Tal oli mõistus, mida...

Veel üks õnnelikult lõppenud lugu, ohkas ta hääletult, sulges raamatukaane ning asetas raamatu taas tugitooli kõrvale maha. Üheks hetkeks lasi ta end mõtetel kanda tolle salapärase ränduriga kaasa. Tema seal raamatus leidis oma armastuse, võitles selle nimel ja võitis. Aga tema? Mille nimel tema ise võitleb iga päev? Ümber ringi nägi ta vaid inimesi, kes õppisid, arendasid ennast, töötasid üles oma karjääri, toitsid oma peret oma ennetega. Mida tema oskas? Mille nimel võitles? Ilmselgelt ta võitles, muidu poleks vaja puhkust tugitoolis - eraldatust maailmast ega muud, mille raamatute lugemine meeldiva kaaslasena kaasa toob.

"Ellujäämine!" pomises ta endamisi, meenutades maksmata telefoniarvet ning viimaseid toiduriismeid köögikapis. Vaevaliselt ajas ta end tugitoolist püsti ning suundus kööki. Tilluke köök säras üle mitmete pikkade aegade taas puhtusest. Muudatused, mida ta kartis, tõid kaasa vähemasti midagi head - ta koristas taas! Isegi, kui ta tundis seda ängistavana, turtsudes vahel, et töö, koristamise ja söögitegemise kõrvalt võetakse temalt viimanegi raamatulugemise aeg sootuks. Isegi, kui ta seda meeletult ja pea paaniliselt taga igatses, teadis ta täpselt, mis on kohustus ja mis võimalus.

Täna oli vaba päev - ei mingit koristamist vabal päeval! Ei mingit söögitegemist ainsal vabal päeval! Vaikse sisseharjunud näpuliigutuse saatel klõpsatas veekann tööle ja ta astus akna juurde. Sõnatult, vaikust lõhkumata toetas ta lauba vastu jääkülma aknaklaasi ja ootas. Mis on see, millega tema siin maailmas hakkama saab? Mida öeldakse tema matustel kõnet pidades?

"Tal oli mõistus, mida ta iial kasutada ei osanud. Küllap polnud ta teadlik aju olemasolust tema kehas," sosistas ta kibedad sõnad. Veeaur tema soojast hingeõhust tardus klaasil momentaalselt kummaliseks ornamendiks ning just nagu kompenseerimaks vee tahkumist klaasil, voolasid tema silmist pisarad.

Kummaline, kuidas midagi nii kaua oodatut kord saabudes keeldub lahkumast. Vaid veidi aega tagasi oli ta oodanud pisarate lunastavat soojust, kuid neid ei olnud. Ja nüüd, mil nad viimaks ometi kord saabunud olid, näis, et nende eest pole kuhugi pääsu. Iga väiksemgi negativism voolas mööda ta põski alla; iga vähegi kurvem mõte leidis tee soolastesse pärlitesse; iga tunne, mis oli liiga tugev läbi elamiseks aurustus tema põskedelt. Ta naeratas ja sosistas veel korra jäisele aknale: "mitte veel üleliia kalestunud!"

Veekeetja klõpsatas. Tema raputas vaid pead, pühkis käeseljaga pisarad, täitis kruusi, mille põhjas ootas ustav mustjaspruun puru, keeva veega ja suundus taas tuppa. Oli ometi vaba päev! Oli päev, mille ta sai veeta oma elukaaslase, armastuse ja armukesega - tumesinise tugitooli ja suure raamatukuhilaga selle kõrval. See mõte meeldis talle - tema armastus, tema soojus ja turvatunne. Vaikselt asetas ta kruusi tugitooli kõrval seisvale taburetile, mis diivanilaua austava rolli endale oli saanud. Ta põlvitas tugitooli ette, toetas ikka veel külma õhkava lauba vastu pehmet sinist sametit ja lasi pisaratel voolata. Vähemalt keegi, kes kuulab, mõistab ja lohutab. Ja olgugi ta hirmud irratsionaalsed, ei ole nad seetõttu veel vähem reaalsed. Tema rahakotis polnud enam tuultki ja hinges valitses vaid suur hirmunud laps, kes ei teadnud, kuidas maailma muutumisega toime tulla.

Maailm muutis end iga päev. Alles see oli, kui puud lehte hakkasid minema ja juba oli taas talv. Külm ja kõle talv, mil ta ei suutnud unistada muust kui raamatutest, pehmest tugitoolikaisutusest, kuumast kohvist ja soojast tekist. Kuskil tänaval haukus koer, eemalt kostus lapse kilkamist - nemadki muutuvad iga päev. Nemadki peavad kohanema iga päev uue maailmaga, uute kohustuste ja teistmoodi võimalustega. Küllap saavad nemad paremini hakkama, lasi ta oma enesehaletsusel end veel viivu kaasas kanda.

Ja siis pühkis ta pisarad. Aitab! Ta puges taas oma kallima kaissu, pani ruudulise pleedi jalgadele, rüüpas sõõmu tulist jooki ning asus valima järgmist raamatut. Midagi karmimat sel korral, mõtles ta endamisi. Midagi, mille valu on suurem, kordades suurem tema omast, kuid mis ei mõjuks... morbiidselt... Tal oli mõistus, mida ta kunagi ei kasutanud...

Raamatu kaas avanes ning mured olid kadunud, kuklasse lükatud, et need ei segaks silmi lugemise ajal. Peagi imbusid tema mured selgroogupidi alla, jättes ajus ruumi vaid seiklusele, mille ta valinud oli. Jäägugi nad sinna, oleks öelnud tugitool, kui ta oleks osanud rääkida. Tugitoolid ei räägi selles maailmas ning too tumesinine isend oli pelgalt tavaline tugitool, mille sarnaseid mööblipoodides ikka liigub - osates olla vaid soe, mugav ja hubane kaaslane.