Esmaspäeval tuli jutuks talveuni ja unes läbitöötatud jaotused. Tundub, et ma olen nüüd talveunne jäänud. Eile mängisin ma Lauri ja Maarja vastu kaarte ning pudistasin absoluutselt igas olukorras vale kaarti lauda. Ja siis nad õpetasid mind aga mina tundsin ennast nii rumalana, et ühel hetkel tõusin lauast ja läksin nurga taha nutma. Just nimelt: nutma.

Täna mängisin ma Erika ja Andrese vastu. Jaotusi, mis meelde jäid oli ainult 1 aga ma praegugi veel üritan välja mõelda, kuidas pagan on selle lehega võimalik ikkagi õigesse lepingusse jõuda. Unes tegin ma seda pooleldi kõheldes ja sisetunde pealt ning lihtsalt panin 7H ning kuna trump jagus, polnud probleemi. Ja kas 7H on õigustatud leping (ma ei tea protsente 2:1 ja 3:0 vahel peast kahjuks)? Nimelt minu käes oli leht:
-
xxx
AKxx
AKQxxx

ning mu partneril:
xxx
AKTxxxx
xx
x

Aga kuidas pakkuda minu käest avades? Ja partneri käest avades? ning karta on, et vastased ütlevad on võimsal häälel pada agressiivselt vahele...

EDIT: segaduste vältimiseks - kaarte mängisin ma ikkagi unes. Päriselt magades. Lihtsalt jaotused ja vastased olid realistlikud (partner mitte nii väga)

Õnneks ainult ühe öö saingi üksi kodus olla. Võib-olla kirjutan sellest mingi hetk pikemalt aga täna pole veel see päev.

Kodused jutud:
"Kui sa avad 1NT, siis mida tähendab minu 2C?"
"ee... ää... oo..."
"mul on vähemalt 8 punkti..."
"ja vähemalt üks neljane kallismast"
"Jah, ja mida sina siis vastad?"
"ma ei tea ju, mis leht mul käes on!"
"Neljane ärtu ja ülejäänud kolmesed."
"2 ärtu"
"Aga..."

Algab pakkumine 1D-1H; 2H- (pikk mõttepaus)
"vaata nüüd oma lehte. Sa ju tead, mis vahemikus minu punkt on. Kui sa minu maksimumile, no 15 punktile, liidad enda omad, kas sa saad üle 25?"
"mm... mhmh"
"aga kas sa minu miinimumile, umbes 12 punkti, oma punkte liites saad ka vähemalt 25 kokku?"
...

Ehh, väärt aeg... slämmidest ja kontratest ei tea ma midagi... veel...

Orkuti tõlkijatel ei ole siiski huumorisoon täielikult puudunud (kuigi vahel nii paista võib). Kasuta või visiitkaartina, kui juurede lisada märkus "aga raskesti käsitletav". :P

ja juttu jätkub kauemaks...

Ilm - alati selline teema, millest saab rääkida. Esiteks kipub see alati kellegi jaoks sitt olema ning variatsioonid teemal, kuidas see peaks muutuma, et hea hakkaks, on ka ääretult erinevad. Näiteks vaidleme me isaga juba paar kuud teemal lumi - mina tahaks juba suusatama ja ootaks sellist poolemeetrist lumekihti aga tema tegeleb vallas lumelükkamise korraldamisega ning läheb hallimaks juba pelgalt mõttest võimalikule lumesajule. Või siis suvel, kui ma 20-kraadisest sompusilmas unistan millestki soojemast, siis leidub alati vähemalt paar sõpra õige hetke kiunatuseks, et vastikult palav on ikka veel.

Päevapoliitika - teema, millega ma end liiga aktiivselt ei seosta aga ma TEAN, et leidub inimesi, kes peavad seda sama geniaalseks jututeemaks nagu ilm.

Päevapoliitiline ilmakanne (see sai mõeldud reedel Ökuli juurde minnes, kuid kirja panna ei jõudnud varem):
Lugedes postimehest, et Eesti kuulub kõrge seagripi riskiga riikide hulka, tekkis küsimus: kust nemad teavad? Aga siis meenus pisiasi, et meil, eestlastel (üldistamine on hea, eksole) kipub väidetavalt niigi pidevalt kärss kärnas ja maa külmunud olema. Astudes siis paar meetrit eemal järjekordsesse porilompi pidin tõdema, et njahh, maa hetkel küll külmunud pole aga ruigama võtab see ilm seda enam. Kaugel siis see saba rõngasse kiskumise hetkki siis enam on.

Vahel tundub mulle, et lisaks ilmale ja päevapoliitikale on viimastel aastatel tekkinud mu ümber veel üks sama oluline (ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis ka sama püsiv) teema, mis üsna tihti teemaks võetakse: miks ma pole veel mehele läinud või missugusele mehele ma minema peaksin. Viimasel ajal (viimase aasta pooleteise jooksul) on hakanud nendest juttudest läbi kumama väljendid "kui sa veel lapsi tahad" ja "nõudluse-pakkumise vahekord" ja "fertiilne iga" ja... Ühesõnaga kumab läbi idee, et ma pole enam 24 (mis seal salata, see on ju ka õige). Viimane neist oli päris lahe. Kõneluse aluseks oli vahepeal ka see postitus, mis on algusest peale selge ja üheselt mõistetav. Antud postitus ütleb muidugi ka veenvalt ära kõik vajaliku probleemi lahendamiseks - seni, kuni täiskasvanud naine käitub emotsioone peitvalt ja matvalt nagu arg varapubekas, on ka lootusetu eeldada, et mõni normaalne täiskasvanud meesisend lähemale jääks. Aga kunagi kasvan ka mina suureks! Ausõna.

