Eile lõuna ajal tööl olles mõtlesin taaskord ja taaskord läbi oma selle nädala plaani - täna Elvasse, homme tööle, seejärel estcon. Oi, pagan, tegelikult tuleks neljapäev kulutada maasikatele ja reedest sõitmist pole ma veel üldse kellegagi arutanud ja Võsu tuleb juba nädala pärast ja ma pole isegi selle kohta Maarjalt küsinud, kas mul öömaja ikka on (palumisest või soovi avaldamisest rääkimata). Ja üleüldse - mis krdi ilma nädalavahetuseks lubab? Lendasin emhi lehele ja vandusin pikalt ja sügavalt. Telkida vihmase ilmaga - täpselt see, mida ma teha ei taha.
Nii ma seal olin - sigatige, et kodu jaoks ikka aega ei ole; teades, et siin oleks teha rohkem kui rubla eest ja kõik see eesootav suhtlemine ja planeerimine ajas lihtsalt paanikasse. Ma pean hakkama inimestega rääkima, pean võtma end kokku ja küsima... Ma ei taha! Kui ma eile õhtul töölt koju tulin, oli seis veel sama. Ma ei teadnud isegi seda, kas ma ikka tahan täna Elvasse minna. Einoh, tahan muidugi, aga ma tahan muud ka. Oleks vaja tekstidega tegeleda ja kodu vajab koristamiset ja natuke aega peaks pühendama õppimisele ning eriliselt hea oleks vahelduseks raamat või kolm läbi lugeda...
"Emme, kas me läheme siis homme Elvasse?"
"Ma ei tea veel!" (Ma ei tahtnud veel otsust lukku panna, oli õige vastus, muutes sõna "segadus" sünonüümiks valikuvabadusega <- naiivitar="" p="">"Aga sa ju saad aru, et kui sa otsustad mitte minna, siis pead sa sellest täna teada andma?"
"Anna mulle veel tunnike aega," ühmasin ma lapsele ja mõtlesin umbes kümnetuhandetat korda, kuidas kurat see nii juhtunud on, et meie rollid vahetusse läksid. Juba aastaid on mul kodus väike emme, kes uurib mu käest, kui ma kodust kuhugi lähen, et kas mul võtmed ikka on kaasas ja mis kell ma eeldatavalt koju tagasi jõuan.
Kaalusin veelkord kõike. Olgu, ma olen vastikult üleväsinud sellest viimasest viiest nädalast, kus keskmine töötundide arv nädala kohta on kuskil 56 tunni peal ja mul on tunne, et mul pole olnud ainsatki päeva, mida kodus teki all maha lugeda, koristamisest rääkimata (see eeldab umbes kolmandat vaba päeva järjest). Aga mu suhtlemisoskus on tõeliselt rooste läinud ja seda tuleb hetkel natuke hammastega kohal hoida. Ma lihtsalt pean ennast sundima uksest välja astuma, et uuesti iseendaks saada. Ja mulle meeldivad mu sõbrad, isegi kui ma neist kaugenenud olen.
Mitte, et ma oma vaba ajaga suurt midagi teeksin - loen ta enamasti niisama maha või kirjutan maha, siis on veel variant, et vedelen selili diivanil, vahin lage ega mõista, miks krdi pärast ma klienditeeninduses töötan. Ja siis tahaks veel rohkem keskenduda oma kunagistesse õpingutesse. Njahh, sellest räägin ma kõige vaiksemalt, sest see kõlab kuidagi piinlikult. Samas, elu on näidanud, et kõik, mis seostub mulle füüsika või matemaatikaga, on lahe mäng, mida ma tahan osata natuke paremini. Kõik, mis on seotud vestetud ja vestmata lugudega, on lahe mäng, mida ma tahaksin kirglikult paremini osata! Kõik, mis on seotud bridžiga...!
Jah, suutsin end eile õhtul viimaks ometi hetkeks BBOsse lükata ja tuleb tunnistada, et oli ülim aeg. Mängisime lapsega kümme jaotust, mille ülevaatamise ajal tuleb peast kahe käega kinni hoida ja ahastada, kuid see selleks. Kui me lõpetasime ja BBO kinni läks, tahtsin ma kõike - Tänast Elvat ja siis EstConi ja mul on suht savi, mis ilm on... Mäng, mis toetas mind vähem ja enam keerulistel aegadel, sõbrad, kes tulid läbi nende mõtlemisoskuse ja jäid, üritused, mis ajavad pisarateni naerma... Ma tahan... Noh, igatahes mitte seda, mis juhtus esmaspäeval - kui Mairi suutis viimaks oma graafiku saada selliseks, et ta enam jupp aega esmaspäeva õhtuti tööl ei ole, läks klubi suvepuhkusele... Ma tahan, et ma saaksin hoida maailma, teha endiselt kõike, mida teen, kuid näha ka vahel oma sõpru ja teekaaslasi - käia kord nädalas mängimas ja kord kirjutamas...