Vahelduseks midagi ilusamat ja lõbusamat ehk lugu sellest, kuidas Mairi viimaks ometi jõudis kodust kaugemale kui 200km. Nujah, elanud olen ma ju oma elu jooksul ainult Nuias, Võrus ja Tartus ning seega on ainsad Eestist väljapoole jäävad sihtmärgid olnud siiani Põhja-Läti (koos Riia linnaga) ja Petseri (kuhu olen ka täpselt ühe korra klassiekskursiooniga sattunud. Nüüd siis sai ära väisatud Stockholm.

Algas kõik lõbusalt – visati meid laupäeval Tallinna kesklinnas autolt maha „kohtume nelja tunni pärast sadamas“ lausega. Huhh! Isegi suund anti kätte, kuhu poole astuma hakata ja siis... Siis helistasin ma oma õele lootuses tassike kohvi saada. Loomulikult oli ta pikaks nädalavahetuseks linnast minema sõitnud, seega tõusis nii minu kui lapse organismis momentaalselt adrenaliinitase. Kaks lolli orienteerumishälvikut pealinnas. Vastu tuli sõõrikubaar, mida me mõne aasta eest laulupeo ajal korduvalt ja korduvalt külastasime aga kummale poole me hoidma peaksime? Möhh!? Õnneks leidus lapsel piisavalt mõistust ning peagi seiklesime me tema telefoni GPS-iga. Tema oli rahul, mina olin rahul ja sadamasse jõudsime ka õigeks ajaks. Aga enne tiir Rahvaraamatus (ma jumaldan keldri turgu) ja siis Solarises (kus me umbes 4 korda panime liftiga alla-eskalaatoriga üles, et majajuhi pealt uurida oma edasisi liikumissuundi – tätsa naljakas oli) ja siis D-terminal. Kogu selle tee ja sadamas ootamise aja jutustasin talle Videviku saagat ümber (üks kohutavamaid asju, mida ma lugenud olen, kuid selle tagamaadest juba teisel ajal teises kohas). Vähemasti sisustas see ära kõik need neli tundi ning laeva peale astumise hetkeks olingi omadega peaaegu viimase raamatu viimase kulminatsioonini jõudnud.

Ja siis tuli laev koos tuule ja avarusega. Veel suurema tuule ja veelgi sinisema vaatega! Meri oli peegelsile, laev lendas lummava päikeseloojangu poole ning mõned veinid hiljem oli uneaeg. Kajutis koos aknaga, mille laual sai laps end kerra tõmmata ja selja taha jäävad, eemalduvat pimedust uurida ning öösel Ahvenamaal loendada autosid, mis laeva tulid või sealt väljusid ja hommikul unise kuid rõõmsana ärgata. Minu elu esimene kokkupuude metrooga, tema elu esimene kokkupuude metrooga. Sealt edasi üks päikseline päev akvaariumis ja muinasjutumajakeses, ette praam ja vahele üks hiiglaslik gebab ja suur kohv (muide, suur kohv oli neil tõesti ka suur!). Ja taas laev, taas tuul ja peegelsile meri koos nende sadade väikeste saarekestega, millest pea igaüks tekitab väikest kadedust. Ja taas kajut oma tillukese aknapesaga (ja peaaegu üldse mitte veini)...

Ja hommikul oli tunne nagu oleks pool pudelit viskit sisse kallanud – tuul oli kasvanud, vihm oli saabunud ning enne pea siledat merd katsid lained kui kortsud. Ah, ma olen ikka maismaarott, tasakaal pole loodud selliseks, et kaine peaga kõikuda (ja alkoholiga ei katsetanud – kui tasakaalustab, oleks ok, kuid resonants ei pruugi alati ilus vaatepilt olla). Marie oli taas loendanud Ahvenamaal autosid ja jalgrattaid. Mina magasin. Taas. Ainult korra avasin öösel silmad ja ta märkas seda.

jumalik reis, jumalike kaaslastega. Natuke kahju, et ta nii halvale ajale sattus. Või oli aeg siiski ka hea - ilm oli imeline, mina ei jäänud merehaigeks ja me mõlemad plikaga naeratame sellele retkele mõeldes. Tjahh, peaks ülehomme kohvile minema. Või vähemalt Eikele ja Otile pai tegema... (Suurtest on savi väikestega võrreldes :P)...