Wednesday, May 23, 2007

Oi jah. Pole seitse aastat (loe: kaks nädalat) siia midagi kirjutanud. Arvate, et polegi midagi juhtunud? Hehhee, on küll. Pigem on juhtumisi olnud nii palju, et nende kokkuarvamine, läbimõtlemine on olnud nii ajamahukad, et kirja panemiseks pole aegagi olnud.

Esimese asjana, jah, olid segapaarikad. Ma kohe ei teadnud, mismoodi peaks kirja panema. Ühest küljest suutsin ma tõeliselt hästi kanda rolli "väljamängu keenjusena". Just kaa ja jotiga. Teisalt sai mõni asi ehk isegi üsna normaalselt ning kokkuvõtteks ütleb koht ja tulemus kõik enda eest. Esmaspäeval ma vaid naeratasin, sest kohati oli jube piinlik ja kohati oli hullumeelselt naljakas.

Põnevat? Noh, esiteks oli omamoodi katsumus Tallinnas orienteerumine. Jumal tänatud, et Kaldamäed mind autoga õe ukse ette sõidutasid (nii ei saanud ma kohe reedel kaduma minna). Laupäeva hommikul viis õeraas mind kättpidi õigeks ajaks õigesse kohta. Ta ju teab, et ma paras topograafiline idioot olen, mis parata. Aga edasi sain ma hoolsa õppurina juba ise need vahed läbitud ning pühapäeval suutsin end kirjelduste abil rongi pealegi lohistada. Teisalt tuleb ju tõdeda, et ma pole kunagi sellist mahtu mänginud ühe nädalavahetusega (bbo ei tule arvesse ja sealgi on tegelikult vast kord või paar nädalavahetusega selline jaotuste hulk mängitud ajalisest faktorist ma parem ei räägigi). Vahest suudab see asjaolu lahti selgitada minu totaalse lagunemise mingite jaotuste juures pühapäeva hommikul (no vähemalt minu enese silmis omab teatavat tähtsust). Aga lahe oli. Hoolimata kõigest või siis just nimelt tänu kõigele.

Kui ma pühapäeva pärastlõunal oma tütrega kokku sain, siis ta muidugi kohe uuris, et kuidas mul läks ning kas ma medali sain. "Näähh, see pole aus!" kõlas kommentaar pärast minu selgitusi möödunu kohta. Kaks sekundit mossitas ning siis uuris: "kas Lauri ja Maarja said medali?" - "Ei" - "Väga hea." - "Miks?" - "Neil on juba niigi nii palju medaleid aga sinul on ainult üks."

Samal ajal jooksis Tartus pattoni, mille teine voor oli vahetult järgmisel päeval. Ilus tulemus oli meil selles teises voorus. Minu jaoks läks see esmaspäev veel sama nädalavahetuse pinge alla. No jah, vahepeal sai päevake tööl käidud ning mõeldud, et huvitav, millal ma end välja magada saan lõpuks... (?) Ja teisipäeva hommikul vaatasin ma täiesti tühjade silmadega üle kassa ning tõdesin haigutades, et näe, pingelangus jõudis kohale. Magasin mingi paarkümmend minutit selle tabureti otsas, mis mu kassa juures on ning töötasin edasi.

Magamise osas olen ma küll täiesti uue taseme saavutanud. Kujutage nüüd ette ühte baaripuki moodi puust taburetti, Pnge mind sinna istuma, käed rinnale risti ning mõelge, mismoodi ma seal magan! Paar korda olen juba praktiseerinud ning alla pole veel kordagi kukkunud! Paaril korral olen kinnisilmi tööle läinud. Vahetult enne suuremaid ristmikke teed vaistlikult silmad lahti ning imestad, kuidas ma küll nii kaugele juba jõudnud olen... Selle kõrval tundub linnaliinibussis seistes tukastamine lausa lapsemäng, sest seal hoiad end ju ühe käega püsti! (ja mina arvasin toona, et see mingi saavutus on...)

Pattoni tulemus? Nojah, see annab taas kord vihje, kuivõrd ikka tulemus ületab igasuguseid muid faktoreid. Muidugi on mul hea meel! Loogiš. Sõltumata sellest, et ma finaali ise ei mänginud.

