Friday, March 30, 2012

Huhh, pärast seda, kui ma olin taaskord hakkama saanud sigatsemisega oma tegelaste kallal, ei tundnud ma selle üle isegi erilist rõõmu. Hoopis kentsakas mõte läbis mõtteid: miks küll on nii, et need tegelased, kes sulle endale kõige hingelähedasemad on, saavad kõige rohkem paska kaela? Noh, et siis saaks mõelda ja mängida viisidega, kuidas nad sellest pasast eluga (kui hästi läheb) välja tuleksid (üldjuhul tulevad, mõningate eranditega) ja kuidas neid toetada ja poputada, endal virtuaalne veretilk sõrme otsas. Ja seda armsamaks nad saavad. Ja tegelikult tahakski kirjutada ainult armsatest inimestest! Veider, isegi põhi-pahad ja täielikud tohlakad, kellest ma kirjutada suudan, on mu südames hea sõnaga kirjas. Ikkagi minu omad!

Nojah, olgu selle kirjutamisega nagu on, lähme lugemisega edasi. Nüüd kui sai see pikk Canavani postitus siia, tekkis ketserlik mõte luua oma raamaturiiul. Noh, mitte, et hirvelossist väheks jääks, aga teisest küljest - jääb ikka küll. Esiteks selle pärast, et see on nišinurgake ja teisalt seepärast, et Marie ei julge sinna kirjutada. Ehk siis selle maja lugemispäevik, mida oleks endal lahe sirvida vahel. Ehk isegi mingeid ideid leida või anda.

Huhh, lugemispäevik. Prrr. Asi, mida ma kooli ajal vihkasin. Asi, mida mu laps algklassides vihkas. Ja meie mõlema viha oli peamiselt suunatud kohale, kus oli vaja joonistada pilt loetu kohta. Samas lugeda on ju lahe ning selle kohta vahel mingeid mõtteid või tsitaate kirja panna samuti. Ja kui mingil hetkel tekib arutelu, siis on see iga trükkimisele kulunud vaev end väärt. Ja mulle tohutult meeldis, et tekkis dialoog minu ja mu lapse vahel - erinevad põlvkonnad, erinevad ellusuhtumised ja siiski midagi nii sarnast. Minu jaoks oleks see huvitav nurk lähenemiseks - ühe keskeale läheneva naise ja tema teismelise tütre nägemused ja arvamised mõne raamatu kohta. Võimalik, et ainult minu jaoks, aga samas see ju olekski minu ja mu tütre raamaturiiul. Nende jaoks, kes turvalisi ja objektiivseid arvustusi otsivad, on internetis sadade viisi erinevaid blogisid ja muid lehti.

Igatahes hakkasin meelitama oma last. Pakkusin talle välja blogi jaoks kujunduse ning meelitasin kõikvõimalike ideedega, mis mul tekkisid ning... tundub, et mine tea, ühel hetkel on ta vist olemas... Kas see ka millekski hea saab? Krt seda teab. Kui mitte muuks, siis edevuse rahuldamiseks ning lapsele natuke oma mõtete kirja panemise õpetamiseks. Kaks pooldüsgraafilist tütarlast raamatuid lugemas (hetk tagasi selgus, et mina olen hullem - millegi pärast kiilus sõna "objektiivne" mu mõistuse kinni, küsisin lapselt -> sain vastuseks "o-b-j-e-k-t-i-i-v-n-e -> ei uskunud -> õs -> (ongi nii!) -> pahur hääl diivanilt: "kuula oma last!"). Pole ju päris 100% väärtusetu mõte (blogi, mitte puberteedi kuulamine :P)!? Kui, siis maksimaalselt 72 (protsenti... väärtusetu...).

Wednesday, March 28, 2012

Vahel on päevi, mis algavad sellega, et silmi avades tabab sind teadmine - liiga palju x-boxi eelmisel päeval (õlad olid tapvalt valusad). Edasi suutsin ma istuda porilompi, sõita lapsekäruga üle oma salli ning muuta poriseks oma kleidi, lükata ranne liigesest välja last sülest pannes ning kõndida trepist astudes põlv paigas... Vahel lihtsalt on kohe selliseid päevi, kus oleks õigem olnud maailmaga suhtlemist vältida...

Tuesday, March 27, 2012



11-aastased on lahe vanus - tüdrukud on juba noored daamid ja poisid on... noh, poisid on veel
hea mitu aastat ainult poisid. Ohjah, mõte siis eilse pranglimise piltide pealt. Pildil Tartumaa paremad viiendikud - julgeks panustada, et tütarlaps serval on kui mitte kõige noorem, siis maksimaalselt vanuselt teine tagant poolt (septembrikate värk). Njah, edasise mõtiskluse jätan täna veel enda teada.


Aga siis surfasin ma miksikeses edasi ja leidsin ühe iidse pildi... ja mõtlesin kadedusega kõikide nende peale, kelle tütred veel lubavad emadel patse punuda. Oeh, see oli lahe aeg... Ehk siis sama võistlus kolm aastat tagasi (roosas olev pipipatsidega tegelane esiplaanilt kannab minu tehtud patse):

Wednesday, March 21, 2012

Viuks, tegelikult ma ju tean, et ma ei tohiks niimoodi raamatuid nuuskama hakata. Nüüd ma siis istun, klikkan iga natukese aja tagant refresh nuppu oma blogis, hirvelossis, kondan igal pool mujal, kus maailm võiks soovida minuga suhelda. No hea küll, loomulikult eelistan ma esmajärjekorras, et keegi tahaks minuga suhelda Canavani teemadel, kuid jah - oskus ennast kommenteerimatuks kirjutada, panna tekstis näiliselt domineerima ebaolulisemad asjad (ja nende taha hoolikalt ja pea hoomamatult peita see, mida ma loodan või soovin) pole minust endiselt kuhugi kadunud.

