Eile viskas keegi vastastest (nime ei tea ja nägu ei mäleta) välja repliigi, et juturaamatutes võiks ju ka poole peal reklaamid olla. Nagu filmis - iga paarikümne lehekülje tagant lehekülg või paar reklaami. Konkreetne Jordan, mida ma hetkel loen, on 1006lk paks. Nii, paneme nüüd reklaamid juurde... ja rendime ratastega käru raamatu tassimiseks.

Njahh, aga siis hakkas mõte tööle. Noh, et tegelt temaatilised reklaamid oleksid ju täitsa lahedad. Võtame näiteks Tolkieni Sõrmuste Isanda (hea raamat, enamik mu blogilugejatest on lugenud ja need, kes polegi, on vähemasti vast filmi vaadanud):

* Avad raamatu ja kuskil Bilbo sünnipäevapeo lõpus on reklaam: "Märk kogu eluks! Telli maagiliselt kaunid abielusõrmused meilt."

* Kohas, kus kääbikud maakonnast välja hiilivad ja metsaga kaklevad, võiks lugeja rõõmuks ilutseda Husqvarna metsatehnika reklaam

* Suurema orkide kirjelduse juurde antidepressantide reklaam hüüdlausega: peleta deemonid oma elust

* või lahingukirjelduste vahele reklaam pesupulbrist, mis eemaldab ka raskesti eemaldatavad vere- ja muruplekid

* Ja siis sobiks sinna kindlasti veel nutitelefonid (tornide vaheline suhtlus)

* ja silmatilgad (sauroni silmale)

* ja karnevalikostüümide laenutus "laena oma haldjakostüüm meilt" (neid kohti on mitmeid, kuhu seda paigutada)...

Pikk ja emotsiooniderohke nädalavahetus sai siis selja taha nüüd. Pagan, tegelt oli ilgelt lahe. Hoolimata sellest, et ma esimest korda elus ärkasin kell 4 öösel, et leivataigen kerkima panna ja isegi hoolimata sellest, et ma vabariigi sünnipäeva puhul oma telefoni vette uputasin. Ikka oli vahva. Tõsi, reedeseid jääke sööme me veel ka täna ja ausalt öeldes ma vist polegi kaks päeva järjest kunagi varem joonud. Njahh, reedel küll eriti alkoholi ei tarbitud ja ka laupäeval olid piirid täitsa omal kohal. Samas kolm väga väikese unega ööd andsid ikka eilseks tunde nagu oleks marsile sattunud (gravitatsioon toimis veidralt ja üldse oli pisut laialivalguv olemine). Võimalik, et oma osa selles siiski oli šampusega segatud absindil - muide, tegemist oli üllatavalt maitsva ja kergelt libiseva joogiga.

Eile hilisõhtul pakkisin siis kokku oma mobiili ja... üllatus-üllatus - see töötab jummala normaalselt hoolimata oma ujumisharjutustest (mille täpne kestus on teadmata, kuid ületab tõenäoliselt viie minuti piiri). Ja samas sain ma ka aru, miks laps endale uut telefoni tahab. Kaks päeva tema telefoniga jantimist andis selge info - minu kaks korda vanem telefon, mis on harrastanud nii asfaldihüppeid kui ujumistreeningut omab endiselt märkimisväärselt paremat kõnekvaliteeti kui tema suhteliselt korralikult hoitud telefon. Tõsi, tema telefonis on sudokud ja diktofon, mida ma aegajalt vajan (mõlemaid), aga samas ei vahetaks ma mitte mingil juhul ega mingil põhjusel oma telefoni tema oma vastu seni, kuni minu omal veel vähegi pilt ees püsib.

Seega jäägem siiski veel kahekümnendasse sajandisse - trükimasina (arvutiks oleks seda natuke liig nimetada tänase tehnika kontekstis) ja telefoniga, mis helistab (reedel oli hetkeks tunne veel sajandi võrra madalamale kukkumisest). Lõpp hea, kõik hea, olgu see pühapäev nii hõre ku tahes (ja see oli magus-hõre - ma poleks mitte ühtegi neist hetkedest vahele jätnud ei reedese seltskonnaga ega laupäevasega). Natuke kahju on, et ühtegi pilti ei saanud teha. Ma oma kerge egolise ülehindamisega leidsin, et mõni asi sai täitsa elegantselt pakendatud lauale... aa ju siis tuleb neid toite korrata, et kunagi ka pildid tehtud saaks. Pealegi, mine tea, ehk jõuan ka mina millalgi (viie aasta pärast) nii kaugele, et muretsen endale fotoka (millega saaks pildistada käsitööd ja kokandust :P ). Seevastu inimesed olid lahedad ja tuba sai natuke rohkem korda kui varem ning too borolondiivan jääski nüüd Marie tungival nõudmisel sinna tuppa külalisi ootama (vahepealsel ajal kasutab laps seda teleka ees lösutamiseks).

Külastage meid jälle! (järgmine kord võiks kaarte mängida...)

Nii! Selgunud on võitjad menüü osas

* improvisatsioon lihaleivaga (ma ei tea ise ka veel, mis täpselt välja tuleb aga ju midagi tuleb)

* kartuli-porgandi-kaalika korvikesed singi ja salatiga

* täidetud kartulid

* minipizza (on hetkel veel kahtluse all)

* () <- seal on miski, mis ehk tuleb, kui kõik hästi läheb...

* biskviittaigna maius

* puuviljavardad

* kringel? <- eriti ei viitsi, aga millal siis veel, eksole...

Hmm, minul saab igatahes köögis huvitav olema ning karta on, et ka lapse sunnin rabelema (võite talle lastekaitse numbrit jagada). Päevale kohaselt püüan asju serveerida kui mitte otseselt suupiste formaadis, siis vähemasti väikese taldriku pealt tarbitavana. :P Pagan, see on tegelikult paras väljakutse. Ausalt, noh. Eriti lahe oleks, kui kellelgi fotoaparaat kaasas oleks (võimalik, et miski sellest kompotist vääriks pildistamist enne tarbimist)...

No nii, eile sai siis õhku visatud idee, et ikkagi teeks mingi pingviinide paraadi vaatamise (kas seda ka vaadata või kasutada ainult kattevarjuna, selgub lahkamisel). Hmm, koristada tuleb. Ja siis kõpsetada. Igatahes pea on vahvaid mõtteid täis ning teatavate vimkadega kavatsen ma sel korral välja tulla (kui hakkama saan). See kulinaarne nuputamine kõlab uskumatult lummavalt ja selle nimel olen ma peaaegu nõus kirjutamiselt aega röövima. Hoopis keerulisem küsimus on koristamine...

Tahad üritust?

