Täna on siis üks neist päevadest, mil tahaks kõigile ja kõigest rääkida. Lihtsalt istuda ning mõtiskleda valjul häälel. Rääkida iseenda jaoks asju selgemaks. Aga samas... Samas ei tahaks ühtegi sõna öelda ega kellegagi kohtuda. Kummaliselt loll aeg seega. Ma olen maailma kõige õnnelikum ja õnnetum inimene korraga. Esmaspäeval otsustas reaalsus mulle õlale koputada ja tal suslikul on kuradi raske rusikas. Samas, kui ignoreerida nüüd seda murtud rangluud olen ma ju ikkagi üks õnnelikemaid... No võta sa nüüd kinni, mis ma olen või mida ma tahan.

No jah. Indrek just ükspäev ütles, et ta nii kadestab mind, et ma olen endale sellise kesta jõudnud kasvatada erinevata partneritega mängides. Mina ja mingi kest? No ei, ma ei oska neid kasvatada. Ikka ja alati annab mind pisarateni solvata. Selleks pole ju tegelikult palju vajagi. Aga kui ma tean inimese headust, siis ei suuda tõesti mingi emotsionaalne plahvatus mind kuigivõrd endast välja viia. Njahh, eriti kui iga sõna tuleb teenitult ning mõeldes mingitele vanematele, vastastena mängitud kordadele võiks öelda, et isegi vaoshoitult. Samas kadestan mina Indrekut hullult, sest tal on haridus, elukaaslane... seigad, mis vist minu elu kunagi kaunistama ei hakka. Esimene neist jääb iga päevaga üha kaugemaks unistuseks ning teisalt... oi, mul on nii armas komme liiga kõrgele vaadata... Ja tänu vanadele rumalustele on tänaseks kadunud julgus midagi liigutada. Ma pigem kuulutan end eos kaotajaks ja lasen asjadel veereda omasoodu... ja kui ma sellega elu võimaluse käest lasen (nagu Indrek ikka hoiatab), siis olen ma loll aga ma ei oska ei suuda midagi liigutada... ei julge... iga kord on ju asi perse läinud, miks peaks nüüd teisiti minema? Ning miks peaks üks ilus-tark-ja-osav mees üldse vaatama minusuguse poole...

Samas, hehhee, vaatame, mida see neljapäev tooma hakkab. Kes oleks oodanud, et mina liiderdan tabelis üks voor enne lõppu? Mina igatahes mitte. Jube sillas olen hetkel. Samas on mul hakanud lõpuks ometi tekkima tunne, et ma vist hakkan midagi taipama sellest rannast juba ka kõhutundega. Nüüd saab ometi uuesti pöörata oma täistähelepanu väljamängule ja kaitsele... Ehk nendele teemadele, mis on täiesti lapsekingades. Hullult sillas olen sellest tundest. Ja hiljemalt homme kirjutan pisikesest vedurist, kellega ma suusatamas käin... aga nüüd lähen suusatama...

Üksi või mitmekesi, haridusega või ilma: mul on maailma kõige armsam tütar ning ühel päeval saan ma hoolimata kõigest oma elu siiski joone peale! Raudselt!
Head aega!

Eile, poole mängu peal, küsis üks lahe inimene (tahaks nimetada heaks sõbraks aga see eeldab vist kahepoolset kokkulepet), kuidas mul läheb. Minul läks nägu naeru täis ning vastasin, et hästi. Läkski hästi. No vähemasti oli hullult naljakas vaadata seda järjest kasvavat põhjade merd. No me saime selle viimase koha saamisega lõpuks ometi hakkama! Ja veel tõeliselt masendava protsendiga!

Praegu jäin mõtlema, et oleks ta selle sama küsimuse esitanud pool tundi hiljem, oleks saanud risti vastupidise vastuse. No mis siis ikka, koputan taas Laurile õlale, et ole hea ja otsi, kas leidub inimest, kes on nõus esmaspäeviti blondiiniga mängima. Ma isegi ei oska kuidagi kommenteerida. Lihtsalt sõnatuks võttis. Aga noh, mis siis ikka, elu läheb edasi ja küll ma kunagi jälle kellegi leian, kellega mängida.

Aga keda ma siis otsiks endale partneriks? Njahh, muidugi oleks ääretult hea mängida kellegagi, kes on minust jupi parem mängija. Mina saaksin õppida parematelt, samas oleks hull motivatsioon jõuda kuhugi natuke lähemale ning õpetussõnad tuleb vaikselt vastu võtta, neid hiljem omaette vaagida ning neist õiged järeldused teha. Küsimus vaid: miks peaks mõni selline minuga mängida tahtma? Ja neil kõigil on ju omad kindlaks kujunenud partnerid olemas ja... Noh hea küll, ei saa tugevat partnerit. Aga siis keegi motivatsiooniga tegelane. Keegi, kellega koos arutada ja uurida-puurida, koos kasvada ning heaks saada. Hea sõber, kes kannataks minu ebardliku iseloomu välja... (sellist inimest vist ka ei ole)... asi hakkab keeruliseks muutuma, kuid Lauri on omamoodi võlur nende kohtade peal ning temale tulebki loota hetkel!

Aga koht oli aus! Nii aus, et ma ei lakka ikka eputamast. Täiesti kindlalt ja ausalt väljateenitud! Nii aus, et minu egol oleks vist võimatu sellisel hetkel loobuda. Jätaks kuidagi allaandmise mulje. Isegi, kui see nii ei ole... ja antud hetkel ei olnud põhjused seal.

