Wednesday, May 30, 2012

Nii, mitmeid segaseid asju vaheldumisi. Esmalt bridžist. Ega ma 100% enam lehes kindel ei ole, kuid minu käes oli umbes selline leht esmaspäeval:
AKxxx
J
Kxxx
Axx
Avasin ilusasti 1S, sain vastuseks 2C. Vastus on nunnu küll, kuid kuna ma sellega midagi tarka peale ei osanud hakata, põrgatasin parima lootuses 3C Mariele tagasi. Kui nüüd tema ladus lauale 3H, oli lihtne -> 3NT. Šeff oli jaotuse juures tõsiasi, et tema pani lauda sellise lehe:
xx
KQx
Ax
KQxxxx
Ehk, ma ei saa ju öelda, et pakkumine oleks ülemäära elegantne olnud ja ma ei saa ka väita, et ma seda ilusasti mänginud oleksin. Ühtlasi ei saa ma väita, et ma oleksin mingilgi määral aru saanud, millise rakukesega Marie mõtles ja miks ta kõikidest variantidest just 3H valis vastuseks. Igatahes sai ta selle, mis tahtis: mina mängisin ja leping potsatas ka õige. Hmm, vahel on hetki, mil partneri tajumine on oluline (need on need hetked, mil süsteem ei meenu, julgust napib või koperdad süsteemiaugu peale).

Teine märge tänasest päevast. Kunagi ma priuksusin, et ma ei mõista, kuidas tulevad peatükkidele pealkirjad. Nüüd ma tean! Nad tulevad ise... Siis kui lugu on koos... Ja tulevadki!

Friday, May 25, 2012

grafomaan sattus MS Office taha ja sai teada, et tema tilluke "jutustus" on 99071 sõna lühike (või 552741 tähemärki ilma tühikuteta). Uskumatu, et mulle ikka veel neid sõnu jagub. Ja uskumatu, et selle toksimise peale mul veel sõrme otstes nahk olemas on.

Wednesday, May 23, 2012

Räägime bridžist! Oot, kas ma ikka räägin bridžist? Näähh, ma pole päris kindel, kuid midagi sellega seotult siiski. Niisiis tabas mind täna hommikul messengeris Lauri ootamatu küsimus, kas ma lähen nädalavahetuselt Pärnusse naispaarikat mängima. Ja mida mina tegin küsimust lugedes? "Möhh!?" loomulikult. Vahva, eksole! See pagana reklaam on bridge.ee peal juba mitu kuud väljas ja mina lihtsalt ei näinud!

No kui ei näinud, siis ei näinud. Tänaseks on juba nii ehk naa nädalavahetus välja lubatud (mingi hetkeidiootsuse ajel lähen lapsega mõttemänge mängima hoopis. Prr... Mitte, et ma neid oskaksin. Samas: mitte, et ma bridži oskaksin. Aga mitte see ei ole oluline. Hoopis veidram oli vastus küsimusele: miks ma seda pagana reklaami varem ei märganud? Kunagi ma ju nägin turniiride infot seal lehel. Kunagi ma ju panin tähele ja õhkasin mõne juures vaikselt, et tahaks ka. Aga siis oli alati mingi häda. Enamasti oleks see nõudnud liiga suurt rahalist ressurssi (negatiivse eelarve miinused) ja lapse organiseerimine, lisaks oleks vaja veel partnerit ja... Partnerid teadupoolest ei kasva puu otsas.

Ja nii ta läks, et ühel (minule teadmata) päeval ma enam ei näinudki neid võistluseinfosid. Milleks? Ja samas: miks ka mitte? Ja nii ma mandusingi mõttega mingi Tartu klubini (kusjuures - koht, mis mulle ülemäära tegelikult ei meeldi)...