Ja alati tasub vaadata selle blogi esimest arvestatavat postitust üldse... mehele minemisele see mind küll lähemale ei vii, kuid võilillede tekst on siiski ajaproovile vastu pidanud ning tänaseni minu jaoks oluline ja meeldiv. Ja samas, miks peaks viitama postitusele, mis ei tee mitte midagi peale totaka vabandamise stiilis "ma olengi selline"? Näähh, liiga keeruliseks läheb. Tänaseni olen ma oma "pigem meheta kui hobusega" ideaalist kiivalt kinni hoidnud, kuid eks ühel hetkel tuleb ka mul hakata leppima asjaoluga, et vanad, paksud ja endiselt rumalad naised üldjuhul ei leia endale... eee... mmm... ma tahtsin kirjutada mingeid omadussõnu... aga tegelikult... naljalt isendeid, kes... eee... mmm... no,et oleks hea, noh. Kui kohtate kedagi sellist, kes mulle meeldida võiks, siis vihjetelefon on endiselt avatud.

Kui ma siin juba bridžist rääkima hakkasin, siis toon siia ühe kolmapäevase hale-koomilise situatsiooni:

Leht selline:
A8xx
Kxx
AKJx
AK

minuni jõuab pakkumine kujul:
p-p-1S
Minult kontra ning kogu pakkumine siis selline:
p-p-1S-dbl
p-2H-p-3NT

Ilmub lauda leht:
xx
AJTx
QTxx
xxx

Oll avakäigul, paja emandaga - võttis. Siis paja 9 ja võttis ka ning küttis risti. Loen tihisid kokku: 2 ristis, 4 ruutus, 1 pajas ja asun nuputama, kuidas saada vajalikud kaks tihi ärtus kätte (ilma, et mõni mustadest "lahti" läheks). Kuidagi tuleb niimoodi lõigata, et nad kaht tihi ei saaks. Läksin Ruutu soldatiga emanda poole lauda. et tulen sealt väikese ärtuga ja vaatan, kas katta või mitte kuningaga...

Kes mu loogikas teatud kummalisust märkab, siis: ei, te ei ole valel teel. Pärast neljanda tihi lõppu kostis üle laua minu rõõmus hõige: ma olen IDIOOT! Ülejäänud inimesed on lauas küsiva pilguga, et miks ma nüüd ootamatult särama hakkasin? No kas te siis ei säraks, kui tuvastaksite ootamatult lauas ärtu ässa olemasolu!?

Piinlik peaks olema... aga ma'i viitsi...

Nonii, Tartu võistkondlik sai nüüd siis edukalt lõpetatud. Poolfinaali järel tekkis küll tahtmine öelda: on maailmas olemas igasuguseid lambaid ja siis olen veel mina. Oma ausad patserdused tegin ilusasti ära ja natuke veel pealekauba (vähemalt 4 suurt sigadust meenub). Võib-olla see "pealekauba" oligi võti edasiseks. Igatahes Andrese kommentaar, et patserdamised taanduvad pikemas perspektiivis võimetele vastava protsendi peale sai tõestuse koheselt järgnevas pronksimatšis ning neil ei tulnudki oma tiimi nõrgimat liiget lintšima hakata. :P

Üldse on see bridžijumal selline kummaline tegelane (kuna ma hommikuti vahin pliksiga koos sellist multikat nagu "Tak ja Juju vägi", siis ütleks hoopis bridži-Juju, see sobib karakteriga paremini - aga ta meeldib mulle olenemata nimest). Ma pole sellel aastal eriti mänginudki. Küll polnud aega ja siis polnud partnerit ja üldse... vahepeal ei viitsinud ka eriti... Aga suvel Võsule ikka kolistasin. Millegi pärast arvasin ma, et keegi minuga eriti mängida ei viitsi (pikk paus ja paras mandumine) aga kas leidub inimest, kes loobuks vabatahtlikult nädalakesest liivarannas koos heade sõpradega!? Mina igatahes nii loll ei ole.

Ja siis hakkas tulema: teisipäevane segapaar - teine koht, tilluke must pallike varbaga veeretamiseks olemas; kolmapäevane paarikas - võit, teine tilluke pallike (nüüd saab juba žongleerida). Ja taas mitu kuud vaikust kuni Ökul mu esmaspäevasesse klubisse vedas. Natuke IMP-sarja lõpust ja siis võistkondlik. Nüüd ma saan juba kolme tänavuse palliga žongleerida! Võistlus ja pall - minu meelest ülikorralik tulemus sellest aastast.

Esmaspäeval algab segapaarikas. Ma juba tahtsin esimese hooga kirjutada, et viimase kolme aasta jooksul on kõik segapaarid perse läinud aga siis meenus, et Võsu segapaarikas oli ju üliedukas sel aastal. Igatahes suhtun ma sellesse eelolevasse tavapärase objektiivse skeptitsismiga ning loodetavasti ei jää me päris viimaseks.