Misantroop on endiselt hea raamat.

Igasugune õppimine meenutab omal kombel lego klotsidest ehitamist. Algul on sul mõned klotsid. Sead paika idee, millise pisikese onni sa nendega ehitada suudad (esialgu muidugi lootusega, et aja jooksul lisandub klotse ka aknapealsete ning katuse tarvis) ning asud tööle. Kogud ning ehitad... Onn saab valmis. Mõne aja möödudes lisandub küll uusi klotse sahtlisse aga neid justkui polegi enam kuhugi panna. Bridge'ist räägin, kui keegi veel ei taibanud.

Kunagi ammu, ammu, kui me Indrekuga koos mängima hakkasime, asusin ma oma esimest teemakohast onnikest ehitama. Ühel hetkel sai see justkui valmis, et siit edasi ei oska minna, kuigi teadmisi tuli juurde. Tookord tekkis temal geniaalne idee, et ta tahaks nüüd süsteemi vahetada. Appi, kui raskelt see läks. Ma pidin võtma oma onnikese, lammutama selle kildudeks ning hakkama uut ehitama. Sealjuures korjasin ma ju sahtlist välja ka kõik need vahepeal kogunenud klutsid. Veidi projekteerimist ning näed sa, nendega saab ju ilusama ja uhkema majakese ehitada!

Vaevu sai maja püsti, kui saabusid uued ajad. Tema teatas, et läheb aastaks soome!!! Oi, kui õnnetu ma hetkeks suutsin olla. Noh, mina olen ju loll ja kellegagi ei suhtle ning kuidas ma nüüd mängida saan? Upu või uju. Umbes järgmisel päeval otsustasin, et nüüd on viimane aeg hakata julgeks. Lihtsalt võtsin kätte ja lubasin, et hakkan suhtlema inimestega, mis sellest, et nad suure tõenäosusega minus maailma suurimat tüütust näevad. Ma ei lase selle tunde kahtlustel enda liikumist varjata! Ei lase! Teine suur otsus, mis ma vastu võtsin: saa üle oma paranoiast, et otseselt esitatud ülesanded, millele tuleb vastata ei ole mõeldud ainult minu lõksu meelitamiseks ning lõppeks ei anna mul ju kuidagi näidata end lollimana kui ma olen. Need olid karmid otsused ning ma tänaseni tuletan endale igal sammul meelde, et paanika ei aita edasi. Võta vastu, mis pakutakse ning ära lase enesehinnangul piirata võimalusi. (Natuke vist ikkagi lasen aga suured sammud on õiges suunas astutud vahepeal.)

Klotsegi kogunes suhteliselt kiiresti pärast selliseid hullumeelseid eneseületusi. Mul on uus partner, uus süsteem ning ainus, mis jäi teha oli maja lammutamine ning uue ehitamine. Ma tean, et kui see valmis saab kord, siis tuleb sellest häärber võrreldes esimesega, uhke isegi teisega kõrvuti pannes. Hetkel on aga üks suur-suur segadus asjades. Klotsid on kõik mööda tuba laiali, ehitada olen jõudnud vaid natuke kuskilt alt ning lisades siia selle loomupärase ande, et niikuinii kõik arvavad, et ma olen ilgelt loll, tüütu ja vastik, siis kokku tuleb suhteliselt kummaline seis (ehk üritage nüüd ette kujutada seda mõtetetulva ning mõttelagedust korraga, kui ma tõstan laualt 13 kaarti). Aga see seis lähe ühel päeval üle. Kunagi tuleb midagi kindluse moodi ning meeles pidades, et ma ju tegelikult ei saa jääda lollimaks, tuleb kasutada situatsiooni, ehitada oma häärberikest ning loota, et kui ma kunagi just midagi veel grandioossemat ehitada ei plaani, siis vähemalt selle saan projektikohaselt valmis ning kasutuskõlbuliku. Küll ma saan! Vundamenti oli vaja laiendada. Nägemus millestki laiahaardelisemast. Ehitusstiil on suuresti muutunud ning seni katsetamata võtete kasutamine vajab erilist harjumist. Julgust ning selget mõistust! (mõlemaid napib)

(Võibolla pean ma hoopis tänulik olema, et Indrek just nüüd ja nii pikaks Soome läks. See sunnib mind edasi liikuma. Muidu oleks mul olnud veel aega põdeda ning oodata, et kunagi... küll kunagi läheb miski paremaks... Krt, ei lähe, kui ise ei tee!)

Ikkagi naine...

Eile oli siis neljapäev. Njahh, tuleb vist tunnistada tõsiasja, et väide: naised mõtlevad südamega ja mehed ajudega, osutub õigeks. Vähemalt minu puhul. Oh appi! Ma pole juba ammu (ja võib juhtuda, et mitte kunagi) nii jaburalt ja sellest tulenevalt ka nii valesti pakkunud. Vürtsi lisas ka asjaolu, et mängisin kellegagi, keda mulle õhtu alguses tutvustama pidi ning võite nüüd ise mõelda, kas me teadsime teineteise pakkumisstiili. Küll jäi meil lepinguid välja pakkumata, küll sai ülepakutud, siis võtsime vastased enn-pluss-üheta kontrata (!) ja siis panime kontra lepingule, mis läks alt vaid tänu sellele, et väljamängija hakkas kartma ja andis selle alt.

