Remont, remont, remont! Appi kui mõnus. Laupäeva õhtul sai vennase elamine viimaks ometi korda. Pühapäevahommikul, pärast esimesi mõnusaid kahekesi pannkooke arutasime piigaga paar minutit ning siis asju kandma. Kaks suurt tööd on remondi juures. Esimene neist on toa tühjaks kandmine, mille käigus esiteks tuleb leida ruum kõikidele asjadele, tunne, et miski ei mahu kuskile ja huvitav kus me ise nüüd elame? Pakkimise käigus oleks ütlemata normaalne ka selekteerida välja see pool konteineritäit prügi, mis minema visatakse. Oeh, see on keeruline. Teine keeruline koht on remondi lõpetamine. Aeg, mil tuleks kõik need kastid jälle lahti pakkida ja siis ilusat elu nautima hakata. Kastides on raudselt veel sellist kola, mida otseselt ära visata ei raatsi, kuid millega pole suurt midagi peale hakata ega neid asju kuhugi panna. Õnneks on esimene tehtud ja teine veel kaugel.

Esmalt oli muhe unistamise periood. Küsimused, millist tuba ma tahaksin, mis värvide ja tapeetidega. Edasi juba tehnilised pisiasjad. Mõelda mõnuga mida ja kuidas teha. Mõtlemise käigus kohandada ideid ning arendada sealt jälle edasi midagi.. Mmm. Noh, ega ma ju tegelikult tahagi seal suurt miskit erilist teha. Vajadus oli värske värvi ja terve tapeedi järele. Tapeeti ostsin kuus rulli - igaüks erinev. Kolm roosades, kolm helesinistes toonides. Ei pane paanhaaval triibulist, hoopis ruuthaaval tuleb ta seina. Erinevatesse toanurkadesse jääb domineerima erinev toon - õppimise ja magamise juurde valdavalt sinine, mängunurk roosakam... Suure riidekapi ühe ukse tahaks üle teha rauapuruvärviga, et saaks magnetitega asju hoida... Oh, miljon mõtet ja uniststust...

Nüüd siis tegutsemise hetk. Huvitav, seda boilerit mulle meeldis paigaldada. No ikka hullult meeldis - istud omaette, mõtiskled mille iganes üle ja möödaminnes kruvid midagi. Remondiga on sama teema. Ühest küljest saad midagi asjalikku ja käegakatsutavat teha, kuid samas on mul meeldiv oma ruum, milles mõnusalt mõtiskleda ja unistada. Segamatu rahu.

Pole vahepeal nädalakese jagu kirjutanud ja nüüd siis on nii palju, millest rääkida. Eile algasid (ja homme õnneks lõpevad) individuaalsed meistrikad. Mõtlesin, et hähh, läehen ka mängima. Mingis mõttes olid ju reaktsioonid aimatavad ning nende papide nägudelt ka selgesti loetavad. Esiteks olen ma suhteliselt algaja oma mõnusate kalastamistega aga, mis peamine - naine (!) ja see tähendab, et ega ma peagi oskama mõelda või kaarte mängida.

Alati, kui mõni heldinud pilk teemal x-kromosoom minuni jõuab, tekib vastupandamatu trots. Oeh, no mina võin ju loll olla, aga ma ei saa ometi nõustuda, et naised üldisemalt on rumalamad meestest. No ei saa leppida, laske või maha! Ise tahaks kunagi tulevikus jõuda sinna, kuhu mõistus piirid ette seab. See punkt on veel kaugel, kuid piisava töö ja vaevaga võiks ju jõuda kaugemale ja veel kaugemale ning põhjuseks või eesmärgiks pole midagi enamat mingist eneseteostuslikust rõõmust iga sammu üle, mille juures avastad, et näe, nüüd sai jälle midagi paremini tehtud kui tavaliselt. Hoomata seda jõudu, kui mõistad, et võrreldes mõne aja tagusega on toimunud taas hüpe kõrgemale. Samas on mul hea meel, et nad meist, naistest, nii mõtlevad. Päris mitmel korral on mulle väljamängijana seeläbi eeliseid antud, tuldud mütsiga lööma ja meie paneme piraka protsendi taskusse. Las nad siis mõtlevad.

Individuaali formaat on täpselt selline, et sama hästi oleks võinud võtta täringud ning nende abil võitja loosida. No ei ole mitte mingisugust loogikat! Minna oli esimeste seas ja Andres viimaste hulgas? Aga jah, mida sa ikka tahad ühest juhuslikut jaotusest. Jõuad partnerile tere öelda, naeratada tema heldinud pilgu peale, et oi kui tubli tütarlaps, selle jaotuse võib küll korstnasse kirjutada, aga ikkagi armas, et kohale tulin. Jaotuse lõpus jõuad veel partnerilt tabada pilgu, et mis hästi läks oli tema teene, mis sitasti, see minu süü ja... järgmine jaotus, järgmine partner, samad pilgud ja kommentaarid.

