Tuesday, October 16, 2012

Kui sa saad hakkama mõne käkiga, siis laias laastus on neli varianti:
1. Sa õpid sellest ja samasse ämbrisse rohkem ei astu.
2. Sa õpid sellest ega astu enam sinna ämbrisse, kuid lisaks kasutad õppetundi mujalgi kasulikult - lood sellest ebamugavusest teatud "lisaväärtuse" kõrvalistel aladel.
3. Ei õpi ja paned plekikolinal ikka ja taas ämbrisse, milles olevat sitta sa tegelikult juba kingaga katsunud oled.
4. Ei õpi ja kolised, kuid lood lisaväärtuse kõrvalisteks aladeks.

Need, kes teisega antud nimekirjast hakkama saavad, peavad olema mingid sotsiaalsed geeniused. On ju nii? Esimesega saavad hakkama "lihtsalt targad inimesed". Kolmada jaoks pole miskit erilist vaja - sellega saab igaüks hakkama, kel ohutunne just liiga kõrgelt arenenud ole ning see viimane tundub olevat loomeinimestele reserveeritud.

Lihtsalt selline mõte tänasest päevast.

Sunday, October 14, 2012

Unenägu 2

Hea küll, ärkasin oma jaburast unenäost üles, loivasin millegi pärast magades valutama hakanud peaga (ja, hei, kell oli 21:40 - seega eelmisel ööl lahendatud siidrit, valget veini ega viskit ma süüdistada ei saa <- kaks korralikku tütarlast, maivõi) teise tuppa, rüüpasin kruusi kohvi ning kudusin südamlikku kampsunit Midsomeri mõrvade saatel ja kruvisin peagi pärast seda magama tagasi.

...Sel korral polnud maailm enam nii selge. Nuia ja Tartu näisid sulanduvat üheks linnaks ning ühe maja kaks erinevat ust võisid avaneda saja kilomeetri kaugusel teineteisest, kuid kõiges oli sümmeetria ja loogilisus ning ma teadsin, et kui ma tolle kummalise ruure palkmaja ühest uksest läbi lähen, jõuan ma esikusse (meie Nuia kodu - 80-date betoonmonstrumi sirgeseinalisse esikusse, millest maja ette avanev uks avaneb tänavale, kuhu ärkvelgi olles, kuid maja taha viiv uks avaneb minu maakodus Tartu külje all. Ja esiuksest väljudes on nii Nuia kui Tartu kesklinnad vaid mõme minuti jalutamise kaugusel, kuid ometi haarasin ma jalgratta, et emale vihmas järgi kihutada.
...Oli suvi. Küll päikese, siis jälle vihmaga, kuid alati soe. Ja seda soojust jagus kõige enam hinge. Ma alustasin eelmist kirjeldust võrdlusega, alustan nüüdki - Erik Remark "Unistuste tuba" kandis endaga lakkamatut hoolivust ja paiguti lausa psühhedeelilist turvalisust ja kindlus tunnet. Ruum ja aeg väändusid liiga palju selleks, et tuua siia lühikest kirjeldust sündmustest, kuid ma kartsin alguses. Oma sisemuses ma kartsin ja otsisin tuge ning kõik, kes mind ümbritsesid, olid valmis toetama ja julgustama. Jaburad hetked, mil ma kutsele järgnedes toetasin pea kutsuja õlale, otsides soojust - ja ta ei astunud eest ära. Hetk, mil ma oma kahe klassiõega ootasin kuskil keldris mingite asjade lahenemist, nad toetasid kahelt poolt füüsiliselt vastu mind, luues turvalisuse ja soojuse. Need kaks olid kooli ajal pinginaabrid ning see, kelle sünnipäev oli viis päeva hiljem kui teisel, ootas unes last.
...Ja siis olid seal sõbrad, keda ma veel ei tunne. Meid oli kümme - igaüks selles kambas oli sinna veidral kombel sattunud ning mina... mul oli seal mingi mees, kes polnud veel nagu päris "minu oma", kuid oli soojus. Oli teadmine, et kõik on võimalik, kui vaid mina tahan. Aga mina polnud veel päriselt valmis oma üksildase hiiglase rollist välja tulema. Aga ma ei olnud enam kurb. Ma olin kindel ja hoitud kogu oma sisemuses. Inimesed naersid ja musitseerisid, kuid selles polnud mingit ärevust - oli soojus.
...Ja mul oli sünnipäev, mille puhul mind ikka ja jälle õnnitleti ning Nuia kultuurimajas oli igal nädalavahetusel hommikust õhtuni lauad lauamängudele ja mõttemängudele ning igaüks, kes tahtis, võis minna ja mängida või niisama hängida. Ja õhtul olid peod (muide, minu maitsega muusikaga, mitte mingid... ah, ma ei teagi, kuidas öelda).
...Ja umbes kolmandal õhtul taas kultras hängides: Marie ja Andres ja keegi kolmas istusid lauas ja alustasid parajasti mingit mängu (milles oli 52 mängukaarti ja mängulaud, millele legolaadsetest klotsidest midagi ehitada ja siis veel mingi raha ja...) ja ma tahtsin ka mängu tulla. Andres ütles, et ma ei saa tulla pärast seda, kui alguskaart on juba loositud (tema alustas ja mina tahtsin tulla mängu viimasele positsioonile) aga too tüüp, keda ma ei tundnud rääkos Andrese pehmeks..
...Ja õues muudkui sadas sooja suvist vihma ja ma olin nii lakkamatult õnnelik, sest seal olid kõik, kellest ma hoolisin eile, kellest hoolin täna ning ka peotäis inimesi, keda ma veel ei tunne. Oli soojust ja sõprust ja armastust ning kogu maailm näis keerlevat ümber minu...

