Friday, July 19, 2013

Puhkus klienditeeninduses algas sellega, et kui ma kell pool kolm enda tagant masina kinni lõin ja koju tulin, istusin ma esimesed 9 tundi vaikuses - telefon häält ei saanud, telekas käima ei läinud ja arvutist vaatas mulle vastu vaid fail pooliku tekstiga - masendavalt palju kirjavigu, meeletus koguses tööd, mis on vaja veel ära teha, kuid mille tegemiseks on ajavarud alati nii masendavalt limiteeritud. (<- Isegi siia sai sõnakordus "masendava" näol sisse kirjutatud. Annab hea ülevaate mu hetke vaimsest seisundist)

Esimesed neli tundi istusin lihtsalt diivanil ja vahtisin lage. Koristama peaks! Ei viitsi. Pesumasinat peaks otsima! Ei jaksa. Torutöödele oleks vaja mõelda! Mitte täna. Aga millal siis? Metsa vaarikale peab jõudma, Nuia peab jõudma ja Võsu... Ja esimest korda ma tundin, kuidas ma ei viitsi Võsule minna. Kuidas õudsalt tahaks aga lõppeb see jälle kõik sellega, et eelarves on augud, mille kinni traageldamine eeldab meeletut vaimset pingutust ja siis on peagi pärast seda ees hambaarst, mille aja edasilükkamist ma täna veel tõsiselt kaalun ja siis on sünnipäev ja siis... Ma lihtsalt istusin ja vahtisin lage. Suuremaks mängimiseks Võsul puudub igasugune tahtmine ja igasugune eelarve. Sõpru tahaks näha! Seda väikest majakest kaminaga tahaks enese ümber tajuda... Ja siis saabus rahu, umbes neljatunnise mõtlemisega - mängida kaks esimest päeva ja nautida ülejäänud õhtud tühja maja kaminaga sel ajal kui kõik teised mängivad, lugeda läbi ehk kaks või neli raamatut, süüa mustikaid ja lihtsalt vaikida.

Mitte kuulata! Kõige suurem puhkus klienditeeninduses on hetk, mil sa ei pea suhtlema mitte kellegagi. Sel põhjusel vaikis täna mu telefon, vaikis internet ja vaikisin mina. Nojah, muidugi võib siia ette meenutada tööl oldud tundidel kuuldud ägedat venekeelset vaidlust, mis lõppes minu kõrval oleva tütarlapse pika puhisemisega veel tagant järgigi. Esmalt kuulsin ma juutide kohta ühte ja teist. Seejärel sain teada, et on ainult üks Õige Usk ning juudid väänasid Õiget Usku nii, et tekkis neile sobiv ja katoliiklased muutsid ka Õige Usu valeks. Jeesus polnud üldse Jeesus ning krt seda enam mäletab, mille peale tütarlapse puhin pöördus, kuid jõudis ta välja ideeni, et alates Peeter Esimesest, kes on ainuisikuliselt süüdi kange alkoholi Venemaale imbumisest, on kange alkohol muutnud venelaste DNA-d nii, et nad rumalamaks on jäänud...

Ma olin tolle pika loengu ajal tasa, õige tasa, kuigi hing oleks tahtnud küsida: "Millised seened siis täna hommikusöögiks olid?" Aga kogemused palusid mul mitte ainsatki silpi vahele öelda. Ma ainult muigasin, alul lõbustatult, siis üsna irooniliselt ja viimaks tülpinult lunastust oodates. Meenus üks teine dialoog kevadest, mida ma samamoodi tööl kõrvalt kuulsin, kus kaks tütarlast rääkisid "eile õhtul" näidatud dok-filme. Kuulasin neid pikalt ja kui dialood hakkas juba vaidluseks kujunema, märkisin vaikselt, et nad räägivad kahest erinevast dok-ist, mida tõesti eile mõlemat näidati. Tol korral kuulsin ma viimase arendusena, et too talvel Venemaa avarustesse laskunud meteoriit oli tegelikult tulnukate laev...

Oeh jah, kui ma töötan seal, kus ma töötan, olen ma valmis, et klientidelt võib vahel kuulda "mida iganes". Neid on igasuguseid ning enamasti on mul siiralt lõbus, kui näen, kuidas inimene tuleb ja mingi imepisikese asja peale end üles kruvima hakkab. Ja ta kruvib ja kruvib ja... ja mina võin vaid teha märkusi, et see või teine situatsioon on klassikaline psühholoogia algõpiku näide. Kohutavalt raske on sel juhul laia naeratust vaikseks ja viisakaks "olen teenindaja" tüüpi naeratuseks taandada. Aga kaastöötajatelt eeldaks vahel natuke mõistust. Pole ju palju tahetud!?

