Saturday, August 25, 2018

Sõrmede, silmade ja südamega

Pealinna reisi planeerisin ma pikalt. Peamiselt seisnes planeerimine sõnastamata mõttes "kui mul oleks kolm järjestikust vaba päeva", kuid te võite isegi aimata, et tööinimesel on sellist aega pagana keeruline leida. Viimaks leidsin. Uurisin kohe, kui augusti graafiku kätte sain, ka õe käest, et kas öömaja jagatakse ning, noh, siin ma nüüd olen: "turistina Tallinnas!".

Ma tahtsin näha seda linna, mille pärast turistid siia tulevad. Ma tahtsin näha ja tunda vanalinna maagiat. Tallinn on koht, mis on minu silmis üdini argine paik. See linn, milles ka laupäeva hommikul kell üheksa liiguvad inimesed kiiresti ja asjalikult, peatumata ja naeratamata. Seda ka siis, kui on november või veebruar ning hommik nii külm, et täiemõistuslik inimene ei vea end toast väljaga. Enamasti satun ma siia vaid mingi kohustu seetõttu ning mõte linna nautimises hääbub kuhugi kahe kolmetunnise bussisõidu taha. Noh, lisastiimul oli ka - ma tahan seda paika natuke ühes loos kajastada ning seega oli vaja luua taastutvus ka nende eriti suurte ja kuulsate hoonetega, mida terve vanalinn täis on.



Seega tuli nautlemiseks aega võtta ning siia lihtsalt niisama tule, ilma ühegi lisakohustuseta. Saabusime, astusime Viru keskusest läbi, et võtta üks tops kohvi. Laps teatas, et tagapool on parem CafeIN ning juhtis mind läbi maja. Mingil hetkel leidis koha, mida ta ise veelgi rohke eelistas, vaatas siis minu poole, uuesti vajaliku leti poole, taas minu poole.
"Ei, ma viin su enne CafeINi juurde ära ja tulen siis tagasi," teatas ta otsusele jõudnuna. "Ma ei taha, et sa kaubanduskeskuses eksima hakkad."
Nojah, nii palju siis ema usaldamisest! Samas, ega ma teda ju väga süüdistada saa - mina ja orienteerumine kohas, kus on palju inimesi, on üsna keeruline kooslus. Viis mu kättpidi üles ning pööras ise alla minema.
"Sa ikka oskad ikka ise alla tagasi tulla?" uuris veel enne lahkumist.
Muigasin, lihtsamat teed oli raske leida, kuid pisikesest pilkest ei suutnud ka hoiduda.
"Põhimõtteliselt peaks vist üles leidma küll?"
"Leiad või ootan su ära?" uuris ta kindlust otsides.

Ja siis tuli vanalinn. Esimene korralik turistipilt tuli teha juba sisenedes.  Jup, kunagi, umbes kakskümmend aastat tagasi tegin ma ka reisi või paar, mil ma väravaid imetlesin ning vanalinna kirikuid vähe teravamalt silmasin, kuid see on ka kõik. Ühtegi taolist fotot ei ole ma kunagi varem teinud. Täna, turismihooaja lõpul, sulandusime me veel ilusasti massi.

Plaan oli lihtne - esmalt astusime sisse Tallinna Linnamuuseumi, sest sealt võis saada põnevat infot nii linna kui vaatamisväärsuste kohta ning siis sai juba jalutamisi paremini seadistada. Kohe sisseastudes ning pileteid lunastades (õppurile 3€) valati meid üle teabega majast ning sealsetest ekspositsioonidest. Jutt läks laiemaks ning peagi vestlesime veidi sügavamalt arhitektuuriteemadel. Seejärel paljastasin oma isiku ning rääkisin ka sellest loolisest lisapõhjusest, miks ma siinset õhku nuusutama tulin.

Ma ei olnud valmis kõigeks selleks, mis mind ees ootas. Ülemisel pildil kujutatud kaart on sealt pärit, mitmed pisikesed infovoldikud. Tõsiselt! Raske on leida inimesi, kes põnevaid detaile meelsamini jagaks kui muuseumitöötajad. Samasuguse Vau! elamuse olen varasemalt päris mitmest muuseumist kaasa haaranud. Igal pool, kuhu satud, on oodatud külalise tunne ning majaperenaised annavad endast parima, et sul oleks seal hea ja mõnus, tagasikutsuv ning elamustpakkuv. Maja peal kohtasime veel paari töötajat, kellest igaüks juhendas ette mingi nurgataguse, rääkis mõne loo ning oli nõus vestlusesse haakuma, kaasamõtlema ja -rääkima.

Nende hooajaline näitus 20. sajandi argipäeva kohta ei pakkunud mulle kuigi palju huvi, kuid püsinäitust neelasin nii silmaga kui ka fotokaga. Majamaketi juures olime pikalt ning laps urises, et miks tal sellis nukumaja pole kunagi olnud. Noh, sellist kaks meetrit kõrget, milles on toimiv tõstemehhanism ning tema barbied oleks saanud kaupmeheprouade ja -tütardena uhkeid printsessikleite kanda. Ja linnamaketi juures olime pikalt, vist isegi veel pikemalt. Vaatasin maketil olevad bastioneid ning õhkasin. Hiljem sain küll teada, et reaalselt ehitati neist valmis vaid osad ning teised on vanade jooniste põhjal juurde tehtud - selline oleks võinud olla linn, kui...

Ja siis tuli keldrikorrus - keraamika ja metallist toidunõud. Ehh, keraamikavitriinide juuresmuutusin eriti kadedaks, kuid ma ei hakka seda siin pikalt kirjeldama, vaid panen hoopis ühe pildi vitriinist, mis mind eriliselt köitis (kui mälu ei peta, siis 17. sajandi kohalik toodang). Imeline! Sellist ilu võiks koduski olla. Nojah, ühe kergelt väsinud muuseumikülastaja sain ka pildi peale korra.

Tulime keldrist välja ning olime juba lahkumas, kui valve(info)laua naine mu kinni püüdis. Ta oli meie vestluse peale vahepeal mõelnud ning natuke ringi tuulanud, uurinud raamatuid ja kontrollinud veebi. Loomulikult oli oskaja otsijana ka põnevaid asju leidnud ning neid mahtus mulle lahkudes taskussegi.

Võtsime vanalinnas kiire eine (ja kuratlikult hea eine, mille eest küsiti vaid veidi rohkem kui äärelinna kohvikus) ning seadsime sammud edasi - veidi müüri ning siis Oleviste kirik. Hinnang lähenedes: suur. Veidi lähemalt: kole suur. Ega ta seestki paremat muljet jätnud. Mõõtmed olid minu jaoks liiga suured, sisu argine ja kiirustav - just selline nagu mu tavapärased pealinnakülastused.


Aga seal me olime ning otsustasime siis juba ka torni külastada. Njah, see oli ühtaegu väga hea ja ka väga halb mõte. Imekitsas keerdtrepp keerutas end taeva poole ning seda mööda voorisid inimesed üles ja alla. Kohtumised olid ühtaegu hirmuäratavad, sest trepp oli kitsas ja järsk, kuid samas ka oodatud, lubades üha väsinumal kehal hetkeks seina vastu liibuda ja puhata. Terve tee üles vasardas peas mõte, et sellest tuleb pärast ka alla tulla ning alla tulemine tundus märksa hirmuäratavam. Üles me viimaks jõudsime, viimased keerud küll pigem kätega köiskäsipuudpidi sikutades kui jalaga hoogu andes astudes, kuid siiski üles.

