Kuidas siis töönädalat kokku võtta? Hmm, polegi nagu sel nädalal midagi juhtunud ning kuidagi tavapärasesse rütmi paistab elu minevat. Töö, kodu,... Kaks raamatut loetud, kolmas pooleli ning neljas veel plaanis nädalalõppu ära mahutada. Tegelt oli plaan rohkem mahutada, kuid silmapõletik rabas mult kaks head lugemispäeva ning Marie (taaskord) väljaväänatud jalg ei lasknud eile keskenduda... Samas - seda aastat ju veel jagub ning küllap ma kunagi järje peale jõuan (kuigi muudetud järjekorras - Ameerika Jumalad ma lihtsalt pidin pärast Hirvelossi postitust vahele võtma - siiamaani ma jumaldan seda raamatut, eks näis, mis ma edasi arvan).

Oeh, paistab olevat periood, mis muudab mind lakooniliseks nii sõnas kui kirjas. Küllap see möödub ja siis ma saan jälle hakata mingeid minulikke megapostitusi koostama.

Näib, et teravamate elamuste saabumine pole veel lakanud (natuke kahtlaselt huvitavaks on elu keeranud sel suvel). Viskasin eile õhtul tunnikeseks puhuri järgi ja tulemus? Tulemuseks üks väändunud pistikupesa, üks mittetöötav lüliti, jupike kuuma seina ja lüliti katet mahakruvides selguv - nüüdseks katteta juhtmelõik... Ehk peaaegu õnnestus korter põlema panna. Peaaegu! Kuid uni sellest veel paremaks ei läinud.

Hmm, veidrad unenäod on hakanud muutuma erandist reegliks, kuid lausmagamatus on alles suhteliselt uus tunne...

Ehk, kui keegi teab viisakat elektrikku, kes tahab mu korteri juhtmestiku välja vahetaks (korralikult, kuid vaid mõõdukalt röövides), siis iga vihje on teretulnud.

Ma siis jätkan sealt, kus ma pooleli jäin. Teisisõnu - halame edasi. Veider, kuidas madalat enesehinnangut annab ikka veel kolinal alla sikutada. Küllap ta mul siis nii madal ikka veel ei olnud. Noh, nüüd on siis viimsedki kihid mingist sisemisest uhkusest rebenemas. Ma tahan ära! Ma tahan kuhugi, kus poleks mitte kedagi (peale mu oma tütre). Tahan mõnda aega üksindust ja rahu koos kirjutamise ja raamatutega.

Või siis tahaks omaenese naha maha kraapida ning silmad maski taha peita ja neid mitte kellelegi näidata. Olla ehk vaatleja inimeste vahel, kuid mitte liiga lähedal kellelegi. Olla nähtamatu! Nahatu haavatavus aitaks mul ohutut distantsi hoida.

Ja siis tuleb vist tänada õnne, et mul ei ole mingit rahalist varandust hinge taga. Muidu ma vist irduksingi praegu kuhugi vaikusesse (mõnes sinises tugitoolis) ja ma pole üldse kindel, kui pädev ma olen sealt püsti tõusmaks ja taas inimeste sekka astumiseks.

Ma vajun tundmatutesse sügavustesse... Ma vajun... Ilma igasuguse eneseuhkuseta, ilma väärika väärtuseta... Lihtsalt mina... vajun...

Oeh, ei ole hea mõte haarata George R. R. Martini kodusõja eelse New Orleansi peale koheselt Philip K. Dicki "tulevikumuusika" (kirjutatud kuuekümnendatel) "Dr Bloodmoney"...

"Once upon a time, he thought, all the people on Earth were white, and then some horse's ass set off a high-altitude bomb back say around ten thousand years ago, and some of us got seared and it was permanent; it affected our genes. So here we are today."

Aga mõlemad nad on täiesti kadedust tekitavalt head sõnameistrid.

Enam ma arsti juurde ei lähe. Ei lähe ja kõik. Teate kui nõme on pärast ilgelt pikka passimist erinevate kabinetiuste taga tulla tagasi ja leida guugeldades igale võõrsõnale vasteks: " See tekib vanematel inimestel sarnaselt... " Misiganes! Olen jah terve! Kiusu pärast juba...

Oeh mind ja minu jumalavallatuid nalju... Aga ma ei saa enam kunagi Jeesusele ette heita, et ta 33-aastaselt alla andis. Ma olen tervelt kolm nädalat juba selles vanuses olnud ja hing esitab ainult ühe argliku küsimuse: mis järgmiseks?