Tuvastasin just praegu, et bloggeri tegijad on leidnud tiba huumorisoonest üles. kui enne oli kommenteerimatu postituse all tagasihoidlikult 0 comments, siis nüüd kõikeütlevalt NO COMMENTS. Ups, ei tea, kas peaks häbenema? :P Või "Muhv, nõudmiseni" kirjavahetust pidama hakkama.

Aa muidu - polegi nagu midagi tarka ja asjalikku öelda. Külm on! Vastikult külm on ja suve ei paista mitte kuskilt. kui teada saan, kes selle vihma tellis, siis hoidku ta oma nahk! Urrrrr....

Selgus kurblik tõsiasi, et minu arvuti on ikka veel aike... ja arvatavasti tahab ikkagi uut emaplaati... (üks kondekas paistab tiba kahtlase ilmega olevat)... Kas ma nutta tohin? (kõik mu failid ja vanad tekstid on seal kinni)

Eile sai siis ette võetud üritus nimega "persse, mai viitsi klubisse minna, kui seal ülemäära palju normaalseid inimesi ei liigu suvel, kuid mängida tahaks ikka". Ehk lükkasime kodus ühe laua, närisime veidi porgandit (sõna otseses mõttes) ja tinistasime grammi veini ja mängisime... ja ülla-ülla, kahekümne jaotuse jaoks ei kulugi rohkem kui 2,5h ja seda isegi väga rahulikus tempos mängides.

Tegelikult algas kõik sellest, et ma pühapäeval tääkisin Kadriga, et ma veel ei tea, kas ma viitsin klubisse minna, kui suurem osa normaalsest seltskonnast iirimaal konutab, telekas jalgpalli näitab ja lugemistootavate raamatute hunnik ülemäära suure kiirusega ei kahane. Aga Marie arvas, et ta tahaks (ta üldse tahab viimasel ajal võimalikult palju ja suure tihedusega kaarte mängida). Ja siis eile kella viie aeg katilt uurides, kas nad lähevad, selgus tõsiasi, et nad ka ei lähe. Kiirpilk mälus - aeglased ja veel aeglasemad voorud ilma meeldiva seltskonliku lobata... Tänan, ei! Ja sel ajal, kui laps bussi peale istus, et kesklinna tulla, helistasin talle: "Kuule, plaanide muutus, sõida kesklinnast läbi ja koju välja." Tundus, et talle ka meeldis.

Ehk tegelikult peaks suvist aega kuritarvitama ja püüdma edaspidigi laua või kaks püsti lüüa kodus. Kahega oleks juba jupi põnevam. Huvitav, kui ma nüüd oma nigelad organisaatorivõimed kokku panen, kas ma saan kaks lauda iganädalaselt kodus kokku? Ja kui ma kedagi kutsuda ei oska, kes ise tahaks tulla, siis võib ka seda alati öelda, onju. Ja... noh, vähemalt laua peaks ikka korra nädalas kokku saama kodus. Ükskõik siis, mis nädalapäeval...

Aga šeff jagu ka. Võtan kätte lehe:

Ax

AKTxxx

-

AKxxx

Vallo avab paremalt 1S, laon kontra, Kati passib ja Marie teatab 2H (oh, saaks iga kord oma hambulisele nii meeldivaid vastuseid!). Vaatasin lehte nii- ja naapidi, midagi teha ei osanud ja kallasin lihtsalt 6H (krt seda teab, mis minemas on või mida kinni püüda ei saa) - selline lihtsakoeline pakkumine, mis klubisaalis oleks ilgelt sitt tulemus olnud, sest tegelt tuli 13 tihi. Njahh, nende saamist ma siiski ei näinud ja lapse lehest ülemäära midagi ei tea peale tõsiasja, et tal oli 4333 neljase pajaga.

Igatahes hiljemalt järgmine nädal mängiks jälle kellegagi.

Hmhh, tahtsin päevajaotuses vastata Pihla kommentaarile, kuid kahjuks kukkusin sama orgi otsa, millele ma ikka aeg-ajalt maanduda suudan. Kirjutasin kommentaari ära ja siis hakkas nuputamine. Palun tõesta, et sa pole robot!? Ee-mm... Nonii, proovime. Krt, mingid teised tähed olid. Uus pilt, proovime uuesti... ja veel korra... ah minge p-sse ega ma nii väga kommenteerida ei tahtnudki.

