Kui ma eile ise oma ingliskeelse postituse läbi lugesin, taipasin ma ühte olulist fakti: ma ei tunne seda keelt piisavalt valetamiseks. No hea küll, "valetamine" on pisut vale sõna, kuid samas - ehh, krt seda teab! Ehk, kui ma sitas tujus eesti keeles kirjutan, siis ma pakin oma teksti tavaliselt malbematesse sünonüümidesse, püüan otsida teid, mis laseks mul küll ennast välja karjuda, kuid samas jätaks lugeja puutumatuks, annaks talle soovi korral võimaluse lugeda seda ilusamat ja meeldivamat tähendust tekstist.

Võõrkeeli ma sel määral ei tunne ning sellepärast ka minu pisike vabandus: tegelt ma ei tahtnud haiget teha. Päriselt ka. Ja kui ma vähe kindlamalt varbad maapinnas pidama saan, siis ma kindlasti ka kustutan selle sealt ära (Jah, ma tean, et internetis on ta alati olemas, Noper, sa ei pea hakkama uut loengut pidama, kuid siis ta ei karju enam igaühele vastu vahtimist kohe, kui ta siia vaatab).

Olgugi nõme ja vastik ja mida iganes, kuid ma olen veidralt rahulik mõne muu koha pealt. Ma siiski suudan paraneda! Äkki ma veel ei olegi kivisse kibestunud moor, kes pole kassi võtnud lihtsalt sellepärast, et ta peeglisse vaadates loodab näha ilusamat ja nooremat ja sõbralikumat nägu kui seal on. Ehk on võimalik kassiga veel kümmekond aastat venitada...? Ma loodan.