Kusjuures omaette huvitav koht on teema "mina ja partnerid", kuid see on sedavõrd mõistusevastane, et ma isegi ei ürita seda kuidagi seletada. Sisemised kiiksud on jaburad. Ja ma tegelikult ei ole üldse ülbe, kui ma kellelegi tere ütlemata jätan või sünnipäevaks õnne ei soovi. Sel juhul ma lihtsalt ei osanud seda kuidagi teha... või suutsin õigel hetkel unustada ja hiljem tundub liiga jabur...

Aga eile mängisime natuke lapse ja Andrese ja veel kellegagi. Tõsi, ma tegin ikka päris koledat kõhuvalus jääkaru häält, kuid tegelikult on temaga tore mängida. Igatahes lõppes see õhtu sellega, et kui ma last täna hommikul üles ajasin, hakkas ta esimese asjana torisema: "See on nii ebaaus!" Küsisin temalt, mis siis ebaaus on ning sain vastuseks: "Nüüd ma ei saagi teada, kas see 4S tuli välja ka või mitte". :) Ja täna jälle mängima! Ütleme nii, et kolmapäevase mängutaseme ja mängurõõmu summa ei jää oluliselt alla esmaspäevasele, kuid mängurõõmu number on kordades suurem. Ja mis on oluline selle taseme juures, millel mängin mina? (tahaks öelda, et mõlemad, kuid olgem ausad, tase on sitt) Ja selle juures, millega mängib mu laps? Oo, seal on lihtne - rõõm peab olema, mine tea, ehk tuleb kunagi tase ka... kui rõõm säilib...

Monday, May 21, 2012

Nii, esimene elegantne kirumine bloggeri pihta: ta krdi põrsas kustutas valmis (kuid avaldamata) postituse ära. Sitapea! Aga praegu ei hakka uuesti ka kirjutama. Võibolla kunagi tulevikus.

Friday, May 11, 2012

Nii! Anname siis vahelduseks ka kiireloomulise olukorra ülevaate. Muide, täitsa tore on vahelduseks tööd teha. Näe, ei hammustagi teine. Ja autoga on ka vahva sõita. Eriti lahe olen muidugi see tulevikuhetk, mil ma enam ei sõida "nagu algaja". Ma peaaegu ei uskunud, et mu 15-aastased load nii kiiresti sõitma hakata võivad. Aga nad hakkasid!

Njah, ebameeldiv lugu sellega seisneb tõsiasjas, et selleaastane Võsu on - hüvasti... Ja sealt tilgub küll süda verd (eriti, kuna nad ka segapaarid Võsule saatsid sel aastal). Teisalt oleks mul hea meel, kui mul õnnestuks inimestele selgeks teha, et mu laps on nii suur, et võtke tema kaasa. Noh, ma olen nõus küpsetama mäe erinevaid asju teile kaasa (mingeid kaeraküpsiseid ja kooki ja leiba ja...), kui leiduks keegi, kes on nõus enam-vähem vaatama, et ta midagi söönud on ja päris ära ei kao. Põhimõtteliselt on ta ju suur (noh, igatahes minust suurem, kui see mingi näitaja on) ja saab endaga ise hakkama.

Thursday, May 10, 2012

Sain täna hommikul kirjutada laheda puudumistõendi:
Tere!

Marie puudub täna koolist kodustel põhjustel (onud elektrikud lasid eile voolumõõtjat vahetades meie korteri elektrisüsteemi õhku ning üks meist kahest peab täna valves olema).

