Sürrealistliku iba suust väljaajamine oleks ebaviisakas kuulaja suhtes. Aga kuna realism on nõme ja imeb sajaga, siis oleks vist mõistlikum suud lahti mitte teha? Iba oleks see ju mõlemal juhul. Hea küll, kui irised, siis tee seda lühidalt! Ja lühidalt kõlaks nii: ma olen KÜÜNDIMATU (ja pisut süüdimatu).

natuke bridžist

Kui me kunagi Indrekuga esimesi kordi Kotkasse sattusime, siis ei teadnud meist kumbki bridžist suurt mitte midagi (mitte, et ma täna teaksin). Tema oskas jupi paremini kui mina, kuid väga palju tänaseks elementaarseid asju (nagu ntx. signaliseerimine) jäid meile paarina püüdmatuks tol hetkel. Oli ainult tunne "läks hästi" või "läks sitasti" või "midagi hullu ei juhtunud, midagi head ka mitte". Aga see tunne oli üsna hea indikaator:
1. kui mõlemal "läks hästi", siis tuli 1-2 koht;
2 kui mõlemal "läks sitasti", siis viimane või eelviimane;
3. minul hästi, temal halvasti - kuskil 1/3 juures
4. minul metsa, tal hästi - 2/3 juures (osalenud paaridest).

Uskumatul kombel suutsin ma sel nädalal mängida kotkas nagu mu algajate kursuse omad - ladvalepse taha rohkem kui ühel käel sõrmi (on piinlik, aga mis siis?). Väike statistikahetk:
11/18 jaotusest tuli negatiivse skooriga. Nendest 6 mängisin väljamängijana mina (5/6 alt) ja 5 vastased (kaks neist ei lähe arvesse, sest neis leidsid vastased osavasti üles geimi ja slämmi). Samas seitsmest positiivse skooriga tulemusest 2 mängis Ökul (välja) ja 5s sai vastaseid alt võetus. Täeline "vasaku käe päev"!

Ehk kui algusesse tagasi minna: Kord, kui Ökul kurtis, et tal on alavorm oli tulemuseks -0,86 (jaotuse kohta ühe laua võrdluses) ja nüüd, kui mul oli "ilmselge alavorm" (loe: unustasin mõistuse koju) tuli vastavaks suhtarvuks -2,43.

Noh, nüüd sai kõik negatiivne ära räägitud. Räägiks positiivsetest asjadest ka bridžiga seoses. Tulin täna algajate juurest koju ja sain väga meeliülendava vaatepildi osaliseks: plika võttis õhinaga kotist välja oma loengus saadud pakkumissüsteemi ja pakkumisülesanded ja asus neid lahendama. ;) (muide, edukalt ja üsna kiiresti...) Kui ma kursusega ühele poole saan, siis ehk on mul ka Kotkasse partner alati kaasa võtta (omakasu ei hüüa tulles). Kuigi, tõelised tänusõnad pean vist Laurile saatma, kes oma mullusest kursusest midagi mõnusa kamba moodi suutis vormida (ja see seltskond koos uutega on haaranud ka mu lapse endaga kaasa haaranud).