See oli siis see tekst, mida ma teisipäeval kirjutama hakkasin aga lõpetamiseni jõudsin alles täna, laupäeval

----

Veel bridžist rääkides tuleb alustada läinud nädala kolmapäevast, mil mulle helistas Valter ja soovis, et ma temaga C-liigat laupäeval mängiksin. Naersin ise, et ma olen C-liiga "varumängija", sest juba teist korda satun ma seda mängima kummalistel asjaoludel asendusliikmena mõne tiimiliikme eest. Eelmisel korral oli see Erika ja alkohol ning etteteatamise aeg terve tund - Lauri helistas mingil hetkel hommikul (ma alles magasin loomulikult) ja küsis, kas ma olen nõus tulema ja Lauri Kannuga mängima. Ma olin nõus ja siis selgus löök selgest taevast: ole tunni aja jooksul kesklinnas, söönud, ülesärganud ja mõtlemisvõimeline. Tõusin üles, keetsin kiiruga kohvi, millest 2/3 tassi jäi koridori riiulile seisma ja lendasin.

Sel korral tegime me enne Valteriga isegi ühe kohtumise süsteemi arutamiseks ja ühe soojendustrenni Kotkas. Ja see kõik tegi mind veelgi ebakindlamaks eelseisva ees...

Käesoleva nädala algul tuletas Ökul meelde, et ta ikkagi saab 50 sel nädalal ja reede õhtul on tema juures üritus. Ma lubasin endale kord (lakku täis peaga segapaaride meistrikatele jõudes, mida ma ka Ökuliga mängisin), et edaspidi üritan ma vältida joominguid võistluse eelõhtul. See oli mul eile isegi täiesti selgelt meeles. Ma olin 100% seda meelt, et lällan natuke ja jalutan siis kesköö paiku koju magama. Puhkan ilusasti oma 7h ja lähen siis selge ja erksana mängima. Sedapuhku olid saatusel teised plaanid ning mis seal salata, mulle endale meeldisid need ka kordades rohkem.

Sai joodud ja lobisetud ja natuke maailma parandatud ning ideid arendatud... Ja märkamatult oli kell VÄGA palju, kainusest asi VÄGA kaugel ning kodu peaaegu sama kaugel. Viskasin sealsamas Ökuli juures siis pikali. Telefoni panin üheksaks helisema ja asetasin enesest võimalikult kaugele (et ma ei saaks seda läbi une kinni vajutada). Kõigepealt ei tulnud uni ja siis kui ta tuli... siis helises kell 7 telefon. Kakerdasin selle tee telefonini, rääkisin ära, sain just pikali visatud ja uuesti suikunud, kui... veits enne kaheksat helises telefon uuesti... Ja siis tunnikese pärast juba äratuskell...

Tõusin püsti, tarbisin hommikusöögiks mõned pistaatsia pähklid ning pool kruusi kohvi (teise poole joomiseks polnud aega) ja siis - unesegasena ning selgusetuna, kas mul on pohmakas või olen ma ikka veel tiba purjus või lihtsalt magamata - liikusin kesklinna. Teel ülikooli kohvikusse haarasin poest näppu mõned purgid Actimeli (see ergutas päris hästi) ning asusime mängima... 64 jaotust... Esimesed 16 jooksul ma alles ärkasin, järgmised 16 ootasin lõunasööki, siis isegi mängisin ning viimased 16 olin ma juba ära väsinud... füüsiliselt... Istusime Tomsoni ja Roogsoo vastas ning iga nende kilomeetrise mõttepausi juures vajus silm iseenesest kinni. Kramplikult pidasin meeles mahaläinud kaarte ja kuna mul oli hirm magama jäädes unustada, mängisin ma faktiliselt vaata, et isegi paremini kui mõnel halvemal päeval.

Partner jäi minu mängimisega rahule ning mina olen ka rahul. Sellised üritused nagu eileõhtune on hingele nii pagana hädavajalikud - hea seltskond, hea alkohol, palju möla ning naeru. Üleskutse: kes järgmisena juubelit pidama hakkab?

Tänaõhtuse seisuga olime umbes keskel (pisut kasumis punktiarvestuse järgi). Vaatame, mida nad homme mängivad... mina kavatsen homme olla kodus ja mitte uksest väljuda.

---

Ääremärkused:
1. Selle "C-liiga asendusmängija" defineeris Mell esmaspäeval geniaalselt: päris C-liiga tase nagu veel pole aga kuskil D-liiga absoluutses tipus.
2. Tänase mängu õnnestumises oli oma osa ka Leo eileõhtustel õpetussõnadel, mis olid meeles hoolimata konditsioonist, millega lauda istusin: olla korruse jagu agressiivsem kui tavaliselt.