Puhkasime katuse all. jalg värises väsimusest ning emotsioonist. Puhkasime veel veidi, tõmbasime siis kopsud õhku täis ja ronisime viimase trepikese, et vaateplatvormile jõuda. Vaade! Vaade oli suurepärane! Üle linna, igas suunas. Vaatasin alla ning püüdsin meelde jätta hoove ja katuseid, mis nii lummavalt paistsid. Jalutasime torni järgmisele küljele ning uurisime edasi. Telefoni ma kotist välja võtta ei julgenud. Selleks tundus kõrgus ning keha väsimusaste liighoomamatud. Oli hea oht, et see libiseb mul sõrmede vahelt ning sureb kuskil kõvasti madalamal üsna vägivaldset surma. Kolmanda külje peal jõudis mu ajule kohale kus me oleme ning kõrgus muutus häirivaks. Veidi enne alguspaika tagasi jõudmist ootasin ma ust juba pikisilmi. Nüüd värises jalg juba veidi ka kõrgusest. Paar kiiret sammu, et tornikiivri alla peitu jõuda. Istusime veel veidi, kogusime julgust, et pikka keerdtreppi pidi taas alla ronima hakata. Noh, vähemalt sealt tegin ma pildi, Oleviste kiriku tornikiivrialustest prussidest. Mälestuseks, et ma olen sinna läinud, seal tundnud ja hinganud, vaadet nautinud ja kartnud.

Vahepalana kõigele keskaegsele istusime tunnikese Sashiga. See siider ronis nii pagana õigesse kohta pärast Oleviste torni! Ja mul on nüüd kotis veel üks raamat, millest ma räägin millalgi väikeses tulevikus natuke rohkem. Hehh, mu mõte minna väga väikese õlakotiga seiklema, et ei saaks raamatupoodides liigselt hullata, lõppes sellega, et juba enne tööpäeva lõppu oli selles kaks uut raamatut ning veel hulgaliselt muud.

Väike tiir Paksu Margareeta juurde ning siis linna tagasi. Tööpäev oli lõppenud, argine osa hajus ning päevaste turistide jalad hakkasin üles ütlema. Nüüd liikus neid tänavatel juba kõvasti vähem ning muhusussipildiseidpajalappe müüvad kioskid mõjusin nagu tillukesed liivakeerised vanas vesternis - kohustuslikud, kuid üksluised ja üksildased. Nägime ära ajaloomuuseumi hoone, kuid sulgemiseni oli vähem kui tund aega aega ning selle asemel põikasime hoopis Pühavaimu kirikusse.

Huhh! Pagan! Oi, see oli vist vale sõna ülivõrde väljendamiseks, aga see oli nii äge koht. Aknavitraažig, kappaltar, tumedad pingid... Kõik meelitas puhkama ja nautima. Keegi mängis orelit, ilmselt harjutas mõneks suurem publikuga juhuks, sest valesid noote ja korratavaid akorde tuli üksjagu sisse, kuid see kõik ainult suurendas lumma. Jah, Pühavaimu saab oma koha mu loos, see on nüüd täiesti kindel. See, millise koha, on juba teine küsimus.


Veel mõned pildid raekojast, tiir Harju mäele ning siis oli aeg vaid raamatupoest läbi astuda ning õe juurde puhkama maabuda. Raamatupoest siis veel viimane pilt. Ei, ma ei ostnud seda raamatut. Ostetud sai hoopis üks ingliskeelne Sõrmuste Isand, näiteks (laps arvas, et see 1100lk tellis on ta riiulist täpselt puudu). Aga pildilolev isend on üks äärmiselt muhe fantaasiaraamat, milles on nii õrnust ja hoolitsust kui kaklust ja seiklust ning üleüldse on see natuke liiga hea raamat, et olla kollase sildiga, allahinnatuna riiulis.

Teel Harju tänavalt Solarise poole jäid ette ka need vahvad öökullid. Mis maja ja mis öökullid, oskavad mu sõbrad ilmselt paremini öelda. Mina ainult kiljatasin tütarlapselikus rõõnus ning tegin turisti kombel neist pildi, et nad ei ununega ega kattuks lisaks tänavatolmule ja ajatolmuga.


Tuesday, August 21, 2018

Nibin-nabin ikka veel Eestis

Sõbrad! Sõbrad on toredad, kas pole? Ja sünnipäev, veel üks ilus s-tähega sõna. Kui need asjad aga omavahel kokkuliita, siis jõuabki põhjusteni, miks ma laupäeva pärastlõunal Tartust koos söögi ja voodilinadega välja sõitsin. Muide, pildil on Värska bussijaam nii nagu see möödasõidul bussiaknast paistis. Mina, laps, mõned juturaamatud ning üks lauamäng (milles ma visa järjekindlusega pähe saan) põrutasime sinna, kus tsivilisatsioon lõpeb ning veel paar kilomeetrit edasi. Nedsaja on küla nimi ning neile, kellele see suurt midagi ei ütle, siis Värska ja Orava vahele, sellesse veidrasse nurka, mille puhul ei saa päris täpselt aru, kas Stalini sõrm lihtsalt vhäratas, kui ta ENSV uuenenud piiri joonistas (aga mul on hea meel, et see niig oli ja nii jäi).

Ja seal ootaski selline tare-tareke - väike ja hubane setohõnguline majake. Tuulekojast läbi minnes jõuab ainsasse avarasse ruumi, mille keskel on kamin-ahi ning pliit koos soemüüri ja lesoga. Lummav kombinatsioon uuest ja vanast ning igast killukesest jookseb ette tegija mõttemustritera. Külalistemajake. Nii on see planeeritud ning minul oli võimalus olla üks esimesi, kes oma jalajäljed põrandale toetas. Majakese esimene korrus on korda tehtud, ahi ja pliit tahmamata, kuid juba töökorras ning soemüüritagune diivan osutus üsna mugavaks magamispaigaks.

Me pakkisime metsamajakese tarvis. Noh, mida sina võtaksid metsamajakesse kaasa? Tekk ja padi on kohapeal olemas, seega linad lähevad kotti. Ja söök, kahele, kolmeks päevaks. Näib nii lihtne, kuid ometi pole seda teps mitte. Elektrit ei ole, seega pole ka külmikut, kuid pliidi ja tulega annab nii palju põnevat korraldada. Siis lis veel riided ja meelelahutus. Täitsa teostatav, kas pole? Aga nüüd paki see kõik nii, et neid saaks ka 3km jagu metsateel seljas tassida! Ja siin läheb juba keerulisemaks. Ei, soola ei tõsta kotist välja! Pipart ka mitte. Võipakk sobib nii kartulitele rammu andjaks kui ka panni peal määrdeaineks. Porgand ja kurk sobivad kõige juurde ja võtavad kotis suht vähe ruumi, kaalu kohta... Kui me kohale jõudsime, röögatasin mõttes korra "Yes!", kui Meel näitas väikest gaasipliiti, mille peal saab kohvi märksa kergema vaevaga keedetud, kas või neli korda päevas.