Ehk siis jälle sain ma hakkama suurepärase kiirneelamisega, millele paratamatult järgneb pohmakas - pea on täis võõraid mõtteid, keerulist seoste ja ideede sasipundart, mille seas minu oma mõtted on väheväärtustatult laiali pillutud. Ja neil oma mõtetel on tegelikult meeletu energia ülejääk, mis tahaks vabaneda. Nad haigutavad ja otsivad teed välja, kuid ma ei saa neid praegu aidata. Tahaks midagi uut lugeda, kuid ma poleks mõtetega seal. Tahaks kirjutada, kuid see pole mina. Tahaks suhelda, kuid selleks peaksin ju ka mina ise kohale olema ja mind pole praegu siin. Nojah, ma ju tean liigagi hästi seda raamatupohmakat. Enamasti üksikute raamatutega seda probleemi pole (tuleb vaid alustamiseks õige kellaaeg valida) - ööga klaarub kõik.

Njahh, üksikraamatutest on olnud vist tõesti ainult kaks raamatut, mille puhul öö pole aidanud (Sinuhe ja Hyperion), kuid sarjadega nii lihtsalt ei lähe. Nende nuuskamise korral on raudselt raamatupohmakas kohal. Tõsi, on veel sarjata raamatuid, millega ma olen saanud selle piiramatu ja täiesti kasutuskõlbmatu energiavoo osaliseks, kuid seal on olnud enamsti probleem ajastuses: ei tohi alustada õhukest (alla 300lk) raamatut vaba päeva hommikul vahetult pärast ärkamist. Siis saab ta pärastlõunal läbi ja terve õhtu on jälle rikutud - midagi teha ei saa, keskendumine on null (sest aju töötab täistuuridel alles raamatu analüüsi kallal) ja samas on raamatust saadud energia, mis vajab maandamist. Ehk siis "pärastlõuna raamatud" nagu ma neid hellitavalt kutsun (Esimene selline kogemus oli Asum, seejärel meenuvad veel androidid ja elektrilambad näiteks...). Ja on hilisõhtu raamatud - no need taskuformaati õhukesed - lähed õhtul sõbrale külla, leiad raamatu, loed paari tunniga läbi ja tõttad siis millalgi koju (sellisel ebaseltskondlikul moel on päris palju loetud)

Eile õhtul magama minnes jäi laps minust veel lugema. No ma ei suutnud talle öelda, et ta peab lugemise katkestama kohas, kus Dorrien parajasti Regini vahele meelitas. Lugesin talle vaid sõnad peale, et kella kolmeks võiks tuli kustunud olla. Hommikul hindasin kiirpilguga järjehoidja asukohta ning noogutasin arusaavalt - ta oli hea jupi edasi jõudnud veel öösel. Kuid see tähendab vaid seda, et enne homset õhtut ta kolmanda raamatu lõpuni ei jõua. Praegu on omamoodi huvitav jälgida tema reaktsioone raamatule ning võrrelda neid mu eelmise postitusega. Tundub, et meie mõtted liiguvad sarnaselt.

Pff, motoorne rahutus, energia ülejääk ja absoluutne jaburdus minu sisemuses. Njahh, see sari pakkus midagi, mis keeras minus asju ringi ning pelgalt selle pärast tuleb mõista, et kõik tema puudused olid olulised ja minu jaoks vajalikud (neid oli tegelikult rohkem kui ma eile kirjutasin). Ja miski asi pani mu helisema... vastikult, närviajavalt ja ometi nii pagana meeliülendavalt armsalt.

Tuesday, March 20, 2012

Nii, nüüd on siis ka see kolmas raamat loetud (ja vähemalt pooles ulatuses topelt ja mõni koht veelgi suurem arv kordi). No see, mille ma eile õhtul enne klubi algust sain. Jah, esmalt pean ma vabanduse teele saatma oma partnerile, kes terve klubi mängis seinaga. Njahh, koju jõudes viskasin pilgu diivanile: laps loeb. Ok, ei sega teda, istusin ise maha ja hakkasin lugema. Veidi pärast keskööd viskasin õhku küsimuse: "kas keegi siin majas täna magama ka läheb millalgi?". Diivanilt vaatas mind raamatust hägustatud pilguga laps, naeratas viivuks laialt ja teatas kelmikalt: "Võimalik. Millalgi." No mis siis ikka, ega ma tahtnudki eriti magama minna ja lugesin edasi. Kella ühe paiku tõstis laps pea diivanilt ja esitas sama küsimuse. Ma ka vastasin analoogiliselt - pobisesin otseselt raamatus ärkamata "varsti". Kell pool kaks sai esimene pool raamatust läbi. Klõpsasin selle erksal olekul kinni ning hõikasin lapsele: uneaeg!
"Emmmeeee...!" kõlas hädine hääl diivanilt.
"Mis koht sul pooleli jäi?"
"Dannyl tuli just külla."
"Aa, see "sa oled varajane" - "ma võin hiljem ka tulla"?"
"Mhmh!"
"Ok, loe see peatükk lõpuni, see oli päris lahe," andsin alla. Endalgi oli meeles, et tegu oli päris laheda kohaga ning tundes natuke oma last, siis ma kahtlustasin, et tema väärtustab seda kohta veelgi enam.
Loomulikult lugesin ma siis ka ise edasi... ja kell kaks oli laps ilusasti viimaks voodisse saadetud ning minagi... olin just vastikult huvitava koha peal, seega lugesin salaja edasi. Ups! Kui ma viimaks tule kustutasin, oli kell veerand neli. Lugesin endale karmid sõnad peale hommikuse äratuskella osas (veider, kuid sellised asjad töötavad). Ja siis ei tulnud loomulikult und. Hmm, isegi mitte jutuliin ei seganud, vaid hoopis need teised asjad, mis mind purema hakkasid. Nujah, igatahes ärkasin ma kell seitse, installeerisin endasse kiirelt (raamatu kõrvale) pasteedivõiku ja kõndisin raamatut lugedes bussi peale, ootasin lugedes, sõitsin lugedes ja... bussilt maha astudest otsustasin raamatu kotti pista ning 5min suitsupausi teha.