Mõni mõte kerib mõttena aastaid, kuid üles kirjutamine on keeruline. Kord pole aega, kord pole sedasorti tuju ning siis jälle on midagi märksa pakilisemat hinges, kuid lugu ise jääb üles kirjutamata. Üks sellistest lugudest on “50 kraadi”. Ma isegi ei mäleta päris täpselt selle sündimise tagamaid, kuid kindlasti käisin ma toona gümnaasiumis. Õieti polegi 50 kraadi kunagi lugu olnud. Pigem on ta sketš teleekraanil - vähemalt sellisena kujutasin ma teda ette. Sõnadesse panemine on keerulisem. Esiteks tuleb selgeks saada kirjeldamine moel, et lugeja ei sureks igavusse. Teisalt meenub mulle see stseen tavaliselt siis, kui ma kolmekümnekraadise pakasega öösel tänavat mõõdan, suundudes koju mõnelt põnevamalt ürituselt. Koju jõudes on aga uni tappev ning käed külmast kanged ja silm slkoholist kõver. No katsu sa siis sedamoodi midagi kirjeldama hakata. Raske, eksole! Kuumal suvepäeval ei kipu aga eriti mõtlema ei käredast külmast ega kangest alkoholist ja nii see lugu veereb, ikka lume ja külma ilmaga minuga koos kõver-sirget teed pidi joomingult koju. Muide, mõtte esmaesitlus minu peas oli kindlasti kaine peaga. Kuid, las see mõte jääb tänagi külmemaid ilmasid ootama. Tuletage teda mulle vaid meelde, kui ma kunagi läbi lumesaju koju kakerdama hakkan.

Täna otsisin hoopis mõtet, mille kunagi (kaine peaga!) üles kirjutasin. Mõtisklus väga pohmas peaga inimesest, kes kogemata usklikega kokku satub. Tolle mõtiskluse saatus on täiesti vastupidine. Ma kirjutasin ta kunagi ning seejärel unustasin. Kord oma järjekordsel otsingutuuril olles, kargas paber mulle iseenesest näppu ning seal ta oli. Pisut jabur ning kohtlane. kuid pohmakale vägagi kohane. Sai teine tookord arvutissegi trükitud, kuid kui ta ka kuskil on, siis on ta vanas masinas ja ma ei viitsi seda praegu tööle panna. Seega, tagasi paberotsingule! Noh, loomulikult ma ei leidnud seda täna. Küll aga leidsin ma hunniku lauseid ja katkeid, mis oma ülbuselt... noh, eks nad räägivad ise endi eest:

“Keskpärasuse pealetung ja igikestva alandlikkuse jäine suudlus...”
“Minu jaoks on sõnadel veidi sügavam tähendus kui pelgalt kokkulepitud silmakirjalikkus.” - sellest lausest ma kirjutan kunagi pikemalt...võibolla...

Õpetasin last: bridž on nagu supaplex - ühest küljest tuleb jälgida, kuidas võimalikult palju magusat ära süüa (häid tihisid saada) ning teisalt hoida silmad lahti kohtade suhtes, kust vastased võiksid pommi kaela veeretada.

Sünnipäev pole enam üldsegi mägede taga. Noh, kui nüüd siiralt aus olla, siis ta läheneb lausa hirmuäratava kiirusega. Alustame siis tähtsamast: tahan läbu. Kuna ma aga külaliste kutsumises olen ilgelt ebapädev, siis kõik, kes tunnevad end kutsutuna võivad laupäeva õhtul kohale vajuda. Nagu tavaliselt. Mõnel aastal on olnud neid rohkem, mõnel teisel olen ka täiesti üksi kodus istunud ja pudeli siidrit ära luristanud. Vaatame, mis sel aastal tulema hakkab.

Jätkates tähtsuselt järgmisega. Maarja sünnipäeval sai arutletud, et nii suure juubeli puhul tuleks koostada kingituste nimekiri. Lähtuvalt oma uuenevast staatusest (loe: töötu tudeng) ning käikvõimalikest kummalistest vajadustest (alustades lapse passist, millest ehk allpool pikemalt räägin, ja lõpetades peldiku torustikuga) tuleb niutsatades piuksatada, et sel aastal ei olegi prioriteet nr.1 raamatud ja raamatupoed vaid kinginimekiri saab olema pisut lakoonilisem.

1. 1100471460
2. 1100471460
3. 1100471460
...

Lapse pass ehk "lugu sellest, kuidas Mairi eile pangas tellerit sõimas"... Nojah, mitte, et tegelikult praegu passi vaja oleks aga... Laps käib mul hullult kaasaegses koolis, milles ka algklassides ei panda enam mitte ühtegi hinnet ega märkust päevikusse vaid kõik käib läbi e-kooli. Loomulikult mulle ei meeldi see süsteem. Nii tillukeste jaoks nagu nad kooli minnes olid on oluline näha oma hinnete seisu jooksvalt, on natuke vaja seda kiitust ning ka idiootsuste eest tulevad märkused võiksid lapse ja päeviku kaudu vanemani jõuda (seitsmeaastastele on sellel isegi mingi moraalne mõju olemas). Süsteema lihtsalt on selline kipakas, et isegi veeradilõpu tunnistusi ei jagata ning sel aastal oli ka aastatunnistus ühepoolse trükiga e-kooli väljaprint (printeris tundus ka tahm otsakorral olevat), millel direktori allkiri all. E-kooli pääsemiseks on teoreetiliselt võimalik, et kool jagab paroole. Meie koolis seda loomulikult ei tehta, sest "kõikidel on ju ometi internetipank olemas".