sügisunenägu

Ma olen siia juba päris mitmel korral unenägudest kirjutanud. Küllap on need minugi jaoks kuidagi olulised. Viis, kuidas aju laadib pingeid maha ja mõtleb läbi üsna keerulisi positsioone ja situatsioone, on omal moel lummav ja mõtlemisainet pakkuv. Vahel võivad need unenäod olla öökima ajavalt õõvastavad, vahel uskumatult armsana veidrad. Geograafia muundub, loodusseadused annavad painduma ning mõnel korral ei suuda sa hommikul kuidagi meenuvale filmilindile õiget valgust taha saada. Üks minu klassikalistest juhtmejooksutajatest sisaldab suure maja trepikoda ja mul on vaja saada kas üles või alla (pole oluline) - igal juhul mingist maast alates on trepid "valepidi", kuidagi risti ja rästi ning ühelt trepilt järgmisele pole võimalik astuda. Selja taha vaadates selgub, et ka teises suunas minemiseks trepid ei klapi. Ja siis ma istun seal ning nuputan kord seda, kuidas ma siia sain ja siis jälle võimalusi edasi ja tagasi liikumiseks - nagu puzzle - kuidagi, ju krt. võtaks peab sellest neetud trepikojast välja saama (enamasti ärkan ma enne lahenduse leidmist).

