Viimastel nädalatel olen ma kuidagi jõudnud uue ringiga klassikaliste ulmeraamatute juurde (Science fiction). Ja jälle jõudsin ma mingis kirjutamise faasis mõtteni, kui lahe oleks, kui keegi suur ja tark kuskil maailmas viitsiks uurida raamatuid (ja ehk ka filme) ning panna nad võrduma reaalse situatsiooniga teaduse arengus samal ajal ning mõnevõrra varem.

Klassikaline ulme ongi minu lugemisvaras hetkel rohkem sedapidi, et lahe on ühest küljest lasta fantaasia kellegi teise fantaasiaga jooksu, püüda kinni mõni pull idee ning mõtiskleda ja võrrelda raamatuilmumisaastat ning tänast. Näiteks, mulle tohutult meeldib Kosmoseodüsseia (eriti hea võrdlusmaterjal kuna kaks esimest osa on tänaseks juba "minevikus") ning seal esinenud idee suurte vahemaade reisimisest "ussiaukude" abil. Nimelt, see "ussiaukude" süsteem toimib raamatus pea samamoodi kui toonane telefonikeskjaam. Või Asumi sari, milles oli tõeliselt kütkestavalt seletatud "massidega" seotud ettearvatavust.

Nojah, kui ma olen neid jälle mingi kolm või neli tükki järjest läbi lugenud, siis hakkab aju paratamatult mingeid kummalisi kronoloogiaid moodustama teadusmaailma avastus, selle tunnustamine, ilmumine populaarteadusliku või ulmena raamatukaante vahele, sattumine filmi. Kõik käib lahedate lainetena või vähemalt käis, sest tänaste teadusuudiste liikumine SF raamatutesse tundub juba paraja ulmena (arvestades muutunud infovahetuskiirust ning tänaste noorte lugemisharjumusi <- räägib pensionieelik).

Täna lugesin lapsele ette lõigu:
"Teises klassis konstrueeris ta taskulambipatarei toitega kaasaskantava aparaadi. Seade võis igale õpilasele ennustada nädala jooksul saadavate kahtede arvu. Aparaat tunnistati ebapedagoogiliseks ja täiskasvanud võtsid selle poisilt ära." (V.Šefner "Tagasihoidlik geenius", kogumik "Diogenese latern")
"Selline aparaat võiks mul olla," teatas mu tütar. "Siis saaks vaadata, et kui on mingi kaks tulemas ja siis selleks tunniks õpin korralikult ära."
"Aga, vaata, kui see aparaat on piisavalt taibukas, siis ta ei näita sulle ju kahte, mille sa ära õpid ja mis saamata jääb," oli minu mõte. "Igatahes on ideel jumet, kuid see võiks töötada pisut teisiti."
Pisikese mõttekujutelma tulemusena (mõtlemine ja unistamine on õnneks veel tasuta saadaval ning neid ei pea musta turu tagumisest nurgast räige raha eest taga ajamas käima) jõudsime järeldusele, et võiks olla selline väike pihuarvuti tüüpi asi, mis näitab umbes nii:
E: matemaatika - veaoht!
K: inglise keel - küsitakse jutustama!
N: matemaatika - TK, ohutu
...
Tubli inimene õpib igaks tunniks korralikult, laisk unistab sellest, et võiks ette teada, millises tunnis küsitakse ja millises mitte; missugust tööd oskab ta silmagi pilgutamata ning millega peaks pisut tähelepanelikum olema...

hobi

Nagu kõikidele teada on, elan ma endiselt kiviajas või kuskil natuke kaasaegsemas - igatahes digifotokaid pole veel leiutatud. Eelmisel nädalal õnnestus mul siiski üks taoline isend kinni püüda hetkeks ning sõbra abiga sai tehtud mõned pildid.
Selline ta siis on, see mu pisike hobi. Bridžimängijatest on enamus juba osaliselt näinud mu pastakaid, kuid, kes veel pole, saab vaadata nüüd.

Iga hobiga on aga nii, et kui sul teha meeldib ja sa ainult teeksid, siis ei mahu sa lõpuks oma tillukesse korterisse ära. Nii on juhtumas ka minuga. Teeks... aga milleks... ning sealt tekkis absoluutselt ebaminulik idee, et võiks proovida üht-koma-teist maha parseldada neile, kel pole aga tahaks.
Jube mõnus on mõelda ja planeerida, et teeks ja nuputaks, mis veel teisiti või lahedamalt annab teha - nii sündis näiteks bridžiteemaline idee. Põhja värvivalikut ning ripatsi olemasolu või sisu saab alati ise valida - käsitöö võlud, mitte ükski vorm ei kirjuta mulle ette, mida ma saan teha ja mida mitte.


Või siis hoopiski midagi lillede vallast:



































































Või mängida tähtede ja nimedega:

Triin










Hedvig













Ja om laps kirjutab koolis sellistega:

See peenikese tumeda joonega kaunistatu on mu isiklik lemmik ka hetkel.



















Kui kellelgi peaks huvi tekkima, siis võib ta sellest mulle teada anda. Need, mis kodus veel alles, võib kasvõi kohe saada. Alati võib anda ka vihje (ntx. tahaks roosidega aga punastes toonides ja heledal taustal) ja saab ju teha vastavalt soovile. Koos korraliku (ja vahetatava) tinaga on minupoolne hinnasoov 30krooni.

No nii, oligi üks "spämm-kommentaator" mu blogi üles leidnud. Viimase kahe postituse all oli eriti haige, absurdne, lahmiv, kitsarinnaline ja absoluutselt teemaväline kommentaar tekkinud. Postitajale siinkohal isegi ei vihja. Lihtsalt sellised võõrsilt saabunud teemaga mittehaakuvad madalalaubalised spämm-kommentaarid kuuluvadki ajaloo prügikasti (kuhu ma need ka saatsin). Kes luges, see luges.