Eilses õhtus oli taas mõni esmaspäevane pärl, mille muhedast süüdimatusest veel mitu päeva naeratada. Seekord ei tahagi nagu sellest kirjutada. Hea küll, oli suhteliselt lahe hetk, kui mulle üle saali selge ja kõlava häälega hõigati, et ma peaksin vaatama, kui vingelt Raul välja mängib. Esimese hooga mõtlesin, et kas ma siis patserdasin või midagi. Meenus, et sama inimesega mängides olin mina hoopis lauas, mitte mängimas ning hiljem selgus, et tegelikult üritati mulle lihtsalt Rauli mehena ette sööta. Ehk siis teema "paneme Mairi mehele" on endiselt populaarne.

Hoopis ühest negatiivsest emotsioonist tahaks täna kirjutada. Ohh, seda keskeakriisi. Eile tundsin esimest korda, et ma ei taha seal olla. Mõttevälgatus, et asi pole seda väärt. Kujutate ette? Mina ja mõtlen, et vahest oleks parem, kui ma poleks mängima tulnudki!? Aga saalis istub papi, kes konkreetselt poeb väga rõvedal moel külje alla. Alguses (st. mõned kuud tagasi) olin ma suht kindel, et tegemist on lihtsalt tüütu kriisitseva papiga ja selle elan ma rahumeeli üle. Siis mingil hetkel küsis juba Lauri mu käest, et kas mind üritatakse segapaarideks ära seebata. Vastasin, et mul pole õrna aimu, et ma arvasin lihtsalt, et tüüp oma ea ja mõistuse (bridžimänguoskus ei tee veel idioodist inimest) koha pealt liiga heal arvamusel ja tundus naeratavat pea igale nooremale tütarlapsele saalis. No, eks ta selle segapaaride küsimuse juurde ka ikka jõudis aga hea mitu nädalat hilje. "Inimesed on nii etteaimatavad" arvas Lauri. Njaah, miks ma siis ikkagi vastu hambaid sain? Tegelt minuni jõudis ikka veel igasuguseid signaale. No see kerge käe ümberpanek kunagi ja siis eelmisel nädalal sõitsime sama autoga koju ja kommentaar juhile, et sõidame Nuia ja... Ja eile oli puhas põrgu.

Ma ei tea, kas määravaks sai asjaolu, et eile oli lihtsalt piisavalt vähem inimesi kohal ning suhtlemise eest põgenemine keerulisem või oli puudu mingi kildkond, kelle juuresolekul ta nii väga ei plõksi (selline inimhulk on täitsa olemas, vähemasti nii palju kui mina märganud olen). Igatahes oli neid märkusi ja kommentaare pagana palju ja ühe enam ja enam kindla suunitlusega. Oi seda vaimustus, kui me paaris mängides vastased alt võtsime (eeldas minult ainult ässa peetamist ühe tiiru ning singel emandale tihi kinkimist). Ikka "meie" ja "meie" ja küll ma olen ikka ilus ja "tema kevadtüdruk" ja et ma ikka neid ära ootaks, et nad viskavad mu jälle koju ja vaata, et kommentaar, et võiks ju tüdrukuga ühe dringigi võtta...

Homme? Homme on seal veel vähem raffast. Seda meeldivat seltskonda pole endiselt. Tulemata jätavad ka osa noori, kellele ma eile tugevalt toetusin (ntx. Andres ja Indrek, kes olid tõelised päästeinglid kohati). Laiemas plaanis? No jah, kaks varianti, kas ma väldin inimest iga hinnaga või veel parem, suudan oma sõdimisi mittehindavast sisemusest leida selle jõu, et inimene kindlast ka brutaalselt paika panna. Siis on mul hea võimalus saada endale indiaaninimi Tüdruk Kes Virutas Ilale Piki Hambaid - minu arvates täitsa aus ja isegi armas nimi (igatahes parem tänasest Tüdruk Kes Patserdab Lauas Kaugelt Liiga Palju).

Nojah, saagu, mis saab. Lahendi ma leian ja mingi pisikese pervo pärast ma nüüd küll ühestki jaotusest loobuma ei hakka. Täna on veits vastik tunne sees. Teate selline, et läheks duši alla, äkki saan puhtamaks. Ja, mida ma siis niiväga teinud olen, et sellist suhtumist teenida... Mind pole juba aastaid keegi ahistada julgenud. Eriti nõme on muidugi asjaolu, et tegelikult pole ju midagi juhtunud ja midagi liigarõvedat pole ka öeldud, kõik balansseerib sellise lubamatu piiri peal. Liiga palju piiriäärseid situatsioone ja paraku tuul puhub üle serva ikkagi. Duši alla! Ma ei tea, millest siin selline reaktsioon. Mingi soov end puhtaks pesta, uskuda, et ma pole millegagi valesid signaale saatnud ja unustada, et selliseid inimesi leidub. Njah... no vaatame, mida homme toob - kas ma nutan või lähen vihast lõhki... või pole midagi ning õlgu kehitades mõtlen, et äkki oli esmaspäevalgi vaid minu meeleolu see, mis tavalise Ila ahistavaks mõtles.

Ma olen alati öelnud, et suitsetamisest loobumine oleks kõvasti lihtsam, kui ei oleks neid muhedaid suitsunurga teemasid. Vaikselt hakkab tunduma, et Tartu Bridžiklubi on endale uue hobi leidnud: paneme Mairi mehele. Absoluutselt iga nädal leidub vähemasti kolm tegelast, kes ikka uurivad, et kas ma ikka veel pole meest leidnud? Ei ole jah. Krt, head mehed ei kasva puu otsas ja igale ka ei lähe. Punkt.

