Aasta läbi?

Vanaks hakkan jääma vist. Aastad liiguvad kuidagi kahtlase kiirusega. Vaevu oled sa jõudnud kaheksakümmend raamatut läbi lugeda, mõned jutud kirja saada ja natuke läbi lihvida, vahel (vastikult liiga tihti) palga eest tööd teha ja samal ajal kodu koostlagunemast hoida, kui koputabki keegi sulle õlale ja soovib "head vanaaasta lõppu!" Möhh? Jälle? Alles see ju oli...

Aga see-eest olen ma jälle targem. Näiteks suutsin ma sel aastal selgeks saada tõsiasja, et ma olen võimeline üsna jaburaks masohismihooks. Noh, kujutage nüüd end kõrvaltvaatajana situatsiooni, kus üks autist on päev otsa raamatut lugenud - esmalt hommikusöögi kõrvale niisama paitanud, siis naeratuse ja veelgi laiema naeratuse saatel raamatusse süüvinud ning viimaks kogu muu maailma enese ümbert sootuks unustanud. Viimaks, kui raamatu viimane lehekülg läbi saab, lükkab seesama tegelane (ehk siis mina, kui segaseks jäi) käed pikalt ette, kahe käega raamatut hoides ning röögatab raamatu suunas artikuleerimatu urina. Just nagu sellest oleks väheks jäänud, liikusid käed (minust sõltumatult) pea juurde ja ma tagusin oma pead vastu raamatut (või pigem siiski vastupidi: raamatut vastu laupa) oma vähemalt kuus korda, ise samal ajal endiselt urisedes ja sõnatult, kuid lärmakalt, ahastades...

Ja ma endiselt pean seda raamatut oma selle aasta parimaks lugemiselamuseks (Philip K. Dick "The Maze of Death"). Lihtsalt, iga lapski teab, et Dick ei ole ühe-päeva-lugemine ja mõistuse säilitamiseks tuleks seda nautida jupphaaval (justkui imepeent maiustust), kuid kõnealune raamat oli ilmselgelt liiga haarav taoliseks hakkimiseks.

Noh, raamatutest tuleks pikemalt kirjutada ja mingil hetkel, mõnele teisele aadressile ma seda kindlasti ka teen.

Valus õppetund, mille ma ikka igal aastal uuesti pean saama, sisaldab fakti, et ööpäevas on endiselt ainult 24h ning mitte mingil moel pole võimalik leida tegutsemiseks enam kui 19 sellest. Viimasel ajal lausa 18, sest vanus paistab nüüd jõudvat sinnamaale, kus alla kuue tunni ei maksa magada (see siis nädala peale keskmistatult). See ei tähenda, et ei võiks üht head raamatut lõpuni lugeda - üksik kolmetunnine öö veel ei murra, kuid head sarja enam nii ei loe, et kolm-neli ööd jutti kolmetunnine uinak ja küll "pensionipõlves" järgi magab. Võimalik muidugi, et ma olen lihtsalt oma pensionipõlve limiidi juba ära kulutanud ning sellel kõigel polegi hallineva peaga midagi ühist. Igatahes täne me ei maga!

Vahvat aastavahetust teile kõigile!

C, ära muretse! Lihaleib on hakkama pandud!

Aitab! Ehk teisisõnu - persse see igapäevane jama! Keegi tark inimene kunagi väitis, et stressi maandamiseks saab ise ette võtta kolmes olulises punktis:
1. Korista oma elamine ära!
2. Maksa tagasi kõik võlad!
3. Saa lahti harjumustest, mis sulle endale ei meeldi!

Elu on lahedalt komplitseeritud ning needsamad kolm punkti kipuvad käima kummalisi sõõre, hoides hammastega üksteise sabadest kinni. Ehk kui sa kuu lõpus vaatad tühja rahakotti, siis näivad pesemata nõud nii tühised. Kui miski läheb persse, siis tahaks kõigele muule ka jalaga anda. Kuid alt välja ronimine võtab alati kõvasti rohkem aega ja vaeva - sa pead suutma hoida hetke muretust ning sinna juurde tegema ära kogu selle positiivsuse töö, mille ajale ja saatusele võlgu oled jäänud.