Lugupidamisega,

Päris vahva oli eile kell 22.30 koju jõuda ja tuvastada, et elekter on meil koridoris, vetsus, vannitoas ja köögi ühes seinas (selles, kus on pliit ja pesumasin). Khmm, külmkapp oli elektrita mitu tundi? Ma ei tea ju. Mul pole õrna aimu, mis kell nad seal müttasid. Haarasin lapse toast pikendusjuhtme ja ühendasin külmkapi diagonaalis üle köögi teise seina. Seejärel lendasin alla, haarasin postkastist paberi, millel oli töid teostanud elektriku mobiilinumber õnneks olemas ja helistasin veidi enne ühtteist elektrikule. Tal võis ka lõbus olla. Noh, igatahes lubas ta hommikul läbi astuda ning veidi enne kella kümmet sain kõne, et nüüd on korras. Polevatki kaitset katki löönud, vaid kokkusattumusena valis üks juhe õige päeva purunemiseks. Igatahes said onu ja Marie omavahel asjad aetud ning mina olen tagasi kahekümnendas sajandis.

Monday, May 7, 2012

Inspireerituna Pihla kommentaarist olen ma terve õhtu (ja õhtupooliku) tippinud kikivarvul. Noh, et "nukker"? Täielik sasipundar ajusoppides. Üks osa minust tsiteerib klassikalisi sõnakõlkse "nälgivast poeedist" ja noogutab kaasa. Lihtsalt ongi ju nii, et kirjutada labaseks muutumata midagi ilusat ja päikselist on märksa keerulisem kui midagi kurba. Elu on selline - loodus on andnud meile alalhoiuinstinkti, mis talletab negatiivseid emotsioone karmimalt (sest neisse äbritesse ei maksa rohkem astuda) ja positiivseid lühiajalisemalt (pea pole prügikast ja iga detaili ei pea elavana meeles pidama). Ja siis ongi lihtsam suhestuda selle teiste negatiivsega... Eriti karm ongi see poeesia mitte proosa puhul...

Ja siis ma trampisin jalgu! Mis mõttes? Mis mõttes nukker!? Ei olnud ju! Lõppeks oli temas jõud lasta lahti kasvõi osa sellest kogunenud emotsioonist. Temas oli jõud lükata pea püsti. Temas oli lootus. Noh, teate ju küll - see viimane asi, mida minusugused lollid talismanina kaasas kannavad. Pealegi, kui öelda tema kohta nukker, mida siis minu kohta ütlema peaks? Mul pole isegi sinist tugitooli! On ainult mõtted ja tillukesed tekstid tütarlapsest sinises tugitoolis. Aga ma tean täpselt, milline see tool on - oivaline ja armas - ja täpselt vale värvi, vale suurust ja vale kuju minu punakaspruuni elutoa jaoks.

Aga minul on lootus! On midagi, mida siinmail kirjandusest just kuigi tihti ei leia. Vahest seetõttu, et meile põhjamaine hing peab seda liigseks tilu-liluks ja aja raiskamiseks. Vahest seetõttu, et läbi veebruarikuise jää vaadates näib see naeruväärne. Vahest seetõttu, et me oleme ise piisavalt targad ega vaja enam meeldetuletust raamatust?

Aga mina vajan seda lootuse looma igal ajahetkel, igas kohas. Ma vajan teda nagu õhku ning olen alati valmis ta kätt hoidma, teda unistustega toitma ja... ja igal õhtul teen talle pai. Mäletate kooliajast kodumaise kirjanude lugemist? Juba tol ajal ma ainult oigasin ning jätsin trotsides pooled neist lugemata. Ja ma oigan tänaseni, kui keegi peaks mu läheduses sosistama "Mahtra sõda" või "Mäeküla piimamees" või... oeh, neid oli palju. Üks hullem kui teine. Ja iga viimne neist lootuseta. Ma ei räägi õnnelikest lõppudest, vaid ainult lootusest neile. Tütarlaps sinises tugitoolis päästab maailma - tal on lootus. Ja pelgalt selle jõu pealt tuleb ta ka toime.

Ja siis meenus mulle veel üks vana küsimus usu teemadel. Kunagi, tosinkond aastat tagasi küsiti minult, millesse ma usun. Ja ma vastasin: "Õnnelikesse lõppudesse!" Ma ei ole oma usku veel muutnud. ja küllap hoian ma temast kümne küüne ja kõikide oma lagunevate hammastega kinni nii kaua kuni vähegi jaksan ja enam-vähem teadvusel püsin.

