Sunday, January 26, 2014

Kiired ajad tulevad ja lähevad. Keerulised ajad tulevad ja lähevad, et uued keerukused saaksid astuda vanade asemele ning haarata veelgi kõikehõlmavamalt maailm enda valdusesse. Kuid on asju, mis jäävad. Jumalad olgu tänatud nende pisiasjade eest, mis teevad elu elamisväärseks ja olemise õdusaks. Jäävad kohvikruusid jäistel õhtutel ning nappidest unetundidest varastatud lugemised; lugemise kõrvalt ilmselgelt üleküpsenud õhtusöögid, pesemata nõud ja koristamata toad. Jäävad poolikud kindad, mis kannavad endis ebamääraseid, kuid suuri emotsioone, kummalised tikandid ning kõik muu, mis hinge ja elu survel mu seest end emotsiooni varjamiseks välja surub. Ja aega pole kunagi piisavalt.

Jah, aega pole kunagi piisavalt ning sestap sunnib elu prioriteete seadma. "Ellu peab jääma!" ütleb esimene neist ning nii nagu kõik need teisedki inimesed mu ümber, lendan ma seda kui mantrat kaelas kandes igal nädalal vähemalt neljakümneks tunniks tööle (kui õpetamised ning vahe töö juurest tulevad ületunnid juurde liita, siis vast keskmiselt 45h nädalas). Aeg on armutu ning iga sellise tööpäeva lõpus jääb üle vaid nukralt tõdeda, et päev on taas lootusetult kadunud ning peagi tuleb lapsele "Head und!" soovida. Endale soovin ma neil hetkedel vaid "Aega! Aega! Aega vaadata teda kasvamas, aega hingamiseks ja olemiseks, aega lugemiseks ja mängimiseks ning, mine tea, ehk kunagi ka aktiivsemalt suhtlemiseks..." Ellu peab jääma, kordan ma endale neil hetkedel ning valmistan kiiruga õhtusöögi. Ei! Nüüd sai pisut valesti. Kuhugi sinna majanduslik-sotsiaalse vajaduse ning ühekordse õhtusöögi vahele jääb vaimne ja emotsionaalne ellu jäämine ning enamasti, hiljemalt selleks ajaks, mui kartulid keema saavad, olen ma sealsamas pliidi kõrval juba koos juturaamatuga. Või otsapidi mõnes kirjutatavas failis või poolikus kampsunimustris... Jah, sealt siis need üleküpsenud õhtusöögid - kuivalekeedetud kartulid, söestunud servaga pizzad, mustjaspruunide servadega kotletid ja kõik muu, mille kohta mu laps isegi elavamaid kommentaare oskab anda.

Vahel, kui kõik on hästi ning ma olen saanud nautida paari järjestikust ööd raamatuga või teinud valmis midagi muhedat ja minuliku kiiksuga, jõuan ma ka mustade nõude ning pesemata riieteni. Segadus näib mu ümber lausa nautlevat, nendin neil harvadel hetkedel pead vangutades ja haaran harja järele. Mitte ainult füüsiline segadus, vaid Segadus suure algustähega - ehk kui ma plaanin juba ette mõnd magusat õhtut-ööd raamatuga, ilmneb raudselt, et just sel päeval oleks vaja, et ma oleksin tööl mitte lõunani vaid kaheksani õhtul ning keegi soovib kindlasti just sel päeval tundi ning ilmselgelt oleks võimalik minna mõnele üritusele, mis nüüd ära kukub ning üleüldse vajab ka laps abi mõne jumal-teab-millega ning minul jääb üle vaid püüda hetki, naerda või naeratada kellelegi, kes on asjast jälle täiesti valesti aru saanud, ning minna vooluga kaasa. Nii palju siis vaikusest.

Kuid hetkede püüdmises on oma võlu. Läinud laupäev oli üks neist paljudest kummalistest päevadest. Kogu mu hing janunes omaette lugemise järele ja koduselt sooja suhtlemise järele samal ajal. Oma pooleldi töötava aruga suutsin ma iseenda ja lapse jaoks välja töötada plaani, mis lõppes sellega, et ma laupäeva varahommikul kõikide plaanide väliselt pealinna poole suunduvasse rongi astusin. Ilm oli külm ning olles selleks korralikult ette valmistunud, lükkasin kella kuue ajal hommikul teksade alla sukad, panin ülestikku selga mõlemad oma pluusid ning rongi jõudes koukisin kotist välja hiiglasliku kampsuni. Plaan oli lihtne: kampsun selga, jope tekina peale ja magame maha selle kahetunnise rongireisi. Magasin ma jee! Tamsalus ajas jäine külm mu lõplikult üles ning sealt edasi tegelesin ma rongis vaid lõdisemise ja hammaste plagistamisega.