Hoolimata kõigest oli jube lõbus ning alati saab (vähemalt mõne koha peal) süüdistada jaburaid, teravaid jaotusi (stiilis 5-5-3-0; 6-5-1-1; 9-2-1-1). Lahe jaotus oli see 9-2-1-1. Võtsin laualt lehed, vaatasin neid, lugesin ruutud üle. Siis lugesin muud mastid üle, lahutasin selle 13st. Lugesin veel korra ruutud üle ning veel korra proovisin seda 13. kaardi meetodit ning pärast kolmandat ruutude otseloendamist hakkasin lõpuks vist uskuma, mis mul käes on. Ma olin õhtu alguses nii omades mõtetes, et esimesed kümme jaotust kulus puhtalt sisseelamiseks, keskendumiseks ning mõttetutest mõtetest vabanemiseks. Vähemasti ei saa ma süüdistada halba jaotust või võõrast partnerit selles, et ma väljamängu ajal (Ökuli vastu) risti ässa ära unustasin. Õnneks oli leping mingi tobe 2S ja ma mängisin oma mõtetes nelja - välja tuli ikkagi, ületihiga. See on suhteliselt tavaline, et ma kallismasti osamängu mängides kramplikult kümmet tihi tahan saada ning siis hetkeks isegi õnnetu olen, et näähh, üheta läks. Ässad võiks aga ikka meeles püsida. Õnneks kogunes iga jaotusega pisut energiat ning mõte koondus ka üha enam kaartide peale. Lõppeks lahenes kõik ju ometi hästi! (kolmas on hästi) Ise olen väga rahul! Hoolimata tõdemusest, et südamega mõtlemine pole hea karma... aga paraku või õnneks ei saa ma selles osas midagi asjalikku ette võtta. Järeldus: sõltumata oma vaimsest ja füüsislisest seisundist olen ma kindlasti platsis ka järgmisel nädalal ning loodetavasti ka tuleval esmaspäeval. Ainsateks takistusteks võivad saada surm ja kooma (kusjuures kooma on kindlam argument, sest haiglas on liiga hea järelvalve, sealt naljalt minema ei rooma).

Ma olen viimasel ajal suhteliselt palju kolanud kaalukate foorumis. Hästi toredad, meeldivad inimesed. Selle peale hakka või tõesti uskuma, et paksud on rõõmsamad. Nad on kõik nii soojad ning hoolivad, teadlikud oma murest ning kindla sooviga sellest jagu saada, jagades nõuandeid ja soojust ka kõigile endi ümber. Kohati tundub mulle, et kaalukad on minustki parema inimese teinud.

Miks ma seda kõike aga kirjutama hakkasin? Mida enam foorumisse süüvin, seda enam leian ka eest noori, teismelisi, kes rabelevad elu eest (ja seda sõnaotsesesmõttes) , et pääseda välja mõne toitumishäire hukatavate küüniste vahelt. Kurb on vaadata neid alles inimeseks hakkavaid tegelasi, kes juba on suutnud endale aastateks haavad tekitada. Olgu need põhjused siis misiganes, kriipspeenikesed sõbrad, väikesekondiline ema, soov modelliks hakata... mis iganes! Vahel tahaks küsida, kus olid kõigi silmad siis, kui probleem alles tekkima hakkas? Kas tõesti ei saanud seda kuidagi ära hoida? Siis aga meenutades oma minevikku, meenub kuskilt üks loll iga (mis tegelikult on ju ääretult oluline etap vanematest lahku kasvamisel), mil vanematele ei saanud jumala eest millestki rääkida, ise, aga, pole veel piisavalt tark, et elus läbi lüüa ning siis tekivad hullud käärid kõige vahele.

Ma ei olnud just kuigi mässumeelne teismeline ning kerge arengupeetusega nagu ma olen, tulid minu jaoks keerulised ajad alles pärast keskkooli lõppu. Varem oli mul justkui rohkem mõistust või vähemasti sai end koduses tugitoolis turvaliselt kerra tõmmata ning mõelda, et kõik saab korda. Siis aga olin ma ootamatult suur ning justkui kohustatud ise endaga hakkama saama. Muidugi ma ei saanud, sest õppimata ei saagi kohe tark olla. Vahel tundub mulle tänaseni, et kui ma oleksin 15, siis saaksin ma minna ema juurde ning öelda, et ma pole selle maailma jaoks veel valmis. Aga ma olen 27! Millal mina küll suureks kasvan?

Teisalt olen ma nüüd aastaid andnud eratunde reaalainetes. Ma pole kohanud veel ühtegi ajudeta noort. Küll aga mõjutavad hindeid tegurid nagu lahkuminek poisiga, õpetaja poolt kunagi sitasti öeldud lause, suhted sõprade või vanematega... Enamasti pole minu töö valemite ja mõistete lahtiselgitamises niivõrd oluline kui kuulamine. Püüa mõista, mis toimub selles noores peas ning ole valmis kuulama. Tihtilugu jõuad mingil htkel punkti, kus avastad, et sellel noorel polegi ühtegi teist täiskasvanut lähedal, kes kuuleks nendest jamadest. Teatav vastutus tekib, sest ma ei saa ju kuritarvitada ühe areneva õrna hinge usaldust. Vähemasti mitte seni, kuni pole kuritarvitatud minu usaldust. Aga mis relvad on minu käes? Igaüks peab ju lõppeks oma kukkumised ise kukkuma, õppetunnid ise kätte saama. Ma saan olla olemas, hoida silma peal ning veidi suunata, et vead ei muutuks mõttetult valusaks. Rääkida oma apsakatest, mis mingitel hetkedel on väga valusaid haavu tekitanud, mis aastaid veritsesid...

