Kui vähe on õnneks vaja

Eile lõuna ajal tööl olles mõtlesin taaskord ja taaskord läbi oma selle nädala plaani - täna Elvasse, homme tööle, seejärel estcon. Oi, pagan, tegelikult tuleks neljapäev kulutada maasikatele ja reedest sõitmist pole ma veel üldse kellegagi arutanud ja Võsu tuleb juba nädala pärast ja ma pole isegi selle kohta Maarjalt küsinud, kas mul öömaja ikka on (palumisest või soovi avaldamisest rääkimata). Ja üleüldse - mis krdi ilma nädalavahetuseks lubab? Lendasin emhi lehele ja vandusin pikalt ja sügavalt. Telkida vihmase ilmaga - täpselt see, mida ma teha ei taha.

Nii ma seal olin - sigatige, et kodu jaoks ikka aega ei ole; teades, et siin oleks teha rohkem kui rubla eest ja kõik see eesootav suhtlemine ja planeerimine ajas lihtsalt paanikasse. Ma pean hakkama inimestega rääkima, pean võtma end kokku ja küsima... Ma ei taha! Kui ma eile õhtul töölt koju tulin, oli seis veel sama. Ma ei teadnud isegi seda, kas ma ikka tahan täna Elvasse minna. Einoh, tahan muidugi, aga ma tahan muud ka. Oleks vaja tekstidega tegeleda ja kodu vajab koristamiset ja natuke aega peaks pühendama õppimisele ning eriliselt hea oleks vahelduseks raamat või kolm läbi lugeda...

"Emme, kas me läheme siis homme Elvasse?"
"Ma ei tea veel!" (Ma ei tahtnud veel otsust lukku panna, oli õige vastus, muutes sõna "segadus" sünonüümiks valikuvabadusega <- naiivitar="" p="">"Aga sa ju saad aru, et kui sa otsustad mitte minna, siis pead sa sellest täna teada andma?"
"Anna mulle veel tunnike aega," ühmasin ma lapsele ja mõtlesin umbes kümnetuhandetat korda, kuidas kurat see nii juhtunud on, et meie rollid vahetusse läksid. Juba aastaid on mul kodus väike emme, kes uurib mu käest, kui ma kodust kuhugi lähen, et kas mul võtmed ikka on kaasas ja mis kell ma eeldatavalt koju tagasi jõuan.

Kaalusin veelkord kõike. Olgu, ma olen vastikult üleväsinud sellest viimasest viiest nädalast, kus keskmine töötundide arv nädala kohta on kuskil 56 tunni peal ja mul on tunne, et mul pole olnud ainsatki päeva, mida kodus teki all maha lugeda, koristamisest rääkimata (see eeldab umbes kolmandat vaba päeva järjest). Aga mu suhtlemisoskus on tõeliselt rooste läinud ja seda tuleb hetkel natuke hammastega kohal hoida. Ma lihtsalt pean ennast sundima uksest välja astuma, et uuesti iseendaks saada. Ja mulle meeldivad mu sõbrad, isegi kui ma neist kaugenenud olen.

Mitte, et ma oma vaba ajaga suurt midagi teeksin - loen ta enamasti niisama maha või kirjutan maha, siis on veel variant, et vedelen selili diivanil, vahin lage ega mõista, miks krdi pärast ma klienditeeninduses töötan. Ja siis tahaks veel rohkem keskenduda oma kunagistesse õpingutesse. Njahh, sellest räägin ma kõige vaiksemalt, sest see kõlab kuidagi piinlikult. Samas, elu on näidanud, et kõik, mis seostub mulle füüsika või matemaatikaga, on lahe mäng, mida ma tahan osata natuke paremini. Kõik, mis on seotud  vestetud ja vestmata lugudega, on lahe mäng, mida ma tahaksin kirglikult paremini osata! Kõik, mis on seotud bridžiga...!