Tallinnasse jõudmise ajaks oli mul juba plaan! Proovisin, kas kõikide füüsikaseaduste vastaselt, mahub mu jope selle hiiglasliku kampsuni peale - mahtus. Alles Hobujaamas bussi oodates tabasin ma end mõtlemast, et ma pean välja nägema pisut kummaline pealinna asjalikkuse kohta. Halvasti maganud ja nägu unesegane, külmast värisev käsi sigretti suu juurde ja eemale juhtimas. Mu mitte esimeses (ega teiseski) nooruses teksad olid alt piiratud praktiliselt ribadeks kantud talvetennistega ning teiselt poolt enam kui paarikümne sentimeetrise villase kootud-heegeldatud koheva ja eputava ribaga (värvideks valge ja roosa!), selle peal ilmselgelt ebaloomulikult punnis valge kraekarvaga must jope, müts silmini tõmmatuna kapuutsi alt piilumas nind vaba käsi taskusügavustesse peitunud. Kõige krooniks veel omajagu määrdunud elektrisinine seljakott! Kolmepäevaselt joomalt saabunud hipi tunne oli seda veidralt kiiret askeldamist endast mööda kulgemas nähes.

Küllap oli üksjagu tundest ka väljapaistmatu, teadmises, et villased sokid, mis mu tennistes varvastele sooja pakkusid, on augud; tundes, et seong, mida müts ja kapuuts varjasid oli verivärskelt sõbra poolt lõigatud ja oma õiget kuju veel mittesaavutanud; mälestuses, et kella kuue ajal hommikul jätsin ma endast maha kolm unehõlmas nohisevat armsat inimest, kel praegu seal rahulikus Tartus ilmselgelt ei ole ei külm ega segadust ruttavast linnast. Tartu maavillane võiks vist olla selle eklektilise mittesobivuse nimetus, kuid sealsesse hetkesse mõjusin ma sama veenvalt kui jeti suurlinna advokaadibüroo tegemisi jälgivasse seriaali. Edasisest, mis tol päeval sündis, ma parem ei räägi - ilmselgelt olin ma lasknud koos juustega maha lõigata ka oma mõistuse. Soeng, seevastu, on saanud palju-palju komplimente erinevatelt inimestelt (minu kummardus kääride omanikule!)

Või täna! Eile oli üks neist harvadest õhtutest (olgu, ka üleeile), mil ma tõeliselt nautides kella neljani raamatut lugesin - ei saa ju ometi jätta katki, kui jäänud on alla saja lehekülje. Pealegi, hoolimata oma tobedast graafikust, ei pea ka mina pühapäeviti tööl käima, mis muudab laupäevaöise lugemise seda nauditavamaks - järgmise hommiku saab mõnuga maha magada. Aga ei! Kell kaheksa ärkasin ma tundega, et midagi on valesti. Unesegasena esmalt taipamata, kuid seejärel kiiresti erksaks virgudes - mingi moel olin ma magades end selili keeranud (ja ma tean üldjuhul ka unes, et ma ei tohi selili magada) ning käed üle pea lükanud - vasak käsi oli surnud, mis surnud. Võimlesin ja masseerisin vere uuesti liikuma ja keerasin pea tagasi patja selleks, et tunni aja pärast ärgata taas ebamugavustunde peale. Vasaku käe kaks väiksemat sõrme olid taas perifeeriaks tunnistatud ning ega teisedki sõrmed sellest staatusest kaugel olnud. Võimlesin, kirusin ja magasin edasi. Kui ma kella kümne ajal taas ärkasin, asi on naljast kaugel, eksole, sain ma taas hakata tegelema elustamisrutiiniga. Võiks ju arvata, et ma oskan seda juba läbi une ja ärkamata teha, kuid valu jääb valuks ning igasugused surisemised ja muu ei ole üldse undhoidev. Ugatahes, juba häälekalt sõimates keerasin end tagasi magama ning kui ma vaevu 70 minutit hiljem taas surnud vasaku käe peale ärkasin, leidsin ma, et mingu see uni, kuhu tahab, parem juba teha kruus kohvi ning haarata järgmine raamat.

Aga puhanud tunne on, kui mõni hea raamat taas läbi loetud saab. Pagan, isegi üks villane sokk (auguta!) sai valmis kootud sel nädalal. Ja nõud on veidral kombel pestud... Peaks vist laua enne magama minemist ära koristama... Kui juba hoog sees on...