Iga kogemus on kogemus. Iga töö, iga päev, sündmus ja hetk annab teadmisi. Osa neist sünnivad koheselt kasumina välja võtta, teine osa kannatab CV-sse kirjutada või muul moel otsesemalt või kaudsemalt tuleviku jaoks talletada. Ma isegi ei tea, kas on häid või halbu kogemusi. Igas hetkes on oma iva. Igas hetkes on midagi, mille tark inimene saab kõrva taha panna, hiljem omatahtsi kasutada ning sealjuures üha enam ja enam areneda. Ma ei annaks iial ära ainsatki oma naeratustest! Ja ma ei julge loobuda ainsastki oma pisarast kartes, et alles jääb vaid õppimata õppetund, mida läbida uuesti.

Areneda! Suvalises suunas? Oh ei, kaugeltki mitte! Mida enam avardub silmaring, seda enam tõmbub koomale soovide ahel. Ja niimoodi vaikselt nügides, negatiivseid mälestusi tekitanud sündmustest eemaldudes ning positiivsematele sülle joostes, tabad sa ühel hetkel, et rada su ees on oma ja selge. Isegi kui sa ei tea, kuidas selle peale astuda. Isegi, kui sa pole päris kindel, kuidas ja millega sa hakkama saad või mitte. On vaid rada, mitte kolm ega kaheksa ühesugust teed.

Igal ühel oma rada, nii nagu omad kogemusetki. Ja nii nagu maanteedel, on ka siin laiemaid magistraale, millele paljud pöörduvad ja kitsamaid külavaheteid - konarlikke ja aeglaselt läbitavaid, kuid rahulikumaid ja kodusemaid. Ma valiksin metsatee , kitsa ja tühja keset lummavat loodust lootuses, et ka sellel rajal on võimalik ellu jääda ja peret toita ning katta. Ometi ei leia ma pealesõitu ning nii ma siiberdan paanika silmis pisarana sädelemas mööda maanteejuppi ning otsin; jäädes samal ajal jalgu ja ette neile, kel mine kiires ja sujuv; hingates lünklikult oskamatusest maanteel hakkama saada; luues ja lummudes mõttest oma isikliku metsaraja suunas.

Ei ole halbu kogemusi, on kogemused. Igal teel on peale- ja mahasõidud. Igal teel on eellugu ning tundmatu, mis talle järgneb. Tunne eellugu, aima järeldusi! Aga ennekõike: katsun ma ellu jääda. Vähemalt praegu.