Tjahh, kes teab, see teab, et ma Trudi Canavani musta võluri triloogiat lugesin. Ja tegelikult juba enam kui ööpäeva kuklas mõtisklesin, kummasse blogisse sellest kirjutada. Minule ja varsti ka teile teadasaavatel põhjustel otsustasin selle blogi kasuks. Kahetisi tundeid tekitas. Vabandust, kolmetisi või veelgi rohkemateks juppideks jagatud tundeid.

Ühest küljest on tegemist lasteraamatuga ja nii seda võtta tulebki. Kõik, mis on vähegi jõhkram, kannaks sügavamat emotsiooni või võiks muul moel mõjuda demoraliseerivalt, õõvastavalt või valulikult, on hoolega tekstist välja jäetud. Ja sellest äljajätmisest tingituna on tekst kohati hakkiv ja puudulik. Marie eile ahastas korduvalt, kui lõik või peatükk ootamatult ja justkui vales kohas lõppes. Ja ma mõistsin täielikult, mida ta tundis. Stopp! Selle sama hüplikuse hirmu varju olen ma pikalt kaasas kandnud ühe teise asjaga seoses. Paratamatult tekitavad sellised järsud peatumised nördimust neis, kes loevad raamatuid algusest lõpuni (nagu mu laps) ja kiusatusi neis, kel kombeks niigi raamatute kui puzzlega ümber käia (nagu mina).

Tjahh, see viib muigeni: mis värk Canavanil gay-teemaga on? Millegipärast oli mingis mõttes steriilsesse lasteraamatusse pandud sisse lehekülgede viisi omasooiharust. Ilmselgelt on autoril endal sellega mingi värk, kuid loo kontekstis tundus see pigem naljakas ja tempot aeglustav kui ruumi laiendav ja oluline. EDIT: kui ma täna koju läksin, siis esimene küsimus, millega mind uksest sisenedes kostitati: emme, kas Dannyli osad on olulised või võib need vahele jätta (ja ma pole varem kordagi näinud, et see laps mõne rea või mõne sõna lugedes vahele jätab... see pidi tema jaoks teise raamatu keskpaika jõudes juba ikka tõeline piin olema)

Teine teema, mis mind alati selliste raamatute puhul häirib: miks kirjanikud kipuvad arvama, et hilisteismelised (15-17) on lollid nagu lauajalad ja käituvad nagu kamp idioote? Selleski raamatus paistis silma üsna teravalt esitatud koolivägivallateema, mida kandsid suured inimesed. Samas pani see mind mõtlema, et äkki ma ise kirjutan oma noori liiga täiskasvanulikuks? Vaatlesin pikalt oma last ja raputasin pead. Ei, tegelikult olen ma kõiki neid strateegiaid juba lapse klassist kuulnud. Ja neil on hea klass (loe: klass ei lase kellelegi pikalt liiga teha ja noritud on erinevate strateegiatega eri aegadel erinevaid inimesi... lihtsalt leiub ka seal mõni liider, mõni kaasajooksik ja mõned manipuleeritavad...). Veider, sama koolivägivallaga peaaegu täiskasvanute seas olen ma sel talvel raamatutes palju kokku puutunud - ja iga kord imestanud, miks kuradi pärast arvavad need inglise keelsed autorid, et lapsed nii kõrges vanuses veel mõtlemisvõimetud ja otsustusvõimetud lambad on. EDIT Jap, see küsimus jõudis ka Marieni. Õigemini väitis ta, et lugedes tundusid õpilased 12-13 olevad (mis haakus hästi ka esimeses raamatus antud mõttega, et noored kutsutakse gildi enne kui nad kehaliselt täiskasvanuks saavad).

Viimase raamatu kallal pusides kõlas mu peas pikk loeng teemal, et kaks Canavani sarja, mida ma lugenud olen, on mingite ideeliste kohtade pealt identsed: veidrad maailmad, jabur (ja armas) plika, kellest kasvab aja jooksul superkangelane, armastus ja ennastohverdav armastus peakangelanna vastu kellegi poolt, keda sa peaksid esimesed kaks raamatut kolmest pahaks pidama. Selle vahega, et Akkarin paistis juba teises raamatus silma oma positiivsusega. Kõik tema märkused olid täpselt nii kirjutatud, et (nagu Potterit lugedes Snape'i jälgides) lugejal ei teki hetkekski kahtlust, et too ongi paha. EDIT: seda (Akkarini positiivsust teises raamatus) laps ise ei märganud, aga kui ma talle eile õhtul paar peotäit lõike uuesti ette lugesin, siis sai aru küll, mida ma mõtlesin.

Ärritavalt mõjusid ka "head" mehed - ikka naljatlevad ja veidi kerglased ja ilma ühegi tundeta. Kuklas hakkas kananahk tõusma. Aga mitte tolle raamatu poole, vaid mu oma jutustuse juurde. Mõistus korjas välja dialooge ja tunnetusi ja kui ma tajusin sedasama masendavalt häirivat ebainimlikku naiivsust. Eriti julm oli see lõpus - lugeja on pandud aimama midagi, reaalne lein on jutust väljaroogitud ning seega puudub igasugune võimalus end ümber häälestada. Ja siis tuleb see uute ülemate nõupidamine - muigavad, itsitavad, viskavad nalja... Rothen nende seas (kuigi kolme raamatu jagu on ta enne Sonea pärast muretsema pidanud ja nüüd, kui tšikk ilmselgelt ongi nagu nii õnnetu, et nii õnnetu ei saa olla, viskab tema nalja ja lähendeb sellisel ebainimlikul naivistlik-kerglasel moel maailmale). EDIT: see last ei morjendanud, seega ilmselt mingi vanusega kaasnev probleem.