Miks ma seda kõike kirjutan? Mul on tütar. Ühel päeval hakkab ka tema kodust välja kasvama. Ühel päeval ei räägi ta enam mulle, mis toimub, ei kuula minu nõuandeid (ja suure tõenäosusega peab mind maailma kõige tänitavamaks inimeseks). Ma loodan ainult ühte: et sel hetkel, kui tema hakkab maailmalt oma suuremaid muhke saama, on ta lähedal mõni täiskasvanu, kes saaks olukorral silma peal hoida, toetada salaja, kui vaja.

Noh, see on vist see koht, kus tuleks tõdeda, et peaks hakkama oma sisetunnet rohkem usaldama. No, kui ei ole, siis pole ning ma saan kergelt õlgu kehitades ning käsi taskusse lükates oma eluga edasi minna. (Pisikesed taustauuringud teevad vahel imet.) Vähemasti suutsin ma seekord end eemal hoida suurest ja piinlikust jamast. Kas ma olen kurb? Näähh, mitte eriti. Natuke tühi olen seest, sest üheks hetkeks täitis mind midagi suurt ja ilusat, olgugi vale. Hehh, tuleks otsida üks (soovitatavalt täis) prügikast ning anda üks hea hoop jalaga ning kõik oleks taas korras. Aga ma ei kahetse seda uitmõtet, mis täitis naeratusega mu maailma veidikeseks. Unistamine on ju lubatud, peab ainult teadma, millal lõpetada.

Millal ma viimati kellestki sisse jäin? Kolm aastat tagasi! Kui nüüd trendi järgida, siis kolme aasta pärast järgmisele katsele ning siis kolme aasta pärast taas ja veel ja veel... ning kui ma vahepeal ära ei sure, siis äkki isegi leian kellegi.

Natuke sedapidi tunne on: F.Kafka "Sild". Kui kohtume, siis ma võin seda teile lugeda. Üks võimsamaid tekste, mida ma iial kohanud olen. Siis, aga, pean ma sinna otsa lugema ka A.Kaalepi "Lootuse" ning T.Liivi "Olemisest nööpauguna", et te liiga musta masendusse ei satuks, sest mina nii mustas ei ole.

Stopp! Punkt. Rohkem ma sellel teemal ei jahu. Ja ma ei taha sellest rääkida! Lubagem sellel mõttel siis surra siin, 14.veebruari hilisõhtul. Rahu sinu põrmule. Täna oli, muide, ka leinapäev. Aitab! Palun ärge teiegi mulle meelde tuletama hakake, et kunagi veebruaris läksin ma ogaraks (nähtavasti külmast).

ära loe!

Alliksaarel oli üks armas lause: "Unelmad puhkevad kujutuina, et paarituda suvalise kujuga, läita lõpmatuid kujutelmi ja sujuvalt minema ujuda" Ja nüüd, hetkeks, kujutage ette hetke, mil kogu see lõpmatu hulk kujutelmi klaasina klirinal põrandale katki kukub. Ma hoian end võimalikult kaugel sellest kõigest aga jää on hakanud murduma ning esimene paharet oma töö minu juures juba teinud... Hoidke mu kätt siis, kui asjad untsu lähevad ning on vaja uut kesta kasvatama hakata.

Sai mõnusalt depressiivne jura. Ignoreerige, unustage või veel parem lähtu pealkirjast.

Tunne inimesi!

Jäin eile mõtisklema, et huvitav, kui kaua mul kulub aega enne, kui hakkan esmaspäeviti ka nägusid ja nimesid kokku viima. Tõeliselt piinlikke situatsioone annab tekitada puuduliku mäluga. Õnneks need, kes mind vähe rohkem tunnevad, teavad ka minu võimet küsida: kuule, kes see oli, kellega ma just pool tundi lobisesin?

Neljapäeviti kulus esmase ülevaate saamiseks umbes pool aastat aga seal käib ju hulga vähem inimesi(!) . Esimese hooga oli minu jaoks vaid üks suur nägude-nimede virr-varr. Inimesi ma juba natuke tundsin. Nii mõnegagi sai juba lobisetud niisama ja siis oleks veel eriti nadi olnud küsida, et kuule, mis su nimi ka on? Õnneks oli Indrek see, kes hakkas mingil hetkel nägusid nimedega kokku viima ning hea inimesena jagas ta lahkelt seda infot ka minuga. Läbi mingite fraaside ja ütlemiste: tead küll noh, see hädapidur... (vaiksemate inimestega oli probleem muidugi suurem). Ainsad, kellel mina hakkasin varem vahet tegema, olid kaksikud. Pannes nad kõrvuti seisma, sai öelda, et Indrek on Indreku moodi. Aga ükshaaval ei tee ma neil ikka veel vahet. Ma tean, et neil on selge erinevus aga ma pole veel selgusele jõudnud - kumma juures. Kaldamägedel ei tee ma ikka veel vahet ning paar harvem tulevat tütarlast on nimetud minu jaoks. Aga üldiselt: poolteist aastat ja tuumik on teada.