Sel nädalal siis võeti taas juhtimine minult üle. Hakati uurima nooremate klubiliikmete vanust ja perekonnaseisu, vanemate liikmete poegade kohta sama. Moodustame nimekirja neist, kes bridži mängivad, kellel hea palk on ja kes saavad suurema päranduse... Oi, mul oli lõbus! Paraku on sellistel aktsioonidel minu jaoks täpselt vastupidine mõju. Viskan pea kuklasse ning saadan kõik kukele. Pigem hakkab see kustutama nimesid kui lisab juurde. Tõsi, pakutavad nimed olid juba enamik varasematel aegadel ühel või teisel põhjusel kustutatud ja neid poegasid, keda ma klubis kohanud pole... No neist ma lihtsalt ei tea midagi. Ok, nad ei mängi bridži (vähemalt mitte liiga aktiivselt) - seda tean.

Teine suur itsitamise koht sellest esmaspäevast. Küsiti mu vanust - vastasin ja lisasin juurde, et sügisel saadan tütre kooli... Keegi siis ütles, et näe, tal tütar 25 aga lapsi ei paista veel kuskilt. Ja siis läks lahti! Tüübid vanuses 45...60 arutasid, et siis peab ikka küll juba midagi viga olema, kui 25 ja ikka veel lapsi pole. Mind ümbritsesid lapsed vanameeste nahas. Nii siiras ja naiivne oli see nägemus tänase noore maailmast, et ma lihtsalt kuulasin ja muigasin ning panin kõrva taha. Jätsin endale mõtlemiseks selle kasvukeskondade erinevuse ja maailmavaadete muutumise ajas. Nende jaoks oli vaat, et ebamoraalne olla 25 ja ikka lasteta.

Oeh, nad on nii armsad! Järgmise sammuna peaks nüüd veel mängima ka õppima.

Eile tegime oma näidendit, Õpetajate Seminaris. Appi, kui lahe oli Marie'd jälgida. Esimene lahe seik tuli hommikul lasteaias. Minu tütar oli paar sentimeetrit pikem ning silmis selline võimas pilk. Mäletan seda pilku enese juures umbes algklassidest. Siis, kui mina läksin valge pluusiga kooli, et sealt koos õpetajaga siis kuhugi olümpiaadile või esinemisele suunduda. "Vaadake kõik! Mind valiti midagi tegema! Näete, see on üks nurk, milles ma olen enamikest veidi parem. Tõusen kuskil esile..."

Proovideni me loomulikult ei jõudnud seegi kord. Minul oli vaja veel eelmiselgi õhtul bridži mängida ning enne seda, pühapäeval, polnud Marie'l aega... Lõppkokkuvõtteks oligi hea, et me mingeid proove ei teinud. Oleksin ta äkki paanikasse ajanud. Seal oli ju hoopis teine lava ja rääkida tuli mikrofoni ning saalis istus paarsada lasteaednikku. Esimese hooga tabas piigat väike hirm ning mikriproovi ta teha ei tahtnud. Esiendes aga, hiljem, tabas ta siira mõnuga esimese sõna juures, kuidas teda on või ei ole saali kuulda, nihutas enda nina mikrisse ja nautis koos minuga. Esimest korda suuremal laval ning esimest korda mõnus rolli sisseelamine, esimest korda lava nautimine. Mängisime ja möllasime seal sellise entusiasmiga nagu ei iial varem.

Tulime sealt pärast, Marie hoidis käes kahte kollast tulpi ning oma suures vaimustuses ei märganudki, et ma lasin tal mingine 6km maha vantsida. Enamasti üle kolme kipub juba viginaks minema. Täna tuleb järgmine esinemine. Lasteaias aga vanematele siis seekord. Saab näha, kas eilne nautimine toob tänagi esinemisse selle muhedalt mõnusa mängulisuse.

Tuvastasin täna, et ma olen ikka jube rikutud inimene. Tabasin end mõttelt, et niimoodi ma ei tahagi rohkem lapsi.

Väiksena mõtlesin, et küll oleks vahva, kui minul tuleks viis last. Just viis! Gümnaasiumi lõpuks oli arv kahanenud neljani. Mõned aastad hiljem oma (tänaseks siis ex) abikaasaga tutvudes oli tore tõdeda, et när, me mõlemad tahame nelja last ning me mõlemad oleme mõtisklenud, et esimese tütre nimi võiks olla Marie. Nii ka sai. Kuna meil aga rohkem nimesid polnud lapsepõlvest kaasa võetud, mis omavahel nii hästi kattuksid, siis oligi aeg lahku minna, et leida keegi, kellega taas nime kooskõlastama hakata. Jah, siis jõudis minuni, et ega kolmel lapselgi viga oleks. Aega jääb üha vähemaks, kell tiksub armutult ning täna olen ma veel vaba kui tuul...

