Unenägu 2

Hea küll, ärkasin oma jaburast unenäost üles, loivasin millegi pärast magades valutama hakanud peaga (ja, hei, kell oli 21:40 - seega eelmisel ööl lahendatud siidrit, valget veini ega viskit ma süüdistada ei saa <- kaks korralikku tütarlast, maivõi) teise tuppa, rüüpasin kruusi kohvi ning kudusin südamlikku kampsunit Midsomeri mõrvade saatel ja kruvisin peagi pärast seda magama tagasi.

...Sel korral polnud maailm enam nii selge. Nuia ja Tartu näisid sulanduvat üheks linnaks ning ühe maja kaks erinevat ust võisid avaneda saja kilomeetri kaugusel teineteisest, kuid kõiges oli sümmeetria ja loogilisus ning ma teadsin, et kui ma tolle kummalise ruure palkmaja ühest uksest läbi lähen, jõuan ma esikusse (meie Nuia kodu - 80-date betoonmonstrumi sirgeseinalisse esikusse, millest maja ette avanev uks avaneb tänavale, kuhu ärkvelgi olles, kuid maja taha viiv uks avaneb minu maakodus Tartu külje all. Ja esiuksest väljudes on nii Nuia kui Tartu kesklinnad vaid mõme minuti jalutamise kaugusel, kuid ometi haarasin ma jalgratta, et emale vihmas järgi kihutada.
...Oli suvi. Küll päikese, siis jälle vihmaga, kuid alati soe. Ja seda soojust jagus kõige enam hinge. Ma alustasin eelmist kirjeldust võrdlusega, alustan nüüdki - Erik Remark "Unistuste tuba" kandis endaga lakkamatut hoolivust ja paiguti lausa psühhedeelilist turvalisust ja kindlus tunnet. Ruum ja aeg väändusid liiga palju selleks, et tuua siia lühikest kirjeldust sündmustest, kuid ma kartsin alguses. Oma sisemuses ma kartsin ja otsisin tuge ning kõik, kes mind ümbritsesid, olid valmis toetama ja julgustama. Jaburad hetked, mil ma kutsele järgnedes toetasin pea kutsuja õlale, otsides soojust - ja ta ei astunud eest ära. Hetk, mil ma oma kahe klassiõega ootasin kuskil keldris mingite asjade lahenemist, nad toetasid kahelt poolt füüsiliselt vastu mind, luues turvalisuse ja soojuse. Need kaks olid kooli ajal pinginaabrid ning see, kelle sünnipäev oli viis päeva hiljem kui teisel, ootas unes last.
...Ja siis olid seal sõbrad, keda ma veel ei tunne. Meid oli kümme - igaüks selles kambas oli sinna veidral kombel sattunud ning mina... mul oli seal mingi mees, kes polnud veel nagu päris "minu oma", kuid oli soojus. Oli teadmine, et kõik on võimalik, kui vaid mina tahan. Aga mina polnud veel päriselt valmis oma üksildase hiiglase rollist välja tulema. Aga ma ei olnud enam kurb. Ma olin kindel ja hoitud kogu oma sisemuses. Inimesed naersid ja musitseerisid, kuid selles polnud mingit ärevust - oli soojus.
...Ja mul oli sünnipäev, mille puhul mind ikka ja jälle õnnitleti ning Nuia kultuurimajas oli igal nädalavahetusel hommikust õhtuni lauad lauamängudele ja mõttemängudele ning igaüks, kes tahtis, võis minna ja mängida või niisama hängida. Ja õhtul olid peod (muide, minu maitsega muusikaga, mitte mingid... ah, ma ei teagi, kuidas öelda).
...Ja umbes kolmandal õhtul taas kultras hängides: Marie ja Andres ja keegi kolmas istusid lauas ja alustasid parajasti mingit mängu (milles oli 52 mängukaarti ja mängulaud, millele legolaadsetest klotsidest midagi ehitada ja siis veel mingi raha ja...) ja ma tahtsin ka mängu tulla. Andres ütles, et ma ei saa tulla pärast seda, kui alguskaart on juba loositud (tema alustas ja mina tahtsin tulla mängu viimasele positsioonile) aga too tüüp, keda ma ei tundnud rääkos Andrese pehmeks..
...Ja õues muudkui sadas sooja suvist vihma ja ma olin nii lakkamatult õnnelik, sest seal olid kõik, kellest ma hoolisin eile, kellest hoolin täna ning ka peotäis inimesi, keda ma veel ei tunne. Oli soojust ja sõprust ja armastust ning kogu maailm näis keerlevat ümber minu...