Lesoga läks nii nagu läks. Laps toetas oma asjad sinna peale ja teatas, et see on nüüd tema pesa. Hehhee! Ei olnud. Tegelikeks pesadeks osutusid hoopis kõikvõimalikud aknaalused kohad, sest seal oli valgust joonistamise ja lugemise jaoks. Nojah, ega te ju ometi ei oodanud, et teisel pool tsivilisatsioonipiiri on majas elekter? Keda see elektripuudumine takistab? No, hea küll, nii palju takistas, et arvuti tuli maha jätta ning seega sai vaid käsikirja tegelasi ja tausta teravamaks visandada (samas, see on ka oluline, isegi olulisem kui käsikirja kirjutamine ise).

Sättisime end sisse ning läksime veidikeseks ümbrust nuhkima. Majadeni ei läinud, inimesi ei otsinud. Noh, ega me inimeste leidmiseks tsivilisatsioonist eemaldunud (ja võimalus kohata haukuvaid koeri ei ole ka vähetähtis selle otsuse juures). Kui me päikeseloojangul vahukomme grillisime, sain ma suurepäraselt aru, et ma olen läbi ja lõhki linnainimene. Vaikus, rahu ja loomevabadus on hullult toredad, kuid selleks, et igapäevamaailmas ellujäämiseks raha teenida, tuleks maal elades kas teha asju, mida ma aastaringselt teha ei viitsi, või käia iga päev kaugele tööle, mida ma ka teha ei viitsik. Juba see, et ma praegu kaks tundi oma igapäevast bussi peale minemise, selle ootamise ja sellega sõitmise peale kulutan, on tapvalt väsitav. Kui peaks veel hommikut alustama enda lumevangist lahti kaevamisega, muutuks asi lootusetuks. Võimalust õhtul kell üheksa poest piima tuuagi on hajameelsetele vaja, kui hommikul nälgida ei taha.


Aga niimoodi, linnainimesena maale minna ning nautida paar päeva (paar nädalat) maaelu romantilist poolt koos küünlavalguse ja leegisoojusega, on ideaalne. Lasta lugudel endast läbi voolata, lubada tuulel unistusi sosistada, katusele sadaval vihmal mõtteis lahinguid pidada! Jah, nii on tore.

Laupäeva hommikul äratas mind aknast sissepaistev päike. Üheks hetkeks olin ehk isegi pettunud. Ilmateade ju lubas nii lahkelt vihma ja hubast augustimelanhooliat. Teate küll, mitte seda, mis sind raskelt vastu maad surub, vaid teistsugust. Midagi, mis ämblikuvõrgust tiivad punub ning su mõtte unistavalt kaugele viib. Ajasin end voodist välja, keetsin kohvi ning lugesin vaikselt raamatut. Laps alles magas. Kui tema vaikne nohin mullegi uut und peale ajama hakkas, läksin õue, et augustikarges päikeses veidi paremini ärgata.

Jalutasin vasakule, vaatasin paremale, piilusin üle vaarikavarred, mida hooviservades näha võis. Põud sai küll suurema osa vaarikatest endale, kuid mullegi oli paar marja jäetud. Ja ma naeratasin! Naeratasin laiemalt, sest ühel hetkel sain ma aru, et just see hoov on see, mis mu ühes veel avaldamata loos kasutusel on. Siiani ma lihtsalt ei teadnud seda, kuid tibatilluke maja koos kaevuga ukse ees, ise üleni metsa peitununa. Seal oli isegi sõõr maja ees! Suurtest kividest sõõr, mille ühes punktid oli hiiglaslik pärnapuu - miski, mis ravib ja lohutab, hoiab ja kaitseb. Ja see kõik sügaval suure mustikametsa keskel peidus. Hiljem, kui laps üles oli ärganud, pildistasin hoovi enda tarvis iga nurga alt. Jah, see on see hoov ning kui ma nüüd käsikirja järgmist tiiru üle käin (vajab üsna suuri muudatusi, et vahepeal arenenud minuga sammu pidada), siis võtan aluseks just tolle hoovi. Sammu täpsusega!

Aga peamiselt ma lugesin. Telefon oli ka kaasas ning isegi akupank, kuid pool aega näitas see toas, et valib ainult hädaabinumbrit. Tõsi, hoovi peal oli isegi täitsa internetilevi olemas, kuid toas polnud mõtet suurt unistadagi. (Olgu siia veel lisatud, et välikäimlas oli ka hea internet ehk kui minna sinna seltskonnaga vihmasel päeval, võib juhtuda, et kõige suurem nutisõltlane hõivab väikese maja ja ülejäänud kõndigu ristis jalgadega.) Nii ma siis lugesin. Pärast õhtusööki, kui toas liiga pimedaks läks, teatasin lapsele, et kolin õue ning enne pimedat tagasi ei tule. Ja ikkagi jäi loo lõpetamine hommikuks, sest looduse vastu ei saa.

Laps istus samal ajal toas laua ääres, võttis aknast tulevast valgusest viimast ning joonistas. Kui ma seal valminud pilti vaatan, tahaks kangesti öelda, et ta vist tundis seal raamaturiiulist puudust ning ilmselt natuke ka valgusest. Valgusega on lihtne, see eeldab vaid ühe viisakama led-lambi kottivistkamist.


Aga pühapäeva õhtul tuli see lubatud vihm. Tuul laulis sügiseelse minoorsusega, toored õunad potsatasid rütmi lüües puult ning hing laulis sinna peale meloodia. Sõnad kirjutasin ma üles. Need on mu märkmikus nii loetavana kui mu käekiri küünlavalguses on.

Esmaspäeva varahommikul, kella kuue ajal, äratas mind korralik padukas. Tuba oli veits jahe. Kobasin põrandalt tekki ning kuulasin vihma tantsu. Küll ta tantis ja nautles me katusel, koputas igale aknaruudule ning ruttas siis naerdes kaugemale. Jah, see oleks ideaalne pesa novembripuhkuse pidamiseks, nõustus mu unine meel. Ainult korralikku lugemislampi oleks vaja ning hea aku ja klaviatuuriga tahvlit (koos akupanga või kahega). Naeratasin ja uinusin, lubamata endale meeldetuletada, et novembripuhkuse ajal teen ma linnas praktikat ning ülepea on kool tol hetkel kodutööde tipphooajal.

Veel veidi mõnulemist ning rabiseva seenevihma kuulamist ning oligi aeg rongi peale astuda. Me läksime laupäeval, sügavalt suvel, mil päike oli veel kuum, õhtu soe vahukommiselt magus. Kõik need sajad ja sajad tähed, mida mu silm ka prillideta üles leidsid, kummitavad mind veel mõnda aega. Mul kulus kaks korda rohkem aega lihtsaimategi tähtkujude leidmiseks, sest seal ei olnud näha mitte ruur vanker, vaid suur karu koos kõikide küüniste ja karvadega. Tähti oli liiga palju, et neid kiirelt ära tunda, igaüks särav ja suur ning tähelepanunõudev. Jah, selle Linnutee järgi oskavad linnud kindlasti lennata. Linnas on aga linnatee, isegi taevas.