Jah, suutsin end eile õhtul viimaks ometi hetkeks BBOsse lükata ja tuleb tunnistada, et oli ülim aeg. Mängisime lapsega kümme jaotust, mille ülevaatamise ajal tuleb peast kahe käega kinni hoida ja ahastada, kuid see selleks. Kui me lõpetasime ja BBO kinni läks, tahtsin ma kõike - Tänast Elvat ja siis EstConi ja mul on suht savi, mis ilm on... Mäng, mis toetas mind vähem ja enam keerulistel aegadel, sõbrad, kes tulid läbi nende mõtlemisoskuse ja jäid, üritused, mis ajavad pisarateni naerma... Ma tahan... Noh, igatahes mitte seda, mis juhtus esmaspäeval - kui Mairi suutis viimaks oma graafiku saada selliseks, et ta enam jupp aega esmaspäeva õhtuti tööl ei ole, läks klubi suvepuhkusele... Ma tahan, et ma saaksin hoida maailma, teha endiselt kõike, mida teen, kuid näha ka vahel oma sõpru ja teekaaslasi - käia kord nädalas mängimas ja kord kirjutamas...

Sellel kevadel on kõik pahupidi, seega alustan ma oma "üle pika aja taas esimest" blogipostitust ka tagurpidi. Pidasime läinud reedel onu sünnipäeva (30*2 - ehk palju viina ja natuke tantsimist (ok, igasuguseid muid jooke oli ka) ning see lõppes mu elu suuruselt teise pohmakaga. Kassid päris mütaki-mütaki just ei liikunud, kuid ega palju puudu ka ei jäänud. Kohutavalt lahe oli üle aastate taas oma onu- ja tädilastega kokku saada, öö otsa möla ajada ja tina panna ning hommikul seitsme ajal kodu poole kakerdada.

See viib mu paar päeva varasemasse aega, mil me tööl tüdrukutega perekondadest rääkisime ning üks kohe dekreeti jääv tütarlaps püüdis teist tüdrukut motiveerida teist ja kolmandatki last saama. Ta rääkis suure perekonna eelistest. Sellest, kuidas pagas õdede-vendade ja nõbude näol hiljem end tuhandekordselt tasuma hakkab. Ja mina jäin mõtlema, et ma olen oma nõbud käest lasknud, lubanud neil endast eemale libiseda ning mitte midagi teinud nendega aktiivselt suhtlemise nimel. See, et ma näen Facebookis pilte või toetan paar korda aastas "like" mõne postituse alla, ei kvalifitseeru ju tegelikult suhtlemiseks. Näis, et vahe on veninud nii pikaks, et ega ma oskakski kuidagi suhtlema hakata. Õnneks andis too pohmakaeelne õhtu taas teadmise, et omad joped on ikka omad joped ning ma ei välistaks võimalust, et nad, kuradid, tunnevad mind paremini kui ma ise end tean.

Aga tol vestlusel, töökaaslase auks kohvi juues ja pirni närides, meenus mulle hoopistükkis üks veelgi veidi vanem hetk. Vast kuu aega tagasi koputas hea sõber õlale ja mainis, et ma kipun hääbuma, maailmale selga keerama ja mitte suhtlema. Too hetk oli šokk! Lugesin neid hoolivusega kirjutatud sõnu ja tundsin, kuidas pisar üle põse alla voolab. Ma ei osanud isegi vastata, kuid võtsin endale mõtlemisaja.

"Ma pean selle üle mõtlema," on mu viimaste aastate lemmiklause. Kuulan midagi, poen omaette, mõtlen päevade ja nädalate viisi intensiivselt teema üle, jõuan järeldusele... Ega ütle tulemit kellelegi, sest need on eilsed uudised ning tulen on tolleks hetkeks juba oluline vaid mulle.