Jah.

Siis korista!

Hea küll... panen iseenda eest kõrvu lidusse tõmmates vasakule ajama... Teate kui pagana lihtne on elamist tähelepanemata jätta, kui sul on pea pulki täis!? Ja sellega mu pea hiilga. Terved päevad mõelda mingite hullude printsesside järjekordsetest jamadest, sõnastada neid mõttes, ahastada koos nende fiktiivsete kaaskondlastega... Ja kui ma siis viimaks koju jõuan, sikutab väike trükimasin mind hüpnotiseerivalt. Ei saa ju ometi inimesele pahaks panna, et ta 3, 4... 8 tundi tahaks kirjutada või lugeda või parandada, ahastada oma rumaluse üle ja seejärel jätkata eelloetletud tegevustega - täiuslik ring. Nojah, täiuslik oleks ring siis, kui mu õige masin töötaks viisakalt ja printer olemas oleks ja üldse ei peaks liiga palju mõtlema ebamugavatele asjadele nagu... ah, ma parem ei mõtle... Igatahes on õhtuks hüpnoos juba sedavõrd tugev, et ma lihtsalt ei pane tähele seda, et koridoris kriuksub jala all ja kirjutuslaual on mingi jama laiali ja... Oeh, eks ma õhtul vaatan.

Igatahes algab teravam mõttetöö toidu, garneeringu ja serveerimise kallal... noh, kohe, kui ma saan peast välja kõik selle, mis järgneb algusele:

"Isa, ma olen otsustanud!"

Elysabeth seisis kuninglikus troonisaalis ja vaatas üles isa poole. Jah, kuigi ta oli otsustanud ja ta teadis, et mitte miski ega mitte keegi ei suuda panna teda teistmoodi mõtlema, oli kuningliku isaga sel teemal rääkimine siiski närvesööv. Elysabeth polnud enam mingi titt. Ta oli kuueteistkümne aastane - ametlikult võttes juba täiskasvanu. Veelgi enam, tema seitsmeteistkümnenda sünnipäevani oli jäänud vaid loetud nädalate jagu aega. Isa aga kippus temaga käituma kui väikese tüdrukuga. Uskumatu! Kas isa siis tõesti ei taibanud, et ka need kaks aastat, mil nad omavahel koos ei viibinud, küpses ja kasvas tema edasi!? Vähe sellest, nende kahe aasta õud kasvatas teda kindlasti rohkem kui kahe aasta jagu. Oli hetki, mil Elysabeth tundis end muldvanana - no nii kahekümnesena. Kuid isa käitus temaga endiselt nii nagu oleks ta kolmteist või veelgi noorem. Nüüd oli ta otsustanud ette võtta midagi, mille kohta ta päris kindlalt teadis, et isa soovib takistada. Aga ta ei saa! Lihtsalt ei saa, sest tüdruk pole enam laps. Kõikide seaduste ja reeglite kohaselt võis Elysabeth täna juba ise otsustada, kas ja kuidas ta haiget saab või millist rada oma eluga kõndida tahab.

"Ei! Sa ei tea, millesse sa end mässid."

"Jah, tean küll. Newe on mulle põhjalikult rääkinud kõigest." Newe sõnu usaldas Elysabeth täielikult. Naine, kes kord oli täbarasse olukorda sattunud, päästis paari aasta eest nii Elysabethi kui tema õe Elyna elu. Jah, Newe ei pruukinud olla ju korralikku väljaõpet saanud ravitseda, kuid tema oskused olid kaugelt suuremad kui enamikel ravitsejatest, kellega printsess oma elus kokku puutunud oli. Vahel tundus Elysabethile, et Newe tunnetab vana maagiat - jõude, mille kasutamise oskus kadus aastasadade eest. Mitte keegi ei tea, miks need oskused kaduma läksid, kuid mingil seletamatul põhjusel need hääbusid ja hääbusid. Vanad tekstid kulusid tolmuks, vanad õpetused moondusid õhkõrnaks ja udusarnaseks - parimal juhul mõneks unelauluks - ja uusi ei osanud mitte keegi kirjutada. Inimeste mälestused hajusid ühes tolmuks kuivava paberiga. Ometi oli õhus vana maagiat vägagi selgelt tunda. Elysabeth teadis. Ta oli seda ise katsunud. Ta oli valutanud koos vana maagiaga, jäänud ellu koos sellega ja nüüd soovis ta ei rohkem ega vähem kui teha heaks midagi, mis kolm aastat tagasi viltu oli vedanud...

Arvate, et see on lihtne? Eksite... Aga üritust tahan ma ka!

veel roosast

Jah, kuigi ma reedel puhisesin siin roosade stseenide peale... oot! Mis mõttes "kuigi ma reedel"!? Olgem ausad, ma puhisen nende peale alati. Ja siis kirjutan ise ka... siherdusi vastikult nõretavaid, kõigest ülepaisutatud ja peaaegu loetamatuid asju. Nujah, aga vahest on need ainult minu jaoks loetamatud ja üle paisutatud? Ise ma neid ju kirjutasin ja kaader kaadri haaval läbi vaatasin, läbi tundsin. Hästi jabur.

Njahh, kaks hästi jaburat asja. Ühest küljest on hästi jabur see mõtete läbi mõtlemine, väljamõeldud karakterite tunnete tundmine. Istud arvutis ja tunnedki inimliha kärssamise haisu või tajud riideid suvevhmast niiskuvat või naeratad totakalt omaette. Muide, kui lugemine annab roosadele stseenidele vastikult roosama tunde kui film (sa kulutad märksa rohkem aega, mõtled läbi iga kirjeldatud tunde ja liigutuse), siis nende kirjutamine on veel eriti roosa. Lootusetult... ja jaburalt... lummav, kütkestav, külge haakiv, pead ringlema ajav - ja ma ei saa oma mõtteid sealt välja. Klomp tõuseb kurku, sõrmed takerduvad klaviatuuril - need seal on minu "lapsed" ja nad tunnevad midagi, mis kummalisi teid pidi on mulle tuttav. Ehh, kui vastikult lääge see vahel võib olla. Kui vastikult lääge mina võin vahel olla! Ehk: kes unustas pohlad mee sisse panemata? Igatahes mina selle raamatu lugejaskonda ei kuulu (isegi kui ma siiralt ja südamest naudin iga hetke tema kirjutamisest).