Bridži koha pealt veel nii palju, et täna jäime Indrekuga läbi interneti vestlema neil teemadel ning siis ma järsku avastasin, et tegelikult olen ma ikka hull optimist. Hoolimata sellest, et minu pessimism kaugele paistab. Kui veidi pikemalt mõtlema jääda, siis kogu minu pessimism peegeldub vaid hirmus, et äkki teised ei jaga minu optimismi...

Tuesday, May 8, 2007

Ma olen viimased 24h mõelnud, et peaks midagi kirjutama. Ikka ja jälle trehvab niipidi, et esmaspäevane klubi suudab mind piisavalt palju loksutada, et siis on vajadus üht-teist ka teisega jagada. Tegelikult on neid jagamise sooviga kohti määratult rohkem. Tahaks rääkida. Lihtsalt istuda ja lobiseda. Aga paraku on läinud niipidi, et mu parimad sõbradki räägivad, et nad blogist loevad, millega ma tegelen. Kokkusaamiseks puuduvad võimalused. Eks ma siis üritan vastukaaluks nendegi blogisid lugeda. (Õnneks pole neist keegi minu tüüpi grafomaan.)

Täiesti teemaväline. Vabavooru ajal, eile, istusin Ülikooli Kohviku kolmanda korruse aknal ning mõnulesin. Vaade oli fantastiline! Aken just parajasti nii suur, et mul oli tõeliselt mõnus end sinna rulli keerata ja kirjutada. Soe kevadõhtu vaikselt uniseks muutuvas vanalinnas oli sedavõrd inšpireeriv, et käsi iseenesest kirjutama hakkas ja... ja siis oligi vabavoor läbi.

Ah, et mängust endast?Oeh, ma ei tea, ei oskagi nagu kuskilt alustada. Ühte asja võin siiski öelda: olgu õnnistatud need, kes viitsivad tahavad ja oskavad minusugustele seletada kõige elementaarsemaidki asju! Mõnes mõttes oleks muidugi veel parem, kui needsamad märkused oleks kirjalikult olemas, et saaks hiljem üle vaadata ja meelde tuletada ning seeläbi mõelda, et järgmine kord ma enam nii ei tee lauas.

Ega ma ju midagi erilist korda saatnudki. Noh, nagu ikka, kohati on piinlik ja kohati olen tige ja mine tea, vahest tuli mõni asi ka täitsa normaalselt välja. No jah, niipalju vaid, et mingil hetkel tuli peavalu. Istusime Kati ja Vallo vastas ning ühel hetkel ma enam lihtsalt ei näinud oma kaarte. Kiirelt sai valuvaigisteid neelatud ning sain seekord õigel hetkel jaole. Nüüd peaks järgnevad 6..8 nädalat jälle rahulik olema. Aga teate, hoolimata sellest, et mul veits kahju on oma idiootsuse pärast, ei viitsi ma isegi viriseda selle üle. Mis seals ikka, tuleb rahulikult läbi mõelda ja vaikselt oma sammuga edasi minna. Eks need targad inimesed ju ka teadsid, et nad ühe blondiini endale võistkonda võtsid.

Veel eilsest, vana ja samas uus teema. Veel enne mängu algust tekkis mul tahtmine küsida: kas mulle on "lits" otsaette kirjutatud? Vaat seekord ma ei teagi, kes see tegelane oli. Saal oli veel peaaegu rahvast tühi, toetasin end vastu radikat ja siis keegi vend lihtsalt tuli ja toetas end vastu sama radikat just niimoodi, et tihedalt külg vastu mind. Hüppasin veidi eemale ning tegin näo nagu poleks märganudki. Muidugi märkasin ja ausalt öeldes ajab see papide selline käitumine juba nutma. Pärast, õhtu edenedes pani sama tüüp veel paar nilbet kommentaari ka maha. Ma ei taha, ei taha, ei taha! Ma tahan rahulikult kaarte mängida (loodetavasti üha pisemate vigadega). Ma tahan nautida seda õhtut kodust väljas, meeldiva tegevuse juures. Ja ma ei saa! Ei saa, sest ikka leidub mõni f... nilbik, kes leiab, et näe, noorele lihale tulebki külje alla pugeda. Ok, ma saan aru, et ma veits hell olen mingite teemade pealt aga ikkagi! Palun öelge mulle, mida ma tegema peaksin, et see jama lõppeks? Mida ma teha saan, et kõik papid end viisakuse piirides ülal peaks minu juuresolekul? Ma saan aru, kui kohtad tänaval kedagi säravalt kaunist, siis hetkeks jääb silm peale puhkama. Isegi vaatan vahel kedagi pikemalt. Samas, esiteks pole ma päevagi oma elus säravalt kaunis olnud ja teisalt ei pea ühe puhkava pilgu pärast veel inimest ahistama hakkama... No jah, oli, mis oli. Loodame, et tuleval nädalal ei teki selliseid nõmedaid seiku ja edaspidi ka mitte. Lähen pesen nüüd näo puhtaks, äkki siis kustub ka see nimi sealt.