Ma tulen nüüd natuke ajas edasi. Tollel samal,tööl peetud vestlusel,sain ma kohustuse leida endale kahe aasta jooksul "normaalne mees". Jap! Just nii seda sõnastati. Ja kuna sõnastaja oli ülemus, tuleb juttu võtta tõsise tööülesandena. Ta jagas taolisi ülesandeid meie kõikidele üksikvanematele ja muidu keerulisema südameehitusega tütarlastele.

Jällegi üks veider rida, millega ajas tagasi minna. See oli ööl vastu toda päeva, mil ma jälle õhku ahmides üles ärkasin. Uni, mida ma polnud näinud juba aastadi, kuid mille võimsus suudab mind endiselt jalutuks teha. Me käisime keraamikanäitusel (sügavsinine keraamika hiiglaslikus kuldsete kaunistustega saalis... ma pole kunstinäituste inimene... üldjuhul isegi unes mitte). Just nimelt "me" - mina ja keegi, kel pole nägu ega nime; keegi, keda ma grammi eestki kirjeldada ei oska, kuid kelle kõrval on hea olla. Liiga hea, et ärgata tühjusesse.

Ja see kõik oli vaid veidi pärast seda, kui mu hea sõbranna mulle sõnu peale luges, et ma peaksin end seelikutesse ja kontskingadesse ajama; end aktiivsemalt...

Ja nüüd kaarega tänasesse päeva! Nojah, ma pole endiselt kindel, et ma just sel moel end välja tahan pakkuda, kuid küllap on see suurejoonelise pohmaka tulemus, et ma esmaspäeva hommikul oma kontsad välja otsisin, kõrvarõngad kõrva lükkasin ja seelikuga tööle läksin. Nüüd käib mõte juba vaikselt selles suunas, et peaks oma küüned korda tegema ja meigikarbi üle vaatama. Pagana hea on natuke pikem välja näha, vaadata maailma kõrgemalt, nautida üleolekut.

Olla üle iseendast!

Laps suure tõenäosusega küsib peagi: "Kes sa oled ja kuhu sa mu ema panid?" (ma, muide, olen oma kunagiste tantsukingadega temast endiselt pikem.

Räämas sein väikese akna ümber hajus varjude kasvades mittemidagi ütlevaks. Luitunud roosid ei paistnud tapeedimustrilt enam aastaid ning nagid, mis endise jonnakusega seinast välja turritasid seisid lootusetuse paistel längus õlgadega - ei mingaid mantleid neile. Ei olnud talvel ning kes pagana idioot peaks seda kevadel enam tegema. Kunagi oli siin elu! Isegi nagid mäletasid inimeste hääli, joomaseid hingeaure ning eredaid naerupahvakuid. Samal moel kandsid roosid tapeedil endaga igavesti kaasas laste üllatumist ja rõõmsaid ohkeid, väikeste sõrmede poole.

Ometi polnud seinas mittemidagi märkimisväärset - luitunud ja tavaline. Hoopis see tilluke auk lummas ta pilku. Esmapilgul oleks ehk võinud ka akna juures õlgu kehitada - värv raamidelt koorus aegamisi kuid üha kindlamalt, klaasi servadesse kogunes ajastute tolmu, muutes ka kõige puhtama keskmise laigu päikeses õõvastavaks. Õnneks polnud päikest sel päeval, mil ta pilk kinnistus akna taga laiuvale avarusele. Kevadiselt mudane maa hingas oma esimesi hoolitsevaid hetki, kandes vaid pori ja lume alt sulanud prahti. Väike metsatukk taamal piiras vaatevälja, luues üksildusele lisamüüri, aknale kolmanda klaasi - läbipaistmatu - ja hingele teravate nurkadega luku. Kuid üks tilluke rada lookles majade juurest eemale, viis endal jalutaja üle porise põllu, jagades samal ajal muda ka kõndija püksisäärtele, juhatas mineja kättpidi metsaserva ning julgustas sellegi läbimist. Seal eemal oli...