Raudteejaama jõudes sain ma aga aru, et vahepeal oli saabunud sügis. Taevas oli vajunud madalale, tähed murelike pilvede taga peidus ning hapramad puu- ja põõsalehed muruservi äärisatamas. Ilus on ta ikka, see suvest sügise poole üleminek. Ilus ja lummav, lendamakutsuv ja naeratav ühtaegu. Just nagu õun - magusalt meelitav, kuid siiski hamba all hapukas. Tartus leidis isegi üks padukas tee meie peade kohale veel enne kui viimaks koju jõudsime ja kotte lahti pakkima hakkasime. Aga see oli naeratamist vääriv vihm. Ma nägin, kuulsin ja tundsin aaestaaegade vahetumist!









Tuesday, August 14, 2018

Reisikiri kodust

Sel kevadel, kuskil aprilli teises pooles, mil ilmad olid juba kevadiselt soojad ning päike kõndis lootusrikkalt kõrget rada, jalutasin ma ühel pühapäeva hommikul kooli poole ega saanud päris täpselt aru, kuidas ma olin oma Tartu muutuda Pühapäeva Tartust Argipäeva Tartuks. Kõndisin üle kaarsilla, sild laulis oma istallatsiooni. Taamal hakkas raekoja tornikellade komplekt laulma teist lugu. Need lood ei läinud vähimalgi moel kokku ning selles müras oli egoistlikku muretust. Nagu kevadpäikeseski!

Astusin edasi, raekojaplatsil pakkisid tüdrukud välikohvikuid lahti - lauad siia, toolid nende ümber ning fliisid, mis külma kevadtuule eest kaitseksid, kolmandale kohale. Lasin päikesel põski paitada ning rühkisin edasi Lossi tänava poole, peas kummalised küsimused üha teravamalt keerlemas ning väike torge südant puremas. Kuhu olin mina kaotanud selle Pühapäeva Tartu? Millal ma viimati mõnda välikohvikusse istusin ning lihtsalt kohvi ja möödavoolavat maailma nautisin? Millal ma viimati jõe ääres mõnel üritusel käisin? Kuidas oli küll juhtunud nii, et peamiseks väljas liikumiseks olid kujunenud varahommikused tipptunnibussid tööleminekuks ning õhtuhämaruses veerevalt koju toovad bussid? Tartu on ju ometi nii pagana lahe linn ning siin on pea alati midagi põnevat avastada, tihti ka väga vähest investeeringut nõudes (TÜ üliõpilastele on TÜ muuseumid üldse tasuta ning isegi täisüiletiga sisenedes küsib Tartu Linnamuuseum sinult 4€ - ei saa just äelda, et see vaeseks teeb).

Üht-teist sai juba kevadelgi tehtud. Sattusime Mariega üle mitme aasta volbriööl Emajõe äärde ning võtsime muuseumiööst viimast. Kuid see kõik jäi dokumenteerimata. Vabandusi võib otsida sessist, väsimusest laiskusest või mõnest mu lakkamatutest sõrme- või varbaavariidest (ei, ma ei ole neist välja kasvanud ning viimasel ajal olen ma aru saanud, et maailm ahistab hajameelseid!).

Aga sel laupäeval astusin taas Pühapäeva Tartusse. See on see linn, milles hommikuvalguses laulavad linnud ning koerad, kes pargis jalutavad, on armsad ja kartmist mitteväärivad. Linn, mille Õnnepalee ees on hoiatav silt lindude toitmise kohta.

Sihtmärgiks oli sel korral TÜ Loodusmuuseum. Ma jõudsin alles sel kevadel esimest korda uuenenud loodusmuuseumi. Kunagi ammu olin ma ju käinud, kuid toona oli kõik teisiti ja teises kohas. Millalgi vahepeal sattusime Mariega sinna majja sügisest seenenäitust vaatama, kuid too oli esimese korruse koridorides ega eeldanudki muuseumikeldrisse minemist. Nüüd on nad siis juba paar aastat suurtes ja avarates ruumised, millesse pääsemiseks tuleb liftiga üles sõita. Nüüd olin ma siis teist korda nendes avarates ja hästiköetud ruumides, kaasas tütar, vanemad ja vennapere. Inimesi igast vanusegrupist, alates kolmeaastasest kuni kuuekümne kuue aastasteni, ning kõikide jaoks jagus uudistamist ja ajaviidet.


Pildil olev kaelkirjak on, muide, eriti väärikas, kuid selleks, et tema looga täpsemalt tutvuda, peate ise muuseumist läbi astuma ning infotahvlit hoolikalt lugema. Üldiselt on neil tahvlitel nii mõnigi põnef fakt kirjas, mida hiljem kasutada (kui mitte muuks, siis uue jututeema tõstatamiseks kolmanda õlle ajal). Kusjuures 3-aastane jaksas päris mitu vulkaanifilmi ära vaadata ning pärast püüdis jalgu puhkava lapsevanema kõrval kala. Laps sai kalad kätte küll, lapsevanem püüdis vanu saapaid ja sonisid.

Tähelepanelikult maksab vaadata ka eksponaate, sest lisaks kõigele ootuspärasele on nende vahele peitu pugenud ka tõeline liputaja. Kui nüüd aus olla, leidsime me ta juba kevadel, kui üliväsinud teismeline pahaaimamatult pingile istus ning teise avatud mantisse sisse vaatas. Nüüd nentisime me, et see pink on kohustuslik puhkepink enne ülemise korruse eksponaatide külastamist.

Kui alumisel korrusel on geoloogia ja imetajad ning eluslooduse nurgake (Marie hangus mingil hetkel madude ette ning nautis nende mitte-midagi-tegemist), siis ülemine korrus andis kõik, mis lendab - vaalaskelett ja mammut (olgu, äkki oli pühvel) nende hulgas. Teisel korrusel kujutatus stseenist, kus hundikari põdra maha murrab, olime, ilmselgetel põhjustel, vaimustuses nii mina kui Marie. See oli lihtsalt ületamatult äge ja jõuline.

On ju äge!? On, muidugi on, kuid mine ise lähemalt vaatama!

Veetsime seal kokku päris mitmeid tunde ning kui jalad juba täiesti väsinud olid, maabusime minu juurde, et kõige viimistlemiseks üks kruus kohvi ning tükk kooki süüa. Kui külalised mõni tund hiljem läinud olid ning mina ka ühe läbitud lõunauinaku jagu erksam, seadsime sammud uuesti linna. Mina ja mu laps. Eesmärk siis leida sobiv päevik või märkmik, mida selleks otstarbeks kasutada. Tuleb tunnistada, et tavalised tudengipäevikud (ning tegelikult suht suvalised kalendermärkmikud) ei vasta üldse avatud ülikooli tudengi nõudmistele. Ma vajan, et reede, laupäev ja pühapäev mahutaksid kõige rohkem teksti, sest siis on loengud ning meenutuste kirjapanemine kõige kriitilisem. Paar tundi hiljem oli mul mätkmik "A Book of Nonsense" ning lapselgi oma märkmik olemas ehk kui me viimaks koju jõudsime, olin ma suht sama nägu nagu see loodusmuuseumis elutsenud linnuke. Noh, samas pole ma päris kindel, kas sel linnul on kofeiini üledoos või üritab ta enne hommikukohvi oma silmi lahti hoida.