Kui mu tütar sündis, enneaegsena, veregrupikonfliktiga... Võitlesime ja rabelesime haiglas mitu nädalat. Õõvastav oli vaadata oma tütart läbi klaasseina, pisikeses päikeselises karbis, füsioloogiline lahus tilkumas ja käes, otsaees, kusiganes kanüül, mille mõõtmed olid suuremad sellest pisikesest rusikast, mille elu ta toetas ja kontrollida aitas. Esimesed päevad pääses ta oma puurist välja vaid tissitamise ajaks aga tissi ta ei võtnud! Oh seda ahastust ja lõppematuid pisaraid. Alates mingist hetkest: igal õhtul tuli ta oma klaasmajakesest välja, sest näidud olid paranenud, magas minu kaisus ning arstid lubasid, et kui hullemaks ei lähe, saame "homme" välja; igal hommikul, pärast vereproovi võtmist, tuli mureliku näoga arst või õde ja ütles, et asi on taas hullemaks läinud. Tagasi klaasmajakesse! Tagasi pisaratesse! Just see meeletu lootus õhtutest ja tappev ahastus hommikutest on mul meeles... See oli vajalik, see oli ühe pisikese inimesehakatise võitlus elu ja olemise nimel.

Eks iga ema saab oma lastest rääkida mõne loo, mille käigus süda tahtid valust rosinasuuruseks muutuda ning hing läbi silmade vesise olemise sai. Selles pole ju midagi harukordset. Pigem sidus see mind tütrekesega veelgi enam. Võimalus õppida veelgi enam austama elu ja naeratusi, väärtustada pisikese olemise mõõtmeid - uskuge mind, see ei mahu selle napi kolme kilo sisse.

Paar aastat hiljem tulid ilusamad seelikud ja teistmoodi pisarad. Minu kahe-ja-poolene piiga tuli kord minu juurde, kui ma voodi peal nuuksusin, pani mull oma pisikese pea selja peale, tegi pai ning lalises: "emme on minu kalline". Teate, see oli nii ääretult soe ja armas, et ma suurest liigutusest purskusin veelgi enam nutma.

Nüüd jõudis järgmine mu tuttavatest küsimuseni, et lapsehooldusõigus tuleb kohtu kaudu sirgeks vaielda. Mul hakkas käsi värisema, kui sellest kuulsin. Kõik ülejäänud õudused olen ma oma mõtetes sirgeks mõelda jõudnud, pea kõigele suudan vaadata enam-vähem rahulikult. Oeh, visati mullegi kunagi selline lause. Emotsioonide pinnalt ning õnneks suutsid need kaks mõtlevat täiskasvanut võtta peaaegu mõistusega. Punkt, ma lõin selja sirgu, keerasin end ringi ning sain hakkama. Esimesed paar nädalat oli õudus ruudus. Niipea kui avasin suu mõne sõna lausumiseks, oli pisar iseenesest silmas. Õhtuti, kui laps oli uinunud, vajusin oma toas toanurka kägarasse ja röökisin hääletult, sest see valu ei mahtunud mu sisse. Kasvõi pisistilluke kõhklus, et keegi võib minult minu lapse võtta oli halvav. Võtta minult minu lapsa - sama hästi oleks võinud mind elusalt põlema panna...

Mu aju oli blokeerinud selle tunde. Liiga jõhker ja valus oli see mälestus. See lihtsalt pidi mõned aastad olema varjusurmas selleks, et ma suudaksin ta enda jaoks lahti mõtestada ning emotsionaalselt sellest jamast läbi närida. Jah, faktitõdemise tasandil olen ma ju seda pisikest seika alati teadnud, kuid emotsioonid olid paariks aastaks lukus.

Nüüd siis, Lauri, vastus su küsimusele, et kus see rikutus mängu tuleb. Minu lapsepõlves olid vana aja inimesed, tutvusringkonnas pea puudusid lahutatud paarid, ma polnud kunagi kuulnud ega näinud liiga lähedalt neid saagasid lahutuste ja laste ja uute naiste või meeste ümber. Minu vanemad oli aastakümneid koos elanud, elavad tänagi, ning vahel tundub mulle, et neil läheb koos taas üha paremini. Ma tulin sellest pisikesest helesinise taevaga paradiisist, olin täis kindlust, et inimesed on targad ja head ning kord loodud abielud ja pered on igikestvad. Ma arvasin, et maailm on täis päikest ning lootsin, et elu hoiab õigeid inimesi. Loomulikult olin mina see "õige"! Teisiti poleks saanudki.

Hilisemal teekonnal on ette tulnud igasuguseid seiku. Osa neist on armsad, osa pisaratega, kui õpetlikud, kui mõni üksik neist mälestustest on ka selline, mille uuesti läbielamise vältimiseks olen ma valmis väga paljuks. Tunne, et võib tulla keegi ning öelda, et ta nüüd võtab minult mu lapse, on kindlasti üks neist, mille vältimiseks olen ma valmis paljukski. Ma ei ole enam see särasilmne täiesti puhaste mõtetega piiga, kes kunagi aastaid tagasi Tartu Ülikooli astus või seitse aastat tagasi oma "jah" sõna ütles. Siiralt võin öelda, et ma ei tulnud toona selle pealegi, et see suhe võiks kunagi mingil põhjusel katki minna. Suhete kohta on mul oma teooria aga sellest mõni teine kord. Mingis mõttes ma olengi rikutud, sest täna ma näen võimalust, et suhted lähevad lahku, et me kuidagi ei viitsi suhte hoidmise nimel tööd teha ning seda kõike mõtlen ma täna, kui mul reaalset suhet ei ole. Ma juba näen varianti, et kunagi sünnib siia ilma laps, kelle pärast mingil hilisemal hetkel tuleb äkki...