Seal eemal oli midagi muud, ohkas ta igatsevalt. Kui hea oli unistada võimalustest! Pilk kiindus üha teravamalt hallile aknaruudule just kui kannaks see endaga maailma ilusamaid tundeid, kõiki võimalusi ja elavaid jaatusi. Aknast paistis see lootusena, kuid ta teadis, teadis iga rakuga endas, et uksest väljudes ootaks teda vaid mudane maa, ebamäärane jahedus ja tuul, mis puhub minema iga lootuse.

"On siin keegi?" karjus ta tuulde, kui sulges enda järel ust. Siin oli ju tee, oli küla, mille juurde tõi rada, mille juurest viis rööbaste jälg. Tuul vilises juustes ja puhus karmilt läbi viledaks kulunud mantli, kuid muud vastust ta ei saanud. "On siin keegi?" karjus ta uuesti. Oks langes ragina saatel õunapuult, kui tuul järjekordse iilina vastu kumas. "Kurat võtaks, siin peab ju keegi olema!" röögatas ta tuulde. "Mitte sina! Ainult mitte sina! Mitte ainult sina..."

Tuul oli, sasis soojema iili saatel ta juukseid, lükkas ehmatava otsusekindlusega koomale ta lahti vajunud mantlihõlma ja läks oma teed...

Kuulge, sõbrad, ma nüüd vajan päriselt ka mõnda eriti roosat ja armsat raamatut! Midagi üdini sooja ja tõsiselt naistekat... Olgu või vampiiridest! Vajan soojust! Olgu või aseainet... Puhkuse võtaks muidugi ka hea meelega vastu...

Võileib hammustab vastu!

Ilmselgelt saaks antud pealkirja alla kirjutada ühe laheda lasteulme lühiloo. Mäletate veel, ma kunagi kirjeldasin oma lapsele leivataigna kerkimise protsessi:
"Juuretises elavad väikesed teravahambuliseks koletised. Kui juuretis külmkappi jahedasse panna, jäävad koletised magama, kuid kui see sealt jälle välja võtta, natuke leiget vett, jahu ja suhkrut lisada, siis soojenevad koletised üles. Kui nad kord juba soojad on, hakkavad nad ringi jalutama ning loomulikult ka sööma. Kes meist ei tahaks aegajalt ampsu siit või sealt? Nemad toituvad suhkrust ning kuigi suhkur neile koletislikul kombel meeldib ajab see neid ka hirmsamal moel peeretama. Nii nad sumavad seal taignas, otsivad aga uut suhkrut söömiseks ning peeretavad aga uusi gaasimulle taigna sisse, muutes selle üha õhulisemaks ja kohevamaks"
Oh, siit annaks fantaasiaga liikuda vasakule ja paremale! Minu kujutluses on need ilmselgelt suured, karvased ja rohekates toonides koletised. Ma mõtlen selliseid, kelle võtaks kaissu, kui nad kõvasti veel suuremad oleks ning leivatagnast ei kleepuks pidevalt.

Pärismaailm on aga naljast diametraalselt eemal. Kui keegi oleks öelnud mulle viisteist aastat tagasi, et võileib hammustab vastu, oleksin ma turtsatanud:
"Võileib on niisama nõme (kuiv ja mittemaitsev), kuid hambaid pole ma tal täheldanud. Vat pannkookidel on hambad, seda ma usun!"
Ma olen oma loo mingil moel juba korduvalt kirja pannud ning seega ei kavatsegi ma liiga pikalt peatuda sellel, kuidas mul kaheaastaselt gluteentalumatus tuvastati ega ka sellel, kuidas seesama arst napp pool aastat hiljem leidis, et nüüd on korras ning võib kõike süüa. Minu jaoks on endiselt hämmastav mõelda viisidest, mille keha leiab ellu jäämiseks - mulle ei maitsenud võileivad, pudrud, pannkoogid, koogid ega enamik küpsiseid. Need tundusid kuivad ja suhteliselt mõttetu maitsega. Antagu mulle selle asemel aga kartulit ja liha ning ma olin maailma kõige õnnelikum laps. Kartuli söömiseks oli ju ometi sada erinevat võimalust! Lisaks tavapärastele armastasin ma keedukartulit ka ntx šokolaadiga ampsata või niisama köögilaua pealt külma keedukartuli pihku haarata ja siis hambad sisse lüüa. Ma oleksin tahtnud kartulit kindlasti hommikusöögiks, täiesti veendunult lõunasöögi ajal ja ilmselgelt ei saa õhtusöök kulgeda ilma kartulita!