Nuh, mõtlesin, et ehk on nüüdseks siis aeg nii kaugel, et vahest tõesti teha lapsele pangakonto. Ise ta ka hirmsasti tahtis (kõigil teistel on ja ta saaks siis osaliselt taskuraha sinna peale koguda) ja nii ma siis kondasingi koolikaarti tegemise lehele. Täitsin ära avalduse ja saatsin teele jäädes ise panga vastust ootama. Kirjas ju oli, et paari päeva jooksul teatame ning pärast seda saab kaarti kätte kohalikust pangakontorist ema passi ja lapse sünnitunnistuse alusel.. Kirja ei tulnud ega tulnud. Eile läksin niisama panka, et uurida, mis seis on. Ja mis selgus! Minu avaldus polnud läbi läinud ja kui ka oleks läinud, siis arvet ikka lapsele avada ei saa, sest uute reeglite kohaselt peab lapsele arve avamiseks olema vanema pass, lapse sünnitunnistus JA lapse pass või id-kaart. Ehk selleks, et laps näeks oma tunnikontrollide hindeid ja koduseid ülesandeid, tuleb teha talle pass. Tase, eksole!

Kohutavalt palju õppetunde enne kolmekümneseks saamist. Tänase päeva võib vist kokku võtta kolme märkusega:
1. vanus ei pruugi alati halb asi olla;
2. kui oled laisk, siis püüdle ka seal täiuslikkuse suunas;
3. jumal kaitseb joodikuid ja idioote - vähemalt olen ma kaitstud!

Millest siis selline kogemus? Mäletate, kui ma nüüd teist korda aasta jooksul töötuks jäin, sai minu sees küpseks veendumus, et kui on antud aeg, siis tuleb seda kasutada sihtotstarbeliselt (see on peaaegu sama hea sõna kui "installeerima" - sobib igas olukorras ja põhimõtteliselt igasse teksti). Ehk siis: viin ülikooli uuesti paberid sisse, teen oma pooliku hariduse korda.

Kuigi ma suhteliselt muretult teatesin: anti aeg, küll leiab ka raha. Peab leidma! Eks ma ikka paanitsesin sisimas piisavalt. Kaalud ühes käes oma töötukassa rahasid ja teises käes kõiki võimalusi ning ikka haigutab tühjus. Vaiksed ideed ja võimalused siiski olid ning kui "väga tahta", siis saab kõike (järjekordne õppetund minevikust).

Ja siis täna pabereid sisse viies selgus üllatav asjaolu: esimest korda astusin ülikooli 12 aastat tagasi (4+2 süsteem) ja teist korda 9 aastat tagasi (üleminekuga 3+2 süsteemile). Mõlemast neist möödub selleks sügiseks "kolmekordne nominaalaeg" ning ma olen vastuvõetud RIIGIEELARVELISELE kohale.

Nüüd ei jää muud üle, kui see asi ka lõpetada ilusasti.

Üks õppetund, mis leidis veel enne "kolmekümne" kukkumist tee minuni: käitu saatusega nagu lapsega - usalda aga kontrolli. On raske usaldada midagi nii tundmatud ja veelgi raskem on kontrollida kõike toimuvat. Vahel tahaks käed üles tõsta ja loobuda. Vahel tahaks karjuda ja vastu võidelda. Juba jõuad hakata muretsema, kindlustada tagalat ja siis... siis ongi olemas vastus, mis viib edasi lahenduseni.

Jah, ma tean, et ma peaksin olema maailma kõige õnnelikum inimene. Eks ma mingil moel vist olen ka. On lausa uskumatu, mil moel see va saatus mängib enesest nõrgematega ja ometi on ta ikka ja alati saatnud lahenduse just sel hetkel, kui rada näib lõppevat.

Hoolimata inetust sügisest olin ma täis lootust ja ootust talve suhtes, mil ma ei bloginud. Ma ei teagi, miks ma sel talvel siia ei kirjutanud - ju polnud lihtsalt vajadust. Sai elatud ja hingatud, kirjutatud kõike muud ja oma eraklikkuses (jaanuarist maini olid ainsad sõbralikumad üritused Kotka-õhtud ja Kotkasse sattusin ma täpselt ühe korra jaanuaris, mil kaarte ikka ei mängitud) siiski suheldud muhedate pubekatega.

Kõikvõimalikel kordadel, mil ma eratundidega tegelenud olen, olen saanud enesele eranditult lahedad õpilased. Ma pole kunagi näinud (eraõpetajate õudusunenägu) last, kelle ema sooviks, et laps õpib ja laps vahiks ise igavledes aknast välja. Ja ma pole kunagi näinud ühtegi "lolli" last. Sita iseloomuga inimesed hoiavad minust nii ehk naa kilomeetrite kaugusele, seega ka seda jama pole ette tulnud. See, mida ma siis näinud olen, on liiga pikk tekst ega läheks ka selle postituse algse ideega vähimalgi määral kokku, seega jätan ära.

Hoolimata oma hämmingust vajaduste ja aegade üle, on mul hea meel, et see blogi olemas on. Siin on üksjagu mind ja veelgi suurem jagu paska (arvatavasti on osake minustki paska aga selle idee arendustest ma hoidun eneseuhkuse kaalutlustel). Ka pask on millekski vajalik... võib-olla...

