Noh, kes on maailma uhkeim lapsevanem? Mina loomulikult. Minu meelest pole selles kunagi mingit kahtlust olnud. Aga täna läheb meie piiga esimest korda võistlusrajale!

Ilm on muidugi selline, et ega mingit tunnet küll ei ole, et kuskil keegi suusatada võiks. Ja veel siinsamas Tartus! Ja ometi oma, pisikese valge paela peal, mis mööda rohetavat põldu lookleb, saab isegi võistlusi pidada.

Enese tunne on küll selline, et: suusatamine vä? Oktoobris vä? Ootaks ikka selle va talve ära. Ja teisel päeval: millal see talv oli? juba märts ju!

No vahet pole, talve tunne on nii ära kadunud, et isegi telekast tulevad suusavõistlused magan juba maha. No ei tule nagu selle peale, et sellist asja peaks ka kavast jälgima.

P.S. Näed sa siis - isegi kirjaviis muutub lakooniliseks, justkui, kartes muidu poriseks saada. *-)

Ma olen nähtamatu!? Ma ei teagi, kas seda tuleks komplimendina võtta - nii pisike, et jääb kahe silma vahele - või solvanguga - täiesti tähtsusetu olevus. Isiklikult eelistaksin muidugi seda komplimendi versiooni (kuigi mu kaal jäärapäiselt inetut numbrit näitab).

Sügisel klubisse tulles jooksis üks kahemeetrine noormees (kellega ma täna muide kontorit jagan) minust konkreetselt üle. No teisiti ei saa kirjeldada hetke, mil ta oma kolmemeetriste sammudega Kompanii tänavast välja tormas nii, et ma järgmisel hetkel käpuli lendasin. Tema jätkas sealjuures samas sihis liikumist, hetkeks lühenes küll samm kahe meetri peale aga tõesti - vaid hetkeks.

Täna, sealsamas Kompanii tänaval suitsu tehes jäin hetkeks jälgima Raekoja platsi. Raamatukogu poolt tuli väga raamatu tagakaande süvenenud noormes ja sõitis sisse. Sajaga! Hüppasin pool meetrit edasi, endal hing kinni. Muud vast polekski midagi, kuid ta valis tulemiseks sellise nurga, et mu niigi õrnake parem põlv hakkas valutama. Ja ma veel plaanisin täna mingi korralikuma trenni teha. Tou!

Sellest ma parem ei hakka rääkimagi, et konsumi lihaletis olen ma alati nähtamatu. Lähed leti juurde, seisad seal nõudliku näoga, tädid ajavad juttu, sätivad kaupa välja. Siis tuleb keegi teine - tädid lõpetavad vestluse ja teenindavad teda. Mis te arvate, mis siis saab, kui see teine oma kauba kätte saab? Loomulikult jätkub müüjataride jutuajamine.

Nähtamatu. Te ei näe mind. Te ainult kujutate endile ette, et te mind näete. Mind pole tegelikult siin...

Hobidest ühe, teise ja kolmanda nurga alt.

Kolm lahedat teemat viimase kuu jooksul. Detsembri keskel, segapaaride ajal, tuli Rib väja laheda teooriaga:
1. kui tema võistleb, siis on tähtis osavõtt
2. kui mina võistlen, siis on tähtis medal
3. Lauri strateegia: tähtis pole võit, vaid auhinnaraha - ei kõlba kassi saba allagi.

Esmaspäeval, oma medaliga koju jõudes, esmalt näitasin seda loomulikult Mariele ja oma vennale (kes Ribbi hoidis sel õhtul) ning hakkasin siis seda poetama sahtlisse. Ikka sinna samasse patsimummude sahtlisse, kus teine medal juba ees oli - tundus loogiline mõte. Siis tegid mu vend ja laps mulle veenvalt selgeks, et ma olen ikka täiesti napakas ja idioot ja mida kõike veel, kui ma medalid sahtlisse panen.

Haarasin siis sahtlist klambri, nügisin selle riiulilaudade vahele ning riputasin oma medalid teleka kõrvale, suhteliselt aukohale.

