt öeldes ega ma tahakski väga teada. Pärast mõningast pusimist, et kumb meist on nüüd kumb (meil on dokumendifotod kuidagi nii sarnased sattunud, et kui täpsemalt ei vaata, võin isegi vabalt lapse dokumendi näppu haarata) ning milline nimi on kummal ning millise nime külge kumbki kohver läheb, saime korda... peaaegu...

Laps lohistas mind edasi - näitas ette söögikoha ja nõudis nännipoest šokolaadi. Sai ka. Olgu, ei nõudnud, vaid lihtsalt "näitas" viisaka lapsena, et ma ka teaksin, mida sealt saada võib. Edasi tuli juba lennujaama rutiin: "Tallinn-London väljalend hilineb veerand tundi"... pool tundi... "Kuna reis on triiki välja müüdud, avatakse võimalus oma käsipagas ka pagasi hulka ära anda"... Vaatasime nagu totakad ja püüdsime aru sada, mis toimub, miks toimub ja millal me siit talvest lõpuks ometi sooja kevadesse pääseme. Pääsesime! Ainult, et enne saime veel mõned auringid Londoni eel teha. Ja seda et tegelikult oli laps varuväljapääsu juures ning mina olin umbes poole lennukipikkusejagu tagapool.

Edasi oli jälle lihtne: järgi kollaseid juhiseid! Jumal tänatud, aga see osa oligi lihtne! Dokumendikontroll võttis korrks mõlemad dokumendid kätte, küsis, kas me oleme sugulased ning seejärel keerutas veel tiiru neid dokumente ja vaatas meid uuesti. Kohvruid, mille külge me päev varem olime väikesi erksiniseid paelu heegeldanud, tulid ka kiirelt (standardmõõdus must kohver ei tundunud kuigi targa mõttena). Metroo näitab... sinnapoole! 

Emm... ja edasi? Excuse me! Esimese käest küsisime me ise. May I help you? teine tuli ise meie juurde, kui me alles tutvusime transpordivõimalustega. Selles kohas ma tundsin, et minu jaoks oli see pisut liiga kiiresti vahele tulemine. Ma oleks osanud ise ka küsima minna, kui ma oma mõtte ja tegevusega sinnamaale oleksin jõudnud. Aga metroosse me saime ning linna poole sõitma hakkasime, kuid hinges kripeldas, et minul endal oli meeles hoopis teise nimetusega peatud kui see, mida mulle lennujaamas öeldi. Aga need paar lehte, mis ma google'is välja olin printinud, olid kohvris. Õnneks polnud rongis kuigi palju inimesi, seega:

Keerasin kohvri hellalt külili, kruttisin luku lahti, võtsin välja lehe, mille ma olngi lennujaam-hotell raja jaoks printinud. Ülejäänud käes olevad, tollel hetkel ebaolulised asjad panin kohvrisse, lukustasin selle ja tõstsin taa teistpidi seisma. Juhend oli võetud Heathrow expressile, mis läks paddington stationisse (hotellist 600m kaugusel), seega polnud sellega midagi teha. Nii, mul oli ju ka hotelli asukohaga suurem google! Keerasin koti risti, kruvisin luku lahti, kobasin välja, lukustasin koti ja tõstsin selle üles. Sellel lehel polnud jaamu peal. Metroojuhend oli nüüd ka korralikult kohvris. Keerasin kohvri külili, nikerdasin luku kallal, kaevusin taas sisse.

"I have internet in my phone!" teatas meie kõrval istunud noormees abivalmilt. Ilmselgelt oli tal juba valus vaadata, kuidas ma "tädi läks bussi" stiilis liigutusi tegin. Google pakkus ümberistumist esimese hooga, kuid mulle hakkas juba vaikselt tunduma, et sellisel juhul leiaksin ma end lõpuks väljaspool Londonit olevana, seega otsisime edasi ning väljusime metroost teisel pool Hyde Parki. Astusime metroost välja ja.. ja vastu vaatas London oma parimas filmilikus kujus. Ja nüüd kiidame kõik londonlasi, kes on harjunud lollide turistidega - igas bussipeatuses on piirkonna kaart. Igas pargiväravas on kaart. Iga tänava nurgal on tänavanimi uurelt ja selgelt loetav. kaks miili läbi maalilise pargi jalutamist ning hotellis me olimegi.

Viskasime asjad tuppa ning läksime õhtusööki otsima. Umbes sada meetrit hotellist oli hinduperekonna peetav koht, mis lubas inglise hommikusööki läbi terve päeva. Nägi väike ja armas välja, aga jalutasime edasi. Järgneva kilomeetri peal kohtasime kõikvõimalikke meile teadaolevaid kiirtoidukette, vähemalt seitset itaalia restorani, viite hiinakat, kahte kreeka kööki, nelja ameerikalikku steak house'i, kuut britipärast fish & chips lubadusega kohta ning lõpuks jalutasime tagasi tollesse esimesse ning võtsime kohe hotelli kõrval ühe väga toreda hinduperekonna käest vastu oma fish&chipsi.

Aga on hommik ning nüüd on aeg British Museumi poole astuma hakata (vaatamisväärtuste kaardile joonistasin eile südameid, raamatupoe asukohtadega).






Thursday, March 31, 2016

Kingadest ja kirjandusest

Kuigi öeldakse, et stereotüübid, väljendid ja kõnekäänud on võetud elust enesest, on vahel hoopis sedapidi, et elu võtab malli just eelnimetatutest. Ehk siis sel korral tuleb mul noogutada paljasjalgsete kirjatsurade kuvandi peale.