Ja siis ma olin seal kodus... Üksi ja lapsega. Kasvatasin teda, nautisin pimedat talve ja esimest korda viimaste aastate jooksul ei tundnud pea grammigi üksildust. Oli rahu. Ja unistused. Kevadel keerutasin kokku oma esimese veidigi komplekteerituma versiooni kogust, mis kunagi ehk ilmavalgust näeb. Pärast nädalast mässamist saatsin järjestatud kummituse sõbrale lugemiseks (esimene arvamus olgu aus aga leebe :P ) ning kümme minutit hiljem helises telefon, millega kutsuti töövestlusele. Ajastus oli võimas.

Praegu on kitsas aeg. Töö on, palk tuleb juunis. Rahad on suhkeliselt viimse sendini loetud ja ikka veel tubli nädalane auk vahel. Ja siis sain ma üleeile kokku vana sõbraga, kellele meenus, et ta on mulle sajaka võlgu. Maksis ära ning tänu sellele oli meil mingigi minimaalne kogus raha olemas, et minna lapse klassiekskursioonile vastu (vaba raha teemal: eks homme vaatame, mis tollest päevast saab; täna elame!) Pika päeva lõpetuseks ujus välja üks õpilastest, kellel veel tasemetöö olemata. Ja homne ja ülehomne ja üle-üle... said uuesti näo (olin jõudnud juba isale mainida, et kardetavasti vajan vahepeal pisikest abi)...

Iga kord kui mõni selline kummituslik lahendus saabub (vahet pole, mis teemale) tahaks esmalt küsida: miks ma üldse muretsesin? Ja ometi kipuvad lahendused tulema hetk pärast seda, kui ma olen end juba sisse rääkinud (markantseim juhus: päev enne hinnete väljapanemist küsis ema "ega sul kahte tunnistusele tulemas ole" ja mina vastasin "kunstiajalugu" (seal oli kaks kahte ja kaks tegemata tööd ning värelvastamisi enam ei toimunud) ning hommikul esimese tunni ajal kutsus kunstiõps mind tunnist välja teatega "kui nüüd ja kohe arvestuse teed ja hakkama saad, on korras"... khmm, selle ma tegin viie peale, sest suuremahuline töö hõlmas ülevaateküsimusi mitte nurgatagust norimist...). Äkki ma olen lihtsalt kannatamatu?

Pisiksesed totakad juhused on kummastavalt lummavad.

Uudiseid? No teeks lakooniliselt: eelmine postitus on vananenud info.

Kerge paanika hakkab tekkima. Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel ON tööd pakkuda? Muud uudist nagu polegi.

"K" nagu kaasaegne kunst.

Mul oli siin üks printer. Kuna tema sünniaasta on 1996 (vanemate esimese arvuti viimane töötav jupp), siis arvestatavalt on tegemist väärikas eas kergelt seniilse vanaprouaga, kellega tuleb osata ümber käia. Lisaks kõigele muule on tal ka tugev identiteedikriis (täna leidis, et ta on palju parema meelega LaserJet kui Okipage).

Asjaolude kokkusattumise tõttu läks see krapsakas vanadaam mu venna hoole alla. Mul polnud kahjuks anda talle sobiva kujuga ühendust arvuti taga ning ta tundis end pisut hüljatuna. Kujutage ise ette, et teile sajab ootamatult kaela nii pretensioonikas hoolealune! Ikka tuleb ette segadusi. Mina tema pikaajalise hooldajana läksin siis täna hommikul vennale appi järjekordse vana daami kapriisi rahuldamiseks. Selguski tüütu pisiasi, et ta üritas olla LaserJet aga arvuti (vana loll) ei teadnud ning selle fakti peale nördinuna printis printer ainult (ja siinkohal palun tähelepanu) mängukaartide sümboleid ning numbreid! Lubasime siis daamil olla päevakese LaserJet (see läheb tal arvatavasti mingi hetk taas üle) aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Seoses tema kõrge eaga on tekkinud veel probleeme: pisike lonkamine (võtab lehed viltu sisse), põiepidamatus (viskab tahma, kui tahab)... Nu vat. Jõudsime siis kohani, et lehed kõik hallid, kui printerist tulevad. Rääkisin vennasele, mida ma sellisel juhul teen. Natuke puhastasime seest ning lasime läbi joosta puhastel valgetel paberitel. Puhtad valged paberid läksid printerisse sisse ning kangastelgedel kootud vaiba must-valged imitatsioonid tulid välja. Peened valged pikitriibud ning tume-tumedas peenikesed ristitriibud vaheldumas heledamate, pooltumedate ning taas heledamatega - paberile kirjutatud muster. Mingi hetk mulle tundus, et ehk see printer ei tahagi enam täitsa valget lehte printida (läks lolliks või nii) ning kirjutasin lehe nurka suvalise tähe - "K". Ja ta printis... vaipu... mille nurgas ilutses "K". Ja need vaibad on ilusad, huvitavad, must-valged... ja need meeldisid nii mulle kui Mariele.