Aga teisalt hakkas mind häirima hoopis uus asi. Vahel, mingid kohad, mingid lõigud kirjutan ma nagu filmi. Just nimelt kaamera jookseb silme ees. Kaadrid, suured ja väikesed plaanid, üksikud kaadrid, mis peaksid edasi andma meeleolu (olgu see siis üksik suurendatud kastepiisk, millelt päike liigagi eredalt vastu kiiskab või maikellukese vars, mille pooled õied on juba hukkunud ning kõdunema asunud, viimased, ülemised veel kramplikult ja vaevu oma ilust kinni hoidmas. Ja siis oli koht, kus pöörlev kaader jäi järjest kaugemaks ja kaugemaks, jättes enesest maha midagi... ei ütle. Kolm minutit vaatlemist ja mulle meenud - me elame 3D ajastul ja pöördkaadrid on out! Krt, ma jäin Potteri viimast filmi vaadates merehaigeks. hea küll, mina olengi nann, aga mis siis!?

Jap, täna hommikul formuleerus nii pagana palju (esimese loo lõpp ei ole simese loo lõpp vaid teise algus ja isegi mitte päris algus, sest päris alguses tuleb ära kaotada viimasedki mittehallid juuksed kuninga peas... <- loogiline, kas pole?), et ma lähen ja alustan nüüd tööd taas. Njahh, see tuletab mulle karmilt meelde, et mul ikkagi on printerit vaja varsti.

Lugeda ahastaval toonil:

Kas ma olen juba öelnud, etmulle ei meeldi imalad stseenid!? Aga kujutage ette, kui vahva on selliseid parandada, kohandada, emotsioone paremini edasiandvaks kirjutada ja siis veel lugeda ja parandada ja lugeda ja... Ja lõppes see ikkagi sellega, et üksjagu neist sai lihtsalt välja roogitud - liiga magus ja absoluutselt ebaoluline... vist...

Lugeda veelgi ahastavamal toonil:

Ma saan lapse käest peksa, kui ta eelmisest lõigust teadlikuks saab...

Aa kui ma koju lähen, siis tuleb rummil punn maha keerata. Täiesti masendav - keelekasutus ümmargune null, õigekiri (õnneks selle jaoks on filoloogid) koolieeliku tasemel, ... Prääks!

magusad võidud

Nii uskumatu kui see ka ei kõla, käisin ka mina kunagi iidsel ajal, viiendas klassis. Nojah, tõele au andes ei olnudki see väga ammu - alles eelmisel sajandil. Väike vastik ninatark plika, kellele pakkus lusti astuda kaasvõitlejate varvastele kiiremini arvutades ja muu seas õigeid vastuseid pillates. Tõsi, keele lummus polnud mind tolleks ajaks veel tabanud. Nojah, viienda klassi alguseks olin ma läbi lugenud umbes pooled algklassides kohustusliku kirjanduse hulka kuulunud raamatud ja mitte ühtegi rida rohkem. Seevastu olin ma tolleks ajaks juba üsna osav kaklemises ja pesulõksu ning kummi abil töötava püssi käsitlemises ning loomulikult onnide kaevamises ja matemaatikas. Matemaatikas olin ma tolleks hetkeks lausa sedavõrd tubli, et olin minetanud igasuguse vajaduse ja soovi tunnis ülemäära kaasa teha - lõppeks oli kõik õpitav labaselt lihtne ja ka siis, kui ma tunnis vihikusse joonistasin või uue hobi kohaselt raamatut lugesin, polnud ikkagi mingi probleem kontrolltöid möödaminnes kõige kiiremini ära teha. Jah, esimesed neli aastat olid mingid nuputamisvõistlused ja koolide vahelised olümpiaadikesed tekitanud minus arusaamise, et mina olengi tark.

Nojah, ja siis tuli viies klass, õpetajad vahetusid ning maailmakorraldus muutus kapitaalselt. Eks ühest küljest aitas muutustele kaasa ka tõsiasi, et ma ootamatult tuvastasin raamatute võlu. Aga matemaatikaga läks kehvasti. Ei, mitte tulemused ei läinud nigelamaks, aga kuskil jaanuari alguses hakkas õpetaja ühele klassiõele matemaatika tunnis andma järjest olümpiaadiks ettevalmistamise ülesandeid. Aga mina!? Istusin õnnetuna oma koha peal ning puurisin süngelt poolikut raamatut. Ego ei lubanud ju ometi kellelegi mainida ka, et ma tahaks ka proovida. Päevad läksid, maakonna olümpiaad tuli aina lähemale ja mina vaatasin endiselt tilkuva ilaga suud maigutades, kuidas Anžeelika lahendas ettevalmistavaid ülesandeid.

Njah, ja siis juhtus midagi sellist, mida elus ju kunagi ei juhtu. Tõsi, ma olen alati arvanud, et elu ei ole just ülemäära hea kirjanik ning tal on rumal komme vinti kõvasti üle võlli keerata, kuid siiski-siiski. Umbes nädal enne olümpiaadi astus meie matemaatika õpetaja sisse käsitöö tundi ja käsitöö tunnid on ju teadupoolest alati sellised vabamad - inimesed suhtlevad mureyult ning pool akadeemilisest kombekusest on kadunud. Nii ka Kairi ootamatult õhku viskas: "Õpetaja, miks Anžeelika olümpiaadi ülesandeid lahendab, kui Mairi on palju parem?" Khmm, reaalselt oli Anžeelika meie koolis ju esimest aastat ning lause põhines emotsioonil. Mina aga istusin hiirvaikselt punastades oma koha peal ja olin nii pagana õnnelik, et keegi teine oli minu eest kostnud. Ahh, ma õitsesin! Õpetaja küll midagi ei vastanud, ega tal ju olnudki miskit öelda sellise jabura purske peale. Esiteks olin mina tunnis vaid raamatut lugenud, mingit korda vihikutes ei omanud, kodutööd olid alatasa tegemata <- no kust see huvi niimoodi välja peaks paistma? Ja teiseks oli ta mu õe matemaatika õpetaja. Olgem ausad, õe tunnis käitumise kirjeldamiseks võib kasutada sama teksti, kuid lisama peaks, et ta istus (erinevalt minust) viimases pingis ja tal polnud kunagi kaasas prille, mida ta tegelikult vajas.

Igal juhul järgmisel päeval tegi õpetaja nuputamisülesannetele suunatud tunni ja ma sain särada. Ahh, ma olin rahul! Ja eriti rahul olin ma siis, kui ka mind meie klassist olümpiaadile saadeti. Noh, reaalselt võttes läksime me ju neljakesi omast koolist, aga see polnud oluline - mina läksin kaa! Paar päeva hiljem tulid tulemused: mina 5., Anžeelika 8. ja paralleelikad 10. ja 14. Jabur - terve sajandivahetus pole kaotanud mälust neid kohti. Paralleelikatest oli savi, aga see, et ma Anžeelikat edestasin, oli minu jaoks tõeline triumf. Tema oli ju "ettevalmistatud" ja mina läksin niisama "kirvega metsa" ning oleksin peaaegu minemata jäänud, kui Kairi poleks ootamatult päeva päästnud... Njahh, selle koha boonuseks võis lugeda ka tõsiasja, et paremad 7 said edasi kolme maakonna võistlusele ning nendest võistlustest on mul ainult ja ainult head mälestused...