Kui nüüd alustada ilusasti algusest, siis seisin ma mullu juuni alguses positsioonis, kus oli vaja tulla pealinna, et kätte saada need lilled, mida Kirjanike Liit romaanivõistluse parematele jagas. Kleidi laenasin õelt ning kuskil kapisügavustest leidsin ka kingad, millega minna. Ausõna, ma polnud juba aastait kingi kandnud ning kuigi ma neid enne reisi kreemitasin, olid need vanad kunstnahast kingad pealinna jõudmise hetkeks juba juba üsna räämas - nahk pragunenud, värv kooruv (kontsad loksusid neil juba enne, kuid mugavate kingadena olid need ikka veel alles).

Ma lubasin iseendale, et kohe kui Tartusse tagasi jõuan, leiavad kingad tee prügikonteinerisse ning esimesel võimalusel ostan endale uued viisakad kontsaga kingad. Esimese osa sellest lubadusest ma ka täitsin, kuid seda va "esimest võimalust" polnud siiani ilmselgelt veel kätte jõudnud.

Nüüd oli siis taas vaja pealinna sõita ning romaanivõistluse tulemusi kuulata (sel korral siis Tänapäeva noorsooromaan), kuid kingi... Neid mul enam ei olnud ja uusi ka veel mitte. Tuhlasin kapis, leidsin ühed kotad (madalama ja laiema kontsaga kui soovinud oleks) ning tõmbasin jalga. Tõsi, ega needki uuemad ole kui paar, mille mullu suvel konteinerisse viskasin.

Igal juhul lükasin hommikul kotad jalga ja hakkasin bussi peale minema. Ilus elevus sees, ilm paistis ilusam kui teistele, kuni... Kuni vedi vähem kui kilomeeter kodust astusin ma veidralt madalale. Tegin igaks juhuks veel ühe sammukombinatsiooni enne, kui aru sain, pöörasin siis ümber ja korjasin oma kaotatud kontsa maast üles. Vaatasin hetke juhmi näoga kontsa ja mõtlesin, mida paganat ma nüüd tegema peaksin. Iseenesest oli ju veel aega ning mõistlik inimene oleks otsa ringi pööranud, koju tagasi jalutanud ja siis kas või tennised jalga lükanud ning ikka veel taksoga bussi peale jõudnud.

Mõistlik mõistlikuks! Mul oli rahakoti vahel natuke alla viie euro ja pangaarve miinuses. Võtsin kinga jalast, kiitsin vana aja meistrid ning püüdsin kontsa kuidagi tagasi kruvida. Peaaegu õnnestus. Nuh, nii palju õnnestus et ka see ülejäänud veidi vähem kui kaks kilomeetrit sai ära kõndida ning alles siis, kui bussijaam juba käeulatuses oli, toimus taas kontsa eraldumine. Niimoodi, konts näpus, ma bussi peale liipasingi.

Tallinnasse jõudes oli juba (tänu Maarjale) plaan - osta üks liim ning elada päev üle. Astusin esimesse kioskisse sisse:
"Kas teil liimi on?"
"Meil kahjuks ei ole, aga äkki selles teises R-kioskis on, mis bussijaamas sees on."
Noogutasin ja liipasin edasi - ühes jalas king, teises suss ning kontsaklots peopesal. Aga kui seal ka ei ole? Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ma sedasi trammi peale liipan, et kuskilt südalinnast liim leida, kuid õnneks polnud seda vaja. Jäi vaid žongleerimine ülivoolava ja kiirelt kuivava liimi, kinga ja kontsaga tingimustes, mis on kasutada bussijaamas, kui on teada, et riietele ei tohi seda mingil juhul tilkuda. Eks siis kannatasid käed. Tõsiselt, ma pole kunagi oma teadliku elu jooksul liimiga sedavõrd plökerdanud ning üsna mehine number ruutsentimeetrid minu sõrmedest (ja ühest käsivarrestki) sai liimiga kaetud ning hiljem naha pealmise kihiga koos maha kraabitud.

Aga vähemasti oli mul king! Vabandust: kaks kinga. Ma olin valmis selleks, et see kõik ei toimi ning viimaks olen ma taas paljajalu pealinnas (viimati juhtus see jaanuaris 2008, kui me läksime õega Ülemistesse mulle terveid saapaid ostma, aga vanade tallad andsid kuskil bussijaama juures alla - õnneks oli tol korral laupäeva õhtu ning pime ja... nuh, nii palju kange olen ma küll, et sellega ka päeval hakkama saada, kui vaja). Siiski, kingad pidasid vastu terve päeva, isegi pool teed Tartu bussijaamast koju ning alles siis hakkas konts taas iga sammu juures naksuma. Palusin teist mõttes, et ta koduni vastu peaks. Pidas.

Astusin uksest sisse, võtsin kingad jalast ja saatsin prügikasti.
Ma luban, et ostan endale sel suvel uued kingad. Ausõna!

Thursday, March 24, 2016

uni


Öö võtab päevalt värvid,
keerab need väsinud pesunaise käega lohakasse puntrasse
ja lükkab nurka seisma.

Uned tulevad tasa.
Ainult küünised klõbisevad hellalt!
Ainult hambad naksuvad mahedalt!
Sabad on peidus.

Uned tulevad tasa,
hiilivad värvide manu ja haaravad...
Mille? Ja kuidas?

Heida pikali vaid
ja vaata!