Friday, November 25, 2011
...Ainult üks hunt ulgus pimedal metsarajal sügisööl jälgi tajudes. Teised olid siit läinud. Nad olid läinud ja ta maha jätnud. Mitte kauaks, kõigest mõneks hetkeks oli ta jäänud unistades otsima kuud. Mitte pikalt, kõigest mõneks viivuks oli ta peatunud haavade lakkumiseks. Ja nad läksid, läksid ikkagi edasi.
...Vihm kogus tuure, jälg muutus tolmulõhnaliseks, rada poriseks. Värskendust saanud oksad painutasid end rajale takistamaks liikumist, rahulikult ohkavad lehed langesid viimastele jäljejäänustele.
...Ta tuhnis ninaga mudas. Meeleheitlikult ja paaniliselt püüdis ta leida jälgi, viimaseid jälgi lahkuvast karjast. Kuid karja ei olnud enam siin. Ükskõik, kui palju ta nuusiks ja vaatleks, jäljed olid kadunud.
...Paanikas jooksis ta edasi ja tagasi. Nina ei püüdnud miskit. Kuu oli kadunud pilve taha. Seisatamata saatis ta pika ja otsiva hüüatuse tuulde. Hirmust vale rada valida sahmis ta sihitult kõikide teeotste peal. Ja teised läksid edasi - halvas ta jalgu lõikavalt valus teadmine.
2.
...Ta ei mäletanud enam, kaua ta üksi on jooksnud. Ta ei teadnud enam, mitu einet on ta üksi püüdnud ja karjata söönud. Kõhnaks oli ta jäänud. Üksi jahtida pole kerge. Vahel lohutas ta end mõttega, et üksi süües ei pea saaki jagama. Kuid ta teadis! Teadis pagana palju rohkem kui tahtnuks.
...Ta ei ulgunud enam - ei kuu ega kaaslaste poole. Polnud enam päris kindel, kas tal veel häältki on. Vaikus oli tema saatjaks Tal ei olnud enam nime – üksi olles ei aja end kellegagi segamini. Oli vaikus ja peas pendeldavad mõtted. Oma hundiaruga sai ta aru, kuidas mõtted, mis keerlevad peas, ei lase tal keskenduda saagile. Et vaikus tema lõugades halvab võimalusi saagipüüdmiseks.
...Lumekoorikud rebisid käpad verele. Külm tungis läbi ta kõhetu keha sügavamale kui kunagi varem. Kuid ta ei tundnudki oma haavu. Ta ei lakkunud neid enam iial. Ja ta ei tundnudki külma. Ta ei värisenud enam iial. Ta ei otsinud enam kunagi kuud. Ja ta ei jää enam kunagi maha, kui on kord karja leidnud.
3.
...Ta vaid seisis metsaserval, lumi jala all katkisest haavast valguva vere abil punaseks värvumas. Ta vaid vaatas, kuidas kari, tema kari püüdis kinni põdralehma. Suur ja magus suutäis. Ahnelt imes ta pilguga karjas jagatavat võidurõõmu. Neelatusega kuulas ta kihvade pehmesse sooja lihasse vajutamise häält. Ja see verelõhn!
...Pikalt seisis ta kuuvalguses metsaserval, jälgides vanade kaaslaste kulgu. Nemad läksid eluga edasi. Nemad olid koos ja oskasid. Tema? Ta pööras end vaikides ümber ja lonkas piuksatust tegemata eemale. Ta ei tahtnud, et teised ta kohalolust teada saaks. See oli kord tema kari. Nüüd on ta üks. Nüüd on ta ainus, kellega peab jagama seda närust hiirt, kelle püüdmiseks tal veel jaksu ja mõistust on.
Thursday, November 24, 2011
Kui jagati lootust, seisin järjekorra keskel.
Kui jagati unede täitumist, seisin...
Seisin,
..........seisin,
....................seisin veel natuke.
Ja ma sain sealt veel natuke lootust
ning mõne uue unistuse.
Nii ma seisin kesk väljakut:
seljas unistuste seljakott,
käes kilekotiga lootust
ning unede täitumine
......................visati lihtsalt mu peale.
Palju sellest külge jäi?
Palju mahtus mu taskusse?
Ma loodan, et piisavalt.
Ja unistan: pisut enamgi!
Ja ma unistan,
......................unistan,
unistan veidi veel
kuldkollasest päikesest,
soojusest silmis,
kätest mu ümber,
õnnest mu hinges,
lauludest,
............lugudest,
õnnelikest lõppudest,
lastest ja tähtedest,
tuulest ja kõuest,
vihmast ja veest,
soojusest silmis...
Ja ma unistan.
Ja ma loodan...
............natuke vähem.