Aga eile õhtupoolikul tunnikeseks (mis kujunes kaheks) tukkudes ärkasin ma teadmises Philip K. Dick'ilikust maailmast. Seisund ja tunne kogu unenäo vältel oli preapokalüptiline.
...Kuupäev võis olla sama, mis täna - sooja ei olnud, külma ka mitte, kuid sadas lõputut ja lakkamatut tihedat vihma, mis ei jäta ühtegi ruutsentimeetrit sinust kuivaks. Õhtu oli ja ilm hakkas hämarduma, kui ma Turu-Soola ristis teed ületama asusin. Liikusin klassikalisel koduteel ning vasakule (Riia risti poole) vaadates oli näha vilgast tegevust. Kümnete viisi töölisi paigutas tänavatele maha valgustust - väikeste led-lampidega eputavad mitmevärvilised valgusread ja turuhoone juures neli hiiglaslikku prožektorit. Hämaruses ja tihedas vihmas hägustus valgus mu silma ees, tekitades veidi õõnsa, kuid "kuhugi kuuluva" tunde.
...Küsisin ühel töömehelt, mida nad siin teevad ning ta rääkis mulle linna külastavast suukujust. Kellest, seda ma enam ei mäleta, kuid midagi Briti kuninganna laadset - igaüks, kes seda nimetas näis õhkavat suuremat austust kui nime kuulmine minus tekitas, kuid ka mina ei jäänud ükskõikseks ega immuunseks. Ma tõstsin nime kuulnuna taas pilgu ning vaatasin kerge naeratuse saatel nelja hiiglaslikku prožektorit ja töömehi, kes nii usinalt nende paigutamise ja sättimisega tegelesid. Nüüdseks paistis juba rohkem väikeste lampide rivisid maapinnal töötavat.
...Ja siis ma koperdasin. Toetasin oma kaks toidupoest (ma ei kujuta ette, millisest toidupoest, liikumis suunda arvestades) haaratud kollast (vihjab Konsumi Taksipäevadele - kesklinnas?) kilekotti koos toidumoonaga tänavale ja vaatasin, mille pagana otsa ma ometi komistanud olen. Väike sügavsinise kattega hõõglamp (mitte kõige pisem - vast 2-3cm läbimõõduga) naeratas pori ja lompide vahel. Tõstsin ta üles, puhastasin porist ja uurisin lähemalt - pikk keermestik pani mind üllatuma (näis nagu oleks keegi loonud lambi, mis on ühtlasi ka polt ning mille klemmid saab peita 5cm sügavusele mingites pesades) ja tähekesed - täiuslik sinine kate katkes mitme koha peal laskmaks tähekeste kujulist valgust läbi.
...Ma surusin lambi sügavalt pihku ja mõtlesin tibatillukesele maailmale pirni sees. Siis kui meil on öö, põleb hõõglamp ning tillukeses maailmas "paistab päike". Ja kui meil on päev, kustutab kellegi hoolas käsi lambi, lastes kohaliku päikese uinuma ning võimaldades maailmale vaid nii palju valgust, kui tähekesekujulistest aukusest sisse voolata jaksab. Tähevalgust. Meie suure ja heleda sõbra - päikese - valgust.
...Iga hetkega muutus pirn minu jaoks olulisemaks ning pihk tema ümber sulgus tihedamalt.
...Enne jalakäijate sillale jõudmist peatas mind keegi sõjaväelane ja rääkis mulle, et töölised olla osa pirne ära kaotanud ning kui ma mõnda nägin, siis pean ma sellest teada andma. Ja veel rääkis ta, et nende pirnide vargus on ülimalt karistatav ning igaüks, kes pirni endaga kaasa haaras, on isiklikult vastutav, kui suursündmus nii välja ei tule nagu seda planeeritakse.
...Mu süda vajus saapasäärde. Ma noogutasin arusaavalt igale tema lausele ning lootsin võimalikult kiirelt edasi pääseda. Minu sinine pirn, minu kujutletav mikromaailm - ma ei olnud enam nõus sellest loobuma. Käsi ümber pirni ja kollase kilekoti sulgus taas tihedamalt ning ma paanitsesin mõttest, et ega  see pirn ometi kuskilt otsast välja ei paista. Keermestik oli liiga pikk, et ta mu pihku ilusasti ära mahuks.
...Kiiresti ja tagasi vaatamata kihutasin ma kodu poole, kui olin viimaks vestlusest pääsenud. Mu jalad tabasid porilompe, kuid ma ei hoolinud neist. Taevast sadas tihedat vihma ja ilm hämardus veelgi, kuid väike sinine lambipirn hõõgus mu pihus ning soojendas südant - minu väike maailm, milles öö ja päev käivad vastupidi; mille "päike" sõltub heasüdamlikust lülitajast ja öised tähed oleksin neil kindlasti valgemad, kui viia pirn ekvaatorile lähemale, kuid küllap nad lepivad ka siinsete vaikivate huntidega.
...Olles sillast juba piisavalt kaugele saanud, peatusin ma ning tõstsin pirni oma silmade ette. Ma tahtsin seda veel ja veel imetleda. Ainult selle pirni kaitsmine oli olulisem tema ilu vaatlemisest. Üks osa minust tahtis seda pirni võimalikult kiiresti Mariele näidata ja teine osa tahtis seda lihtsalt hoida, sealsamas poris ja vihmas ja loikudes, kergelt külmetavate ja kohmakamate sõrmedega.
..."Kui ei ole valgust, mille poole uluda," sosistasin ma pirnile... ja ärkasin.

Wednesday, October 3, 2012

Kõik-kõik on uus oktoobrikuus. Onju!? Noh, igatahes on mul nüüd uus soeng (ok, tegelikult vana - te kõik olete mind sellisena näinud) ja siis on mul uus juuksevärv (mille imetlemisest ma veel ei väsi) ja eile... Noh, eile alustasin ma millegi täiesti ebaminulikuga - käisime lapsega jooksmas.

Veider, isegi minuga võib nii minna. Noh, tegelikult sai laps endale kehalises "kodutöö" - liiguta. Aga õpetaja arvates peaksin mina ta käima lükkama (või tema minu - ebaselge) ja nii ta läks, et me hakkasime nüüd rõõmsalt koos jooksma vana hea klassika järgi (Learn to run 10km). Esimene kord oli lihtne aga sellel ongi esimesed paar nädalat lihtsad. Mis edasi saama hakkab - noh see selgub. Igatahes oli lõbus ja soojaandev üritus (soe näib sel aastal eriline defitsiit olevat).