Tjahh, vat umbes samasuguse uskumatult magusa emotsiooniga astus täna uksest sisse minu laps... Pärast Nuputa võistlust...

Niih, valentiinipäev peaaegu edukalt üle elatud. Nüüd jääb oodata järgmist püha, mille juures tahaks nina krimpsutada - naistepäeva. Aga üldiselt võib ju selle vahepealse aja täis kirjutada ning maailma mitte ülemäära täpselt tähele panna. Muide, beseekoogid maasika toormoosi ja vahukoorega aitavad üle elada mida iganes. :P

Ja ega üldine hajameelsus ka elamist halvemaks tee. Tõsi, huvitavamaks teeb küll. Esmaspäeva hommikul bussi peale tormates, tõsi taas viimasel hetkel, jäi mul üle ainult lehvitada lahkuvale bussile. Tegelikult oligi see ju ainult aja küsimus, millal ta üks kord neli minutit enne aega väljub. Noh, see kord oli siis esmaspäeval. Aga vähemalt oli mul nüüd aega, et minna tagasi tuppa, võtta oma müts ning visata kotti pusa ja selle retke ma ka ette võtsin. Tagasi alla tulles tekkis ketserlik mõte, et tegelikult päästaks mind ka buss nr. 20 või 26, kui see linna poole teel on. Hops, buss tuleb, tundus, et ongi 20 ja tormasin peal. Kõik oli ilus selle hetkeni, mil buss Eedeni juurest Ihaste poole keeras. Siis sai selgeks, et ma olin numbrit tiba valesti vaadanud - 26, mitte 20. Hähh, hüppasin spordihoone juures maha ja lendasin Eedeni juurde. Ühtegi bussi ei tule - lahe auk. Krt! ohh, mingi 24 - mul polnud õrna aimu, kuhu see sõidab, aga kiirpilk kaardile andis teadmise, et kaupsi juurde sellega saab. Kaubamaja juures astusin bussilt maha mõttega, et ootan 3 või 5 või 20 ära. Aga, noh, vaataks igaks juhuks, kuhu see 24 sõidab. Ai raisk, see läheb ka täitsa õiges suunas! Jooksuga bussile tagasi ning kohale ma viimaks jõudsingi.

Eile hommikul saatsin lapse kooli. Unustasime mõlemad selle totaka valentinipäeva ära. Tema oli liiga ametis oma Brisingri lugemise lõpetamisega ning mina oma jutustuse redigeerimisega. Seega üleni sinisesse (nagu tavaliselt) riietatud laps asus teele. Mingi hetk hiljem lõi esmalt google ja siis facebook rusikaga näkku - ilusat ja südamlikku päeva (mis ikka kondoomipäevale järgneb). Sealt sain ka teada, et näe, Mariel on koolis kodeeritud päev - kood: punane. Lahe. Hea, et meist kumbki sellele varem ei mõelnud.

Aa raamatu sai ta läbi ja kui väga hästi läheb, siis saan ka mina nüüd paari päeva jooksul oma loole ringi peale. Muide, kas hajameelsetele on ka oma päev olemas? Või eeldatakse, et nad unustaksid selle nii ehk naa ära? Ja seega poleks vaeva väärt?

Mõtted on mõtted. Nad ei pea olema just head selleks, et neid endaga kaasas kanda. Ja nad ei pea olema iseenesest halvad tekitamaks sitamaitset. Mõtted on lihtsalt mõtted. Postpohmaka letargiast äratav teadmine - ma ei usu enam armastuse võimalikkusesse. Veider, aga see mõte hakkas mind närima. Ja mulle ei meeldi selle mõttega kaasas käia. Ok, nüüd tööle, phapäev on liiga ilus selleks, et seda ebamugavate (olgugi tõeste) teadmistega mürgitama hakata.

Aga üritus oli lahe. Muide, teine mõte, märksa meeldivam kui eelmine: inimestel võiks sünnipäevi olla rohkem kui kord aastas.

hea maagia

Ärgata laupäevahommikul üles tundega, et keegi on su kaela kahekorra väänanud, veresooned kinni pigistanud, jääkuubikud õlalihastele pannud ja siis pead jalgpallina kasutanud, pole üldse meeldiv. Aga nii ma ärkasin. Vererõhk oli ka vasakule plehku pannud ja isegi pärast kruusitäit kohvi olin ma sunnitud oigama: kuhu, kurat, ma öösel oma pea küll toppinud olen!? Ja siis hakkas kujutlusvõime tööle - silme ette jooksid tillukesed paharetid, kel pikkust mitte rohkem kui jala jagu ning, kes on öösel mu voodiserval tõsiselt lustinud - toginud, tagunud, lihastesse hambaorke surkinud, juukseid pusasse kruvinud , padjale jääd poetanud ja ise sealjuures korraliku kõhutäie itsitanud. Mis neil viga itsitada, kui inimene, suur ja raske mühakas, laseb end une pealt niimoodi kiusata. Aga hommikuks olid nad loomulikult plehku pannud. Mine tea, see suur mühakas võib ju ometi rumalusest või hajameelsusest neile otsa astuda või ei saa nad oma rumaluses huumorist aru. Nojah, ja nende suurte auruvedurite ette, kui nad tigedaks peaksid saama, ei maksa jääda.

Igatahes oli tänaseks plaan - vaja on küpsetada ja küpsetada ja õhtul suhelda ning mõnuleda. Sestap olin ma oma kaela ja pea osas eriliselt tige. Nii ei saa küpsetada, kui su pea on täidetud keedetud kapsa ja tšillipipra seguga. Võib olla saab, aga maitse ei pruugi tulla see, mida ootaks ja loodaks. Plaani nagu ka ei olnud. Mul polnud õrna aimu, millist kooki ma tahaks teha. Nii palju oli aju kinni võtta suutnud, et ma tahan kooki teha, aga edasi... Kringel on igav (no igatahes mitte tänane idee), kooki klassikalises mõttes ei viitsi, kaneeli-õuna saiu? Aga neid ma alles aastavahetusel tegin ja kuigi mul endal on nendega tihedam side, ei pruugi täisterajahust kaubandusliku välimuseta (seda trikki pole ma veel selgeks saanud) plönnid teiste jaoks liiga ahvatlevad tulnud.