Monday, October 16, 2017

essee aseaine, mida ma hindamiseks ei esitanud

Sel ajal kui mu sõbrad istusid Räpinas ja kirjutasid ulmet (või, noh, jõid vägijooke ja mõtlesid, et peaksid kirjutama ulmet) higistasin mina koduses arvutis koolitööga. Iseenesest oli teemapüstitus juba ulmeline, ehk ulmelisem kui nii mõnigi ulmejutt oma olemuselt ongi: kujuta ette, et oled mõne ministeeriumi dokumendihaldur ning ootamatult tuleb sul arhiivi korrastamise roll üle võtta. Raske on isegi öelda, kas tegemist on horrorlooga või pigem veidralt käändunud düstoopia vormiga, kuid mina igal juhul kardaksin.
Oleks see kõik siis nii lihtne olnud! Minul oli vaja hoopis ulmevaba kangelaslugu, mille sõnastus oleks vastupidiselt hoogsusele ja emotsionaalsusele, raskepärane, aeglaselt hääldatav akadeemilisi viiteid pritsiv. Tuleb tunnistada, et me põrusin selles ülesandepunktis, kuid igal juhul istusin ma nädalavahetuse riigiteatajas ja kultuuriministeeriumi kodukal ning rahrvusarhiivilehel ja oma tillukeses loengukonspektis – vandusin, siunasin, nentisin, et ma ei tea dokumendihaldusest mitte sittagi – ning pusisin esseed kokku saada.
Vahepeal oli muidugi vaja käima kaemas, mida Räpinas möllavad sõbrad õhku on visanud ning kui Tea mind inspiratsiooni süstimises süüdistas, oli vaja ka teada saada, kas võtta au endale või püüda käsu süüdistusest puhtaks pesta. Kuskil seal vahel sai ka mainitud, millega mina oma nädalavahetust täitma peaksin ning J. J. Metsavana viskas selle peale mõtte: „Hargla kirjutaks, kuidas inimene leiab sealt arhiivist kurja tõe ammuse suure kuritöö kohta”. Noh, ja Maniakkide Tänav leiaks raudselt nurgast mõne laiba või vähemasti skeleti, mida ellu manama hakata, J. J. Metsavana kohtuks suhteliselt kindlasti millegi ligeda ja rõvedaga (igasse arhiivikarpi üks 30-sentimeetrine ilgel limane tõuk näiteks, kellest areneb midagi, mida suudab ainult Metsavana välja mõelda). Aga mina? Mina istuksin esmalt Weinbergiga maha ja rüüpaksime koos kruusitäie kohvi. Kuna ma aga kahasse lugusid kirjutada ei oska, siis siinkohal viskan ma Weinbergi arhiivist välja või lappan koos kõikide rahuldamata kulka-taotlustega samasse arhiivikasti ja viskan riiulile.
Kõik sai alguse umbes kuus nädalat tagasi, kui ma kogemata kombel koperdasin töökuulutuse otsa, milles kultuuriministeerium otsis arhivaari. Hea küll, tulgem siiski veel mõne võrra ajas tagasi. Umbes aasta eest sai viimaks ometi teoks sündmus, mida kultuuriinimesed on ikka loogilise ja mõistlikuna näinud – kultuur toodi koltuursemasse keskkonda ehk kultuuriministeerium kolis Tallinnast Tartusse. Tartu Ülikool, kes oli end jupp aega käsist-jalust seotuna tundnud, kui ministeerium ta vana rahvusarhiivi hoone remontimise valudest vabastas, ülikoolile parema ja kaasaegsema hoone aitas leida ning ministeeriumi Toomemäe sügavustesse peitis. Õige eesti kunst tuleb ikka nälgival autori maailmavalust ning sel moel kultuuriinimesi mäge vallutama sundides sai ministeerium kaasa aidata meie loomemaailma avardumisele ning järjekordsele õitsengule. Tõsi, eelmisele rahajaotuse voorule sai kulka kahtlaselt palju taotlusi „jalanõude soetamise” toetamiseks.
Kui ma seda kuulutust nägin, viskasin ka oma CV üles. Erialast kõrgharidust mul küll ei ole veel, kuid see on ju ometi omandamisel (ma olen seda juba terve kuu omandada üritanud) ning tööd ma ei karda ja loogiline mõtlemine on ka enam-vähem korras. Ega ma suuremat oodanud, et nad mu vestlusele võiksid kutsuda, kuid sinna ma jõudsin. Teate küll neid tüüpilisi küsimusi! Miks ma tahan nende juurde tulla? Mida ma asjast tean? Miks nad minu peaksid valima? Vahetult enne uksest väljumist tuli veel küsimus:
Te olete kirjandusinimene, jah?”
Jah?”
Kust on pärit lause „Eit mäletas, aga eit suri ära.”?”
Kehitasin õlgu, viskasin vastuseks Tammsaare ja „Põrgupõhja uue vanapagana” ning astusin uksest välja.
Oli see siis selle viimase killu pärast, et ma nende meelest Tammsaaret tean (ausalt, tema teoste lugemises on mul tegelikult üsna suur hariduslik auk, mida ma nii pea ei plaani kinni lappida) või milleski muus, kuid selle töö ma sain ning tänaseks on läbi ka see õnnetu kuuajane etteteatamine, mille ma oma senisele tööandjale andma pidin.
Niisiis olena ma täna siin, esimest päeva kultuuriministeeriumi arhiivis. Enne töökoha juurde juhatamist räägiti veel, et eelmine arhivaar oli ministeeriumi kolimisega pealinnast kaasa tulnud, kuid nüüd siiski otsustanud, et sel moel mitmesaja kilomeetri kaugusel tööl käia on ebameeldiv ning pealinnas endale mugavama otsa leidnud. Tema võit ja ühtlasi ka minu võit! Või kas ikka on?
Jah, nagu lubatud, alustan ma jutsnimelt selle kruusitäie kohviga. Weinbergi pole mul kahjuks kuskilt võtta ning sestap seisan ma oma kohvikruusiga üsna nõutult ruumis nii, et mu ees on sein arhiivikaste ja mu taga on neid veelgi enam. Oleks tegemist kangelaslooga, siis ma räägiksin teile, kuidas ma õigusaktidesse kaevun ning kindlameelselt lahenduste poole pürin, kuid see siin pole kangelaslugu ning mina olen kangelaseks olemisest väga kaugel. Seisan hoopis haledalt paigal, toetun kohvikruusi soojusele, mõtlen, mis pasa sisse ma nüüd astunud olen ning loodan, et ma kõike päris pekki ei keera.
Kohvikõrvase tegevusena viskan pilgu arhiivinimistule ning puhtast uudishimust rullin ette vahe, loomulikult viimase, milles on kulka rahataotluste arutelu protokollid. Kellel siis ei oleks huvitav teada, mis pagana asja t valesti tegi, et just tema romaan või jutukogu sel korral rahast ilma jäi. Ma olen üsna veendunud, et mul pole sellist meeleolu olemas, mille juures ma võimaluse kasutamata jätaksin. Karp tuleb riiulist välja, Weinbergi seal sees ei ole ning ligast tõuku ka mitte, ainult paberid. Algus on paljulubav. Peagi tuleb välja ka teine ja kolmas karp ning kui ma viienda järjestikuse karbi uurimiselt silmad tõstan, näen ma, et riiulitaguses seinas on auk. Lükkan igaks juhuks kõik kastid kiiresti tagasi riiulisse ja taandun arhiivist välja.
Nii, millesse ma end siis mässisin?” püüan valjuhäälselt end mõtteid muutma motiveerima. Mingi nurga tagant peab välja tulema see õnnetu asjaajamiskord, mille lugemisest vist alustama peaks. Leian ühe dokumendi ning teise ja kolmandagi, kuid nende lugemisega on raskusi. Hiljemalt poole lehekülje juures suudan ma lugeda vaid silmadega ning aju tegeleb mõtisklemisega, et mis kuradi auk selles arhiivi seinas on? Maja sai ju suhteliselt äsja renoveeritud ning arhiivile on karmid nõuded peal, seega mingit jama nagu olla ei saaks. Äkki on tegemist halvasti paigutatud seinamaaliga? käib mõttest veel üks võimalus läbi. Kõlab ju loogiliselt, et kultuuriministeerium end kultuuriga ümbritseb ning peaaegu sama loogiliselt kõlab ka see, et aeg-ajalt mõne planeeringuga puusse pannakse – taheti arhiivi ruumi värskust ja värvi tuua, aga siis selgus, et selle seina vastu tuleb kruvida maast laeni riiul. Maali üle värvimine oleks raiskamine ja autori solvamine ning nii ta ehk jäigi paremaid päevi ootama.