Hea küll, aitab minust, räägime Ribbist. Selle aasta algusest on tibil hoopis teine minek trenni. Tohutu vaimustus on tagasi, tegelikult küll järgmisel ringil ning uute tugevate veendumustega.

Ma kuulsin terve eelmise aasta, et tema tahab minna suusatrenni ning temast saab suusataja. Just nimelt, teist elukutsevalikut polnudki! Sügisel aga trenn natuke ehmatas teda - ta on kõige tillum (vanuse, mitte pikkuse poolest). Paar poissi on ka esimesest klassist aga teised tüdrukud olid neljanda klassi lapsed ja neil tulid kõik harjutused nii palju paremini välja, et pisike Rib tegi natuke nägu: ma ei viitsi täna minna, täna on kepikõnni kord. Eks ma siis natuke proovisin motiveerida, kuid ise mõtlesin, et kui ikka vastumeelseks läheb, siis ei sunni ka.

Aga nüüd! Nüüd on mul jälle pliks, kes trennist tulles täie vaimustusega räägib, mida ja kuidas nad tegid. Ootamatult on kõik hea - suusatamine on hea, kõik keppidega ja keppideta variatsioonid ning harjutused; jooksmine on hea; topispall on talle koguaeg meeldinud... Õhtul paned last magama ning veel siiski on õnnis naeratus suul ning jutt, mida nad tegid ning mismoodi ta suutis maha kukkuda (esmaspäeval õnnestus tal suusasaabastest (!) välja kukkuda).

Eile sai ta siis lõpuks ometi endale oma isiklikud, korralikud, suusasaapad. Ohh, ma pole uhkemat ja õnnelikumat inimest näinud (ok, mina 2006 lõpp segapaaride tulemusi vaadates). Magama minnes lunis ühe suusasaapa enda tuppa, et saaks seda imeilusat saabast veel enne uinumist. Öösel, seinalampi kustutama minnes, avanes minu ees vaatepilt: unes naeratav laps ja tema kõrval padjal - suusasaabas. Maailma parim kaisuloom sel õhtul.

...Ja siis ma vaatasin esmaspäeva õhtul oma kahte medalit riiuli küljes rippumas - kogu sümmeetria on nihkes. Palju uhkem ja ilusam oleks, kui teisele poole telekat, ühe klambri otsa, tuleksid rippuma Ribbi medalid. Vat siis oleks uhke! Ja näitaks külla tulnutele näilise hooletusega, et ahh, ühel pool ripuvad minu, teisel Marie medalid. Ja Marie teeks seda sama, siira ning peitmata uhkusega.

Kolmas teema meie majas. Koristasin esimesel jaanuaril lauamängude ja puzzlede riiulit. Meil on 20 lauamängu karpi (neist 2 karpi on kuue erineva mänguga), 20 puzzlet (5000, 4*1000, 3*500, 150, 2*100,...) ja 3 puzzleraamatut. Kui algul oli mängudele ja puzzledele ette nähtud 2 riiulit, siis tänaseks on 2 + 2 riiulit juba täis ning hetkel on ootelistis 4 lauamängu (peab vist viiendat riiulit tühjendama hakkama).

Juba kuid lõppevad õhtud meie majas lauamängu või paariga. Vahel ka puzzlega (kuni 500 tükki saab ühe õhtuga kokku). Oh, kuidas mulle meeldib see iga, mil veel mängitakse aga mängud muutuvad juba selliseks, et endalgi on huvitav kaasa teha! Marie sõbrantse vaadates, siis pea mitte keegi pole neist veel jõudnud sellesse lauamängude ikka. Oskamatus kaotada tekitab hirmu alustamise ees ja nii nad parem tunnistavad mängu igavaks ja loobuvad. Agaa kui mängimine on piisavalt huvitav mõlemale, siis äkki ei lähegi see iga nii kiirelt mööda?

Ah, et kes siin majas elavad? Ühed pisikesed mängu- ja võiduhimulised tüdrukud, kes vabadel lumelistel hetkedel suuskadega võssa kaovad. Ja nii ongi hea.