Hea küll, tähtsamad asjad enne! Sundisin lapse enda õlgu masseerima (ta pole kunagi varem seda teinud ja ma üldjuhul ei lase mitte kedagi oma õlgade ja selja kallale). Hellalt ja pehmelt paitas ta mu õlad üle. Tema siiras hoolivus on küll asendamatu päikesepõletuse korral kreemitades, aga hambaorkide lihastest välja mudimine nõuab üldjuhul veidi karmimat lähenemist. Ja siis me arutlesime küpsetamisest. Tema tahab ka!? No hea kll, tuhlasime retseptides ja otsisime sellise, mida mõlemad tahavad ning lõppeks: tema teeb. Haa! Ma saan ainult nõusid pesta (kuivatamine jääb talle... ise ta tahtis teha...). Ja siis asusime me inspekteerima tema kirjutusvahendeid. Võileib (soe küüslaugu, suitsuvorsti ja sinihallitusjuustuga) õiges käes, asusin ma testima (erinevate vahenditega oma nime kirjutama) vale käega. Võttis see alles aega. Aga, teate, see pole oluline - küpsetamisest rääkimine ning retseptide juures suud maigutades maitse läbi mõtlemine ning muudatuste tegemine said hakkama sellega, millega Marie hellad sõrmed jänni jäid. Pagan, ma olen alati teadnud, et ise tehtud asjades on maagia, aga... Aga rohkem loomingulisust võrdub automaatselt vähema peavaluga...

Tervitan kõiki kaalukaid! Keegi on mind sinna siis nüüd linkinud. Natuke on ehk isegi kahju, et ma ei saa ise minna vaatama, kas lingiti heade või mitte nii heade kavatsustega. Aga samas - uudishimu ongi saatanast. Ja pealegi: olge te tervitatud!

Ta istus oma suures sinises tugitoolis ning heitis hindava pilgu raamatuhunnikule, mis tooli kõrval maas korratu kuhjana vedeles: seiklusjutud, fantastilised lood nõidadest ja maagiast, ulmelood, mõned reisikirjad ja peotäis natuke tõsisemaid raamatud. Ta armastas neid lugusid enda ümber sama palju kui oma sinist tugitooli. Nendes lugudes olid seiklused, mida ta ise iial ei julgenud läbi teha ning suhtlemine, millest ta juba aastaid kippus kõrvale hoidma. Oli ka romantikat - nendest liinidest hoidis ta kümne küünega kinni, luges kohti uuesti ja uuesti üle, tõestamaks iseendale, et maailm pole nii kalestunud paik kui see tolmu uppuv punakaspruun tuba oma pitslinikukestega. Need olid fantaasiad, algul kellegi teise omad, kuid nüüd kuulusid need talle. Need moondusid, väändusid, kasvasid koduseks ja südamelähedaseks. Neil oli oma elu tema elu sees. Nendega jagas ta oma kohvi ja nende varju peitis ta oma mured. Ah, need mured polnud ju midagi erilist. Võrreldes maailmapäästmisega, mida ta raamatutest luges, olid tema mured väikesed ja tühised.

Aga hoolimata sellest, et ta oma raamatukangelaste armastusele kaasa elas, ei olnud tema tooli kõrval kunagi tõeliselt romantikale suunatud raamatuid. Liiga magusad, ütles ta endale. Jah, magusad küll, aga kui talle tõeliselt maitses jäätis šokolaadi ja maasika toormoosiga, ei maitsenud talle iial sama magusad raamatud. Ei, raamatus pidi olema midagi mehist, midagi loogilist ja jõulist. Miks küll? Kunagi oli ju olnud ka lühike ajahetk, mil nende olemasolu teda ei häirinud. Aga nüüd näisid need talle meelde tuletavat, et kibestumust saab jagada kaheks - ja see ei meeldinud talle grammigi. Selle jagamise järgi oleks ta endalegi pidanud mingi kibeduse otsa ette kirjutama. Ei! Milleks? Jäägu see teistele.

Ta ei suutnud mõista, miks selliseid raamatuid "naistekateks" nimetatakse. Naine oli ta ju isegi ning seda irratsionaalset mõtlemist ja mõistusevastast emotsioonitsemist valdas ta ju isegi. Näis palju loogilisem lugeda roosade romaanide asemel lahingukirjeldusi - neid ta oma naiseliku mõtlemisega ise välja ei mõtleks, neid on talle vaja sõna haaval ette sööta, et ta neid mõistaks ja hindaks. Verbaalne elukaaslane. Jah, sellesse positsiooni olid raamatud tõusnud. Ja tugitool verbaalse loogika materiaalse hoidjana. Nii palju kui tema tilluke elukogemus ütles, polnud reaalsed kaaslased just ülemäära suure verbaalsusega hiilanud. Aga küllap oli probleem ka tema enda kidakeelsuses.

Nüüd oli tal vabadus valida oma kaaslase meeleolu. Nüüd oli tal võimalus valida, kas ta soovib seltsi või mitte. Soovis, loomulikult soovis ärkamisest uinumiseni välja - igal hetkel, mil ta polnud seotud mõne tööasjaga, mõne eluliselt olulise tegevusega nagu näiteks söömine või magamine. Aga talle meeldis mõelda, et tal on vabadus. Talle meeldis unustada ja unistada samaaegselt, uskuda mõtteid, mis ei allunud mitte mingile loogikale ning kaduda tumesinisesse auku oma elutoas - tugitooli.

Pärastlõunane päike paistis laisalt ta tuppa. Kardinate vahelt hiilivad kiired näitasid jõhkra ükskõiksusega õhus keerleva tolmu hulka, kärbseplekke akendel ning päevi koristamata vaibal ilutsevaid niidijuppe, küpsisepuru ja muud prahti. Unelevalt hiivas ta end kööki, keetis järjekordse kruusi kohvi ning vajus siis koos kohvi ja raamatuga tumesinisesse tugitooli. Suur sinune tugitool tundus võõrkehana toas - see ei sobinud kokku ei vanaaegse punaka vaiba, kirju diivani ega kardinatega. Kogu toast hõngus raskepärast aja seismajäämist - luitunud kattega diivan, viledaks kulunud vaip, grotesksena mõjuvad pitslinikud ning kimp kuivatatud roose tolmuses kristallvaasis. Väike, ammu ajale jalgu jäänud, telekas peitis oma näo liniku taha. Linikut katva tolmukihi järgi võis aimata, et mitte keegi polnud selles üksikus korteris avanud televiisorit juba nädalaid. Kui nüüd eemaldada linik ettevaatlikult, saaks tolmuvarjudest siiski lugeda selle mustrit. Akna all seisis vana kapp-õmblusmasin. Viimasel ajal oli õmblusmasin pidanud ennekõike arvutilaua ametit. Praegugi seisis väike valge sülearvuti ta peal koos kolmekümne viie sentimeetri kõrguse paberihunnikuga. Hunniku kõrgust teadis ta täpselt, sest alles sel hommikul oli tal tekkinud vastav küsimus ning otsinud õmblustarvikutele mõeldud vanas roosidega küpsisekarbist mõõdulindi, läks ja mõõtis ta selle üle. Tegelikult oleks ta pidanud need kaustad tagasi riiulisse ja raamatukappi oma õigetele kohtadele viima, aga ta ei viitsinud. Selle asemel pani ta mõõdulindi ettevaatlikult oma kohale tagasi, pühkis käega korraks rooside pealt tolmu ning asus oma lemmiktegevuse juurde - raamatut lugema suures sinises tugitoolis.