Nojah, jõuamegi selle järgmise asjani, mille peale ma nina krimpsutasin - kõik raamatud lõppevad "äkki". Kohati on mulje, et autor ühel hetkel ärkab ja avastab, et talle ette antud lehekülgede limiit on täis ning nüüd tuleb kiirelt teemad lukku panna. Ja siis seal ei ole ei emotsiooni ega mälumisruumi. Jooksujalu viiakse sind läbi viimase paarikümne lehekülje ning pannakse fakti ette: nii on. See asjaolu hämmastas mind esimese raamatu puhul, pani nina krimpsutama teise juures ning tekitas sügava nördimuse kolmanda raamatu juures. Muide, see on asi, mida ma Age of Five puhul nii teravalt ei mäleta (kuigi viimane raamat sulgus tõesti ootamatult). EDIT: Jap, viimane raamat lõppes ootamatult, nentis laps nördinult ja hakkas mu käest aru pärima, mida head ja tarka olen ma traitor's spy kohta internetist uurinud. Ehk kripeldama pidi parasjagu.

Teisalt oli sisu nunnu ja Sonea lugu lihtsalt pani kaasa elama ja helisema ning hoolimata oma lihtsakoelisusest ning hoolikast emotsioonide vältimisest suutis Canavan panna mu edasi jooksma. Ja mulle meeldis sellesse teksti vajuda. Tõsi, järsud üleminekud ja paljude oluliste asjade välja jätmine (arvatavasti lugeja eakohalisuse huvides - kuigi ma ei kujuta ette miks... 10+ on ju juba võimeline hoomama leina ja valu nii nagu positiivseidki emotsioone) sundis mind taas ja taas liikuma sama liini varasemate vihjete juurde, et saaks midagigi välja lugeda. Aga see ei vähendanud helinat minu sees. Ja ma kindlasti kavatsen veel täna õhtulgi lugeda mingeid asju üle ja üle, et pilt minu sees võtaks selgema kuju. EDIT: tõsiasi, et laps selle sarja (1675lk) veidi vähem kui viie päevaga läbi luges ütleb juba ise, et talle meeldis. Ta küll ise varasemaid kohti üle lugema ei kippunud, kuid otsis diskussiooni ja oli vaimustuses kui mina mõne koha talle uuesti ette lugesin - seega sama teema ikkagi...

Ahjaa, paljudes spoilerites oli mainitud, et Akkarini surm oli mõttetu, kuid ei olnud. See oli oluline loo seisukohalt. Kahjuks ei suutnud Canavan ise seda ära kasutada ning kulminatsiooni traagika oli täielikult välja kirjutamata. Ja see on asi, mis mulle selle sarja juures absoluutselt ei meeldinud. Milleks, tekib tahtmatult küsimus. EDIT: kui ma selle lõigu lapsele ette lugesin (sest ma ei osanud reaktsioonidest midagi järeldada), kehitas ta õlgu - teda ei häirinud ja raamat ju peabki emotsioone tekitama. Arvas, et muidu oleks asi nõrgem olnud.

Ma ju ikka ütlesin juba, et mulle meeldis see sari, sest see sundis mind helisema. veidralt ja kummaliselt, kuid siiski. Ja seda isegi hoolimata tõsiasjast, et esimesed kaks sisaldasid jaburalt palju tõlkevigu (aga kolmanda raamatu ilmumise eel oli kirjastus ka toimetaja tööle võtnud). EDIT: Jap, toimetaja puudumine oli sedavõrd tuntav, et ka Marie oskas välja tuua päris mitmeid jaburaid vigu.

Ja siis ma istusin eile öösel alates kella poole neljast voodis ja mõtisklesin nii paljudele asjadele väljaspool neid raamatuid. Ma mõtlesin, kuidas on mu enese lugemine muutunud aja jooksul. Milliseid pisiasju ma olen hakanud tähele panema autorite kohta. Ja siis veeretasin ma peas mõtteid, kuidas ennast arendada nii palju tugevaks, et ma ei teeks neid samu vigu (mis on ometi nii lihtsad tulema). Ja tõsiasi, et oma tekstis pead sa lähenema asjadele nii nagu "meeli lugedes" - jälgi hoolega, mida sa mõtled, kuidas sõnastad ja millise tagumise varju sa sama lause või peatükiga kaasa annad. Meil kõigil on oma seljakotid täis igasuguseid ebameeldivusi ja "omi asju" - ja osa neist ei ole maailmale näitamiseks. Lõpuks olin ma fakti ees, et pidin iseendale unejuttu jutustama hakkama, et mõtted piisavalt klaaruks ning vähemalt mõne tunnigi magada laseks. Kell seitse oli äratus... ja uinumise hetkel näitas kell juba neli läbi...

Nu vot, ei olnud ju teise blogi postitus?

Ja saigi see postitus valmis. Mõlemal raamat lõpetatud ja lapsel juba uuski alustatud.

Monday, March 19, 2012

Laps taaskord noris mu lugemiskombe kallal. Nojah, ehk on tal isegi õigus, kuid raamat on kord juba formaat, mida saab lugeda küll algusest lõpuni, kuid ta ei hakka karjuma, kui sa temaga natuke mängid. Pealegi - raamatud ongi mõeldud nautimiseks ja mängimiseks.