Ehk maailm jooksis sõlme. Viimase kolme päeva jooksul on liiga palju ebameeldivaid seiku juhtunud. Mul on stress ja hirm ja tekkis tahtmine virtuaalselt halada (reaalselt ma ju seda nagunii ei tee...)
Kas uni toob rahu?
Kas rahu toob une?
Kas uni viib valu?
Jah, valu viib une.
Head und!
Wednesday, November 23, 2011
Lastest
Thursday, November 17, 2011
Tuesday, November 15, 2011
Monday, November 14, 2011
Sunday, November 13, 2011
Järgede lugu hakkas mõttes jooksma juba ammu. Sel hetkel, kui ma nägin, et hoolimata tõsiasjast, et minu süda kuulub Elynale, on lugu hakanud keerlema Elysabethi ümber. Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult väärib nooruke Elyna "oma lugu". Mõtted keerlesid, ideed istusid sülle ning ootavad nüüd kannatamatult paberile valamist. Seejärel aga jõudis kohale, et päris nii ei saa ju, et tüdrukutel on kummalgi oma lugu, kuid kroonprints on vaid kõrvaltegelane. Ka tema väärib "oma" lugu. Nii sündiski düsgraafikust grafomaani peas idee triloogiast... Hale! Ma olen HALE! (Loodetavasti ei ole ma nii hale, et unustan teostuse käigus esimese klassi matemaatika.)
Aga esmalt tuleb esimesega hakkama saada. Palju-palju probleeme...
Wednesday, November 9, 2011
Ma armastan oma blogi ja ma vihkan oma blogi. Nii veider kui see (mulle endale) ka ei tundu. Teisalt ongi raske vihata midagi, mis külmaks jätaks... ehh, pagan, kaine peaga annab ka sassis olla...
Aga hoopis teisest ooperist. Järgmine nädal algab Tartu võistkondlik. Ega kellelgi ole tiimi, millest täpselt üks käsi puudu on? Ma olen tol ajal nimelt partneri ja tiimita praeguse päikese valgel. Oeh, sorry, vale meedium taaskord küsimuse jaoks, millele vastust ka tahaks, aga muud meediumid ei kipu ka kuidagi paremaid või kõlavamaid vastuseid andma.
Tuesday, November 8, 2011
Ehh, pagana palju mõtteid ühe tillukese teksti kohta. See, et ma ise sellist teksti mitte kunagi raamatukogust ei laenutaks, ei tule muidugi üllatusena. No mulle ei meeldi tibifantasy. Aga tibindus ei ole siiski hingele võõras. Miks peakski inimene võtma lugemiseks mõtteid, mille sarnaseid ta isegi genereerida oskab. Loogiline ju, et lugemisega tahaks kätte saada neid emotsioone, millist originaalaju toota ei oska (kuid mis siiski elamiseks vajalikud on).
Muud nagu polegi.
Ahjaa, hakka või kontrollima, kas mu blogi ikka võimaldab kommenteerimist. Ka testkommentaari kirjutamine oli eile hetkeks juba päevakorras, aga ma ei viitsinud välja logida...
Sunday, November 6, 2011
Mis küll on need nii hullumeelselt meelad meelitused, mis sikutaksid tundelisema lause üle mehe huulte?
Kuidas meie, mehed ja naised, küll nii kaua kõrvuti eksisteerinud oleme, koos ühise asja nimel liikunud ning ometi teineteise keelt pole selgeks õppinud? Meie seas pole isegi tõlke! Mitte ainumastki.
Kas tõesti oleme nii erinevad? Kui me sedavõrd erinevad oleme, kuidas küll meie vanemad nii paljuks ühise keele leidsid, et valmis meisterdada meid? Võtta idee, valada see materiaalsena vormi ning lihvida seejärel nurki ja õnarusi paarkümmend aastat, et meie taas üksteist ei mõistaks. Jah, et me taas eksiksime, seda ühist keelt püüaksime, keelkondade erinevusest saadud valusaid haavu neelaksime, püsiksime rajal, kui oleme selle leidnud ning seejärel kasvataksime oma tütardest naisi ja poegadest mehi.
Ja nemad ei mõista teineteist.
Kas poleks siis juba mõistlikum leida ja kokku kirjutada keel, mida me kõik mõistaksime? See pole vist võimalik. Ka meie häälepaelad on erineva ehitusega, rääkimata südamest ja mõistuse, mõtlemise keerdkäikudest.
Jah, keelt ei tule aga meie tuleme. Tuleme ikka ja taas, põlvkond põlvkonna järel. Kust või kuhu- see pole küsimus. Peaasi, et me ikka tuleme! Käest kinni, suudeldes, kallistades, kirveid ning vihaseid sõnu loopides. Valust kõveras, vihast pulbitsevatena, õnnest ja armastusest särades, hõõgudes ükskõik-millise-tunde ajel tuleme me ikka ja taas.