Jah, ja siis oli selles toas suur tugitool. Mõned aastad tagasi leidis ta selle tooli ühest mööblipoest. Algul käis ta tooli vaatamas, istus sellesse ning unistas toolis raamatulugemisest. Tool oli täpselt paras ning mõnusalt suur ja pehme. Kui oivaline oleks, mõtles ta, selles end kerra tõmmata, kootud rätik jalgadele võtta ning fantaasiatesse vajuda. Kahjuks oli selliseid toole ainult üks - tumesinine. Tumesinine ei sobinud aga hoopiski tema korraliku punakaspruuni elutoaga kokku. Pealegi oli tool liiga suur, et teda tillukesse korterisse paigutada. Selle tooli tulemisega kaoks ära igasugune võimalus põrandal joogat treenida.

Algul käis ta tugitooli silitamas - mõnusalt pehme samet, imekaunis värv ilma igasuguse mustrita, suurepärane kuju - kahjuks absoluutselt vale värv, vale kuju ja vale suurus tema toa jaoks. Siis istus ta juba tooli. Omamoodi rituaaliks kujunes enne toidupoodi minemist mööglisalongist läbi hüpata, korraks tugitooli istuda ning selle käepidet paitada. Viimaks muutus ta veelgi julgemaks. Ta võttis saapad ära ning proovis end toolis kerra tõmmata - tool oli täpselt paraja suurusega ning sobiva kujuga. Ja kui ta kord testimise mõttes ka raamatu kaasa võttis ning selle poes tugitoolis istudes avas, oli otsus tehtud - sobib või mitte, aga just sellist tugitooli on talle vaja.

Tugitooli koju toomisega muutus tema elu täielikult. Varem piinliku hoolega puhastatud tuba uppus nüüd tolmu sisse. Ta ei hiilanud enam koristamisega - milleks? Suur sinine tugitool rikkus toa harmoonia täielikult. See ei olnud enam punakaspruun tuba, mis oma pitslinikutega peaks olema hiilgav ja särav (olgugi, et ühtlasi ka igav). Nüüd oli see korralik punakaspruun tuba, milles ilutses suur tumesinine auk. Ja see auk neelas ta täielikult. Koos raamatute ja kohviga. Pealegi, tundus talle nüüd, kui tuba on pisut sassis, jääb mulje, et siin elab ehk veel keegi lisaks temale. See oli turvatunne, kummastav taju millestki, mida polnud ja ometi eksisteeris. Justkui ajaks keegi teine tema eest toa segamini ning tema saab taas ohata, kui raske on teiste järelt koristada. Tema ise seda ju segi ei ajaks. Ja samas, kui seda siis koristada, paistaks auk toas välja. Ja paistaks auk südames välja. Ei! Auk toas peideti tolmu ja raamatukuhilate alla, auk hinges tuli peita raamatutesse, õmblemisse, töösse või kodust eemal olemisse.

Ta vajus tooli, avas raamatu järjehoidja kohalt ning kadus... kadus tumesinisesse unistusteauku oma elutoas.

Ma pean alustama oma mõtet liiga kulunud lausega, kahjuks: ma tegin pattu. Okei, on piinlik, aga mitte sellepärast, vaid hoopis muudel põhjustel. Ehk siis, lugesin pubekirjandust, et mitte brutaalselt välja öelda: vampiiriraamatut. Võeh! Tegelikult tahaks duši alla minna ja seejärel magama keerata. Ja siis tahaks veel hoobilt teise raamatu haarata ja edasi lugeda... aga... ma guugeldasin autorit ja selgus, et sari on 15 raamatut pikk ning viimased on alles teel. No kuulge, nii palju ma seda jama kannatada ei suuda. Ilmselgelt. Aga puhtalt hariduslikest erivajadustest ja enesedistsipliini kasvatamise soovist koos sooviga sisulise poole pealt edasist teada saada (omamoodi oli ju ikkagi haarav ja natuke ka ootamatute mõttekäikudega raamat) loen ma kindlasti ka teise läbi... pole lihtsalt kindel, kas täna või homme...

Isegi, kui peategelane oli ütlemata normaalne - sotsiaalselt ja akadeemiliselt ebaühtlase arenguga tibi, kellele pakkus õppimine ja smartass olemine märksa suuremat naudingut kui eakaaslastega tšättimine. Ja seoses sellega oli ta pisut sõlmes maailmavaatega. No ja siis need probleemid ühele ebaküpsele noorele, kui ta on esimest aastat kodust ära (kus tahaks öelda emale, et ära lase mind veel kodust välja, ma pole maailma jaoks valmis, aga samas on vaja ennast pidevalt tõestada ja "ise" hakkama saada). Ja seejärel märkad sa end väga jaburate inimeste poolt ümbritsetud olevat. Ja elu ei lähe sellest üldsegi kergemaks, vaid keerdub iga päevaga uskumatumaks, jaburamaks ja raskemini hoomatavaks. Ja ometi, kõige kiuste, jääd sa ellu ning toetudki nendele kummalistele, kuid headele inimestele. Osates seda teha või mitte. Oh neid ämbrite viisi pisaraid ja oh neid tonnide viisi armumisi, kavalaid pilke ja muud, mis nagu oleks õige ja hea ja oodatud ja samas vastikult ebakindel. Ehk siis tekkis mul hirmus tahtmine üks iidvana luuletus üles otsida:

Surm hullumeelsuse huultele!

Uinak kirglikele tuultele

Küsimus suurtele:

olla või mitte?

Vastuseid võtta oleks kui varnast,

tuhandeid sõnu, ei ühtegi sarnast,

kuid tunnete pargas

on uppumas uttu.

Kiiresti, kiiresti vastuvoolu

sõudes, kuid hulpides omasoodu

naeratab koolnu

kui vikat.