Tagasi nüüd aga esmaspäevade juurde. Neljapäeviti on meid 3...6 lauda inimesi, esmaspäeviti 12...13 lauda. Keda ma sealt siis tunnen? Peaaegu kõiki, kes neljapäeviti mängimas käivad. Punkt. (ühe pisikese mööndusega... vahel). Seda, et need kaks poissi ongi Kaldamäed, rääkis Liisa mulle üks esmaspäev. Arvatavasti oli ta minu naiivse küsimuse peale perseli kukkumas aga ma ausõna ei tunne inimesi. 50 inimest on minu jaoks juba rahvas.

Väike vihje minu mittetundmise sügavustest. Kunagi ühe tehnikumi ühikas elasin koos tütarlapsega, kelle nimi oli Pirje. Ma käisin pea kaks kuud ukse pealt nime vaatamas, sest see lihtsalt ei mahtunud mu pähe. Tavaliselt ma taban nimed umbes sel hetkel, kui keegi mulle nime mainib ajal, mil ma parajasti oma ohvriga üks-ühele juttu puhun. Siis kinnistub nimi iseloomu külge, silmade ja miimika külge. Pirtsu puhul ei töötanud ka see! Tõsi, temal oli minu nimega pea samasugune hämming. Teisalt, küsige mu käest ntx., mis värvi autoga mu õde ringi kimab... Ee...mm... (äkki oli tumepunane...) aga kindel ma selles ei ole. Olulisematel autodel jätan meelde autonumbri, siis on võimalik see hiljem parklast uuesti üles otsida (muidugi juhul, kui prillid on taskus). Kuju ja värvi ei tea ma kunagi. Paremad sõbrad juba teavad, et siis tuleb neil autost välja astuda ning laialt üle parkla lehvitada, kui mina seisan õnnetult ja nõutult kuskil servas, üritades mõistatada, mis suunas liikuma peaks hakkama.

Ennustagem siis: kas ma suvel juba suudan orienteeruda selles maailmas ka inimesi pidi? Aga sügisel? Järgmiste jõulude ajal? Tõsi, tuleb tunnistada, et mul on natuke lihtsam seda teha nüüd. Piisavalt armas arhiiv, millest saab alati uurida, et kelle vastu me seda tobedat 5C mängisime? Ja mida me nende samade vastu varasematel kordadel mänginud oleme?... Piisavalt pika arhiivi korral leidub mingeid sõnu, fraase, liigutusi, mida ma äkki mõne näoga kokku oskan panna. Sõnade peale on mul teatavasti pisut parem mälu. (Ma suudan meenutada suure osa oma vestlustest inimestega... just vestlustest, messengeri tekste ei mäleta ma üldse... ning tihtilugu saab mingeid fraase seostada konkreetse kellaaja, nädala- ja kuupäevaga mingis kindlas ruumipunktis koos inimeste asetuse ning liigutustega.)

Mul on nüüd seoses külma talvega tekkimas uus töökoht sos-ahjukütja. Kaks ääretult erinevat kogemust viimase nädala jooksul. Poolteist nädalat tagasi tehti mulle poole tunni jooksul kaks ettepanekut: üks emalt(kodu kütmiseks, kui nemad pittu lähevad) ja teine õelt (tühi ahiküttega korter Tartus). Mõlemad võtsin vastu aga elamused on väga erinevad.

Esimene: Läinud reedel läksin vanematele appi. Noh, läksime piigaga kohale, uksest sisse astudes paistsid ilusasti paigutatud voodipesukuhjad, laual oli kauss vahvlitega, köögilaual oli kaks pakki just meie lemmikmaiustusi (magic maisipulgad ja maisipallid iirises), külmakapist vaatas vastu kausitäis spetsiaalselt meile keedetud kartuleid (ega ma ise ju ei oska ega viitsi neid koorida :P ) ning teine kausitäis kotlette. Igast sammus, mis ma tühjas kodus astusin, oli tunda hoolivust ja hoolitsust. Tekkis taas selline pesamuna hellitamise tunne. Keldris oli kõik valmis seatud: tuhaämbrid tühjendatud, isegi puid oli pilbasteks lõhutud, kuigi ma sellgi korral nautisin pigem ise kirvest ning valmislõhutud pilpaid sai isa ise järgmisel päeval kasutada. Istusin öö otsa mõnusalt soojenevas toas, raamat käes ning mõtisklesin meeldivaid ja sooje mõtteid. Ma polnud juba aastaid saanud niimoodi üksi öösel kodus olla. Aku sai igatahes laetud. Pooled mu viimase nädala postitustest on inspireeritud tollest üksikust ööst kodus.