Kes need "robotikontrollid" sellised joonistas? Ma olen nendega alati hirmus hädas ega suuda pea kunagi esimese korraga pihta saada. Noh, enda arvates ma robot ei ole, kuid kui neid pilte peaks inimsilm probleemivabalt hoomama, siis on kaks varianti: pole inimene või ei oma silmi. Ma ei teagi, kumb variant õigem on. Ehh, tegelt vist tean ikka - ei oma silmi (ma ju ei leia facebookis kunagi ka ühtegi kassi üles).

Noh, minusuguseid hoiavad need vigurid küll ilusasti sapise netikommentaatori raske elu juurest eemal. Eks ma pean edasi nunnu lilleke olema (ei naera väga kõva häälega!). Hmm, laias laastus jääb mul vist kärsituse ja silmanägemise puudumise tõttu umbes iga viies kommentaar kirjutamata... Ehk neid ikka juhtub ette...

Leidsin siherduse kummalise postituse netist: http://lifedev.net/2009/06/reading-makes-you-better/ Ok, ma olen ise ka mõne raamatu elu jooksul lugenud (kuigi, mis seal pattu salata, viimase nädala jooksul pole ühtegi lugeda jõudnud. Ja mulle meeldib lugeda. Ja mulle meeldib seda vanamoodsat tegevust kõikidele soovitada. Ja...

Aga selle artikli kaheksa punkti tekitasid soovi kakelda (kahjuks ei viitsinud ma seal inglise keeles kaklema hakata ning eestikeelset vastukaja ei viitsi mitte ükski loll isegi google abiga tõlkida).

1. Enhanced Smarts

Ehk need, kes loevad, nende IQ tõuseb võrreldes teistega? Ee... teaduslikult tõestatud? Tõsiselt või? Ja see ei ole kindlasti nii, et kõrgema IQ-ga tegelased koperdavad lihtsalt suurema tõenäosusega lugemise otsa?

2. Reading reduces stress

Ta soovitab enne magamaminemist raamatut lugeda, tulevat hea uni. No peab see ikka igav raamat olema. :) Pigem kipub ikka nii olema, et kui õhtul lugema hakkad, siis enne raamatu lõppu (või enne hommikut) pidama ei saa ju... Ja kui saabki, siis on mõistus mõtteid täis ja und ikka tundide viisi ei tule

3. Greater tranquility

Kas karjatused "nii loll ei saa olla!" ja "mis värk autoril selle ühe või teise asjaga on?" kuuluvad rahulikkuse alla? Nujah, samas, kui ma veelgi staatilisemaks muutuksin, võiks mind kohati (neil hetkedel, mil ma ei loe) vist muumiaga segamini ajada (peab vist vähem lugema hakkama).

4. Improved analytical thinking

Vaat analüütilise mõtlemise arendamise juures jään vastuse võlgu. Võimalik, et areneb, kuid minu oma pole veel piisav, et sellise koha peal arvata miskit.

5. Increased vocabulary

Sõnavara kasvab küll. Viimane ehmatus tõlkekirjandusega oli sõna "krööm" (ma põlnd kuulnudki sellisest sõnast ja tolles keelekasutuse kontekstis kõlas sõna tõsise võõrkehana, kuigi EKI meelest täitsa tavaline sõna).

6. Improved memory

Hmm, selles osas on sarjad abiks - kui sa pead meelde jätma sadade viisi erinevaid nimesid koos iseloomu ja elulooga, siis areneb mälu ka. Tuleb tõdeda, et autoril oli täitsa õigus.

7. Improved writing skills

Ei kommentaari. pole minu rida kommenteerimiseks, muud ei ütlegi.

8. Helps prioritize goals

Ma olen nüüd hästi väike. Kui tekstiautoril oli õigus ja lugemine aitab eesmärke paremini järjestada, siis ma vist pole kunagi midagi lugenud või olen ma lihtsalt õpivõimetu (mis omakorda läheb vastuollu esimese punktiga)... Et siis mis ma "tegelikult" elult tahan? Peale sinise tugitooli, hunniku heade raamatute, kirjutamiseks sobiva arvuti ja seda kõike saatva sooja suve kõrvale? Või pole sinna kõrvale enam midagi vajagi? Hmm, leib võiks ju ikka lauale tulla...