Mõeldes vaid elude eeldusele

pisaraid puistates veeldume me

püsides keeldudes

elus kui nukud.

Lauldes siis lootuse lindudele,

astudes klaaside kildudele

lõikavalt kiljume:

ikka veel elus!

Hea küll, ma ehk võibolla olen võimline aru saama, miks emotsionaalselt puudelised teismelised (emotsionaalne puue on neil kõikidel) loevad midagi sellist. Neil on vaja definitsiooni kohaselt mingeid imelikke asju. Aga selle üle ma pean veel mõtlema, mida suured inimesed neist raamatutest leiavad. Nemad on ju selle jubeduse üle elanud ja oskavad ka ilma selliste raamatuteta oma emotsioone juhtida ja vajadusel neid võimendada või vaigistada. Nemad on ju juba ellu jäänud. Aga ma mõtlen veel sellele.

"Kallis, kas ma võiksin..?"

"Mida?"

"Teha kaks võileiba?"

"Aga loomulikult. Millest selline küsimus?"

"Ühe neist tsüaniidiga?"

"Ma võtan teise."

"Ja teise arseeniga."

"Oled sa hulluks läinud!?"

"ei..., enda arust mitte."

"Siis ei või!"

"Oh! Sa siis lubad?"

"Mida?"

"Koduloomi!"

"Ma ei mõista, millest sa räägid!"

"Mäletad, kui ma mullu tahtsin hamstrit, siis sa ei lubanud. "Nad haisevad," ütlesid sa tookord. Ja kui ma tunamullu rääkisin koerast ei lubanud sa taas. Ja kasside vastu oled sa allergiline, seda ma mäletan ka."

"On sul palavik? On sul väga halb olla?"

"Ei..."

"Ma kutsun arsti! Oota!"

"aga keldris on rotid..."

Hmhh, tegelikult olen ma sellest vist kunagi juba kirjutanud ja kindlasti olen ma asjast korduvalt ja korduvalt mõelnud ja siis veel mõelnud ja juurelnud ning lõpuks mitte kuhugi välja jõudnud. Blogisid võib jagada mitmeti: teemablogid ja niisama suvalised; hala vs. optimism; kommenteeritavad ja kommenteerimatud; ... Ehk siis: kuhu ma ise paigutun? Kommenteerimatu suvalise blogi alla (hala ja optimism on identifitseerimatu jaotus). Suvalisus on hea - annab mulle võimaluse väga erinevatest mõtetest, ideedest ja emotsioonidest kirjutada. Üldiselt on ka kommenteerimatus hea. Või ehk mitte? Nojah, see sõltub hetkest ja postitusest. Lõppeks, paljud postitused ongi tehtud selle mõttega, et oleks enda jaoks märk maas ja kui keegi veel loeb, no las ta siis loeb. Aga siis on need teised. Noh, need, mille taga on miski. Miski, mis tahaks postitusele tuult puhuda, et too lendaks ja jõuaks kellegi juurde ning sunniks teda lugema ja pärast seda siis kas midagi ütlema või diskuteerima. Aga kuidagi olen ma oma kirjastiiliga puusse pannud. Kipub minema sedapidi, et need postitused, mille juurde ma ise südamest lootsin ja soovisin, et keegi midagigi mingitki kanalit pidi ütleks (või teeks pai), jäävad üldjuhul igasuguse vastuseta. Ja need teised, mis said niisama kirjutatud, iseendale, need muutuvad kommenteeritavateks (niivõrd kuivõrd).

Muide, vahemärkusena, brauseri arvates pole "postitus" ja "blog" eestikeelsed sõnad.

Samas peab ehk lihtsalt nentima, et minusugused ei peaks blogi kirjutamisega tegelema. Või teisisõnu, maailma jaoks on blogi väärtus hoopis teistsugune kui minu jaoks. Eile tekkis klubis hetk, mil ma võtsin kaasa raamatud, mida ma Kadrile tagasi anda tahtsin. Ja siis selgus, et ta ei tulnudki klubisse. Kati luges mulle emalikult sõnad peale, et ma peaksin hakkama helistama ja küsima enne, kui koti raamatuid täis lükkan. Aga ma ju teadsin, et ma ei tee seda. Mulle ei meeldi niimoodi oma asjade pärast inimesi tüüdata. Pealegi polnud neid üldse nii raske kanda. Ei-ei, mul ei ole midagi suhtlemise vastu, aga ma olen äärmiselt koba, kui ma pean ise ühendust võtma või ise välja pakkuma, et tuleks külla või tulge teie. Ma istun vaikselt kodus ja ootan, et keegi ise kutsuks või rääkima hakkaks. Pealegi on ka raamatuid lugeda või niisama kirjutada päris vahva (kuigi see suhtlemist vist päriselt ei asenda).

Noh, ja kui ma nüüd selle kõik ilusasti enda jaoks uuesti läbi mõtlesin, sai mulle selgeks. Mulle meeldib kasutada blogi selleks, et mingi asi õhku visata. Noh, et ma nagu oleksin ise pakkunud välja suhtlemise, seda samas pealesurumata. Aga ma ei märka, et ülejäänud maailm ei leia neid kohti üles. Noh, et kui ma tahaksin suhelda, arutleda või konkreetselt küsimusele vastust saada, siis oleks mul ju alati võimalus haarata telefon või saata meil või minna ise kohale ja järelikult on blogitekst vaid tekst, mis jagab infot, aga mitte suhtlust. Kõlab segaselt, kuid siiski minu jaoks piisavalt arusaadavalt. Noh, mis teha, tuleb oma suhtlematus edaspidigi endal alla neelata. Aga blogimist ma ei jäta. Olgugi vahel mitmetimõistetavuse tõttu veidi jabur, on ta siiski variant endast välja mitte sisse (ja neid sisse variante kasutan ma nii ehk naa vahest liigagi palju). Pealegi on siia päris lõbus natuke näpuharjutusi, mõtteid ja jaburaid emotsioone sisse visata.

Ahjaa, Sina, seal, Iisraelis, palun saada mulle hotmaili aadressile mõni mailiaadress, mida sa aktiivselt kasutad (seoses segadusega minu arvutipargis on mul hetkel limiteeritud võimsusega arvutikasutus ja gmail avaneb pool aastat (kui arvuti vahepeal kokku ei jookse)).