Mida ma siis nendega teen? Tegelikult ei midagi erilist ja ma kahtlustan, et selliselt loeb veel nii mõnigi inimene peale minu. Võtame klassikalise triloogia (klassikalise ses mõttes, et sisaldab tõesti KOLMe raamatut), mille iga osa on kuskil 500lk:
Esmalt avan ma esimese raamatu ja loen läbi esimesed 100-150lk. Seejärel panen järjehoidja vahele ning loen viimased 20lk. Selleks, et lõpust paremini aru saada laiendan valikut - ja loen viimased 50-60lk. Nüüd on aeg avada teine raamat ja lugeda sealt esimesed 50-100lk (lisan järjehoidja), et siis tagasi pöörduda esimese raamatu juurde. Nii, selle koha peal on nüüd kaks erinevat varianti: a) loen esimese algusest peale lõpuni läbi; b) loen alates järjehoidjast lõpuni. Igal juhul võtan ma sealt edasi kätte teise raamatu ja alustan uuesti esimesest leheküljest. Jõudes kuskile 150. lehekülje kanti, loen läbi viimased 20 ja siis viimased 50lk. Nii, nüüd tagasi esimese raamatu juurde. Loen lägi eredamaid stseene, emotsionaalsemaid mõtisklusi ning teemaarenduse mõttes olulisi kohti. Tagasi teise raamatu juurde ning edasi lugema. Kuskil 300. lehekülje juures hakkab kuklas kripeldama: nüüd on see koht, kus kolmanda raamatu olemasolu korral tuleb läbi lugeda grand finale (ikka viimased 20lk, viimased 50lk, viimased 100lk - just selles järjekorras ja vähemalt kolm korda). Viimase raamatu puudumise korral lendan internetti spoilereid otsima. leidnud need ja teraselt ning korduvalt läbi lugenuna pöördun tagasi teise raamatu juurde. Vaatan seda, loen veidi ja viskan käest. Teravamad hetked esimesest ja seniloetud teisest raamatust - taaskord. Kolmanda raamatu algus. Esimesed 50lk ja tagasi teise raamatu järjehoidja juurde. Nüüd on aeg lugeda teine raamat lõpuni. Ja taaskord mõnulen ma eredamatse stseenide kallal nii esimesest kui teisest raamatust vaheldumisi viimase raamatu lugemisega. Jõudes viimasega lõpule, loen veelkordüle grand finale, siis esimeste raamatute lõpud ja eredamad kohad kõikidest teostest. Need, mis panevad mõtlema, sunnivad mind helisema, suunavad muvalises suunas.

Kolm raamatut, kolm päeva ja läbi nad viimaks ongi. Osa kohti on loetud 3, 5, ... 8 korda; teised kohad 1, 2, 3 korda. Jah, tegelikult tuleb tõele au anda, et neid kohti, mis vaid korra loetud sai, pole kuigi palju. Ja ongi terveks nädalaks manatud endale mõtteaine ning ruum, millel on emotsioon, tunded ja lendlevad tsitaadid... Raamatud söödud ja memoriseeritud, jääb nüüd üle aeg neid seedida ja nende järgi omaenese maailmatunnetust (vajadusel) korrigeerida. Nädala pärast võib võtta järgmise ning hakata seda sööma...

Pole ju nii keeruline ega kummaline süsteem? Pealegi, kes ütles, et raamatuid tuleks kuivalt algusest lõpuni lugeda?

Sunday, March 18, 2012

Vahel tekivad sellised kummalised selgusehetked. Avad ukse ning ootamatult hoovab sinu poole selgus asjadest, mida sa oled teinud juba pikalt. Ja siiski pole sa neid hetkekski sõnastanud. Tabada piimjat sõnadeudu enda poole hoovamas - hehh, hoolimata oma kõrgest vanusest tunnen ma end endiselt äärmiselt ebamugavalt neis situatsioonides. Ma ei ole kunagi valmis iseendaga tõtt vahtima. Ma ei saa kunagi piisavalt küpseks, et sosinaid pilduv, hingega mängiv ja haavu ning haavandeid presenteeriv udu mul jalgu alt ei lööks. Ikka lööb.

Teadmine, et minu suhtlemisoskus on veider - ma olen kuidagi suurem kui mu suu. Ja siiski tahaks, loodaks, ootaks ja eeldaks, et maailm mõistab seda, mis asub kolme kõrge kivimüüri sees. "Ma võlgnen maailmale seletuse", lubasin ma endale reede õhtul enne uinumist. Küllap ma seletan omal ajal ja omal moel. Jah, ma tean kuidas, kuid kas ma ikka tegelikult tahan seletada? Tahan! Tahan, aga ainult nii, et keegi ei tunneks soovi asuda lammutama mind müüride asemel. Jah, muidugi võib ju endalt irvitades küsida: miks peaks keegi üldse tahtma mind lammutada? Eriti, kui siiani olen ma selle tööga ainult ja ainult ise tegelenud (ning enese valusaks tõdemuseks tööga ka edukalt toime tulnud).

Udu hoomas üle minu, kui ma pooleldi mõistmatult suu kriipsuks tõmbasin ja hajameelse pilgu saatel omas kodus, oma perekonnaga rääkida ei osanud. Kuskil sees olin mina, aga ma ei tahtnud tulla välja. Mul oli raamat, olid oma mõtted, omad mälestused, valud, kirjutamised ja võõrad mõtted, võõrad mälestused ja unistused selles raamatus, mida ma parajasti lugesin. Ja ma ei osanud lasta veelgi rohkem mõtteid enda sisse. Ja ma ei teadnud, milline mõte mu suust väljuks, kui ma selle avaks. Pealegi tahtsin ma ainult edasi lugeda. Muud ei midagi. Piimjas mass minu ümber sosistas kõrva teadmist: sa ise seod ennast lukku; sina ise oled see, kes hrmust või oskamatusest end tegelikult kinniseks elab. Ja mida oleksin ma osanud sellele udule vastata!? Torkas jah vastikult. Ja mis siis!