Mõned minutid hiljem ajan end püsti ja lähen uuesti arhiivi, et oma sõrmega üle eeldatava maali tõmmata ning veenduda, et tegemist pole anomaalia, vaid kultuuriga. Jah, need kaks on endiselt erineva tähendusega sõnad.
Astun uuesti arhiivi viimasesse vahesse, hakkan juba esimest kasti välja tõstma, aga see pole see. Need olid ju siin? No, kurat, loll võin ma olla, aga nii loll ma ka ei ole! Ma just nägin neid kultuurkapitali kaste siin. Raputan nõutult pead, lähen uuesti nimistu juurde ning tagasi riiuliette – veidi vasakule ja riiulivahe jagu kõrgemale. Võtan ühe kasti eest ja lükkan käe taha. Seina ei tunne. Tõstan igaks juhuks veel hunniku kaste eest ning vaatan uuesti. Katsun sein mustava laigu kõrvalt – täitsa sein. Panen käe laigu ette ning seina pole. On auk! Ja selles kuradi seinas ongi auk. Kiiresti, veidi paaniliselt sikutan kaste eest ning loodan, et ma pärast oskan need uuesti õige koha peale tagasi panna. Natuke rahustab teadmine, et ees on nimistu ning kastid on sarjade kaupa tiitellehtedega varustatud, kuid karas pusimine saab see raudselt olema. Selleks ajaks, kui ma augu mõõtmetest korralikuma ülevaate saan, on mu kõrval juba meetrine virn valgeid paelaga seotavaid kaste.
Aga augu servad on veidrad. Osaliselt on riiulitaguse tunneli sein klaasjalt sile nagu oleks seda laseriga lõigatud ning hiljem veel töödeldudki, kuid osaliselt karm ja kare jutkui oleks keegi kirka ja supilusikaga kivisse auku raiuda püüdnud, ainult jõud ja jõudlus on suurem olnud. Nüüd mil augu esine puhtaks on tõstetud, hakkab ka august immitsev läppunus laibahais hinge matma. Instiktiivselt tahaks kastid lihtsalt ette tagasi tõsta, kuid see ei oleks kindlasti õige. Mida paganat ma tegema peaksin, et asi õige oleks? Politsei kutsuma, kuid millistel alustel? Päästeameti, palvega „vastik hais seinas”? Ülemuse? Kurat! Ma ei tea ju! Ma olen ametis olnud täpselt tund aega ja kakskümmend kolm minutit.
Enne kui ma mingilegi järeldusele jõuda suudan, kostud august metallikriginat, kivitükikeste pudenemise heli ning elutult metlaset vandumist. Seisan hangunult paigal ja vaatan, kuidas esmalt üks ja siis teine terasest käsi end auguservakülge klammerdab, iga mehaaniline liiges lummava sihikindlusega paindumas või sirgemaks lükkumas. Hais, võõras ja võigas hais, mis ei kuulu kindlasti terase juurde, lämmatab hingamist. Ja siis tuleb nähtavale õlg, mida katab kellegi kintsutükk või mõni muu suurem lihas; käsivars, millele väiksemad lihased on verise nahkpaelaga kinni seotud; pea ja torso juures paistab halli toruteipigi. Mõni neist lihakäntsakatest on juba rohekaspruunid, immitsedes põrandale kleepuvat mäda. Mõni neist tükkidest on aga värsked, lubades verepiiskadel roboti kehalt alla nõrguda ning põrandale lompi koguneda, kui hiiglane end minu ees sirgu ajab.
Alles nüüd klikib mu ajus kokku pilt, kus ma sedasamust olevust kohanud olen. Kuradi Metsavana, raisk! Aga mida ma nüüd siis tegema pean? Jah, mul on aimdus, et ta eeldab end inimese olevana, kuid igaks juhuks lasen kontrollpilgu roboti jalgevahele – seal ripub tõepooles mitu erinevas kõduastmes riista. Loos said nad kõik surma? Ausalt öeldes pole mul praegu küll tahtmist eluga hüvasti jätta. Mul on üle pikkade aastate esimest korda töö, mille kõrvalt on võimalik õhtul trenni minna. Mul on mitu poolikut romaani ning ma, kurat võtaks, alles alustasin siin. Ma ei ole veel arhiivi pekki keeranud. Veel! Või olen? Kuidas, pagana pihta õnnestub mul robot arhiivist nii välja saada, et ta minu ellu jätaks ja kõike ära ei lõhuks?
Mu selja taga on seina ääres abiriiul, millel on eelmise arhivaari poolt kokku volditud hunnik tühje karpe.
Seal on Weinberg!” viipan ma paanikas tühjadele karpidele. „Temast saab rohkem kui minust.”
Ma tahan Metsavana!” mühatab robot vastu. „Ma tahan Metsavana.”
Järgmisel hetkel olen ma juba riiuli najale ülestõstetud, laibahaisune teraskäsi tugeval kaelale surutud.
Miks?” on ainus, mis pähe kargab ja selle ma talle välja kraaksatangi.
Ettehoiatamata lennutab ta mu eemale, täpselt tolle kastivirna otsa, mille ma käigu eest ära tõstsin. Kuradi valus kukkumine! Seda, et paberiservad ebameeldivalt teravad on ning raamatukastiga selga on võimalik paigast sikutada, teadsin ma varemgi, kuid nende nurgeliste paberkivide otsa maandumine on hoopis teisest klassist valu.
Sest see jopski pani mind uskuma, et mul on võimalik inimeseks saada! Vaata mind! See liha siin vananeb liiga kiiresti.”
Robot vaikib, pöörab pea hetkeks küljele ja keerutab end siis ebainimliku kiirusega nii, et kõik ta keha katvad tükid mööda arhiivi laiali lendavad. Mina ei ole kangelane. Minu esimene mõte ei ole arhivaalide päästmine, vaid enda pea eest ära tõmbamine ning keha kätega kaitsmine, nii palju kui see võimalik on. Alles teine mõte jookseb arhivaalidele või õigemini sellele, kuidas mind arhiivi hävitamise pärast esimesel päeval kohe ka lahti lastakse. Nüüd tuleb meelde ka see, et ma kuskilt kuulnud olin, kuidas kunagi töötanud kultuuriministeeriumi arhiivis üks kunstnik ning pärast kümnendat tööpäeva viidi too hullumajja. Ainus sõna, mida ta tol hetkel öelda suutis, oli „Arrak”.
Kust ma Metsavana leian?” küsib robot uuesti lähemale astudes.
Elvas,” piiksatan ma kinniste silmadega.
Ma ei taha näha, kuidas ma surma saan! Ma ei taha näha, millise kaose roiskunud inimliha arhiivis tekitanud on. Kui nüüd siiralt aus olla, siis ma ei taha ka nende nurgeliste karpide peal lebada, kuid liigutada nagu ka mitte.
Mõni aeg hiljem jõuab mulle kohale, et arhiiv on vaikne, täiesti vaikne, kui jätta välja üksikud solpsatused, mida teevad riiulilt langevad verepiisad. Alles nüüd avan ma silmad, ajan end püsti ning liigun igaks juhuks enne vaatamist kiiresti ukse poole. Mine tea, mis jama siin veel ette tulla võib.
Jah, kõik on rikutud. Vähemalt pealispinnalt. Kastid on paksu verega koos, lihased, kõõlused, mõned meetrid sisikonda – see on kõik ja korraga riiulitelt näha ning kui ma tahan seda töökohta hoida, tuleb alustada mitte reeglitega tutvumisest, vaid sellest, et poolele arhiivile uued karbid voltida, uued pealised teha ning asjad ümber pakkida.
Aga aitab sellest veidrast paralleelreaalsusest, kus Metsavana peaks praegu valmis olema ja enda kaitseks head kõne välja mõtlema. Nüüd on aeg minna ja lugeda üle see essee, mille ma reaalse maailma tarvis kirjutasin. See oli kangelaslugu, kus hariliku, kustutuskummi ja klambrieemaldajaga varustatud mina suutis end läbi närida arhiiviseadusest ja arhiivieeskirjast, käis rahvusarhiivilehelt energiajooke ja teadmiseküpsiseid kogumas.
Too kangelaslugu on nõudmiste tõttu neli korda lühem, kuid peaks olema kaheksa korda sisukam ning loendamatul hulgal juriidiliselt korrektsem ning esteetilisem. Esimene neist nõudmistest nii keeruline polnudki, sest reaalse maailma kangelase elu kipubki lühikeseks jääma ning tema kangelasekuulsus piirdub tihti vaid kümnerealise onlainartikliga, milles on säilitatud tegelaste anonüümsus ning esimese mustandi kirjavead, kuid pealkiri räägib Ukraina suhkruturu hindade seosest jääkarude poegimisperioodiga.