Udusulena langesid üksikud helbed karge päikese kiirguses. Külmade, kuid koduste teemanditena keerlesid nad mänglevalt sillerdades läbi õhu. Vana ja väsinud lumi sai uue katte. Vana ja väsinud, viledaks kulunud, jalajälgedega koormatud ning laste mängust väsitatud lumi kaeti õhkõrna sillerdava kihiga. Päike naeratas - polnud küll vikerkaar, kuid siiski sama lustlik. Polnud küll peegel, kuid seda toredam oli tal mängida imepisikeste külmade ebemetega. Sillerdage! Särage! Helbed mängisid päikesega kaasa. Mida muud neil teha olekski oma ootamise leevenduseks? Ja nii nad keerlesid õhus - nii kaua kui võimalik, nii kaua kuni tuul vähegi lubas. Ja seejärel sillerdasid veel langenunagi.

Oodata. Veidi ärevalt tuksatas lumehelveste jäine süda, kui meenus ootamine. Kõik võis ju minna imeliselt. Kõik võis ju olla lummavamgi kui karge talvepäikese käes mängimine, erkroosa päikesetõusu käes värvi muuta või jääkülmas udus nähtamatuks muutuda. Kõik võis olla veelgi ilusam, aga mis siis, kui...? Igaks juhuks, kõike pettes ja südames unustada soovides sillerdasid nad ikka edasi. Päike mängis keerlevate helbekübemetega nagu laps. Lumi naeratas ja päike naeratas vastu. Nagu laps, siiralt ja südamest naeratas taaskasvav päike lumele. Ja nagu ema, siiralt, südamest ja siiski muretsedes, naeratas lumi päikesele vastu.

Ta kõndis vaikides läbi suve, läbi valgete ööde, läbi uhkeldava heina ja edvistavate marjade. Suu kriipsuna sirge, silmad vaatamas kaugusesse. Mitte marjad ei köitnud teda, mitte valged ja värvilised ööd. Kusagil oli pimedus. Mitte siin, aga mitte ka kaugel. Sihina silme ees kandis ta pimenevaid öid, tormist räsitud metsi, halla käes lõdisevaid viimaseid heinakõrsi ning lõunasse purjetavate linnuparvede lõikavat kisa.

Ta läks ja ööd läksid koos temaga pimedaks. Pimedamaks kui iial varem. Ta kõndis üksildasel metsateel, silmad kõrgele taevasse suunatud - puude pimedus oli veidi erinev taeva pimedusest, pilvede pimedusest. Ja siiski pimedus. Ilma lootuseta uuest ja lootusetuseta vanast - lihtsalt pimedus. Sõnatult huulde hammustades püüdis ta jälgida raja looklemist puulatvades. Ainult mitte eksida! Minna oli palju ja tagasiteed varisesid kokku juba enne nende teket.

Minna, minna! Jalgade all ragisesid tormis murdunud oksad, üksikud porilombid katsid ta seeliku värvitu niiskusega. Pole vahet - selles öös pole värvi ei temal, seelikul ega poril. Oli minek. Oli tee, mis viis pimedusest pimedusse; rada, mis lookles teadmatuse ja tundmatuse vahel; puud, mis vaid kohusetundest lasksid rajal seista mittemillegi keskel. Kord tuleb hommik ning inimeste jäljed ja hääled katavad taas raja. Siis jooksevad siit rätikusse mähitud naised ning kuuekraed koomale sikutvad mehed. Siis on siin veel viimased suvised õied ning üksikud rohekad lehed kollase poolkõdu massi all. Praegu on pimedus. On tema tee ja tema aeg.

Peagi tuleb pilve tagant kuu, siis ilmuvad taevasse tähed ning hakkavad irvitades kastesädelusega tema silma kõvetama. Just siis, kui ta silm harjub eimillegagi. Just siis, kui ta hinges on rahu, saabub selgus ja külm. Valiku lootuetu kaaslane. Kuuvalguses kasvavad värvid - pimedusest saab hall ja must, saab kiiskav sädelus lompides ja porine rada mustavate puude vahel. Viimased sügisesed heinad nägid nüüd ta teelt kõrvale astuda, prilombid hoiatasid teda teel. Ta läks, kuhugi, kuhu siht teda viis - eikuhugi.

Kiiskavast sädelusest sai hall, sai jäine maa ja tuuletu öö. Mets ohkas ja tema ühes metsaga. Pole tormi, pole tuult, pole soojust - on vaid minek ja jääkristallid langenud lehtedel. On vaid vaikus ja minek. Lootusrikkalt ja ootusärevalt hoiab mets end vaiki. Viimase ahastava lootusega vaatavad teda viimased õied enne talve. Kuid temas pole lootust. Pole olemist. On minek. On siht, mis ei vii mitte kuhugi. On lõhutud sillad, maha jäetud võimalused, unustatud valikud. Ja vaikus.

Pisar langes ta põsele. Puud püüdsid lohutada, nähes hõbedast valu ta silmanurgas. Rohi üritas paitada ta jalgu, aga tema ei näinud, ei kuulnud, ta läks. Sinna, kus mustab öö. Sinna, kus unistus on hägus ja piirid puudu - vaid üksikud tunded eraldavad piirjooni pimeduse ja pimeduse vahel. Vaid üksikud mälestused kadunud valikutest, unustatud käänakutest teedel, tajusid külma ja külma erinevust.

Mitte täna! Veel mitte. Minna on liiga palju. Olgu külm, olgu pime, olgu teadmatus, kuid rada viib üha sügavamalt ja sügavamalt edasi pääsmatult valitud suunas. Vastu kõigele, mis ootab kauguses - valgus ja vaikus, lärm, pimedus ja varjud. Varjud valikutest, varjud minevikust ja tulevikust. Varjud! Nagu siingi. Nagu eile ja üleeilegi.

Ja ta läks. Läbi tarduva öö.

Oeh, vahele uitmõtteid. Taas ja taas taban ma ennast mõttelt: ma vihkan säästupirne! Mis sääst see ka on, kui ökoloogiline jalajälg on üüratu, lugeda nende valgel ei taha ning selle külmaga ei aita need ka tuba hubaselt soojemaks teha. Krrrrr! Kuidas krt on võimalik, et meil enam "väike küttekehi" lambi sisse keeramiseks ei müüda.

Ja siis on siin külm. Täiesti ebameeldivalt külm minu pisikeste varvaste jaoks. Nädalavahetuse ilmateade lubab ka sellist ilma, et ükski endast lugupidav inimene ei tule nendel päevadel teki alt väljagi. Täna õhtul tuleb hunnik raamatuid voodi kõrvale tõsta (help! ma pean seda hunnikut alles otsima hakkama ja kui ma sellega hakkama ei saa, siis vaatan ma õnnetu näoga, kuidas laps Brisingrit neelab... niuts...), kolmeks päevaks söök valmis teha ning siis maanduda kuhugi nende tekkida alla. (ok, pikavaja dama on ootel... aga midagi eestikeelset oleks vaja)

Hmm, küpsiseid peaks ka tegema!