Wednesday, May 2, 2007

Üks tuttav tütarlaps ütles alles hiljuti, et tal on tunne nagu elaks ta enese kõrval. Tunne justkui see, mida ta ise sööb, ei loeks mitte vähimatki, vaid kaalugi kiigutab teadmine ja lugemine, mida teised teevad.

Hullumeelselt mõtlemapanev lause. Mitte ainult söögi koha pealt vaid igate pidi: ma kipun viimasel ajal elama iseenda kõrval mitte sees. Mul on töö, bridge, remont, ja kõik muu, mis seondub majapidamisega. Lisaks veel viimast kevadet lasteaias olev laps, kelle üritustekava on pea sama tihe kui mul. Nii ma siis avastasin, et rõdule suitsetama minnes on vast ainsad viieminutilised hetked, mil ma mõttel vabalt uidata lasen. Ma "nagu elan", suhtlen ja samas ei ava end, liigun ja kogun emotsioone, mida isegi siia ei kirjuta, sest kuidagi pole aega olnud.

Just selline elu, mida elavad täiskasvanud. Just selline nagu ma eluaeg olen põlanud ning mida ma tänagi heaks ei kiida. Tuleb taas eneses leida see julgus ja jõud, et naeratada läbi vihma ning nutta kui hingel on valus. Avastada eneses tee väljapoole. Aga eks neid uinakuid tee me kõik aegajalt. Olen isegi teinud. Peamine on mitte langeda koomasse, leida end õigeaegselt ja siis hellalt ja veidi vallatult sellest tühjusest välja raputada. Puhkan veidi ja hüppan siis peagi taas koos oma tütrega just keset kõige hurmavamat porilompi, et vesi lendab ning porine vesi kiljuma meelitab, just sellesse lompi, milles elab tol hetkel päike!

Läinud reedel, kõigi nende jaburate ja ebameeldivate sündmuste taustal, mis toimunud on, jäin ma mõtisklema keele ja kultuuri, maa ja ilma üle. Pikad mõtted, mida kõiki tahaks siia kribada ja teiega jagada. Natuke oli neis mõtetes Kivirähu Ussisõnu, natuke Lennart Mere Hõbevalgemat, veidi Tolkieni fantaasiat ja maailmasära ning mine tea, ehk veidi mind ennastki. Kunagi ma võibolla ka kirjutan toonase mõttekäigu, kui aeg veidi vabamaks muutub või nohu oma liigse väsimusega taandub. Tont teab, äkki ma siis ei mäletagi enam seda mõttekäiku, mida ma nii väga kord kirjutada tahtsin, võibolla ta ammendab end minu jaoks enne kui tekib piisavalt vaba hetk (enne reede õhtut seda niiehknaa ei teki ja tont teab, kas siiski).

Ah jaa! Tahtsin lisada, et tegelikult ma tean, et aja puudusele rõhumine viitab pigemini laiskusele ja oskamatusele, viitsimatusele oma päeva korralikult planeerida. Kribasin selle teksti siia eile õhtul välja ja näe - läkski ilusamaks (kui tõbi ka ära läheks, oleks juba suisa vahva!)
Oatsin täna üle aastate taas venekeelse ajalehe. Hoolimata tõsiasjast, et minuvanused hakkasid elementaareid sõnu õppima juba lasteaias, tegi vahepealne laulev revolutsioon ja isiklik laiskus ikkagi oma töö ning keskkooli lõpus tuli tõdeda: 12 aastat õppimist ja vaevu saan tänaval aru, kui minult kella või teed küsitakse. Sinna otsa veel kümmekond aastat eestikeelses keskkonnas ja tulemus on ümmargune null. Hea küll, vahepeal on ikka suheldud ka vene keelekeskkonnast tulnud inimestega, kuid enamasti on siis ikkagi niipidi läinud, et nemad on sügavalt huvitatud oma eesti keele arendamisest ja minu tagasihoidlik soov taas Puškinit originaalis lugeda on jäänud tagaplaanile.

