Varvas!

Tragikomöödia natuke liiga mitmes vaatuses.

Proloog: Pole küll otseselt varbaga seotud, kuid annab imeliselt edasi mõtet: küll see laps on ikka kaua loll. Ma arvan, et tegemist on ühe tobedaima "õnnetusega" minu elus.
Tüdrukud, 11. klass, ootavad staadioni serval kehalise tunni algust septembrikuises õhus. Vaevu mõned päevad enne kooli on töömehed teinud suure töö - asendanud vanad staationi servalauad uutega. Nii need vanad vedelesidki staadionimajakese ees, mullased ja roostes naelu täis. Ootasin koos teistega tunni algust ning nängisin omaette lähedalasuva lauajupiga. Toetasin jala naelateraviku peale ja võtsin ära; lisasin natuke raskust oma toetamisele... ja võtsin ära... Ühel hetkel tõstsin teise jala õhku, käis naksatus, toetusjalg vajus, teine jalg libises kiirelt maha, katkine toss naela tosast naksatuseda ära ning toss jalast (kontrollimaks kahjustusi, sest valu ma ei tundnud).
"Ah, ei ole midagi. Toss on katki ja sokis on auk, kuid jalast ei tule grammigi verd." Sellise seletuse said sõbrad esmaülevaate põhjal.
Nemad aga muudkui nurusid, et näidaku ma haava... ja kui ma lõpuks jala tossult tõstsin (tõestamaks oma veretut pointi) jäi maha kapitaalselt verest läbiimbunud jalanõu.
Njahh, karistus oli muidugi võimas - nädalate viisi läks jalg õhtuks ikka julmalt paiste ning koolis sai "nappidega" käia. Lisaks on mul sellest jaburusest igaveseks ajaks mälestus - mingi tükk paremas jalalabas.
1. vaatus: Sõbrad olid külas, kui ma ootamatult, astudes, tundsin torget varbas. Kiirpilk tuvastas hambaorgi tilpnemas vasaku jala suure varba juures pooleldi ühel pool sokki, pooleldi teisel pool. No ju ta torkas korra, kuid libises siis ikka varbast mööda ja läbis vaid sokiotsa. Kergel liigutusel tõmbama asudes jõudis kohale, et see ei ole mitte sokk, mis seda hambaorki paigal hoiab. Seda ma enam külalistele öelda ei julgenud. Istusin maha, surusin sõrme tugevalt vastu varvast ja tõmbasin raksuga orgi välja nii sokist kui varbast. Verd väga ei tulnud ning suurim kahjustus oli nahale õnneks.
2. vaatus: Olime lapsega veekeskuses, lösutasime niisama ja nautisime päeva (piletid, mida kasutame, sai laps Tartu Maratoni lastesõidu loosiauhinnaks). Ootamatult ma libisesin ning tõstsin tasakaalustamiseks hooga parema jala. Kahjuks oli lapsel tekkinud hetk varem idee, et peaks mind talla alt kõditama ja üritas parasjagu kummarduda mu kohale. Hetk hiljem oli seis selline: minu suur varvas oli välja löönud lapse ühe (juba vahetunud) hamba ning lõpetanud oma retke küüntpidi tema suulaes nahka lõhkudes, tema allesjäänud hambad aga olid kõvasti ning kindlalt surutud minu suure varba ümber. Terve kuu lootsin paistes varbaga longates, et ehk on ta veel nii noor, et kasvatab uue hamba. Õnneks, aja möödudes, said mõlemad meist terveks.
3. vaatus: Mõni aeg hiljem, astudes arvuti suunas, tajusin taaskord torget (seekord parema jala suures varbas). Jalga tõstes tuli tunnistada pilti: hambaork (mis ilmselgest lohakusest oli laualt maha kukkunud) rippus suure varba keskelt alla. Istusin rahulikult maha ning tõmbasin elu paratamatusega hambaorgi varbast välja. Seejärel suundusin jalga pesema ning a-septiga üle sussutama. Ma kahtlustan, et see oli üks vererohkemaid õnnetusi, mis minuga iial juhtunud on (väljaarvatud ehk seik kuuendas klassis, kui ma iseseisvalt kingakontsi vahetades endale üsna haledalt kätte lõikasin - aga kontsad said vahetatud ja ma olin ikka sigauhke enda üle), seega hiljem sai lapiga kogu elamine veelkord üle käidud.
4. vaatus: Ei mingit pikka kirjeldust: hambaork varbas vol. 3 <- sellise nime sai messengeri staatus.
5. vaatus: Läinud nädalal läksime lapsega Prismasse. Enne silla peale minekut rääkisin üle liiklusskeemi Sõpruse sillal ning lisasin, et pärast silda keerame silla alt läbi. Ta palus, et ma ees sõidaksin ja mina, vana loll, läksingi. Ma ei tulnud selle peale, et sillalt maha pöörates muutub ta kohe julgeks ning tuleb mulle paremalt poolt kõrvale. Nojah, järgmise pöörangu juures oli tulemus lihtne - mu parema jala säär sai ühelt küljelt raseeritud ja kooritud ning kolmas ja neljas varvas olid kuskile tema ratta kodarate ja raami vahele kiilutud. Iuks! Pahurdasin päris mitu tundi ning lonkasin kuni uinumiseni. Õnneks oli järgmiseks päevaks seis märksa viisakam.
6. vaatus: Palju õnne sünnipäevaks, Mairi! Istusin eile lapse toas põrandal, vasak jalg tagurpidi (tallaalune õhus), kui ootamatult hüppas laps (keda onu kiusama hakkas) ning maandus kogu om 50 kiloga kandapidi mu tagurpidi varvastele. Krt, see on esimene kord, kui ma tõsiselt mõtlen, et äkki peaks oma varvast kuskil erakorralises näitama (kuigi jube loll on minna ja kirjeldada: laps hüppas varba peale)...
Njahh, loodetavasti saan ma oma varvastega edaspidi paremini läbi...

Ilusat nimepäeva sulle, unimüts!

Mõnus hommik oli täna. Uni lahkus mu juurest veidi pärast seitset, keetsin tassi kohvi ning pesin viimased eilsest jäänud nõud ära. Istusin köögilaua taha ning nautisin tegusa hommiku puhul iga viimset kui kohvisõõmu. Kõrvale inglise hommikusöök ja tuju aiva paranes (mitte, et tal juba ärgateski miskit viga oleks olnud).

Uksest väljudes vedasin ninaga läbi karge augustihommiku: "sünnipäev on tulemas" ja "Mariele peab koolikotti otsima hakkama". Njahh...

Kell 10 helises taskus mobiil. Teises otsas minu ema:
"Kas sa magasid, jah?"
"Ee-ei"
"Ilustat nimepäeva sulle"...

Kell 11 helistas isa (ju ta jõudis sel ajal postimehe lugemiseni)
"Noh, kas ma sain su üles ajada või olid juba ärkvel?"
...

Keskpäeval tuli kõne tütrelt:
"Tere emme! Ega sa ei maganud? Ma ei tahtnud varem helistada, et äkki sa alles magad"

Tundub, et mul on õnnestunud endast luua igimagaja kuvand. Või, tegelikult, pigem mingisugune nahkhiire sarnane - keskööl helistades ei eelda neist keegi kunagi, et ma juba voodisse oleks kadunud.

Igatahes päev on ilus - täitsa minulik. Ehk võiks veidi enam olla tuult ning kuskilt ühe äikese välja võluda, kuid kurta ei saa küll millegi üle - õhus on augustit!