(Ahjaa, Marie, kui vaja, siis ma võin sulle mõne koha tõlkida, millest sa ise jagu ei saa.)

Pooleldi magamata öödele järgnevad pooleldi magavad hommikud. Pooleldi! Pooleldi inimene, mõtlen ma vaikselt rideid selga pannes. Pooleldi ema, ajades last koolivaheajal varahommikul üles, kuid mitte süüa tehes. Ehk leiab isegi, mõmiseb magav rakuke minus. Pooleldi naine, naeratan ma peegli ees kõrvarõngaid valides. Või pooleldi puu?

Hmm, olla puu, heliseb minu puiselt ebatöötavas ajus. Riidepuu? Igav! Siis peaks ju end sättima ja sättima, sest tema vaeseke kannab kaasas kohustust hoida oma hoolealused korras ja sirgelt. Mulle aga meeldib lösutada. Jõulupuu? Okkaline ma ju oskan olla, miks siis ka mitte? Imetlen peegli ees kõrvarõngaid, kuid rapputan pead – ei, sel moel hoida klaasi, mis sinule on usaldatud! Sel moel särada ja sädeleda! Phähh! Hea, et ma kõrvarõngadki leidsin. Ripsmetušš mul ju kunagi ole, kuid millal? Midagi ole veel, kuid milleks?

Midagi ehedamat, hüüab hing sees, midagi loomulikumat. Mõni kasvav lehtpuu ehk pargis? Anda varju mängivatele lastele. Ja kaitsta kõiki neid tuhandeid sääski? Pärast seda, kui ma pool ööd seda ainumast oma toas taga ajasin? Ei!

Ja siiski olla puu. Olla sama puine kui pooleldi magav hommik. Olla sama puine kui pooleldi vaikiv suu. Olla puu. Olla puuvai soo servas ning naeratada õnnelikult, kui leidub keegi, kes kunagi loeb viita mu kukilt ja leiab tee. Olla pehkiv ja kuluv viidaga vai kuskil, kuhu teised ei satu, kus teised ei käi. Ja siiski olla oluline. Sellele ühele või kahele või minu poolest kasvõi bussi- ja rongitäiele, kes kord vajavad viita. Teetähis, kuid mitte teel. Suunamärk, kuid mitte käsk. Ei ilus, ei uhke, ei ülemäära tähtsustatud, ja siiski oluline. Olgu või iseenda jaoks.

Lihtsalt niisama...

Eile otsisime lapse telefonile helinat. Noh, mis otsisime või mis helinat... Reaalselt surfasime tema värskes mp3 kogus ja vaatasime, mis laul võiks sobida. Lood, mis kõlaksid ka helinana ilusasti ja sobiks ja oleks ühtaegu nunnud nagu 11-aastased tüdrukud. Valikusse jäid: Maniakaal-Depressiivne Psühhoos (Vennaskond), Ilus Elu (Eriti Kurva Muusika Ansambel) ja Oma Laulu Ei Leia ma üles (Metsatöll). Ja siit selgubki karm tõdemus ehk vahe 11-aastaste tüdrukute ja nende emade vahel. Minu lemmikvalikusse kuuluksid pigem: Maniakaal-Depressiivne Psühhoos (vaieldamatult minu kõige-kõige lemmikum Vennaskonna laul), Metsaviha 2 (Metsatöll - see om see, kus nad terve minuti "tapa" sosistavad), Aga Ükskord (Aapo Ilves ja Eliit, kui ma õigesti mäletan). Nojah, Vennaskonnalt on ju veel Sinine Vagun šefis võtmes (kui sa oled valmis, et iga kord, kui su telefon heliseb, sõidetakse sinust rongiga üle).

Ruja jäi valikust välja - seda teavad nii ehk naa kõik, et talle Ruja meeldib.

EDIT: Kui ma seda juba varem maininud ei ole, siis: ma vihkan sidesõnu! (ja kirjavahemärke... :$)