Pooleldi magamata öödele järgnevad pooleldi magavad hommikud. Pooleldi! Pooleldi inimene, mõtlen ma vaikselt rideid selga pannes. Pooleldi ema, ajades last koolivaheajal varahommikul üles, kuid mitte süüa tehes. Ehk leiab isegi, mõmiseb magav rakuke minus. Pooleldi naine, naeratan ma peegli ees kõrvarõngaid valides. Või pooleldi puu?

Hmm, olla puu, heliseb minu puiselt ebatöötavas ajus. Riidepuu? Igav! Siis peaks ju end sättima ja sättima, sest tema vaeseke kannab kaasas kohustust hoida oma hoolealused korras ja sirgelt. Mulle aga meeldib lösutada. Jõulupuu? Okkaline ma ju oskan olla, miks siis ka mitte? Imetlen peegli ees kõrvarõngaid, kuid rapputan pead – ei, sel moel hoida klaasi, mis sinule on usaldatud! Sel moel särada ja sädeleda! Phähh! Hea, et ma kõrvarõngadki leidsin. Ripsmetušš mul ju kunagi ole, kuid millal? Midagi ole veel, kuid milleks?

Midagi ehedamat, hüüab hing sees, midagi loomulikumat. Mõni kasvav lehtpuu ehk pargis? Anda varju mängivatele lastele. Ja kaitsta kõiki neid tuhandeid sääski? Pärast seda, kui ma pool ööd seda ainumast oma toas taga ajasin? Ei!

Ja siiski olla puu. Olla sama puine kui pooleldi magav hommik. Olla sama puine kui pooleldi vaikiv suu. Olla puu. Olla puuvai soo servas ning naeratada õnnelikult, kui leidub keegi, kes kunagi loeb viita mu kukilt ja leiab tee. Olla pehkiv ja kuluv viidaga vai kuskil, kuhu teised ei satu, kus teised ei käi. Ja siiski olla oluline. Sellele ühele või kahele või minu poolest kasvõi bussi- ja rongitäiele, kes kord vajavad viita. Teetähis, kuid mitte teel. Suunamärk, kuid mitte käsk. Ei ilus, ei uhke, ei ülemäära tähtsustatud, ja siiski oluline. Olgu või iseenda jaoks.