Samas, eks seda gluteeni ikka läbi tuli ning osa asju mulle jällegi maitsesid (vahvlid! kõige tavalisemad kolme kihiga vahvlid, millel sai ettevaatlikult kihid lahti harutatud, kreem vahelt eraldi söödud ning viimaks vahvlid krõmpsutatud)... Mis sealt edasi sai?

Edasi juhtus normaalsuse muundumine, enesekeskse maailmapildi hälbimine teiste samas kultuuriruumis toimetavate indiviidide analoogilistest mikromaailmadest. Kui sa kasvad kerge kõhuvaluga, muutub valutav kõht normaalsuseks. Täiskasvanud ju ka vahel viskasid, et "kasvuvalud". Nad väitsid kasvuvaludeks (ja seda see ilmselt ka oli) muidugi ka jalavalu, mille saatel ma päris tihti pisaratega uinusin ning ilmselgelt olin ma lihtsalt õrnake teistega võrreldes - kartsin valu rohkem kui nemad. Kõik ju peeretasid vahel, seda ma ju ometi kuulsin, küllap oli neil teistelgi siis sel ajal tunne nagu oleks sooled täidetud žiletiteradega.

Aga see oli julm! Julm teadmine, et mingil põhjusel andis osa sööke (üks kindel kombinatsioon oli võileib/sai koos keedetud munaga hommikul) vastulöögi, mille tulemusena ma pärastlõunal, koolist tulnuna, elutoa põrandal niutsusin ja lootsin, et mul õnnestub peeretada enne kui valu mind hulluks ajab. Oma isiklikus väändunud maailmas ei osanud ma abi küsima minna. Kõigil ju valutas vahel kõht, enamikul on rääkida mõni pisut totter kogemus vales kohas puuksutamisest. Inimesed rääkisid täieliku õudustundega kõhukinnisusest, mis painab ja piinab ning sellest vaatenurgas võisin ma endaga ju rahul olla - kõhukinnisus polnud asi, millest ma midagigi teadnud oleksin.

Ebanormaalsus oli muutunud normaalsuseks, igapäevane harjumuspäraseks ja peaaegu talutavaks. Muidugi oleks pidanud andma alarmi kogemus, et keerulisematel eluperioodidel kadus mu kehalt imekiirelt üle kümne kilo (43, 44, 44 - need on kolm miinimumi, mille mu kaal on täiskasvanu eas saavutanud, kõik need numbrid on väiksemad kui mu kaal neljandas klassis, kümneaastasena). Vahest oleks ehk võinud vihjeks olla ka peavalud, mis rütmitult, kuid kummaliselt saatsid mind varasest teismeeast, kulmineerudes umbes kümne aasta eest kapitaalseteks ja kõiketapvateks kahepäevasteks migreenideks.

Ma ei olnud kunagi rahul oma välimusega - isegi piitpeenikese ja ilmselgelt alakaalulisena oli mul paras rasedakõht ees. Samas, inimesed ongi erineva kehaehitusega ning üks kurdab laia puusa, teine lamedat rinda. Eripära, kirjutas mu kõverdunud maailm mõistusele ning oli rahulolematu edasi. Tõsiasi, et seal lihtsalt oli kõhutuulepesa, jõudis minuni hiljem.

