Ah, minge persse! Ma olen juba terve nädala elanud sellist rahulikku zen-elu. Siis kui Marie koolikott otsi hakkas andma, leppisime kokku, et see on veebruari eelarves sees ning kui vähegi sinnamaani kannatab, käib olemasolevaga. Ja ma unustasin teema teadmises, et praegu ei saa ma nii ehk naa midagi teha. Ja täna... hetk tagasi purunes ta voodi...

Olingi vist juba liiga rahunenud (isegi kaal hakkas talve algusele kohaselt kogunema). Ma nüüd lähen ja mediteerin mõnda aega enne kui ma üldse julgen midagi mõtlema hakata.