Igatahes, teraapilised 9 tundi vaikust on läbitud. Laupäeva õhtul mängiks kaarte juba? See krdi pesumasin ja tilkuv torustik elab ehk veel paar päeva (või nädalat) ilma minu suurema vaevanägemiseta...

Wednesday, July 17, 2013

Te kõik juba teate, et ma juba jupimat aega oma hambaid hakkasin korda tegema. Hehh, olgem ausad, tänu oma hirmudele olin ma lasknud hambad varemetesse. Ei, Ma ei kavatsegi rääkima hakata sellest, kuidas ma olin võimeline pigem uinuma ühel küljel, taluma valutavat hammast, lähenema ise nööpnõelaga mõnele tekkinud mädapunnile… Ja seda lihtsalt selleks, et lükata edasi vältimatut, lükata edasi seda, et hambaarst võib vahel juhtumisi haiget teha.
Mina olen seal nüüdseks juba viis korda käinud, pannud sinna magama suurema summa kui ma iial arvasin oma eelarvest võimaliku olevat ja kui veel umbes kaks-kolm korda saab käidud, võib öelda, et varemed on… mitte taastatud ja mitte ka väljanäitamiseks üles vuntsitud… vaid… „konserveeritud“ oleks ehk parim sõna.

Aga hambad ise on üks teema ja raha on teine, kuid hoopis olulisem, nii nagu iga teisegi tegemise juures, on kogemus. Kogemus, millest saab õppida iseennast ja end ümbritsevat maailma paremini tajuma. Maailmas on palju asju, mida ma kardan – koerad ja arstid ja lahtised redelid, kurjad või salalikud inimesed, parklas seisvad rekkad, millede vahelt ma läbi pean astuma… Ometi saab selle kõik kokku võtta vaid ühe märksõnaga – ma kardan olukordi, mis potentsiaalselt võivad haiget teha. Valust enamgi kardan ma hetke, mil ma pean end vaimselt ette valmistama võimalikuks valuks.

Usaldus tuleb siinkohal märksõnaks. Nii nagu ma usaldan insenere, kes on valmistanud hiiglaslikud masinad, mis tõepoolest ei kukugi sulle pähe, kui sa nende vahelt läbi lähed, kuid ei suuda mingilgi moel usaldada inimest, kes kõikuvat redelit kinni hoiab. Täpselt samamoodi tuli nüüd õppida usaldama hambaarsti; unustada ära kõik lapsepõlvetraumad, kus võisid karjuda ja arst teatab, et „see ei saa valus olla“ (kuigi oli), teravad sõnad ja ebameeldivad kogemused mingitest vahepealsetest aegadest. Ma pidin õppima usaldama! Arvestades mu elustandardit ja sotsiaalse liikuvuse taset, pole raske aimata, et just „usaldama õppimine“ kujunes parajaks pähkliks.

Ometi sain ma isegi usaldusega mingil moel hakkama. Esimesed korrad end ise jõuga tooli külge vajutades, kuid samal ajal täie mõistusega tööd tehes – „Näed, ta ei tee ju haiget!“, „Heli ei tapa!“, „Jälgi ennast, see ei ole ju reaalselt valus, kui ta siin natuke kraabib või vajutab või…“ Nojah, olgugi, et mulle on antud emotsionaalsed ja irratsionaalsed hirmud, on mul õnneks ka mõistus, mis üldjuhul iseendaga hakkama saab. Mõistus, mis kontrollib kõike, isegi spontaansust.

Sel korral algas kõik sellest, et esmaspäeval helistas mu hambaarst ja rääkis, et neil on õdedega kerge kriis ja ta tahaks mu aja neljapäeva pealt teisipäeva peale tõsta. Mõistus, mis kontrollib spontaansust ei armasta ajastuste ümberplaneerimist. Tusase ja turritavana võtsin end nii palju kokku, et suutsin viimaks ülemuselt uurida, kas saaks. Sai. Ja siis see tuli. Ajastus oli vale! Mõte täiesti eeltöötlemata ning paanika kasvas. Irvitasin endamisi, et ma olen ikka maailma üks viletsamaid igasuguste muudatuste suhtes. Oh, kuidas mulle meeldiks, kui aeg voolaks ootamatusteta, iga plaani jaoks oleks aega seda seedida ja sisse elada, kuid ma ju tean, et see on ilmselgelt võimatu soov. Elul on omad käänud ning need suslikud tulevad alati ootamatult ja maksimumkiiruse juures, lastes sind vaid hetkeks hirmu tunda kurvist välja lendamise ja puu otsas maandumise teemal.