Niipalju siis vaikusest. Tuli tahtmine kellegagi arutleda ja kellega siis veel? Ikka iseendaga.

Laupäeval lugesin ema juures Kivirähu ussisõnade raamatu läbi. Metsikult armsalt kirjutatud, fantastiliselt muhe lugemine. Ma neelasin, ei, pigem haarasin pisikeste ampsudega, mälusin iga sõna, et viimne kui emotsioon, kõla ning varjundite mäng minuni jõuaks.

Terve laupäeva lugesin. Perekond sõimas mind vahelduva eduga autistiks aga ma ei saanud, ei suutnud rikkuda seda lummust pelgalt silmade tõstmisega raamatust. Minu lausutud sõna oleks mind välja rebinud sellest kõlavast jakummastavast maailmast. Ja ma ei tahtnud sealt väljuda, tahtsin nautida iga viimset kui sekundit raamatuga.

Mõni minut enne südaööd, raamatu tagakaant sulgedes, painas mind mõte, et see ei olnud emotsioon, mida oleksin tahtnud kaasa haarata. Ooamatult polnud ma kindel, kas olla idee poolt või võidelda selle vastu viimse ihukarvani. Raamat saavutas oma eesmärgi, kuid ma ikka veel pole kindel, kas ma tahtsin seda emotsiooni ja neid mõtteid.

Ma ei tea, kui vana ma olen. Tegelikult pole ma seda kunagi teadnud. Vahel hoovab minust läbi meeletu rahu ja mõistmine maailmaasjadest. Samas olen kui jonniv kolmeaastane või trotslik teismeline. Lootus, lootus! Lõppematu lootus, et kõik liigub päikese poole. Kui mitte täna, siis alates homsest ikka. Ma olen liiga noor, et mõelda allaandmisele! Ometi, vahel näib see võimalus nii ahvatlev. Täna, siin, lõin selja sirgu, nina püsti ning kappan seeliku lehvides läbi kevade - üksi ning selle üle uhke! Peagi tuleb suvi - värsketest õitest sünnivad esimesed küpsed marjad. Esimesi kordi tabad end mõttelt, et toetaks oma selja vastu üht sooja ja turvalist kaaslast. Tahaks hõigata kellelegi: vaata kui ilus! Jaga mu rõõmu! Aegamööda ilm jaheneb, esimestest viljadest jääb vaid mälestus, üha uusi ja uusi satub silma alla. Päev jääb lühemaks, meel muutub ilmaga ühes rütmis hämaramaks ja härdamaks. Hing väriseb ahastuses, sest oh, kuidas tahaks jagada, hoida ja hoolida, olla kaitstud külma ja kõleda talve eest... Ja nii tuleb juba viies suvi jutti. Ikka nina püsti ja selg sirgu, ikka iseendale naeratades, minema pekstes kõiki kõhklusi ja igatsusi.

Jäin siin mõtisklema, et kumb tee on rohkem allaandmise moodi? Paar aastat tagasi ma hirmsasti pelgasin, ühel päeval lähen ma kellelegi, kes pole päris see õige. Täna ma sellepärast enam ei muretse, tundub, et mu aju ei kannata allahindlusi... Ühest küljest on see jube ja julm, mõelda neile elus pettunuile, kes igal järgmisel ringil lasevad latti madalamale. Kibedus, mis neid saadab... Samas, vaadata kunagi vanaduses tagasi ning mõelda sinilinnust, keda küll püüti ja otsiti, kuid tabada ei suutnud... Vaiki! Lendu ja edasi päikese suunas. 99,7% ajast saan ma suurepäraselt hakkama. Kui kunagi sügisel taas meel veits nukraks kisub, eks ma siis leinan siin.

Aga ma ei tahtnud ju nüüd, keset kevadet mõelda kaduvusest, arutleda elu üle surija kombel. Tundsin raamatu lõppedes, et ma kardan seda täiskasvanu küpset maailma. Sellel on mädaplekid peal! Niipea veel ei taha ma lahti lasta sellest teismelise trotsist. Kogu oma sahmerdamiste ja aastatepikkuse pankroti ja üksinduse ja mis seal salata, vahel ka üksilduse nimel - vajan ma lootust! Päikest ja soojust. Iga mõtte olen enese jaoks viimastel aegadel lahti kirjutanud nii pikalt, et leiaks sealt selle prääniku, et mõte oleks selge, hing vaba ning kevadine.

Aga nüüd, ussisõnade peale, mul on mullamaitse suus. Peas keerleb miljon mõtet. Mõtlen raamatu peale. Mõtlen oma keerdkäikude peale, kõige selle suureinimese tarkuse peale, mis mineviku olemisest on tänasesse kaasa tulnud. Otsin ja mõtlen, millal minu kibestumus kohale jõuab? Ma olen siiani alati uskunud, lootnud, et see suur kibedus suudab minust mööda minna. On selliseid õnnelikke! Hea raamat oli. Iga sõna oli lugemist väärt ja ometi... ja ometi olen ma nendes sõnades ja kirjeldustes nüüd nii kinni, et lahti rabelemiseks tuleb... (nagu tavaliselt) raamat oma peas sirgeks mõelda... aga see võtab aega...