Alles siis, kui ma sain kord vihje, et need asjad ei kao ning ma peaksin end kontrollida laskma, kogesin ma viimaks maailma ilma nende eelkirjeldatud jamadeta. Vau! Tõsiselt: vau! Te ei kujuta ette, milline vabadus oli tajuda maailma konstantse kõhuvaluta, ilma žilettideta sooltes, ilma jõhkrate ja sagedaste migreenideta. "Normaalsus" asus teisele kohale. Olgugi, et mõneks asjaks oli lootusetult hilja, olgugi, et osa oma elust ja maailmast olin ma tolleks hetkeks juba sunnitult prügikasti saatnud, oli see vabanemine. Isegi minul on õnnestunud korra või paar tabada end mõttelt: "seda siis tähendabki kõhukinnisus". Ma kannan neid kordi trofeena mõtteis.

Sellele paarikümnele aastale andsin ma oma hambad, osa oma liigeseid, mõned diskid selgroolülide vahelt, kuid võimalus olemasolevaga märkimisväärselt inimlikumalt edasi elada on siiski lummav ja naeratust tekitav.

Lisaks oli mul kunagi sõber, kes hellalt ja armsalt tõmbas mu eemale ning rääkis, et mul on vahel higihais juures. Ma mäletan seda räpast tunnet, kuid olin rõõmus, et ta ütles ning veelgi rõõmsam, et ta seda vaikselt ja justkui möödaminnes mainis ("hei, sul on kingapael lahti!" stiilis). Tõsi, hiljem olen ma korra sattunud ka ülekuulamise aluseks, kus mind vähem või rohkem, otseselt või kaudsemalt paadialuste kilda seati - aroomiga higi on ju teadupoolest pesematuse märk (kes seda siis ei teaks). Kulus aastaid, aastakümneid, et ma eile läbi keeruka (ja pisut valulise) protsessi jõuaksin viimaks selgusele: see on seesama kuradima gluteen, mis lisaks kõhuvalule annab ka spetsiifilise haisu mu higile.

Võileib hammustab vastu! Ja tal on kuradi pikad ning teravad hambad, mis närivad katki su naha, närvutavad sisikonna, murravad luud ning teevad hingele haiget - sakiliste servadega hambad, mis tikksaagidena ulatuvad välja kuskilt või alt ja paistavad eemalt nähtamatute või kutsuvatena. Aga samas: kes ütles, et elu lihtne peab olema!? (Krt, pisut meeldivam võiks ju ikka olla...)

Kiired ajad tulevad ja lähevad. Keerulised ajad tulevad ja lähevad, et uued keerukused saaksid astuda vanade asemele ning haarata veelgi kõikehõlmavamalt maailm enda valdusesse. Kuid on asju, mis jäävad. Jumalad olgu tänatud nende pisiasjade eest, mis teevad elu elamisväärseks ja olemise õdusaks. Jäävad kohvikruusid jäistel õhtutel ning nappidest unetundidest varastatud lugemised; lugemise kõrvalt ilmselgelt üleküpsenud õhtusöögid, pesemata nõud ja koristamata toad. Jäävad poolikud kindad, mis kannavad endis ebamääraseid, kuid suuri emotsioone, kummalised tikandid ning kõik muu, mis hinge ja elu survel mu seest end emotsiooni varjamiseks välja surub. Ja aega pole kunagi piisavalt.

