Ah, ma olen tubli!

Nunii, üks segane võistlus seljataga.

Eile õhtul, peale seitset hakkas Andres mind moosima, et tule-tule mõttemängude mitmevõistlusele. Khmm, ma pole 17 aastat malet mänginud ja kabet selle perioodi sees 10-15 partiid oma lapsega (ei ole eriline tase). Teisalt tegi pliks sihukest nägu: "ahoi, emme, kohe kavatsed sa Võsule ronida ja üldse..." Kui ma aga rääkisin mis alad on, siis tuli:
"Sudokud!? Kas seal pisikesi sudokusid ka on?"
"arvatavasti"
"Siis tahan mina ka. Ja kabet mängin ma ka!"

Mõeldud-tehtud. Ok, male jätsin vahele ja patseerisin selle asemel lapsega mööda hansapäevi.

Eelduste kohaselt siis male, kabe, mälumäng - 0, sudokud - hea ilmaga keskele, bridž - puhas loterii. Esimese kolmega nii läkski (tõsi, selgus, et veelgi kehvemini on võimalik mängida), dokudes 2-3 (tõeline üllatus minu jaoks, ma kartsin esmalt kõige raskemat - aga see ostutus kergemaks kui nii mõnigi vähem punkte andvaid dokusid - 1 minut jäi puudu ) ja bridž läks kõige paremini (loterii töötas järelikult minu kasuks).

Ning viimase koha asemel tulin ma sealt ära alavõidu medali, 10. koha diplomi ja meistripallidega (mida ma sel aastal pole veel ühtegi teeninud) - Ise olen rahul! Inetu oli kogu selle asja juures vaid fakt, et enne viimasta ala (kabe) olin ma positsioonil nr. 5

Päeva lahedaim seik on muidugi kinni asjaolus, et mu pisike piiga ei saanud kummalgi alal, milles kaasa lõi, viimast kohta (dokudes jagas ja kabes oli keegi veelgi tagapool).

Ja et täiuslik päev veelgi ilusamaks muuta, nägime umbes üheteistkümne ajal ülikooli peahoone ees siili. (Ma parem ei hakka rääkima siinjuures Toomemäe rüütliturniirist, mil mu pisike 30kg mul süles ja seljas elas, et ta ka üle inimeste peade näeks, mis toimub - puhas trenn.)

Bridžist ja inimestest. On selliseid partnereid, kellega saad jube harva mängida aga hirmsamal kombel tahaks vahel. Vahet polegi, mis põhjusel - mõnega selle mõttega, et ta hirmus tark on ja äkki jääb tiba mullegi külge, teisega sellepärast, et ta lihtsalt lahe ja vahva inimene on.

No olgu, igatahes kumises peas taas lootus ja idee, et saab ühe sellisega mängida (üle pooleteise aasta) ning siis kui ma teda klubisse kutsuma hakkasin tuli täiesti ootamatu vastus: ma ei ole viimase paari kuu jooksul pea üldse mänginud, ei tahaks marki päris täis teha.

Nujah, mokk töllakil hõikasin siis eile hommikul Laurile välja, et kuule, ma tahaks tegelt hirmsasti mängida, äkki saad päeva jooksul mõnest vabast käest aimu. Vaikus. Kell saab juba viis, ei midagi. Õnneks tuli Lauril päästev idee - Liisa!

Liisa siis kribas mulle, et ta pole küll aprillist saati kaarte käes hoidnud aga kui mulle sobib, siis teeme ära. Tehtud ta saigi. (Ilgelt sitasti mängisime ning ma pole veel kindel, kas me 25% saime kätte aga vähemasti sai mängida)