Aga ta sundis mind mõtlema paljudele asjadele. Seesama sosinaid sõnastav udujas selgus sundis mind jõudma järeldusele, kuidas ma saan ja peaksin mõnda asja seletama. Ja see viis mu mõtted vanadele kaaslastele, keda ma alles hiljuti kohtasin. Mulle meeldis see aeg, mil mu maja oli avatud. Avatud kõikidele mu sõpradele sõltumata kellaajast või kuupäevast. Ja nemad ei eeldanud, ei oodanudki, et ma suhtleksin. Nad tulid, soojendasid oma olemusega mu kõlenevat korterit ning lasid mul endal valida, kas ma tahan rääkida või suhelda või midagi muud teha. Aastad on muutnud seda pilti. Korter, mis kord mõnuledes võttis vastu juhuslikke sisseastujaid ohkab õnnetult - inimesed läksid oma eludega edasi, muutusid, kasvasid, kuhjasid eneste ümber oma elud ning tema on vaikselt ootel. Ootel, et neid juhuslikke sisseastujaid leiduks. Et leiduks miski soe motviatsioon, mis sunniks mind tema eest rohkem hoolitsema, teda koristama ja kasima. Aga mina jäin. Ikka ootel, ikka veel veidralt avatud, kuid samas sulgunud. Ma ei kõndinud edasi, vaid õppisin elama muutunud ajas, jäädes ise sealjuures ajastute igandiks, muutumatuks kummituseks kaasaegses argipäevas.

Aga ma olen õppinud, kisab kukeke minu sees? Mida? Üks vana sõber, kelle arvamust ma väga kõrgelt hindan, ütles mulle hiljuti, et veidral kombel võtan ma igalt poolt oma õppetunnid kaasa ning saan seeläbi siiski suuremaks ja targemaks. Aga mida, sosistab piimjas udu mulle kõrvu? Mida ma siis nüüd viimasel ajal õppinud olen? Jah, ma olen selgeks saanud ühe olulise asja: kui ma tahan, siis suudan ma töötada 80-100 tundi nädalas. Vahel rohkemgi, kui vaim peale tuleb. Ja nii ma teengi: töötan vaimu peale tulemise ajal 24h päevas ja siis puhkan. Aga palun öelge mulle, mismoodi on see asi võimalik pressida tänase ühiskonna normidesse? Mis kuradi moodi peaksin ma endale töö leidma? Ja ma vajan seda asja, mida maailm nimetab "tööks". Vajan kindlust, ravikindlustust ja mingit sotsiaalset aktsepteerimist inimeste poolt, kes on mulle olulised, kuid kelle jaoks on mu mõttemaailm liiga kauge, liiga eluvõõras ja liiga veider. Jabur, kuid selliseid inimesi leidub ning nendepoolne minu aktsepteerimine on oluline. Nad on jõulised ja ma tahan. Tahan olla keegi, kes ma pole, kes ma ei oska olla.

Aga kes ma siis olen? Hariduseta, tööta, meheta naine, kes hoolimata kogunevatest aastatest ei ole suutnud haarata mitte mingisugust ühiskondlikult aktsepteeritavat positsiooni, sosistab piimjas udu mu õlgade ümber. Ja ma värisen. Värisen tuules, millega ma üritan udu taas kindlusemüüridest välja lükata. Küll ta hajub. Paari päeva pärast on udu hajunud. Veel mõned päevad hiljem suudan ma käed kõrvadele suruda, silmad kinni lükata ja arvata, et ma saan tegelikult hakkama ja ma polegi selline pettumus maailma jaoks nagu mulle hetkel tundub. Ja siis ma enam ei tahagi endale kaaslast leida (üks osa teest, mille käigus ei pea end kunagi enam ise põrmustama). Ja siis suudan ma jälle keskenduda sellele, mida ma teha tahan - kirjutada, kirjutada, kirjutada... Ja ma olen suuteline seda jälle tegema 24h ööpäevas ilma, et miski minus katki läheks.

Veider. Mul ei ole mitte mingit alust mõelda, uskuda ega arvata, et ma mingilgi määral kirjutada oskan, sosistab õelalt külm udu mu kõrva. Ja siiski ma tahan ja usun ja loodan helesinise naiivsusega, et kui pingutada ja õppida ja töötada, siis on kõik võimalik. Ja ma tahan seda. Tahan üle kõige, kuid ma kardan seda sammu samal määral. Kardan kukkumisi, kardan neidsamu pilke, mis ei suuda mind ülemäära hästi mõista. Mis siis kui ma ei saa hakkama? Piilun hetkeks üle müüri ning tunnen südames valusat torget. Jah, paari päeva pärast suudan ma taas leida rõõmu nendest lillekastidest ja purskkaevudest (olgugi nad pisaratoitel), mis asuvad mu müüride sees. Siis ma enam ei karda välismaailma, sotsiaalset keskkonda ja enese positsioonitust selles.

Aga praegu tuleb oodata ja loota, et udu hajub kiirelt. Ühel päeval! Ühel päeval, ühes jutustuses ma seletan... Aga mitte veel täna...

Thursday, March 15, 2012

On sume märtsihommik. Väike, peaaegu kolme-aastane poiss ja (õudus küll) keskeale (kiirrongiga) lähenev tütarlaps loobivad elutoas väikest riidest palli, mis on usinate Hiina tütarlaste poolt õmmeldud ning vatiini ja kellukesega täidetud. Pall lendab omasoodu - kord visatakse halvasti, siis püütakse hästi - ikka kellukese helin hajameelse päikese säras. Väike poiss hakkab nihelema mängu käigus.
"Kuule, mine käi pissil ära, siis mängime edasi."
"Ma ei taha. Ma tahan palli mängida."
"Mine, mine! Kui ära käid, teeme restardi ja alustame täitsa algusest."
"Siis vajutame start ja hakkame uuesti. Siis on kõik pallid õiged!" kilkab poiss ja kaob vannituppa.
Loobime palli edasi - ikka seesama kirjudest riidetükkidest väikeste Aasia päritolu tütarlaste nobedate näppude all valminud pall.
"Kui ma seda punast nuppu vajutan, vaatame, mis siis tuleb!" teatab poiss elevil. Menüüd on ju sajal juhul seitsmest huvitavamad kui mäng ise.
"Ma arvan, et menüüdes ei tohiks niisama surfata," püüan olla asjalik ja õpetlik. "Võtame uue mängu ja paneme start."
"Menüüdes ei tohi surfata aga peogeot'ga tohib surfata."
"Hmm, peogeot'ga tohib sõita."
"Aa! Õige! Peugeot'ga tohib sõita. Võtame start ja hakkame sõitma. Kus teine pall on? Ma tahan jalkat mängida nüüd."
Laps vasakule ära. Otsib palli. Peagi jõuame järeldusele, et teine pall on lootusetult kadunud. Seega loobime esimest palli edasi. Üks vise, teine, kolmas...
"Ma panen nüüd selle pausile." No okei, kui pausile, siis pausile ja kiman esimest dialoogi kirjutama, et see meelest ära ei jõuaks minna. "Nüüd tuleb helesinist vajutada. Helesinine võtab pausi ära. See on edasi. Edasi kirjutatakse c-ga."
...