Jah, aega pole kunagi piisavalt ning sestap sunnib elu prioriteete seadma. "Ellu peab jääma!" ütleb esimene neist ning nii nagu kõik need teisedki inimesed mu ümber, lendan ma seda kui mantrat kaelas kandes igal nädalal vähemalt neljakümneks tunniks tööle (kui õpetamised ning vahe töö juurest tulevad ületunnid juurde liita, siis vast keskmiselt 45h nädalas). Aeg on armutu ning iga sellise tööpäeva lõpus jääb üle vaid nukralt tõdeda, et päev on taas lootusetult kadunud ning peagi tuleb lapsele "Head und!" soovida. Endale soovin ma neil hetkedel vaid "Aega! Aega! Aega vaadata teda kasvamas, aega hingamiseks ja olemiseks, aega lugemiseks ja mängimiseks ning, mine tea, ehk kunagi ka aktiivsemalt suhtlemiseks..." Ellu peab jääma, kordan ma endale neil hetkedel ning valmistan kiiruga õhtusöögi. Ei! Nüüd sai pisut valesti. Kuhugi sinna majanduslik-sotsiaalse vajaduse ning ühekordse õhtusöögi vahele jääb vaimne ja emotsionaalne ellu jäämine ning enamasti, hiljemalt selleks ajaks, mui kartulid keema saavad, olen ma sealsamas pliidi kõrval juba koos juturaamatuga. Või otsapidi mõnes kirjutatavas failis või poolikus kampsunimustris... Jah, sealt siis need üleküpsenud õhtusöögid - kuivalekeedetud kartulid, söestunud servaga pizzad, mustjaspruunide servadega kotletid ja kõik muu, mille kohta mu laps isegi elavamaid kommentaare oskab anda.

Vahel, kui kõik on hästi ning ma olen saanud nautida paari järjestikust ööd raamatuga või teinud valmis midagi muhedat ja minuliku kiiksuga, jõuan ma ka mustade nõude ning pesemata riieteni. Segadus näib mu ümber lausa nautlevat, nendin neil harvadel hetkedel pead vangutades ja haaran harja järele. Mitte ainult füüsiline segadus, vaid Segadus suure algustähega - ehk kui ma plaanin juba ette mõnd magusat õhtut-ööd raamatuga, ilmneb raudselt, et just sel päeval oleks vaja, et ma oleksin tööl mitte lõunani vaid kaheksani õhtul ning keegi soovib kindlasti just sel päeval tundi ning ilmselgelt oleks võimalik minna mõnele üritusele, mis nüüd ära kukub ning üleüldse vajab ka laps abi mõne jumal-teab-millega ning minul jääb üle vaid püüda hetki, naerda või naeratada kellelegi, kes on asjast jälle täiesti valesti aru saanud, ning minna vooluga kaasa. Nii palju siis vaikusest.

Kuid hetkede püüdmises on oma võlu. Läinud laupäev oli üks neist paljudest kummalistest päevadest. Kogu mu hing janunes omaette lugemise järele ja koduselt sooja suhtlemise järele samal ajal. Oma pooleldi töötava aruga suutsin ma iseenda ja lapse jaoks välja töötada plaani, mis lõppes sellega, et ma laupäeva varahommikul kõikide plaanide väliselt pealinna poole suunduvasse rongi astusin. Ilm oli külm ning olles selleks korralikult ette valmistunud, lükkasin kella kuue ajal hommikul teksade alla sukad, panin ülestikku selga mõlemad oma pluusid ning rongi jõudes koukisin kotist välja hiiglasliku kampsuni. Plaan oli lihtne: kampsun selga, jope tekina peale ja magame maha selle kahetunnise rongireisi. Magasin ma jee! Tamsalus ajas jäine külm mu lõplikult üles ning sealt edasi tegelesin ma rongis vaid lõdisemise ja hammaste plagistamisega.

