EIle pärastlõunal läks mul kaabel sassi... Tuleb ukse taha noormees, laseb uksekella. Mina ülevalt sisetelefoni:
- Kes on?
- Tervist! Kas teie olete Mairi Tempel?
- Jah, olen.
- Ma tõin teile paki Alarilt.
Lasin ta siis trepist üles, ise mõtlesin, et mis krdi Alar ja mis pakk ja miks mina mitte millestki midagi ei tea. Mingi 2*2m kultuurikolledži tüüpi karvane poiss (stamparvamused on head - nende abil on võimalik suht üheselt kirjeldada välimust, sisemusest aimu omamata), keda ma elus pole näinud. Võttis kotist Pickomino mängu ja andis mulle, ise teatades:
- ma pidin enne jõule tulema aga ei jõudnud kuidagi. Head vanaaasta lõppu!
Niisama kiirelt oli ta ka läinud. Kes krt see vant oli ja mis Alar ja misasja? Astusin uksest sisse ja sel hetkel tuli selgus: NOPER, krt, inimeste juhtme kokku ajamine peaks olema keelatud! Ja samas olin ma siiralt rahul ja õnnelik ning naeratasin uue lauamängu suunas teadmisega, et vana-aasta-õhtul-läheb-mänguks.

Messengeri kaudu üritasin Noperit sõimama hakata aga ta ei saanud millestki aru. Ehh, mida tema tegi. Vihjete peale, et Pickomino minu ukse taga, sain hoopis lingi: lauamang-jouludeks. Ja Noper olla arvanud, et ma vajan seda mängu rohkem kui tema (tõeline sõber, ma ütleks). Selle vihje peale läks mu tuju veel paremaks. No leidub maailmas inimesi, kes mõtlevad nii vahvalt! Kunagi peaks oma lugejate seas midagi analoogilist korraldama, sest ma tegelikult täitsa mõistan, et minu talumine pole just liiga lihtne töö.

Muide, kui tolles blogis ringi kolada, siis on seal üks asjalikumaid lauamängukirjelduste kohtadest (kui mitte parim), mida ma eesti keeles tean. Fantastika: nüüd on mul aastavahetuseks uus mäng ja hea tuju.

Aasta viimase päeva kohaselt peaks vist aasta veidi kokku võtma. Algas ta suurte ootuste ja lootustega materiaalses baasis, lõppes töötuse ja pankrotiga. Aga see kõik ei oma vähimatki tähtsust, sest kokkuvõttes oli see aasta hea, andes palju erinevaid mõttekäike, ideid ja selgust. Mingi otste kokkusidumine - ma vist jõudsin nüüd välja puberteedist ning julgen ausalt öelda, et ma olen ema ühele tüdrukule ning ma olen inimene. Vannabe aeg sai mingil moel ümber. Kõige selgema vaste tänastele mõtetele annaksid vist Viivi Luige read:
Kui kõik on lõppemas,
kas siis jääb ainult loota,
et algab miski,
mida keegi meist ei oota?

Siin ma nüüd siis olen. Just sellina nagu välja kukkus. Mitte just kõige esinduslikum ekseplar, kuid häda pole ju kah nagu miskit. Või siiski? Nujah, majandussurutis ja muu taoline.

Paar paar päeva tagasi küsis mu tütar, mispoolest mina ja mu õde erinevad oleme (küsimus tekkis kohast, miks mina tema tütrele piparkooke teen ja ma vastasin, et mulle meeldib aga tema ei fänna küpsetamist ja õmblemist). Vastasin talle, et Karin oskab kõigest elamise jagu raha välja pigistada, kuid mina sattun millegipärast alati ja ainult heategevuslike projektide küüsi. Mul on hobid, mis mitte kuidagi moodi end ära ei majanda või ma ei valda neid sel määral, et nad teenima panna. Mul on igatsused ja unistused, millesse tuleb esmalt invasteerida (raha, mida ma teenida ei oska) ning võibolla hakkaksid need kunagi siis midagi ka sisse tooma...

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel oleks pakkuda pisikest teenimisotsa, siis oleks ma vihjete üle hirmus tänulik. Perioodid vahelduvad, erinevatest aegadest inimesed õpivad. Töötus ja pankrot õpetab lihtsamalt elama. Hullumeelsest rabelemisest selgub, et laps on kuidagi teiste kasvatada jäänud. Üks pole hea ja teine ka. Oh kui palju ma annaksin hetkel ühe poole kohaga töö eest, mis natukene sisse tooks.

Heameelega teeks midagi. Kaevaks kas või kraavi, tõlgiks, õpetaks... Vahet polegi, mis on see miski mida teha, kui selle kõrvalt jääks veel veidi aega lapse kasvatamiseks ning omade hobidega tegelemiseks. Muidugi oleks ideaalne, kui saaks need hobid ja töö ühendada. Ja ometi olen ma jube mittemajandusliku mõtlemisega inimene majandajate perekonnas ega oska end müüa ei vasakule ega paremale. Kes õpetada oskab, andku ainult tuld.