Peod niisked, astusin uksest sisse ja tuvastasin teisegi kõrvalekalde tavapärasest – õde oli vale. Vedasin end tooli, lasin alla sõidutada ja tabasin vist esimest korda selle suve jooksul, et nüüd ma tõepoolest usaldan seda hambaarsti. Sisemise veendumusega, et ta ei tee mulle haiget, avasin suu ja jäin ootele. Esmalt süst sinna, kust hambad parandamist ootasid, too sama alumine suuveerand, millel üks räbaldunud tarkusehammas endiselt väljatõmbamist ootab (ja mis mind vahel valusähvatusega ehmatab, kui ma tolle suupoolega hammustan või unes hambad tugevamini kokku surun, kuid muul ajal rahulik on) ja teine sutsakas ettepoole, esimesi hambaid turvama, seejärel kivi eemaldama.

Tagumiste hammastega oli kombes, helikopterid tõusid ja maandusid mu mõttes, NATO hävitajad kimasid üle tartu. Päike läks pilve taha, märkisin endale, kui lagi tumedamaks muutus. Urin jõudis esimestele hammastele lähemale ja need olid hellad. Olgu, selle ma elan üle, lubasin iseendale ja uurisin edasi lage. Päike tuli pilve tagant välja, käis mõttes ääremärkus, kui kolin tollele suuveerandile lähenes, mida süstiga kostitatud ei olnud. Käed haarasid tugevamalt tooli käsitugedest, varbad tõmbusid kronksu ning pea vajus kaelalihaste pingutusest sügavamalt tooli. Valus ei ole, nentisin ma endale, kuid lõdvemaks lasta ei julgenud. Vesi ronis kurku ja ma tõstsin käe.

„Oli valus?“ uuris arst.

„Ei! Lihtsalt vesi läks kurku.“

„Kui sa tunned, et ei suuda, siis me ei pea täna kõike tegema, kuid perspektiivis on see vaja ära teha,“ teatas tema.

Vaagisin hetke öeldut, hindasin enda seisu – valus ei olnud, usaldus on paigas: „Ma arvan, et ma praegu jään veel ellu,“ pomisesin vastuseks.

Arst naeris hetke, ütles midagi südantsoojendavat ja asus edasi tegutsema. Päike läks pilve taha, nentisin ma endamisi, kuid valus ei olnud. Lasin end veidi lõdvemaks pärast endaga sõitlemist. Kui usaldad, siis lase tal ometi teha! Usaldad või mitte? Usaldan, nentisin. Ja taas ronis kiviraiumine nende esimeste hammaste poole, mis enne tundlikud olid. Huul oli juba jäik, tabasin end mõttelt, keel on töllakil, järelikult… Ai, raisk, see siiski oli valus! Mitte teravalt valus, kuid parasjagu piinavalt. Ei midagi sellist, mida ei suudaks natuke taluda.

Ja kui ta sellega lõpetas, sain ma endale pilgu visata – jalad värisesid, käed värisesid. Parem käsi värises rohkem, see tõmbles. Mõtlesin endamisi, kas käte erinevus on tingitud pisut ebamäärasest asendist, andes ühele käele rohkem liikumisruumi, või hoopis füsioloogilistest eripäradest, isiklikust käelisusest või psühholoogilisest omapärast lasta ühte kätte voolata sõnastatud mõtetel ja teist teed selle vähese, mis jäi veel spontaanseks. Päike läks pilve taha! Mulle meeldis mõte spontaansuse suunamisest ja ma lasin mõttel sel teemal veidi reisida. Usalda, kordas hääleke mu peas vahele, kui arst viimaks mu aukude puurimiseni jõudis.

Esimene auk sai puuritud. Esimest korda nende kõikide kordade juures ma tundsin puuri liikumist augu põhjas kerge valu moodi aistinguna. Lugesin endale sõnu peale, et küllap see on närvidest, mis viimaks natuke liiga palju pingutuma pidid kivi eemaldamise ajal. Ära satu paanikasse! Usalda! Puur liikus tagumise augu juurde. Servades polnud midagi, kuid üks koht augu tagumises servas oli valus. Sel korral juba tõeliselt valus. Päike läks pilve taha. Ei mingit meelepetet, valu oli reaalne. Millal päike välja oli tulnud? Miks polnud ma märganud lae valgenemist?