Muide, ma ei unista sinisest tugitoolist - see ei sobiks mu praegusesse elamisse. kuid ma unistan metsamajast keset suurt ja kohavat metsa. Majakesest, milles oleks soojust, elavat tuld (kamin sobiks hästi), palju kohvi, hiigelsuur raamaturiiul, üks väike arvuti kirjutamiseks, Marie koos minuga ja vaikus... Ma ei unista temast isegi alalise elupaigana, kuid vahel võtaks ühe nädalakese, tõmbaks juhtme seinast välja ja keskenduks maailma asemel endale. Mine tea, ehk kunagi on sellised asjad võimalikud (lootus sureb viimasena <- loe: igatahes pärast mind).

Kuid kell on palju ning on ülim aeg tagasi pöörduda oma põhitegevuse juurde: ootama - närviliselt küüsi närides, pidevalt uurides ja kontrollides, kartes halba ja lootes head... ootama... Head und!

Friday, May 4, 2012

Sihituna triivis ta toas. Küll proovis istuda kirjule diivanile, küll sättis end arvuti taha. Mitte miski ei tundunud õige. Isegi tumesinine tugitool oli vale päevadeks nagu see. Aknast paistis valgus - see ei olnud päike ega ka pilvisus; see ei olnud udu ega vihm. Oli valgus. Hoomamatu valgus, mis näis valgustavat iga vananemisega ilmnevat kortsu ta silmanurgas, iga tolmukübet toas, iga plekki tema laual ja luitunult ohkavat väsimusest lohku vajunud pesa tema diivanis. Valgus, mis tõi välja halvima!

Või tõi valgus siiski välja parima ja muu oli veelgi hullem? Teel kööki lükkas ta hajameelselt jalaga eemale salli, mis oleks pidanud asuma riiulil. Mis ta siis omas jultumust kukkuda põrandale!? Uus kruus, kaks lusikatäit joovastavat puru ning sips keevat vett - kohv. Hurmav aroom täitis köögi, kui ta ohates toolile vajus. Vähemalt oli veel kohvi.

Ei! Jõuga lükkas ta end toolilt püsti ning kõndis tuppa. Lunastust otsival pilgul vajus ta tugitooli ning sirutas anuva pilgu üle raamatukuhila. Ta ei saanud jätta aega mõelda söögile ega mustale pesule. Mitte täna. Mitte praegu. Muidu meenuksid talle eilsed kaneelisaiad ja sellest mõttest kasvaksid tema kortsud kolmekordseks - säästusaiad. Midagi, mida ta tegi vaid siis, kui taskutes puhus tuul. Mõne sendi pärmi jaoks ikka leidis ning natuke jahu ja suhkrut oli alati kodus. Nii nagu alati, oli tal selgi korral mõttes hoopis kook - midagi rammusat rohke muna ja hurmavate õuntega - kuid munad olid otsas samamoodi nagu raha. Ka või oli unustatud. Oleks olnud võid, oleksid ehk saiakesed olnud nii hurmavad kui peavad - pehme sai vaheldumisi suus sulava või, rohke kaneeli ja suhkru ning natukese mooniseemnetega. Ometi olid saiad kõvad. Nagu alati, kui peotäis õli pidi asendama võipakki.

Ta ohkas raskelt ning sirutas näpu paitamaks raamatukaasi. Midagi mahedat? Midagi südamlikku ja kaasahaaravat, mille juurde ei peaks mõtlema lõppenud pesupulbrist!? Või siiski mitte? Ei! Kindlasti mitte. Pigem midagi karmi ja pisut võigast, mille taustal saaks unustada häiriva une. Alles üleeile oli ta ärganud näost valgena, ehmunult, hirmunult ja haavatuna. Ta oli kallistanud ja teda kallistati vastu. Oma unes oli ta vajunud läbi naha, liitunud üheks. Mitte ühtegi hirmu polnud unes, mitte ühtegi piiri, ega kaitset. Oli usaldus. Kõik müürid kuni nahani välja olid sulanud hoidmise soojuses. Ja ta ärkas, tundes painava raskusega naha tugevust oma kehal, tajudes iga müüri ja piiret, mis takistasid teda suhtlemisel, liikumisel ja isegi hingamisel.