Lootus on meie ühine keel. Lootus õnnest ja õnnestumistest, lootus leida lohutust meeleheite ja purunenud elude hetkeil. Mingi imelik sära silmis, värin hinges ning ootused kõigele ilusale tuhmistavad kukkumise valu ning mõistmatuse teravused hingest. Ja keelt pole vaja, vähemalt hetkeks. Vaja on lootust ja ainult lootust, et me mingil moel teineteise keeli tundmata siiski mõistame üksteist murest ja õnnest, kallistustest ning valusatest löökidest.
Mõistame südame, mitte mõistusega, rääkides südame, mitte suuga. Tundes ja tunnetades teist. Siis ongi kinni käest, suudeldes, kallistades, kirveid ja vihaseid sõnu pildudes. Ja me särame, hõõgume ükskõik-millise-tunde ajel ning tuleme! Ikka ja taas! Igavesti.
Saturday, November 5, 2011
Ja kui sellest kõigest veel küllalt ei ole, siis hakkab kirjanik mängima lugeja südamega. Võtsin siis ette G.R.R.Martini esimese raamatu. Lugesin lapsele muidugi eelnevalt sõnad peale, et ma EI sooviita seda raamatut lähema paari aasta jooksul (kasvagu enne veidi). Avasin raamatu ja lugesin ette selle koha, kus Robb ürghundikutsikad leidis. Kõik need kirjeldused, kuidas kutsikas end Brani põse vastu surus ja kuidas Jon oma lumivalge leidis ja... Ja siis ütlesin, et hea hulk hunte ja nende peremehi saab surma juba üsna pea. No nii ei tohi ju! kirjutada maailma kõige nunnum ja armsam kogemus poiste ja kutsikatega suvises (põlvini) lumes ja siis neid armutult tapma hakata. Pff.
Ja nüüd ma siis seisangi küsimuse ees. Ei, mitte selles pole küsimus, kas tegelane sureb. Küsimus on vaid selles, kas tema laip leitakse või mitte.
Nüüd aga sisenes Maylisa oma isaga. Isa käevangus lähenes ta ebamaiselt nõtkel sammul Sfeinile. Vanad traditsioonid, muigas Sfein. Hoolimata sellest, et juba sajandeid peeti kihluse katkestamist tabuks (põhjendatud katkestamiseks oli vaja enamat kui kuute varvast), ikka veel tõi pruudi isa alati oma tütre mehe juurde. Sel moel justkui rõhutades, et tal on kuni viimase sekundini õigus oma tütar eemale juhtida ning peigmehele "ei" vastata.
Thursday, November 3, 2011
Ma kasutan tekstis tänaseni blogi numeratsiooni. Hoolimata sellest, et osades kohtades on pool maha kriipsutatud ja teistes kohtades on tekst kolmekordselt pikemaks veninud. Vaatasin täna seda ebaühtlust ning jõudsin taas järeldusele: müts maha kõikide ees, kes oskavad oma tekste peatükkideks liigendada (nii, et see oleks loogiline, võtaks kokku, kuid ei hakiks teksti). Hmhh. Eriline austus muidugi neile autoritele, kes, lisaks osavale liigendamisele, oskavad neile peatükkidele sõnalisi pealkirju panna. Karta on, et seda ma isegi ei ürita. Vähemalt mitte veel.
Aga tekstis sees olla on lahe. Kui pagana lahe on ärgata hommikul teadmisega, et öösel unesnähtu toimus sinu sõrmede poolt välja mõeldud lossi saalis kuningate ja printsessidega sinu loost. Mõni vestlus või vaidlus ja alati ning igavesti väljaspool teksti raame. Midagi nende tulevikust, millest käesolev lugu veel ei räägi. Või midagi minevikust, mis konkreetse loo seisukohalt on ebaoluline. Ja kui bussi peale kõndides jooksevad silme ette kleidid. Ja kui suitsupausil olles arenevad mõttes kümned kõrvalliinid, mida ma sellisel moel sissepõimida ei oska (ja kohati ka ei taha).
Lõppu siis veel tsitaat ääremärkusest: "Naiivsus pole voorus mitte üheski vanuses, kuid täiskasvanu puhul on ta suisa õõvastav roppus. Palun, vähemalt püüa olla natuke vähem naiivne kui sa oled!!!" Eks ma üritan. Ja lähen, mängin, nüüd edasi.
Ahjaa, lubasin verd: ma lähen nüüd tegelasi tapma. (Edasi võitude poole!)