Andsin oma valust teada, sain teisele poole hambaid veel ühe süstlaaugu. Too esimene auk, mille juures ma häält ei tõstnud, sai täidise. Põhjakihi panekut ma tundsin – selgelt ja teravalt, kuid edasi enam mitte. Arst pööras end taas tolle tagumise augu poole, kuid mitte miski polnud muutunud! Valu oli seal, ehe ja teravapoolne. Lootuses millegi parenemisele ilmus mu suuõõnde veel üks süstijupp oma jäleda maitsega, öökimaajava järelkripeldusega pärast neelatamist kurgus.

Vaatasin pilvede liikumist laes kustuva ja kasvava päikese järgi ja ootasin. Nutt vajus peale. Täiesti hoomamatu ja ootamatu haleduse tunne otsis teed endast välja. Kui ma nüüd nutma hakkaksin, kas see oleks minu enese jaoks aktsepteeritav? Küsisin ma endalt. Jah, oleks! Kõik teavad, et ma kardan, et ma olen kogu aeg kartnud. Pealegi on see valus ning ma olin täna juba nii palju kannatanud oma tibatillukeste ja ebastabiilsete närvidega mängides. Kulus vaid hetk, kuid enam poleks mu pisarad olnud spontaansed, vaid ettekavatsetud ja planeeritud. Sama hästi oleksin võinud minna hambaarsti juurde ja kodus eelnevalt endaga kokkuleppe sõlmida: kui haiget teeb, hakkan nutma.

Krimpsutasin mõttes nina ja avasin puurile suu. Arst lubas, ja ka tegi, puurida ettevaatlikult, lühikeste liigutustega, et hell koht väga hulluks ei läheks. Mina saatsin hävitajad ja helikopterid minema. Selle asemel vaatasin ma tüdrukut, kes sealsamas toolil end kägarasse oli keeranud ja haledalt nuuksudes lohutamatult nuttis. Puur käis üle hella hamba, tehes oma tavapäraseid liigutusi. Mu silmad klaasistusid õuduses laelambi külge, märkamata enam ainsagi pilve liikumist või liikumatust, sõrmed surusid tugevalt käetugedesse, varbat tõmbusid kronksu ja sirgu, justkui annaks enese krambipiirini liigutamine leevenduse valule, selg, küünarnukid ja sääred vabisesid hirmust, valust ja emotsiooni üleküllusest. Mõte vaatas vaid külili kägaras õõtsuvat naist.

Viimaks sai seegi hammas plommitud. Jäi veel üle uus aeg panna. „Ega ma pärast tänast väga ei tahagi enam tulla,“ nentisin ma arstile kergel ja lõõpival toonil, kuid sisemiselt ohates panin uue aja. Veel paar korda, veel mõned augud, üks räbaldunud tarkusehammas ja soodapesu ning siis saavad varemed konserveeritud. Edasi… tuleb röövida panka.

Tulin sealt värisevate käte saatel välja. Nutta oleks tahtnud, kuid hetk oli möödas. Spontaansus oli läinud sama kindlalt kui neil kümnetel kordadel, mil keegi mind ehmatab ja ma mõttes endale sõnastan: nüüd on õige hetk kiljatada! Aga siis on juba hilja, vähemalt minu jaoks, sest sellised asjad peavad tulema ise. Kui tulevad. Meenutasin bussi oodates ja suitsu kimudes, kuidas ma teismelisena ei mõistnud neid, kes lõbustuspargis kiljusid. Sa ju tead, mida atraktsioonilt oodata, oled valmistunud üheks või teiseks elevuse suunaks ja illusiooni sõnastamiseks. Sealt edasi polnud kiljumine enam spontaanne, vaid oleks olnud samamoodi vaid ettekavatsetud ja pikalt planeeritav ja see – see polnud enam see.

Ka nüüd polnud enam „see“. Murdosa sekundist, mille vältel ma eneselt luba küsisin, endaga argumenteerisin ja seejärel tegutsemisloa andsin, viis, mitte vajaduse, vaid võimaluse.

Eks ma nüüd kosun selleks järgmiseks korraks. Palju argumenteerimist, veel rohkem enese irratsionaalse emotsionaalsuse üle irvitamist ja mingi jagu kindlasti ka käevärinat, kuid küllap ma end tolleks augustikuu päevaks taas vormi mõelda suudan. Lihtsalt tööd tuleb teha, lasta mõistusel võimutseda üle emotsioonide nii nagu ta seda aastate vältel on harjunud raudse käena tegema.