Tuesday, March 13, 2012

Väike nukitsamees vedeleb diivanil ja teeb ainult "nämm-nämm" ning nõuab uut raamatut (APPI!). No hea küll, eks ma siis asun taas riiulit voodile tühjendama... Ilmselgelt oli Jonathan Stroudi "Oru kangelased" liiga lühike raamat. Phähh, isegi kahte päeva ei kulunud päriselt. Aga kuna tegemist on raamatuga, mis mul endal veel läbi lugemata ja laps hirmasti nüüd soovitab, siis tegin talle hoopis kiusliku ettepaneku: kirjuta arvustus. Ma vaatan kirjavead üle ja kui normaalne saab, siis viskame hirvelossi... (noh, teate, tegelikult, tüdruku kohta, kes on keeltes ülinõrk (või nii ta arvab), on ta neis ikka täitsa hea) Kirjutamine võiks ju paar tundi ta aega kulutada ning mulle mõtlemiseks lisaaja anda (lootus sureb viimasena)

lugemissoovitusi 11-aastasele tüdrukule

Üleeile õhtul jõudsime me lapsega taas aruteluni, et tal ei ole midagi lugeda. No hea küll, tegelikult defineeris tema, et tahab lugeda minu loo viimast versiooni. Ja mina teatasin vastu, et ma ei saa nii palju ei saa ma ka võõraid printereid kurnata. Seega - vabandust, kuid pole midagi parata. Vigisemine teemal, et tal pole midagi lugeda, jätkus. Teine variant, mille lugemisega ta nõustunud oleks, oli Eragoni sarja viimane raamat. Kuna ta inglise keeles nii ehk naa veel ei loe raamatuid, siis oodaku... oodaku... sügiseni, nagu ma aru olen saanud. Viimaks palus ta mul riiulist soovitada.
Nii, astusin riiuli juurde ja surfasin sealt välja järgmise hunniku noorele tütarlapsele sobivaid raamatuid:
1. Oksa Pollock. Viimane lootus (Anne Plichota ja Cendrine Wolf)
2. Kuldne Kompass (Philip Pullman)
3. Oru Kangelased (Jonathan Stroud)
4. Trifiidide Päev (John Windham)
5. Igaviku Lõpp (Isaac Asimov)
6. Kuninga silmad (Catherine Banner)
8. Hundikoer Roi (Jorma Kurvinen)
9. Nägu unes (Paul van Loon)
10. Maskeraad (Terry Pratchett)
Aga hirmsasti tahaks sinna nimekirja lisada veel Kadri raamaturiiulist
11. Emahundi Klann (Maite Carranza)
12. Ruunimärgid (Joanne Harris)
13. Varjus Hiilija (Aleksei Pehhov)
ja raamatud, mis mul lihtsalt on puudu (loeks isegi üle hea meelega)
14. Krabat (Otfried Preussler)
15. Meremaa võlur (Ursula Le Gyun)
Järgmise vigisemise ajal panen ka Düüni nimekirja (närigu natuke ulmet ka fantaasiale vahelduseks - esimen kokkupuude lasteulmega on ju olemas "Georg ja universumi salavõti" (Hawking ja Hawking).
Muidu soovitaks ajaratta sarja (saaks hea mitu kuud rahu, aga ta ju ei loe inglise keelt...) ja ka Pöidlaküüt on mu riiulis inglise keelne. Aga häid raamatusoovitusi neiule, kelle jaoks peab raamat olema paks (soovitatavalt sari) ja huvitav ja jumala eest "mittetibilik" aga samas ikkagi tütarlapselikult soe, ootan endiselt.

Monday, March 12, 2012

Üritasin mingil hetkel endale baasi kasutajat teha, kuid ebaõnnestunult. Noh, nende peamine argument, mida nad lehel jagavad viitab tõsiasjale, et kui kasutaja ei ole aktiveeritud, siis järelikult ei sobinud minu poolt valitud alias nende kasutajanimede reeglitega. Samas üritasin ma täiesti tulutult leida konkreetset ja selget reeglistikku: millised aliased siis sobivad? Nad nõuavad, et alias alluks nime kirjutamise reeglitele!? Mida kuradit see tähendab? Ok, ta ei lasknud salvestadagi enne kui oli kirjas kaks suure algustähega sõna (nagu eesnimi ja perekonnanimi) aga edasi? Kui ma tahan aliast, siis ma ilmselgelt ei taha oma nime. Ja sama ilmselgelt ei taha ma kasutada ühtegi nime, mis võib reaalselt eksisteerida (et mitte segadust tekitada). Järelikult???

Järelikult tuleb idee baasist hetkel lihtsalt perse saata (kuni nad kuskil seda silmaga nähtavalt kirjutavad, millised aliased sobivad ja milline on see salapärane "poliitika") ja rahulikult firvelossis elada. Noh, seal elan ma nii ehk naa, oleks lihtsalt tahtnud, et eksisteerib võimalus aeg ajalt külas käia... (neil on seal nii koledaid kommentaare mõne mu lemmikraamatu kohta, et kisub ju kaklema)... aga ma saan aru, kui nad ei taha teisi oma hoovile kaklema. Lihtsaim võimalus selleks? Teeme registreerimise ülikummaliseks, tagasisidet kasutaja aktiveerimise kohta ei anna, valitud parooli või kasutajatunnust igaks juhuks meilile ei saada (kuigi aadressi nad nõuavad) ja üldse vaatame mingi kirjutamata "poliitika" ja kärbatanud õunte pealt, kas kõlbab või mitte...