Kujutage mind nüüd ette, siin, arvuti taga istumas ja aegajalt (loe: pidevalt) interneti sõnastikku sõnu toksides ning sedaviisi ajalehte lugemas. Ikka igas lauses on vähemasti sõna kui mitte kaks, kolm, neli, mida tuleb vaadata, sest endal pole õrna aimu ja selle konkreetse sõnata jääks mõte poolikuks.

Kunagi sai poeesiat loetud originaalis! Isegi tõlkinud olen mingitel perioodidel vene keelest luuletusi. Ohh mind, olen ju endiselt vene luule üks suur austaja. Sealt jookseb kõige selgemini välja selle rahvuse temperament, see hingestatus ja voolavus, jõud ja melanhoolia ühe sõna sisse kirjutatuna.

Idee kui selline - niiviisi õppima hakata - on mul juba aastaid. Aegajalt olen ka hakanud, kuid aega ja viitsimist pole jagunud. Miks siis just nüüd? Lugesin eile taas Jevgeni Oneginit ja tundsin, kuidas ma ihkaks seda lugeda kord originaalis. Pealegi on viimaste päevade uudised ühte, teist ja kolmandat pidi nähtud, kuuldud, loetud ja see teemas sees olemine teeb esialgse mõistmise kõvasti lihtsamaks. Jõudu mulle!
Viimasel ajal kipub eriti sedapidi minemal, et nädalakese vaikin ja siis paiskan ööpäeva jooksul mitu postitust korraga. Sel nädalal läheb vist sama rada. Oeh, ma kohe ei teagi millest alustada...

Esmaspäeval veeresin klubi poole ja mõtlesin, kuidas mõni pisiasi võib ikka niimoodi hinge süüa. Läinud esmaspäeval lonkisin parajasti ülikooli kohviku poole. Lonkisin, sest mingi pidur tekkis läinud esmaspäeval. Mõtlesin, kuidas ma ei viitsi mõne inimesega ühte ruumi astuda (täiesti uskumatu aga lõpuks ei pidanudki). Läinud esmaspäevane üritus suutis mul kruvi sedavõrd üle keerata, et kolmapäeval häiris juba seegi, kui tere öeldi.

Aga see selleks. Lonkisin siis esmaspäeval üle raekojaplatsi ning parajasti oli saabumas sinna meie organiseerunud tudengite rongkäik. Kuna see on üks tudengipäevade üritus, mida ma iial näinud polnud ja kiiret veel ka otseselt ei olnud, siis peatusin vaatama. Ja siis neid tuli ja tuli ja tuli... Ma polnud iial arvanud, et neid nii palju on!! Ja siis ma seisin seal, peas kumisemas võrdlused tõelisest eestlasest, natuke vaimusilmas meenutamas paari head multikat ("Isekas hiiglane" ja "Ei lind ega loom" tulevad kohe meelde) ning kõige selle üle vaat, et isegi uhke. Olen siiani hämmingus: mis neid tõmbab korpidesse? Miks peaks üks inimene vabatahtlikult kohustusi juurde korjama? Ma ei viitsiks iial veel rohkem inimestega suhelda kui ma seda praegu teen. Nüüdki tahaks vahel vaikuses lakke vahtida ja väita, et mind pole siin. Ma ei viitsiks iial võtta mingeid lisakohustusi (no ok, vahel ikka teen nii mõnegi asja täitsa vabatahtlikult). Igasuguste reeglitele allutamise, koosarvamiste ja kompromisside suhtes olen ma veel eriliselt skeptiline. Kui tuleb tahtmine sõpradega õllet tinistada, siis kutsutakse sõbrad ja...

Ühtlasi tegin klubis avastuse, et segase tervislikuseisundiga mängima minek mõjub egole laastavalt. Ma ei teagi miks. Ei olnud ma ju rohkem põrsas kui tavaliselt aga ju siis see vastikus, mis kaasneb nohuga loob juba piisava põhja negatiivse korjamiseks ja positiivse eiramiseks. Siis mulle kohe meenus (st. juba mängimise ajal), et viimati kui ma nohutasin, käisid sarnased emotsioonid ja sealt peale muutus elu lihtsalt lõbusaks jälle.