Sattusine eile üritusele nimega: Poetry Slam. Kurat! Mõnus oli ju! Ma ei ole kunagi niimoodi avalikult enese luuletusi lugenud ja ma kartsin... Oi, kuidas ma kartsin... Paber käes värisesemas, jalg pehme all (õnneks on tossuga kindel astuda), astusin lavale ja... Ja see oli minu oma. Nii täielikult minu kui võimalik. Lava oli minu ja saal oli minu ning inimesed saalis olid omad...

Aga see kõik ei alanud kaugeltki nii lihtsalt. Neljapäeval vihjas Kadri (üks viiest) MSN-is, et selline üritus toimub ning peaauhinnaks on roosa kokukas. Naersin, et vat just roosa kokukas on puudu (etteruttavalt: seda ma siiski ei saanud) ning regasin ära. Täitsa kaine peaga! Järgmisel päeval valikuid selekteerides tekkis esimene paanikahetk. Ma ei oska ju iseennast lugeda! Ma ei tea ju, mida valiga ja kas minu lemmikud on ikka parimad või kas nad on ikka minulikumad teistest? Suus nad igal juhul imelikud ning hääl oli kange ja võõras ja üldse! Kiirkõne Intsule: kuule, mis sina arvad, mille peaks valima lugemiseks või mismoodi tegema? Ja paigutasin selle teema kuhugi kaugele...

Ints aga ei helistanud ega helistanud... ja eile hommikul helistasin ise: nii, nüüd on kõik. Sa kas ütled kohe... Ja ta ütles, samad luuletused, mis mu enesegi hinges olid seismas. Kolekiire päev, mitu õpilast, lapse kooliprojektid, kõhuvalu... ja paar korda sain isegi läbi lugeda. Kiire päev on hea! Paanika osa unustasin ära.

Lähed kohale ja loed... ja naudid... ja oled õnnelik... Ja saad aru,m et ilma selleta pole mind, ükskõik kui palju ma ignoreerida üritaksin...

Ehh... kevad...

Viimase poole aasta vaimsed väljakutsed on olnud alla igasugust arvestust. Aga ma vajan neid! Nagu õhku. Sitt lugu on see, et ülikool tahab mu käest raha, kui ma oma esimest astet lõpetada tahan. Raha eeldab töökohta. Seda mul ei ole. Krt, mingi plaan peab ju ka teostatav olema, sest ma tahan!

Hmm, päris palju huvitavaid ja vähem huvitavaid asju on juhtunud. Jah, ma olen endiselt töötu. Jah, ma ei põe selle üle liiga palju.

Nii nädala eest sain üle paarikümne aasta taas hetkeks uisud alla. Täiesti uskumatu! Esiteks tundsin ma ennast pikana ning kukkumine tundus kuidagi kõrgelt tulev (praktikas jätsin siiski katsetamata, sest jää tundus suht valusa maandumisena) ning teisalt: te ikka teadsite, et jää, suslik, on pagana libe! Nägin välja nagu kakerdav konn karkudel. Aga pole hullu. Pärast pisukest silmade pööritamist hakkas juba natuke välja tulema. Piruette veel päris ei teinud aga edasi liikusin juba veits kiiremini kui jalutades.

Lapse kõige suurem elamus uisutamise juures: mingi kretiin astus talle riietusruumis uisuga sõrmede peale. Pff, juba pelgalt sellest mõttest hakkavad sõrmed valutama. Marie võttis algul jääle minnes selle totaka toetusraami kaasa, kuid nähes, kuidas mina väriseva jala, totaka asendi ja "käsi haarab kohe piirdest" olekuga trotslikult edasi üritasin liikuda, viis selle ära. Sai, muide, päris hästi hakkama. Kukkumiste list sai küll parajalt pikk aga areng on ehe. Kui nüüd suudaks majanduslikult käia üle nädala ühel puhkepäeval uisutamas, saaks meie mõlema tasakaalutunnetus hüppelise arengu osaliseks.

Siis ma hakkasin lapsele väga ebapedagoogiliselt õpetama nippe, mille abil saada pinginaabri kõrval saada oma tahtmine ning jääda suhteliselt poliitiliseks. Nujah, mind lihtsalt tüütasid ühel hetkel ära jutud stiilis "ta tahab minuga tunni ajal juttu ajada just siis, kui ma üritan kuulata", "tal vist ei olegi kustukummi olemas, iga päev laenab minult" või joonlauda või harilikku või kuidas sattusid punase värvi triibud valge värvi topsi... Noh, eks ma siis juhendasin, et pane pinalisse see harilik, millel on otsa spets kustukas ostetud - sa ei saa ju anda, kui sa ise parajasti kirjutad. Ja kes keelab "kogemata" keset tundi röögatada "Jää vait!". Ehk teisisõnu: on fakt, et kõik kõigiga läbi ei saa aga see ei tähenda, et tuleks lasta endale pähe istuda. Ja kui inimene, kellest sa eriti ei pea, ütlebki midagi sitasti, siis keda see häirib? Elagu eraldi ja absoluutselt sõnagi vahetamata kumbki oma pingipoolel kooliaasta lõpuni ja sügisel hakkab see pinginaabri ralli uuesti (mina istusin alates kolmandast klassist valdavalt üksi - parim lahend üldse!)