Lahe - see on juba päris mitmes üsna tige blogipostitus. Aga ma püüan end parandada ja mingil hetkel ikka natuke ka ilusamaid asju kirjutada. Ausalt!

Friday, March 9, 2012

Nüüd tean ma kõike kirvega pääsukeste püüdmisest. Huhh, täiesti kohutav suhtlus erinevate kirjutamiseks mõeldud programmidega ja nendega kokkusobimatute formaatidega. Kujutage ette, et te hakkate kirjutama faili OpenOffice abil ja salvestate selle... .doc, et oleks avatav igal pool. Ja siis järgmised modifikatsioonid teete näritud õunakese Pages abil ja ekspordite selle... üllatus-üllatus .doc. Ja siis osade lõikude kirjutamiseks kasutate bloggeri drafti ja osa saadate endale meiliga ja kõik see pakitakse kokku taas windows masina OpenOffice abil ning salvestatakse.... no ikka .doc.

Prr, nüüd on kuskil mingi kala toimunud ja mingid seaded on end ise muutunud. Tillukesed irriteerivad jamad, mida ta ootamatult hakkab tegema teisiti kui tahaks. Huhh, ma istusin eile õhtul kolm tundi menüüdes sorteerides, erinevaid korrektoreid seadistades, help-failides... niuts! Ja tulemus? Tulemus on selline, et ma nüüd tean: mul pole endiselt õrnemat aimu, kuidas kurat ma saaksin asja taas normaalselt tööle (võimalik, et uue faili tegemine ja data copy-paste (läbi notepadi) töötaks <- kui see pole kirvega pääsukese püüdmine, siis ma võin teile veel teisegi variandi välja pakkuda: kirjutad kogu teksti, mis plaanis ära, vaatad üle autokorrektuuri seaded (võtad kõik võimaliku maha), jooksutad autocorrect selected ja siis manuaalselt muudad tagasi need muudatused, mida ta siiski sinult luba küsimata ülearu tegi (pidage meeles - kõik linnukesed autocorrectis on maha võetud... ja ta mõtleb ikkagi üle)...

Pfff... ma tahan nii vähe, aga ma tahan, et see vähene töötaks viisakalt. Huhh, huvitav, palju mul kannatust on? Mitu tundi ma olen valmis kulutama selleks, et leida üles vajadusi rahuldavad seaded (mis varem töötasid vabatahtlikult ja iseenesest automaatselt õigesti)?

Teisisõnu: juhe on koos...

Friday, March 2, 2012

kui maailm üritab sõna võtta...

Ma olen juba aastaid rääkinud, et maailm üritab minuga rääkida. Tavaliselt on need väikesed asjad, mis kas juhtuvad või ei juhtu - vahel on see ebamugav ja ebameeldiv, kuid enamasti vastupidi meeldivad üllatused. Ja ikka ühe suunas kipuvad need seigad maailma liigutavat. Mina rumala inimesena olen püüdnud aastaid ja aastaid võidelda loodusjõudude vastu. Õnneks, vaikselt hakkab siiski vist miski kohale jõudma. Või noh, vahest olen ma lihtsalt harjunud, et sel ajal kui maailm üritab "vaipa" alt ära tõmmata, tuleb õhku hüpata ja siis lihtsalt veidi teise positsiooni maanduda. Hmm, mulle meeldib seda mõtet visualiseerida - kujutage ette, kuidas paarisaja meetri ulatuses nihutatakse muru meetri võrra vasakule - kuskil on servas kortsud ja teises servas pind nii viimseni pingule tõmmatud, et see oiates rebenema kipub... Aga maailmal on oma jutud ja oma mängud. Ega mul otseselt nende vastu ju midagi polegi...

Nüüd hakkab mulle vaikselt tunduma, et maailm üritab ka mu tütrega rääkida. Eelmisel aastal jooksis kaks võistlust ninanipsuga. Tookord läks kooliolümpiaad niimoodi mööda, et e-koolis mingit teadet ei olnud ja laps oli mingi silmapõletikujäägiga kodus kooli katsevõistluse ajal. Oi, ta oli nördinud, kui kooli minnes selgus, et ta lihtsalt jäi kõrvale, sest info ei liikunud. Ja paar nädalat hiljem oli koolis mingi paralleelide vaheline võistlus. Täpselt sel päeval, kui õpetaja klassis sellest rääkis ja ühel tüdrukul võistkonna lasi koostada, oli minu laps silmaarstil kontrollimas ja... mis silmist see südamest... kui kooli läks, siis muidugi kirjutati ta koheselt võistkonna tagavara mängijaks aga... Õigel hommikul selgus, et üks tšikk pole koolis ja Marie oli tiimis. Läksid nemad üles, võtsid positsioonid sisse ja siis... siis saabus see tüdruk, kes lihtsalt kaks tundi kooli hiljaks jäi. Uskumatult nördinud Marie jalutas linta-lönta tundidesse tagasi.
Ja sel aastal siis niipidi: kaks nädalat tagasi sai ta mate õpetajalt soovituse osaleda linna olümpiaadil. Eile räägiti kokku, et olümpiaadikud saavad esmaspäeval vaba päeva harjutamiseks ja teisipäeval võistlus... Ja siis täna selgus kommunikatsioonihäire... see õpetaja, kes lapsi registreeris unustas nende klassist rohkem kui ühe lapse nimekirja panna... Ehh?

Nii, midagi talle nüüd öelda üritatakse, aga mida? Variante on mitu, võrdvõimalikud ja täpselt vastupidise tähendusega. Ainult sellest on mul raske aru saada, miks see maailm enda selgeks tegemiseks vaipa sikutama kipub? Sealjuures enamasti veel mõne sellise koha peal, et kui kukud, siis ikka kividele...