Khmmm...!

Njah, tänasest siis algasid mu sünnipäevapidustused ametlikumalt. Panin selle nimel selga seeliku ja tatsasin koos koogiga tööle. Tõsi, homme on parem päev, kuid homse õhtu veedan ma koos lapsega kodus (ja mine tea, ehk leidub keegi, kes tahab läbi astuda) ja seega leppigu töökaaslased vale päevaga.

Igatahes jõudsin kogu tavaariga (kook ja paar lauamängu) tööle ning viimasel hetkel enne uksest sisenemist otsustas tuul, et seelik võib ju tegelikult kuklas ka elada. Kulus hea mitu hetke enne kui ma suutsin ta sealt uuesti maa poole tuua. Mõtlesin siis kiirelt läbi oma aluspesu ja muigasin laia suuga: tuule abiga olin ma just näidanud poolele maailmale oma persega, et mina armastan neid ka.

Õnneks ei olnud selle maailma poole peal tol hetkel silmi, mis vaadanud oleks.

Kahjuks ei olnud see viimane kord tänases päevas maailmale arvamust avaldada

Ja samas olen ma juba nii vana küll, et arvamust omada ja oma arvamust avaldada...

Kunagi, aastate eest (vist 9 aastat tagasi) tuli mu sünnipäev umbes sama veidralt. Nädal varem paistetasid üles mu mandlid ja haarasid endale mädaplekid, kuid perearstile (asendusarstile) sain aja alles üheksandaks. Hei, loomulikult oli saialill selleks ajaks juba kõik korda teinud ning arst tegi mulle selgeks, et ma olen simulant, kes ta väärtuslikku aega raiskas. Tagasiteel sai silla peal seelikut maa poole toodud. Tol korral oli pealtvaatajaid ja muigeid ja kavalaid pilke ja... piinlik oli... aga naljakas ka... Ja kolm minutit hiljem kaeti mind ja minu pisikest seelikut ja paeltega toppi üle vastikult terava rahega... Mulle meeldis too sünnipäev. Koju jõudes tulid veel torumehed, kellele ma värskelt ahjust tulnud lihapirukaid pakkusin ja siis tulid külalised ja... Kõik oli nii nagu peab: elevust, särtsu, äikest ja tuult...