Lastest ja koolist võiks vist lõputult kirjutada. Kuni koolini on nad sinu lapsed. Koolis saavad nad ootamatult inimesteks, keda ümbritsevad haiged reeglid koos kohati totakate inimeste ja kindlasti haige propagandaga (ma igaks juhuks ei hakka hetkel lahkama "kooli maine" ja ego küsimusi, sest sellisel juhul läheks ma juba liiga endast välja).

Kogu meedia räägib pidevalt, kuidas lapsevanemad ei hooli oma lastest ning probleemid algavad sealt, kus kool küll tahab lapsevanemaga dialoogi aga lapsevanemad ajavad sõrad vastu. Enamik neid, kel oma lastega seoses on olnud kokkupuuted kooliga, millegi pärast irvitavad hüsteeriliselt selle väite peale. Valdavalt seab kool reeglid, mille alusel suheldakse ning üldjuhul need ei kattu pea üheski punktis tavalise tööinimese argirutiiniga.

Mis peaks sinu meelest olema kunstiõpetuse eesmärk algklassides? Minu ülimalt naiivne ja lapsik lähenemine sellele küsimusele andis vastuseks: loovuse arendamine, enesetunde ja mitteverbaalse eneseväljendusoskuse parandamine ning sellele lisaks ka käelisele osavusele, vaatlemisoskusele ja tehnikale. Peamine peaks olema siiski idee arendus loovalt, mõtlemisvõime ning alles sinna järgi tehniline teostus... Ideaalis peaks olema tegemist tunniga, mil mitte ükski laps ei tunne end halvasti ning lausekatked stiilis "ma ei oska joonistada" peaksid lapse ellu saabuma alles millalgi hiljem (ja soovitavalt - mitte kunagi).

Jõudes nüüd ringiga tagasi selle juurde, kuidas kodu ei taha kooliga koostööd teha. Sügisel, kui mu tütar teatas, et ta ei oska joonistada, uurisin kunstiõpetuse õpetajalt, milles asi. Tagasisideks sain, et plika vahib aknast välja ega alusta koheselt tööga ning siis jääb ajahätta. Uurisin tasahilju ja viisakalt, et kas siis on ehk ajad, mil aeglasemad (ja kõik, kes te mu tütart tunnete, teate pagana hästi, et ta on kõike muud aga mitte aeglane ega hajameelne) saavad oma töid lõpetada, kuid selles küsimuses oli vaikus - teine klass peab suutma alustada joonistamist kohe (mõtlemine ja loovus on ebaolulised) ning lõpetama paberi (A3) katmise värviga 45 minuti jooksul. Puhisesin omaette teema idiootsuse pihta. Ma ei mõista situatsiooni, kus mõtlematu plönn on hinnatum läbimõeldud konteptsioonist (Marie tööd on alati kerge kiiksuga teema suhtes). Ma ei suuda aru saada, miks peab lapse loovuse pressima nii kitsastesse piiridesse. No olgu tund aega pildile aga olgu siis ka aeg, mil lapsed saavad oma pilte lõpetada nii, et teema üle mõtisklemine, seostatud mõtete tulv ning korra ja visiooni tekitamine ajus poleks karistatav halva hindega. Kuid noh, kord on kord...

Me oleme meeletult joonistanud ja maalinud kodus sellest ajast saati. Olen Mariele vihjanud, millistest hetkedest võiks õpetajale "aknast välja vahtimise" mulje jääda (mina tean, mis pidi ta mõte jookseb aga õpetaja ei pruugi...).

Terve veerandi oli elu peaaegu lill. Ühe pildi taga oli isegi kahesõnaline märge, miks pildi hinne neli oli (kuigi see peaks olema iga üksiku pildi juures). Ja siis, jaanuari algul tuli ta ühe pildiga koju: emme, ütle, kas see pilt on kole? Mis ma valesti tegin, et see 4 oli? Tegemist oli pildiga, mille tegemist ta ise fännas. Muidugi olin ma parasjagu mökk-mökk. Pildi taga kommentaar puudus ning e-kool andis lakooniliselt teemanimetuse ning hinde...

Neljapäeval saabus koolist tüdtuk, kes tõsiselt säras ja õitses. Rääkis, et tal läks joonistamises jube hästi. Neil oli suusatamise teema ning ta üritas teha Laululava juures oleva "sisemise ringi" ning enda sinna peale suusatama ja veel ühe suusaklubi dressides poisi... Ta kirjeldas oma pilti tubli tunni ning sellise õhina ja innuga, et sa tead: see pilt on hingega tehtud (kuigi ma pilti ennast pole näinud). Ja ta rääkis, et paljud klassist olid arvanud, et tema pilt on kõige ilusam... Oma jutu lõpetas kerge õhkamisega: emme, ma vist ikkagi oskan joonistada natuke...

Täna e-kooli vaadates ilutses seal lakooniliselt: suusatajad - õlipastell; 4

Minul ei ole südant talle seda hinnet teatavaks teha. Kui õpetajapoolne kommentaar tavapäraselt lakooniliseks jääb, siis on peagi näha argliku tõusu asemel valusat kukkumist. Ma lihtsalt ei mõista miks peab lapsed nii noorelt joonistamise juurest eemale peletama...