Tallinnasse jõudmise ajaks oli mul juba plaan! Proovisin, kas kõikide füüsikaseaduste vastaselt, mahub mu jope selle hiiglasliku kampsuni peale - mahtus. Alles Hobujaamas bussi oodates tabasin ma end mõtlemast, et ma pean välja nägema pisut kummaline pealinna asjalikkuse kohta. Halvasti maganud ja nägu unesegane, külmast värisev käsi sigretti suu juurde ja eemale juhtimas. Mu mitte esimeses (ega teiseski) nooruses teksad olid alt piiratud praktiliselt ribadeks kantud talvetennistega ning teiselt poolt enam kui paarikümne sentimeetrise villase kootud-heegeldatud koheva ja eputava ribaga (värvideks valge ja roosa!), selle peal ilmselgelt ebaloomulikult punnis valge kraekarvaga must jope, müts silmini tõmmatuna kapuutsi alt piilumas nind vaba käsi taskusügavustesse peitunud. Kõige krooniks veel omajagu määrdunud elektrisinine seljakott! Kolmepäevaselt joomalt saabunud hipi tunne oli seda veidralt kiiret askeldamist endast mööda kulgemas nähes.

Küllap oli üksjagu tundest ka väljapaistmatu, teadmises, et villased sokid, mis mu tennistes varvastele sooja pakkusid, on augud; tundes, et seong, mida müts ja kapuuts varjasid oli verivärskelt sõbra poolt lõigatud ja oma õiget kuju veel mittesaavutanud; mälestuses, et kella kuue ajal hommikul jätsin ma endast maha kolm unehõlmas nohisevat armsat inimest, kel praegu seal rahulikus Tartus ilmselgelt ei ole ei külm ega segadust ruttavast linnast. Tartu maavillane võiks vist olla selle eklektilise mittesobivuse nimetus, kuid sealsesse hetkesse mõjusin ma sama veenvalt kui jeti suurlinna advokaadibüroo tegemisi jälgivasse seriaali. Edasisest, mis tol päeval sündis, ma parem ei räägi - ilmselgelt olin ma lasknud koos juustega maha lõigata ka oma mõistuse. Soeng, seevastu, on saanud palju-palju komplimente erinevatelt inimestelt (minu kummardus kääride omanikule!)

Või täna! Eile oli üks neist harvadest õhtutest (olgu, ka üleeile), mil ma tõeliselt nautides kella neljani raamatut lugesin - ei saa ju ometi jätta katki, kui jäänud on alla saja lehekülje. Pealegi, hoolimata oma tobedast graafikust, ei pea ka mina pühapäeviti tööl käima, mis muudab laupäevaöise lugemise seda nauditavamaks - järgmise hommiku saab mõnuga maha magada. Aga ei! Kell kaheksa ärkasin ma tundega, et midagi on valesti. Unesegasena esmalt taipamata, kuid seejärel kiiresti erksaks virgudes - mingi moel olin ma magades end selili keeranud (ja ma tean üldjuhul ka unes, et ma ei tohi selili magada) ning käed üle pea lükanud - vasak käsi oli surnud, mis surnud. Võimlesin ja masseerisin vere uuesti liikuma ja keerasin pea tagasi patja selleks, et tunni aja pärast ärgata taas ebamugavustunde peale. Vasaku käe kaks väiksemat sõrme olid taas perifeeriaks tunnistatud ning ega teisedki sõrmed sellest staatusest kaugel olnud. Võimlesin, kirusin ja magasin edasi. Kui ma kella kümne ajal taas ärkasin, asi on naljast kaugel, eksole, sain ma taas hakata tegelema elustamisrutiiniga. Võiks ju arvata, et ma oskan seda juba läbi une ja ärkamata teha, kuid valu jääb valuks ning igasugused surisemised ja muu ei ole üldse undhoidev. Ugatahes, juba häälekalt sõimates keerasin end tagasi magama ning kui ma vaevu 70 minutit hiljem taas surnud vasaku käe peale ärkasin, leidsin ma, et mingu see uni, kuhu tahab, parem juba teha kruus kohvi ning haarata järgmine raamat.

Aga puhanud tunne on, kui mõni hea raamat taas läbi loetud saab. Pagan, isegi üks villane sokk (auguta!) sai valmis kootud sel nädalal. Ja nõud on veidral kombel pestud... Peaks vist laua enne magama minemist ära koristama... Kui juba hoog sees on...