Usu ja uskumiste teemadel oli palju lahedat. Igas väites ja lauses midagi nii tänast, nii inimlikku ja natuke üle vindi. Just nii palju, et iga karu mõtlema panna, kuid labaseks ei läinud. Veel sajaseitsme koha pealt oli armas. Ainult pealiin oli... jah, sõnadest jääb väheseks. Ma ei usu, ei saa uskuda hääbumisse, kaduvusse. Lõplikkus - jah, see kumab igas meie liigutuses. Kõigel, mis algab on kuskil ka lõpp, kuid see ei pea olema leinav! See ei pea olema kõdulõhnaline. Kui mitu ebameeldivat hetke ja perioodi olen ma endale ikka ja jälle kinnitanud: kui midagi ilusat hajub, siis ikka vaid selleks, et midagi veel ilusamat saaks alata. Niipea, kui see usk sinust kaob, tuleb kõdulõhn lähedale.

Veel hetkeks sellest suureks saamisest. Millal me suureks kasvame? Hetkel, mil porilombis enam päikesekiirt ei leidu? Või on see juba vanaks jäämise märk? Vanadust olen mina sidunud oma mõttes ikka selle rahu ja ajatu lõplikkusega. Lapsi olen märkinud ennekõike siiruse ja säraga. Lapsed on ikka lapsed, kelmikas sära silmis, hing täis mängulusti. Vanadusega on kaks teed. On igavikulise rahu ja soojuse tee - need on need, keda tänaval tunned naerukurrudest silmanurkades, need, kelle poole vaadates, tuleb naeratus iseenesest huulile. Ja on teine tee - kibeduse tee. Inimesed, kes on pettunud elus ja lilledes, usaldamatus ja vali hääl kostab neist kaugele. Kõik, mis jääb sinna vahele, on suur olemise aeg. Kas mina olen suur? Millal mina kord lõpetan lilledesse uskumise? Hall argipäev - kas ta muutub ka minu silmis halliks? Ega ma tahagi teada, millal, sest see oleks üks kurb päev. Ma pigem naeratan kevadele. Vähemasti seni, kuni oskan ja suudan.

Soovitan soojalt.

Vaatasin just, et mu blogi kipub minema sama rada, mis ikka... Viimastel aegadel on toon pisut pessimistlikuks kustunud. Muhv leidis endale väljundi, sai tunde, et äkki niimoodi keegi loeb. Keegi peale tema enda. Keegi, kes võiks pooliku torditüki ninaalla visata. Ausalt, ei saanud kergem. Peaks selle teiste piinamise ää lõpetama ja siia selle blogi punkti panema. Võibolla lausa kõik eelneva ära kustutama.

Paljukest neid siit läbi lendajaid ikka on. Alla kümne, ma arvan. Seega pole kaotus ka liiga suur, kui mingi paar protsenti lugejatest leiaks, et ära kustuta... selle 0,3 häälega ei saa ma seda isegi teada.

Ok, tõmban end nüüd diivanile rulli ja hakkan käppa imema. Head aega!

Krt. küll, ma vist suren ka lõpuks... No nii loll ei saa ju olla! Ok, saab küll, mina olen elav näide. Ähh, mina ka ei tea enam. No jah, ühest küljest olen ma sõnades muidugi alati kõike tegemas. Õpiks ja möllaks ja saaks targemaks ja...

...noh aga tegelikult tuleb vist taas kord endale peegli ees meelde tuletada, et laiskus, liiati veel mõttelaiskus, ei ole voorus. Kirjavigadest ma parem ei räägigi. Sellest ka mitte... Alaväärsuskompleksid on nii armsad...

Ok, kuna ma oma iseloomuga enam suurt miskit tarka korda saata ei suuda - siis olen loll edasi. Punkt.

Tahaks kirjutada nii paljust. Bridžist ja suitsetamisest ja kaalust ja tööst ja kirjutamisest ja mõttepausidest. Jah, just mõttepausidest. Viimasel ajal on minustki olude sunnil saanud töösipelgas. Silmaklappidega hommikul kodust tööle, õhtul tagasi. Väsinuna ja üldse mitte õnnelikumana koju, kohe jälle lendu või majas toimetama, sest söök vajab tegemist ja pesu triikimist ka siis, kui mina seda üldse ei tahaks.

Ei tea, kas nutmine suudaks mind praegu aidata? Peaks äkki proovima, kuigi usku sellesse pole. Maarja jälle sikutas selle suitsetamise teema üles. Just nüüd, hetk tagasi rõdul olles taipasin, et just need viieminutilised pausid olen ma kujundanud nüüd "minu ajaks". Need on hetked, mil ma mõtisklen sellest, mida ma kirjutada tahan. Need on hetked, mil ma mälust korjan ükshaaval eilseid jaotusi. Hetked, mil ma tean, et saan segamatult mõtiskleda - kuni sigareti kustumiseni.

Huvitav, mismoodi mind tööl vaadataks, kui ma järsku keset tööpäeva teataksin, et nüüd 7 minutit on minu omad ja palun mitte kellelgi liiga lähedale sattuda? Või õhtul klubis, et oot, ma lähen jalutan ühe tiiru ümber maja. Seda, et inimesel on sõltuvus, on kuidagi lihtsam kõrvalt mõista kui teadmist, et ta nüüd vajas mõttepausi. Nii palju ebameeldivaid küsimusi tekiks kohe. Miks just nüüd? Millest ta mõtleb? Kes ta jälja vihastas või ää solvas?... No mitte keegi, lihtsalt tuli tahtmine hetkeks aeg maha võtta.