Njah, reaalelu kangelased. Ma kirjutan kangelasloo, pidades silmas head kultuurilist tava ning realistlikke võimalusi ehk kangelaslugu inimesest, kelle tegemised meenutavad Mäeküla piimameest – pinguta, kuidas sa suudad ja jaksad, aga kõrvaltvaatajate meelest teed sa nii ehk naa kõike valesti ning lõpuks on kõik veelgi rohkem perses. Nii, nüüd sai ka siia üsna ebaelegantselt lisatud kultuuriruumi sobituv morbiidne lõpp ning kolletunud lehtede (segatud kasutatud kondoomide, krõpsupakikestade ja muu avaliku sogaga) lume alt välja sulamise kõduhais.

Friday, April 21, 2017

Buckingham

 Algatuseks siis üks tõeline turistifoto. Nii juhtub, kui sa läheda vaatama midagi sellist, kus on sina ja veel miljon turisti. Selleks, et orkestri ja vaatemänguga vahtkonnvahetust healt positsioonilt vaadata, tuleks inna sinna kohale hea mitu tundi varem. Kui meie jõudsime, siis kohalt, kust ma nägin midagigi, paistis just ülal näidatud vaatepilt. Kuskil kaugel on üks punane triip - need on siis vahetust ootavad sõdurid (ja pool pasunaorkestrit).

Tegelikult oli maaim natuke roosilisem. Esiteks oli neil seal päris korralik hulk pasunapuhujaid ning neid oli päris hästi kuulda. Teisalt ka seetõttu, et selleks ajaks, kui vahetus ka kohale jõudis, katsid nad peaaegu terve väljaku ning sellest pasunakoorist saime ka hiljem täitsa muheda pildi (kui välja arvata see jalgrattur, kes mulle täpselt ette jooksis.



Hobused... Nende hobustega, kes pildil näha on, kohtusime me tegelikult juba grammi enne Buckinghami paleeni jõudmist, kuid hiljem jooksis palee eest ka mingi posu mööda (teistsugused ja ilma vankriteta), aga siis me olime piisavalt inimeste taga, et ise nägi midagi, aga pilti poleks küll saanud. Isegi mitte halba pilti.

Ja siis olid veel need tinasõdurid. On ju tinasõdurid! Seisid teised nii ilusasti ühes asendis ning värvierksuse järgi võib aimata, et mitte keegi neist polnud rentslisse kukkunud. Huvitav, mida see kaasa tooks, kui vahtkonda alustav sõdur enne korraks hobusesõnnikus külje maha paneks? Seda va hobusesõnnikut oli seal päris palju, kui ratsud tiiru üle käisid.

Njah, tegelikult oli see juba eile, kui ma mõtisklesin, et kas brittidel alustavad sõdurid ka teise jalaga marssimist. Noh, et kui meile, kes me veel korralikud pktoobrilapsed olla saime, õpetati marssimist rütmiga: vasak, (paus), vasak, (paus), vasak, parem, vasak. Samal ajal õpetati ka teeületamist: vasak, parem, vasak. Nii hea ja lihtne oli mõlemat meelde jätta - sama riim ja sama rütm. Siin tuleb ju teeületamisel vaadata teistpidi (parem, vasak, parem). Kontrollisin. Ausõna, kontrollisin, ja mitte ühe korra! Vahtkonna sõdurid alustasid marssimist ikka vasaku jalaga. Võimalik, et ainult selleks, et väikestel lastel keerulisem oleks.
 See järgmine pilt on aga tänavast, mille peale puhkpilliorkester oma paraadjalutuskäigu tegi ning linnarahvast (olgem ausad, rohkem ikka turiste) lõbustas. Vahtkonnavahetus on juba läbi, orkester ja hobused läinud ning seda enam nägi kohalik politsei roppu vaeva, et inimesi teelt ära saada. Nüüd nagu ei nähtud enam mingit vajadust teelt eemale hoida. Nii pea kui politseinik ühele poole "get off the road!" karjus, astus tema selja tagant paarkümmend inimest teele. Tegelikult oli politseil muidugi põhjus selle karjumiseks - tegemist on viierealise tänavaga ning paarkümmend sekundit hiljem avati seal peal taas liiklus.
 Mõne kirja panin ikka ka posti. Ma pidin ju ikka ise ära testima, kas Inglismaa postiteenistus on tõesti nii... ütleme, et... huvitav... nagu see meie postkontori poolt vaadates paistab. Postkontorid on neil pigem sellised asjalikud ja lihtsad kohad ning pigem jagavad ruumi koos mõne teise pudukaupmehega, kes siis kõrval kaarte ja nänni müüvad. Ilus, asjalik ja punane - nagu nende postkastidki.
 Tegelikult on ikka veel nii palju rääkimata. Mõne asja panen siia lähipäevil kirja ning mõni saab ilmselt mõne tulevase loo sisse peidetud. Homme siis tagasi kodu poole. Ei ole kerge see õitsvate sirelite maha jätmine.