Teine: Njahh, korra käisin läinud nädalal ka sealt Filosoofi tänava korterist läbi. Tuld ma toas põlema ei saanud. Tont teab, kes selle elektri ära sõi. Avastasin tol hetkel ühtlasi, et mu telefonist ei saa välja helistada, et puukuuri asukohta uurida ning nii ma sealt sama targalt tagasi kõndisingi. Tulin koju ja rääkisin messengeri kaudu õele, ta arvas, et äkki on korgid välja lülitatud. Vahepeal selgus ka pisiasi, et puid seal ei ole aga ma võiksin neile osta bensukast ühe paki kamina kaske ning ikkagi kütta. Suur ja tugev tüdruk nagu ma olen, haarasin siis eile lähimast bensukast puuvirna õlale ja... üsna pea taipasin, et see on siiski jube raske hunnik käeotsas vedamiseks. Möödujatele võis üsna suurt meelelahutust pakkuda minu jälgimine, kui ma selle virnaga kergelt puhisedes üritasin kulgeda üle kiilasjää ja läbi Tartu kesklinna. Kohale ma lõpuks siiski jõudsin ning tolleks hetkeks oli mul juba üsna soe olla. Proovisin korke. Ühe tõelise blondiinina igaks juhuks nupu mõlemat asendit, kuigi ma omast arust tean, kumb asetus õige on. Keerasin korgi välja ja sisse tagasi ning proovisin taas mõlemat asetust... aga ei miskit. No, mis siis ikka, kahju küll, et raamatut lugeda ei saa, kuid lükkame tule pliidi alla ja söön vähemasti. Pärast, ahju kütma tulles võin poest hunniku küünlaid kaasa haarata ning siis saan juba ka lugeda. Nii, nüüd oleks vaja see puude pakk lahti saada. Kas siin mingi terariist leidub? Ei leidnud. Käega katki sikutada ei jaksanud, sõrmedel hakkas enne valus. Aga, ma ju ostsin salati kõrvale ka kahvli (!) äkki on seal nuga ka. Oligi ning plastiknuga osutus ütlemata heaks paki avajaks. Kirves!? Kobasin käsikaudu tühja korteri läbi, mingit kirvest ma ei leidnud. Pliidi all oli küll tühja taarat, kuid sellega paraku puid peenemaks ei saa. Täpselt kaks suurt halgu mahtus korraga pliidi alla ning ajaleht vähenes kriitiliselt kiiresti. Tuleb veel lisada, et sellegi olin bensukast ostnud, et noh saan enne ise pilgu peale visata ja siis nõrgematest lehekülgedest põletamist alustada. Süda tilkus verd kui pliidi alla läks üksteise järel lugemata lehekülgi. Hea, et õhtulehe ostsin, polnud nii kahju (aga seeeest põleb kõige paremini - võibolla selle lehe ainuke positiivne omadus). Kiireks kiskus lõpuks, nagu tavaliselt! Järgmine eesmärk: kobada taas kogu korter käsikaudu ja veidi mobiiltelefoni valgustust kasutades läbi, leidmaks ahjuroopi. Vaja oli pisut kiirendada nende põikpäiste halgude põlemist. Ahjuroobist võis seal vaid und näha! Õnneks olin tolleks hetkeks juba võtnud sellise McIvarliku suhtumise ning ühe laiema pahtlilabida (mis oli sinna nähtavasti puht juhuslikult unustatud, arvestades täielikku kriisi kõige vajaliku koha pealt) abiga said tukid segatud ning minagi jõudsin õigel ajal liikuma. Ei virise, sest tegelikult oli see ütlemata lõbus seiklus arvestades minu keskkütte ja kõigi mugavustega korteris elamise harjumust. Mõned lähevad elamuste saamiseks mägedesse matkama, teised õele ahju kütma!

Hakkan vist varsti tõesti Laurit uskuma, et tütarlapsi on lihtsam bridge'i juurde tuua kui noormehi. Vähemasti olen ma viimasel ajal juba päris paar korda komistanud situatsiooni otsa, kus inimene juba veidi mängib ning on (vähemalt näiliselt) üsna motiveeritud edaspidigi mängimisest ja siis... Siis tuleb mõni kena ja armas väike tütarlaps, pilgutab korra silmi... teeb veidi krimpsus nägu, et noh mängi kui tahad aga ega see eriti ei meeldi... ning ongi ootamatult kogu motivatsioonist saanud jutt, et jube kiire on ning päris täpselt ei tea, kas see kiire üldse kunagi mööda läheb.

Tütarlastel on selles mänguoskuse staadiumis kõvasti väiksem tõenäosus sattuda kaaslasele, kes (pool)põhimõtteliselt kaarte ei mängi (tõsi, mul on õnnestunud ka selliseid kohata). Tõeliselt kummaline seis minu jaoks! Appi! No tõesti, hakka või õnnelikuks, et ma nii kaua olen vahepeal üksi olnud, sest nüüdseks olen juba nii sügavalt konksu otsa roninud, et sealt ei päästa mind vist enam miski (giljotiin või kuulid strateegilistesse piirkondadesse ehk välja arvatud).

Inimestele peaks olema otsa ette kirjutatud, kas ta on kellegagi seotud või mitte. See hoiaks nii palju jama ära. Kõnnid oma rada, kohtad kedagi, kes jätab kogu oma olemusega sümpaatse mulje. Midagi sooja ja turvalist, tarka ja hoolivat. Esmalt kulutad paar kuud maa kuulamiseks, et noh, ega tal ometi teist poolt kodus ole. Otse ei julge küsida. Sõpradele ei taha rääkida, sest iga räägitud sõnaga on oht, et sellest kummalisest soojusest võib kuskil sees areneda midagi, mis juba meenutab (valesid) tundeid. Sel juhul oleks juba karm teada saada, et tal tegelikult, näe, ongi see va teine pool kodus olemas. Jube piinlik oleks tajuda, et unistasid hetkeks kellegi teise kaaslasest. Ma vist ei julgeks ühistele tuttavatele jupp aega silma vaadata.