Terve päeva oli ta püüdnud oma toas korrata unenägu. Ta oli vajunud tugitooli sügavusse püüdes oma keha suruda läbi tumesinise sameti - läbi suurima turvalisuse allika tema elus. Kuid see ei toiminud. Ja nüüd painas see tema päevi - kiskus veidras valguses välja tema kortsud, karjus irriteerival häälel solvanguid ja irvitas kananahka tekitava õõnsusega.

Midagi ulmest? Tahtmatult peatus tema sõrm raamatul, mis sisu ja stiili poolest klassikalise teadus-ulme alla liigitub. Ta teadis, et selles raamatul oli õõvastust enam kui romantikat. Ei! Justkui sõrme kõrvetades tõstis ta käe ning keeras end tugitoolis kerra. Maailm ise oli muutunud. Maailm muutus iga päev, kuid seekord muutus see palju. Ta pidi mõtlema iga muutuse üle. Talle ei meeldinud muutused. Talle ei meeldinud ootamatused ja muutustega kaasnes ootamatusi alati. Vaikselt ja malbelt silitas ta tugitooli käepidet. Ka tumesinine tugitool oli olnud ootamatu muutus tema toas. Nüüd oli ta temaga harjunud, kuid oli päevi, mil ta oleks tahtnud nutta tugitooli majja ilmumise pärast. Ei, see pakkus talle lohutust alates esimesest hetkest; turvalisust juba enne tuppa ilmumist; soojust, millele ta ei tahtnudki vastu panna. Ja ometi rikkus tool kord olnud harmoonia vajudes raske korgina kõige ette, mis võis haiget teha.

Täna oli nagu tugitooliga omal ajal - ta võis teada muutuste olulisust ja headust, kuid harmoonia löödi segi. Ajastused pidid muutuma, harjumused ja rutiinid painduma ümber uue; kohanema koos sellega. Ja ta kartis muutusi.

Vaikselt ja ettevaatlikult põimis ta käed ümber põlvede ning vajus sügavamalt tugitooli. Kui ta oskaks, siis ta nutaks. Nutaks muutuse hoomamatuse, homse päeva ebaturvalisuse ja omaenese oskamatuse pärast muutustega toime tulla. Kui ta suudaks, siis ta nutaks... Aga nutta ei tohi! Ei! Mitte täna, mitte praegu, mitte lähema aasta sees. Mitte enne, kui ta ei pea kartma pisarate purskudes hirmu ja painet, et hoolimata kogu oma soojusest ja kõikidest lugudest on sinine tugitool sama südametu kui ta ise. Sama võimetu hoidma teda ahastamast teistel teemadel.

Ta vaid istus seal - käed ümber põlvede, pea sügavalt süles ning hambad valusalt huulde surumas. Ta vaid istus seal. Tunni. Ja teise ning kolmandagi. Kuni ühel hetkel tõmbas ta tooli kõrvalt raamatu. Toakülma kohvi rüübates asus ta maailma päästma. Kui tillukesena tundusid tema väikesed mured selle maailma valgel! Raamatutel oli ükskõik, kas ta suutis rääkida või mitte. Raamatud ei küsinud tema tuju, nad lihtsalt ootasid olles valmis jutustama lugusid kohe, kui leidub südameid, mis kuulaksid.

Unustus ja unistus...
Ainult kohv tuleb uus teha! kuumalt maitseb ta märksa paremini.