Muide, kunagi jõulude ajal, olin kolm päeva üksi kodus. Mul oli paar head raamatut ja üks 1000. puzzle. Kolm päeva oli sisustatud nii, et ma ei tõmmanud ainsatki sigaretti!!! Kui oli vaja hetkeks nina raamatust tõsta ja millegi üle mõtiskleda, siis panin sellel ajal mõned puzzletükid paika. Ja siis oli mõte taas selge ning sirge ja otseteed raamatusse tagasi. Kunagi keegi rääkis, et hakkas sõjaväes suitsetama, sest suitsetajad said pause puhkamiseks võtta. Mina võtan pause mõtlemiseks, pause unistamiseks, enesega sõpruse säilitamiseks.

Aeg!? Njahh, kiire on. Kuid kellel meist ei oleks? Minuti pealt koostatav päevakava eeldab, et iial ei tule ette mõõnu, mil tahaks diivanile kerra tõmmata ja niutsuda. Aga minul on selline hetke täna. Istuda arvutis ja kirjutada. Kirjutada edasi ühte mõtet, võibolla liites talle tänase olemise. Mõelda veidi bridžist, sellest, mismoodi ma täna ikka kaabeldasin. Mul oli jaotus, millest ma umbes viis viga tegin, kusjuures ükskõik milles neist tegemata jätmine oleks lepingu välja andnud - aga ei, tuli ikka teha. Mõelda, mõelda, kirjutada, mõelda ja kui sellest veel aega üle jääks, siis mõtiskleks niisama elust ja olemise kunstist või eesmärkidest, vaataks üle oma sihte ja otsiks tagavara patareid lambile, mis peaks mind elu pimedamatest nurkadest läbi juhatama. Kes pakuks viina?

Meestest!? No neid ei ole ja samas on neid liiga palju. Tänase õhtu pärl! Teel kodu suunas, üks khm... mees, absaluutselt ebasümpaatne kuju, leidis, et ta nüüd toetaks oma käe mulle ümber piha. Mina olin muidugi kadunud umbes murdosasekundiga aga siiski, täiesti loetav liigutus. Hämming, hämming, hämming... Tuleb tunnistada, et mul jooksis juhe ikka sedavõrd kokku, et ma nüüd paar nädalat harutan teist lahti. Meestega on üldse viimastel aastatel kuidagi sedapidi läinud, et need, kes mulle silma jäävad, pole karvavõrdki minust huvitatud (või leiavad naise enne, kui midagi tekkida saabki - ehk siis ikkagi) ja need, kes minu suunas vaatavad pole jällegi see, mida mina otsin. Ah jaa, on veel võimalus, et mõnel sümpaatsel kujul lihtsalt naine kõrval on aga nemad ei lähe arvesse, sest mingi arhailine austus suhte ees ei lase mul nende suunas isegi mõtiskleda "aga kui..." Tänane seik ei tule muidugi üheski kategoorias arvesse, sest no kuidas ma seda nüüd ütlen: keskeakriis on üks inetu asi... Lihtsalt kevad on ja mõtiskleda hetkeks meesteteemal oli tore.

Hakkasin täna endale korralikku mõtisklust kirjutama. No, kirjaviisilt loomulikult taas kellelegi teisele aga eesmärgiga ise kõik uuesti ja põhjalikumalt läbi mõelda. Võtta aeg maha hetkeks ning mõtiskleda saadud teadmiste üle. Kui mõtlemine käib läbi käe, siis tuleb lihtsalt leida see aeg arvuti taha istumiseks ja kribamiseks. Kui kord korralik toorik olemas on, siis on seda lihtne enese tarvis täiustada. (ja vääägga heale sõbrale võin näidata ka...)

Bridž, bridž, bridž...

Huvitav on see, et ma ise ennast ikka pigem parajaks rongaemaks arvanud olen aga kuidagi õnnestub meil maailm ära petta. Eile siis jälle pikk-pikk loeng kasvataja poolt, et kuidas aina vähemaks jääb selliseid hingega kasvatatud lapsi, nagu Marie,kellega tegeletakse ja keda kuulatakse, arutletakse igasugustel teemadel, õpetatakse hoolima, hoidma ja armastama...

Ja mina olin juba pikalt oma mõtetega kusiganes. See, mismoodi esmaspäeviti saab laps lasteaiast haaratud, koju viidud ja siis otsa kommentaar, et saa nüüd hakkama ning... ise bridži mängima. Koju jõuan umbes pool üksteist või veits hiljem. Neljapäevad raudselt sama jama, ainult siis kõlgub ta kaasas minuga ning vaatab pealt, kuidas teised bridži mängivad. Ja nädalavahetused ja kõik ülejäänud õhtud - mina olen ikka ninapidi raamatus või arvutis või...
Mingid lubadused stiilis jõulupeokostüüm või sünnipäevakleit tähendavad viimasel ööl kiiret aega. Enamasti veits enne südaööd lõikad kanga lahti ja sõltuvalt töö keerukusest valmib vahemikus kolmest poole kuueni. No ok, mõne asja tikanditega olen ikka veits rohkem ka vaeva näinud.