Ja kui see põdemine on õnnelikult läbi põetud, teada saadud, et näe ongi vaba ning lükka aga oma käru liikvele. Noh, siis hakkab see järgmine põdemine, et kas mina ikka olen piisavalt ilus, tark ja osav. Äkki teen end vaid lolliks ning saan mingi vastuse stiilis: ükskõik kes, aga mitte mina... Vaikselt ja arglikult üritad läheneda ning loodad, et teine pool näeb sinu veidi pehmema tooniga öeldud tervituses just seda kõige kuumemat tunnet koos kilomeetripikkuse ülistusega tervitatava suunas.

Ja enne kõike tuleb muidugi kohata oma teel kedagi, kes oleks soe ja turvaline, tark ja hooliv. Aga unistamine pole ju keelatud.

Peavaluga pole üldse ilus kaarte mängima minna. Esiteks on rand saatanast! Tõsiselt noh. Sellest polegi võimalik aru saada. Tõsi, täna õnnestus meil korra isegi üks 1C avang mitte ära käkkida, selle koha pealt siis tõeline edasiminek. Aga neid loodusõnnetusi oli ikkagi jube palju. Noh ja mängida ma ka ei oska. Umbes 90% nendest lepingutest, mida mina mängima jään, peaksid koguma tihi või paar rohkem sellest, mis mina suutsin kokku korjata. Aga seda, et ma mängida ei oska olen ma kogu aeg teadnud. Hullem idioodi tunne tekkis mingil hetkel: pea lõhub teist päeva valutada, pakkumine läheb selgelt ja üheselt persse ja väljamängimine on natuke veel sitemas seisus ning kõige krooniks õnnestus meil istuda täpselt keset saali. Ah, et miks see veel paha on? Noh, need kes teavad sõna migreen on ehk tajunud, et valgus on liiga ere ja inimesed võiksid vaiksemalt rääkida... ja siis tuleb keegi sulle täpselt selja taha ja hüüatab täiel häälel üle saali: KES SAAB, SEE LIIGUB JÄRGMISESSE VOORU!

Aga ühte hakkan ma tõesti juba uskuma. Viimaseks jäämine polegi nii lihtne. Täna jälle ei õnnestunud, kuigi ma nii väga üritasin... Aga, ma olen ikka NII loll. (ja arvatavasti suren ka lollina. Tahaks ju öelda, et "väike ja rumal" aga õigem oleks ikkagi "suur ja loll")

Lahe, meil on kaks esmaspäeva järjest õnnestunud oma tibide tiim hoida umbes 14. kohal. Protsent on küll olnud väga erinev aga koht püsis pea muutumatuna. Täna on mul mingil põhjusel pisike kõhedus sees. Nüüd nagu enam ei tahaks jääda viimaseks. noh, targemaks ma selle aja jooksul ju liiga palju saanud pole. Mõistus võtab vägagi edukalt kinni, et see viimane koht on just täpselt jõukohane meile aga millegipärast ma täna ei taha sinna maanduda. Noh, lihtsalt ei taha. (Oleks selle koha üle veits nördinud igatahes)

Leidsin paar päeva tagasi üles vihiku, millesse ma kunagi ammu (olin siis vist 12. aastane) hakkasin kirjutama romaani (ca. 100lk. käsikirjas 23.joonelistes vihikutes). Jah, õigesti lugesite - romaani! Lugu, mis hakkas arenema 9.a. tüdrukuga kummalises, nii pool-keskaegses-maailmas. Mingil hetkel oli see tütarlaps 15. aastane, päästes nii kunigriigi, printsessi ja üldse terve negatiivse maailma koos oma esimese (ja arvatavasti eluaegse) armastatuga...

Mis sellest tüdrukust tänaseks on kasvanud? Kuningriiki ma päästnud ei ole. Printsidega valgetel hobustel on ka veidi kitsas. Siis, pisikese tüdrukuna olin ma kindel, et ühel päeval kasvab minust kirjanik! Ka natuke suuremana kandsin ma seda mõtet endas ning hiljem, keerulistel aegadel oli see üks neist "liiga kaugetest unistustest, millesse siiski on hea peitu pugeda". Jänes puges ühel hetkel põue ning nii hea oli endale öelda, et selleks on vaja midagi enamat (ntx. mõistust ja tunnete sügavust ning maailma tunnetust ja sõnaosavust... ning tõelist mõtet ja pointi, mida keegi võiks soovida lugeda) ja lõppude lõpuks on keskpäraseid jahujaid niigi palju. Panin selle maailma enese jaoks paika ning pikemalt mõtlemata kuulutasin end ebapädevaks ning loobusin igasugusest kirjutamisest.

Maailm ei kaotanud sellest midagi... Vahest isegi võitis, sest igavaid vusserdisi on niigi piisavalt. Ja minul on unistus, mida kummastava igatsusega meenutada. Midagi, mille abil tänagi lahti mõtestada kummalisi olukordi. Just selle pärast kasutan ma siingi nii pagana palju küsimärke. Ma mõtlen läbi käe! Olen seda vist kogu oma teadliku elu teinud...

Hea, rahulik nädalavahetus oli. Haarasin kaasa paar raamatut ning kebisin vanemate maja kütma. Mingil hetkel, öösel, kui piiga juba magas, jäin mõtisklema oma seikluste ja sekelduste üle. Ühest küljest ehk nõuanne kõigile: ei tasu universumiga sõjajalale sattuda... uskuge, seda suslikut on keeruline võita ja pea võimatu on tema alistamine isiklike muhkudeta.