Tulbid ja päike


Algatuseks: olgu tervitatud minu õde! See siin on aus 2£ maksev jäätis Londoni kesklinnas (Westminsteri silla otsast oleks sellise saanud 2.50ga ning Regent Parkis oli kinnine putka, mis lubas jäätist 3£ eest)


Nagu lubatud algas tänane päev Science Museumiga. Hämmastaval kombel ei olnudki jalad eriti ümmargused ning hommikune Hyde Park mõjus värskendavalt ning tuju tõstvalt. Komistasime poolkogemata purskkaevusüsteemi otsa ning selle ümber oli igasuguseid nimelisi pinke ning pingita kohti koos sildiga, et hakka sponsoreerima ja me paneme sulle ka pingi.


Olgem ausad, teadusmuuseum on pargiservast umbes kolmesaja meetri kaugusel, aga veel enne selleni jõudmist tuli teha kerge põige kõrvale. Loomulikult pidin ma Royal Albert Halli trepile astuma, kui ma juba sellise koha peale sattusin. Otse selle vastast siis ka pilt kuninglikule muusikaakadeemiale ning saimegi tagasi jalutama hakata.

Teadusmuuseum ise oli vinge! Seal oli nii palju selliseid kohti, mille juures me lihtsalt seisime ja vaatasime ja vaatasime veel, kuidas hammasrattad liikusid, näitlikud sõnumid valguskriipsudena mööda seinale tõmmatud kanaleid liikusid, põrkusid... Ma arvan, et me keerasime (nii nagu enamasti, kui me midagi sellist näeme) ümber umbes pooled liivakellad teadusmuuseumi poekeses. Kogu muuseum oli vinge ning igal juhul tasub külastada, kui London jalge alla jääb, kuid meiele mõlemale meeldib vist kodune Ahhaa tiba rohkem. Tõsi, Tartus pole sellist kosmosetehnika ekspositsiooni, kuid seal on hiiglaslik veetuba ning palju rohkem neid "näpi mind ja pane end proovile" tüüpi eksponaate (ma mõtlen selliseid, mis pakuvad igale vanusegrupile pinget ka viiendal külastuskorral).

Loodusmuuseumi me trügima ei hakanud. Jah, ma oleksin tahtnud, aga tolle ukse taga oli siherdune järjekord, millest pikemat olen ma näinud ainult London Eye juures (kuhu me ka eile trügima ei hakanud) - ilusasti jälle metallaedadega piiritletus sik-sakid ja puha. Selle asemel astusime hoopis Victoria ja Alberti muuseumi sisse (selline hiiglaslik ning tollel samal tänavanurgal üle tee). Jälle väga meeldiv kogemus ning meeletult vaatamist (ja ka ringi liikumist). Üsna sealt samast leidsime ühe väiksemat sorti raamatupoe, milles oli terve sein hinnaga 3.50£, nende hulgas ka hunnik SF Masterworks sarja raamatuid. Kõlas jumala uskumatult ja saate vist isegi aru, et päris tühjade kätega ma sealt välja ei tulnud.

Natuke hiljem jõudsime teise ringiga His Master's Voice'i ning sel korral nägin ma seal raamaturiiulit (peamiselt romaanid, millele on tehtud film), millel olid tõepoolest sellise hinnaga raamatud nagu Marslase pildilt näha võib. Marslane sai ka kodustatud. Ma poleks suutnud sellest külma kõhuga mööda jalutada. Te oleksite?

Mingitel veidratel põhjustel jõudsime hiljem kuidagi jälle Oxfordi tänava peale välja ning kui me juba seal olime, jalutasime Baker str. pidi üles. Ei, me käinud Sherlock Holmesi muuseumis (ma pole vist piisavalt fänn, et selle eest 15+10£ välja käia. Küll aga püüdsin pildi peale tolle tüübi, kelle päevatöö seisnebki selles, et ta Baker str. 221B ees seisab ja turistidel endaga fotosid teha laseb.

Ah jaa, sellest ma polegi veel rääkinud, et terve südalinn on täis rattalaenutusi. Selliseid lihtsaid ja kaardimakse võimalusega ning linna peal on näha, et neid rattaid ka üsna hoolega kasutatakse. Üldse on siin päris palju rattureid näha ning seda nii eraldi rattateedel, kuid ka autode vahel liiklemas. Kuidas nad seda julgevad? Kaskadööre leidub igal pool. Liikluse juures on muidugi pisut veider ka see, et mitte keegi (peale meie) ei pea miskiks jalakäijatefoori punast tuld. Autot ei tule, mine. Selgus, et ikkagi keegi tuleb, pöörab? No eks see autojuht siis tuututab pahameele väljenduseks, aga inimesed lähevad ikka üle. Ja siinsamas hotelli lähedal on üks jalakäijate ülekäik, mille keskmise polti juures olid eile närtsinud lilled ning ärapõlenud küünlad. Juhtub siin ka.

Baker Str. üllatas veel ühe meeldiva poega - bridž, male ja lauamängud.

Sherlocki juurest edasi minnes astusime sisse Regent Parki. Kui Hyde Park on selline müttamise ja möllamise koht - liivarannaga järv ja meeletud muruplatsid, siis Regent Park on pigem botaanikaaia väike sugulane. Istusime õhtupäikese käes pingil jalasime ajal mööda voolata. Võimalik, et me kasutasime täna üldse rohkem neid võimalusi maha istumiseks, mingi väsimus oli ikka jalgades sees, kuid päeva kokkuvõtteks sai taas arutu hulk kilomeetreid maha trambitud. Aga see oli nii mõnus! Istuda loendamatute tulbipeenarde kõrval ja nautida päikest.

Ühel hetkel, kui me rahulikult pargipingil istusime, jalutas otse meie kõrvale orav. Marie jahtis ta ka telefoni sisse, alul eemalt ja arglikult, kuid hiljem juba päris lähesalt. Orav ise oli nii pagana julge, et käis ka inimeste peopesa pealt krõpsukilde haaramas (pildil olev käsi kuulub ühele umbes 9-aastasele Hispaaniast tulnud turistile (arvamus kujundatud kuuldud keele põhjal).

Kaheksast olime juba hotellis ning sisetunne ütleb, et nüüd on paras aeg magama minna. Homme hommikul siis Buckingham Palace'i juurde (meie ja veel miljon turisti) ning eks siis ole näha, mis päeval veel pakkuda on.












Paistab, et siinkandis hinnatakse sellisei teravatipulisi liilialikke tulpe - neid oli igas värvivariatsioonis.