Kogu see jutt sai siis alguse meie muinasjutust. Umbes kuu eest rääkis kasvataja meile, et näe siin selline omaloominguliste muinasjuttude päev tulemas, et siis perega ette mängida või laulda ja meie Mariega oleme sellised armsad ja loomingulised ning võiksime midagi teha. Mariele hakkas idee meeldima ja nii me tegimegi loo kuningatütrest, kes ei tahtnud õppida. Ah, et näidend ja mingid proovid või? Kord polnud minul aega, siis jälle Mariel ja nii ta läkski, et viimasel õhtul sai veel kokku lepitud, et noh, improviseerime. Vastuvõtt oli fantastiline. Sellest samast minasjutust tehakse nende rühma lõpupeo näidend ja meie läheme sellega veel n-korda esinema...

Jah, sel ajal, mil mina bridži mängisin, on mu pisike piiga ootamatult suureks kasvanud. Jõulude ajal käisime balletti vaatamas, ta armus ära. Eile võtsin ta kaasa Brahmsi Saksa Reekviemi kuulama - ta armus ära! Nii lahe, nüüd siis on mul ka kaaslane kodust võtta. Üksi oli ikka palju jaburam minna, kuidi - ega selle pärast käimata jäänud. Eile hommikul magasime rõõmsalt sisse. Ja teate, mis ta mulle selle peale ütles!? "Tead emme, mina olen ka natuke süüdi selles, et me sisse magasime. Ma olin üleval, kui Jaanus ära läks aga uni oli nii hea, et ma jäin uuesti magama..." Saate aru, mu koolieelik tunneb end vastutavana, et ta oma ludrist ema üles ei äratanud! No oli ikka küll rongaema tunne. Ja täna magasin ma muidugi uuesti rõõmsalt sisse. Aga Marie oli seekord selleks valmis. Ta tuli kell seitse ja äratas moori üles. Hea, et vähemalt keegi meist tubli on.

Eile oli lahe päev. Hommikul tööle kapates avastasin, et keegi oli vahepeal puuri leidnud ning lõpuks ometi sai selle boileri seina peale panna. Lahe. Oma paar tundi tegin peldikus asjalikku nägu ning muhedalt omadesse mõtetesse süüvides paigaldasin seda siis. Paar korda ikka kirusin ka, et kes se loll nii kõvasti kinni keeras (kui oli vaja midagi taas lahti kruvida ja ntx takuga vettpidavamaks muuta). Paar tundi mõnusat mõtiskelmisaega tööajast kõige kiiremal perioodil - pole paha!

Lisaks kõigele, ei pidanud ma kiirtiiru annelinna, lasteaeda tegema. Istusin Ülikooli Kohvikus ja lugesin süsteemi üle, mõtlesin uuesti läbi ja loomulikult avastasin ka selliseid pakkumisi, mis ma unustada olin suutnud. Ja mis te arvate, kas neid läks õhtul vaja? Õige, läks. Üks asi, mille ma unustanud olin - Michaelsi aretused näiteks. Ja kohe läks vaja. Teisalt see 2D kallismastide asi - kohe läks vaja. Kusjuures siiani pole neid kordagi vaja läinud. Eks nad mul esimese hoog muidu ka meeles olid aga aja jooksul teadmised rooste läinud.

Bridžiõhtu oli fantastiline. Ainult, erinevalt varasemast, otsustas Maarja, et on nii ebaõiglane, kui mina üksi võin agressiivik olla. Ei noh, ma ju tegelikult üldse ei taha kunagi agressiivne olla aga vahel paraku lihtsalt kukub nii välja. Ups. Ähh, mis ma ikka - lõbus oli ju ning lõppeks oli tulemus ka hea.

Lisaboonus sellele õhtule. (No nii Indrek, sa naerad end nüüd kohe ribadeks - kui sa ikka käid siin luuramas) Mingil hetkel suitsupausilt tulles... meie armsad uued vastased kommenteerisid (tont teab, kes see oli. Maarja küll ütles aga noh, minu mälul on vaja aega nende nimedega harjumiseks) "Minu arvates rasedad naised ei peaks suitsetama." Ahmisin kergelt õhku, mõtlesin üheks hetkeks vasaksirgele ja siis hakkasin vastu lõõpima. Naerma ajab täna ka. No selle esmaspäevaõhtuse seltskonna püha süüdimatus on nii armas. No kuidas nii ikka saab? Stiilis üle nädala kuulen ikka mõnda sellist pärli, et pissi püksi. Kommentaare välimuse ja vanuse ja iseloomu kohta, küll on mehele arvatud, küll mehele panna tahetud... Millega nad mind tuleval esmaspäeval üllatada suudavad?

Kuna ma eile selle vasaksirgevõimaluse siiski realiseerimata jätsin, siis ma võlgnen vist Indrekule vabanduse. Teda tabasid hoobid pea iga kord, kui ta mulle jälle Baruto öelda suutis. No krt. küll, ma ei ole ju ometi nii paks. Aga võibolla oli see kompliment, et silmis selline sära ja vaikiv rahulolu nagu tavaliselt vaid rasedatel... Hehh.