Samas viivad sellised jamad paratamatult ühel hetkel lõpuks küsimuseni: kuidas olla ja kuidas ellu jääda selles õuduses. Pisaratest saab siiber ja mõnegi närviraku säilitamise nimel tuleb muutma hakata midagi muud. Ärkad hommikul, vaatad riiulisse ja leiad sealt hea raamatu. Läbi mure ja peaaegu süvenedes loed kuni raamat sind endasse haarab. Õhtul sulged raamatu ning uinud koos elamuste ja "kellegi teise seiklustega". Järgmisel hommikul riiulist möödudes leiad sealt näiteks 500se puzzle. Jällegi on päev paigas! Tuhandesega oleks vist poolteist päeva. Nii veel mõned ajad ning märkamatult oledki enese sees suutnud tekitada piisava vabaduse, mille abil saad liikuda ka välise kitsikuse tingimustes.

Kas see kaitseb ka muhkude eest? Tuhkagi! Neid jagub endiselt aegajalt. Kas see vähendab valu toimunud jamade suhtes? Minu puhul vist mitte... Küll aga annab ruumi ning võimaluse astuda sellest valust sihilikult kõrvale, elada teatavas illusioonis kuni maailmaasjad taas paremaks muutuvad. Mõelda positiivselt, kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa. Kas see tähendab, et mõned pisarad jäävad valamata? Njaahh... tuhkagi! On vaid õpitud oskus, kuidas peagi pärast nende valamist kiirelt taas pea püsti tõsta ning lahendust otsima hakata.

Kunagi ma mõtlesin, et need vintsutused olid vajalikud, et muuta mind hoolivamaks ümbruse ja inimeste suhtes, luua sügav ja tugev alus millelegi, mida ma üdini naiselikuks omaduseks kipun arvama. Hoida ja kaitsta neid, kes on pisemad, nõrgemad abitumad. Samas, mida aeg edasi, seda enam ma taban, et ennekõike oli neil egoistlikult isiklik tagamaa - luua minu sees vabadus, mida ümbritsev murda ei suuda. Jah, ka hoolivam ja toetavam olen ma (loodetavasti), kuid mis kasu on hoolivusest, kui ma ise püsti ei püsi? Pigem jõud. Jõud olla mina ise igas situatsioonis. Tabades end vahel maailmale jalgujäänuna, mõelda, et krt. kui suren nälga, siis suren vähemalt veidi targemana ning suruda nina taas raamatusse... See rahaline kitsikus laheneb taas niigi, vähemalt hetkeks... Elujanu! jah, just elujanu andis juurde ning jõudu seda janu järgides võidelda end uuesti päevavalgele ka rasketel hetkedel.

Reedel veeres üks pisar mu paremale põsele, kui üritasin sõnastada ühte mu sekeldustest tollel hallil ajal. Käsi hakkas hetkes värisema ning haiget teeb see veidi ikka, kui sellele mõtlema jään. See seik vist sundiski mind mõtisklema tolle ajastu üle. Te ju kuulsite kõik, kuidas pommid vihisesid üle teie peade pea kolm aastat!? Tundsite, kuidas maapind värises. Ei? Noh jah, see va universum on sihtimises kõvasti osavam minust ning minagi üritasin võimalikult palju neid pomme saata lendu nii, et keegi mu lähedalt liigselt ei kannataks...

Päeva teema? Mul kipub hetkel kõrvu B. Alveri "Kodune kirjandustund" (terve see luuletus on hea, kuid eriti heliseb hetkel kõrvus just alates sellest: Palju sädinat ära neilt palu... )

Noh, olgu vihje: Debora Vaarandi "Rahutus".

Ohh.... Depressioon hakkab lõpuks ikkagi murdma. Mõtlesingi, et kaua ma selline optimist olla suudan (arvestades elukorraldust: hariduseta, tööta, rahata, lapsega).

Ja Indrek, vana tohman, saigi oma stipi ning pesitseb sel aastal Soomes. Kellele ma nüüd kurtma hakkan, et elu on ikka nii ebaõiglane? Miks läheb elamine õnneks vaid neil, kes on targad, osavad, ilusad, kohusetundlikud või püsivad? Miks ei võiks vahel vedada ka mõnel idioodist luuseril? Näiteks minul??? Ja ilm on nii külm. Ja üldse! Peaks minema ja mõnele prügikastile jalaga andma (aga mitte toas, sest siin on niigi praegu paras kõntsakord maas).

Aga noh, küll see mul jälle peagi üle läheb! Ei viitsi ju kogu aeg ka depresseeruda. Nii võiks end hulluks ajada. Pealegi oli täna üks tõeliselt positiivne elamus jälle. Käisin mängimas... ja seal läheb tuju heaks! No lihtsalt läheb. Mõnusad inimesed, lahe ühine tegevus ja üllataval kombel ei olnudki viimane! Ma ikka veel hämmastun, kui ma polegi viimane. Nähtavasti sai ka Maarja täna positiivse emotsiooni. Ta sai mulle paar korda öelda, et ole hea ja proovi teine kord mitte olla selline idioot. Mulle tundub, et oma tavalise partneriga tal seda võimalust eriti ei ole. Ma loodan, et ta nautis seda (sest ma tõesti kaotasin kohati pea ja tegin täiesti mõeldamatuid liigutusi).