Aga aitab! Ei mingit virisemist pühadesse! (...ütleb ta ja läheneb sõjakal ilmel tolmuimejaga elutoa põrandale...) :P

Küllap see lumi ka kunagi kõikide suusatajate juurde jõuab... ;)

Kui juba unistada, siis unistada suurelt! Kõlab ju hea plaanina, kas pole? Kui lasta unistus liikuma, siis võiks mul olla töökoht, mille eest saab palka, no ütleme, vähemalt 600€ neto - ehk sellise summa, millega maksad maksud ära, ostad söögi lauale ja jääb veel uute saabaste fond ning kübeke kõrvale ka selleks hetkeks, mil arvuti kuvar viimaks töölepingu üles ütleb (ta nimelt läheb viimasel ajal tööle 32 minutit alates arvuti nupuvajutusest). Oleks tõeliselt imeline, kui saaks töö raames raamatuid lugeda, nende üle arutleda ja mine tea ehk oma piiratud oskuste raames isegi sõnu paberile seada. Või soovitada neidsamu raamatuid teistele, püüda olla inspiratsiooni ja valikute allikas, ka see oleks imeliste valikute seast. Ideaalsel töökohal ei peaks õhtul kella seitsme ajal enam kodust väljas olema, vaid saaks juba lapsega koos rahulikult õhtusööki nautida, saaks esmaspäeviti klubis mängimas käia, oma sõpradega vahel ka suhelda ning kõikidele, kes külla tulevad, pakuks kooki - oma küpsetatut!

Kuid elu on midagi muud...

Olgu, on muud, kriipsutame tagavarafondid maha - et oleks raha, millega maksud maksta nind terve kuu süüa ja vahel ka vanematel külas käia. Kellele seda viimast sajalist ikka vaja on (kannataks ka sealt veel tillukest laveerimist)!? Ja kui saaks lugudega mässata, siis oleks nõus ka mõne õhtu tööl olema, saab hakkama! Või teha midagi muud, mis poleks ehk see "päris minu jaoks loodud koht", kuid sisaldaks tööd, millega ma toime tulen, mis ei tekitaks ülemäärast segadust peas ega stressi südames (Ma olen järeldusele jõudnud, et ma ikka pole päris "naine" selle koha pealt - multitaskinguga on teatavaid probleeme stressi vältimisel).

Kuid elu on midagi muud...

Olgu-olgu, ära karju mu peale! Ma ju saan ise ka aru, et elu midagi muud on. Võtaks siis niisama juurde mõne kohustuse, mis kannataks lisa sajaeurose iga kuu oma eelarvesse panna. Persse see aeg ja persse see mina, ellu on vaja jääda, arved on vaja maksta ja laps suuremate traumadeta suureks kasvatada!

Kuid elu on midagi muud...

Ma sain täna palve lihaleiva küpsetamiseks - vaatasin rahakotti ja nentisin: kas lihaleib või telefoniarve? Ma sain eile väikese jõulukingi töölt ja mu kibedus kehitas õlgu: kruuse on kodus juba mitmeid, palju parem oleks olnud rahaline preemia (olgu või see 5€) ülekandena pangakontole. Ma olen täiesti ärahooratud selle pideva rahapuuduse poolt (olgu, tean, et ise olen loll ja haridusega seal olen, kus olen).

Jap, see on elu!

Ma ei taha jõule! Ja ma ei taha kingitusi... Ma tahan, et mul oleks kogu selles melus võimalik pugeda teki sisse, tunda oma lähedasi enda ümber sumisemas ja nautimas ning ise lihtsalt lugeda, lugeda ja veelkord - ennastunustavalt lugeda neid imelisi seiklusi, mille minust paremad kirjutajad on paberile pannud. Ma tahaks kogu selles melus, autistlikus raamatusse põgenemises ning teki- ja kohvisoojuses unustada kõik, mida peaks suutma teha märksõnaga "raha" - ehk sellega, mida pole.

Sügis!

/hala, ametlikult ilge hala/

Sel aastal siis sedapidi, et see krdi masekas ei taha ega taha ära kaduda. Ei aita tavapärane "teeme ühe ving postituse blogis, elame end välja ja hakkame inimeseks" strateegia. Ei aita klassikaline "ei mõtle, küll läheb mööda" stiilis elamine. No mitte miski ei tööta! Krt, isegi poolpohmakast polnnud kasu! Lihtsalt mõistus on nii vasakul panges kui vähegi olla suudab.

Ei vist aita ka viin ega õlu, vitamiinid ja kohvipaks.

Aina loojate varjatud võlu vahel sähvib kõik elavaks.

Palju sädinat ära neilt palu. Just niisama kui sinul ja mul

on hamba- ja südamevalu igal sündinud laulikul.

Ning ikka on isemahti neil hoopis hullemat hoolt:

nende uksed käivad kõik lahti ainult hingede poolt.
Mu laps luges seda B.Alveri luuletust sel sügisel. Ma ei jaksa endiselt piisavalt imetleda, kui lahedalt ja isikupäraselt ta luuletustega mängib. Mina võin tehnilise nõustajana ju meenutata tempo hoidmist või piisavat diktsiooni, kuid sisemine mäng on tema enese oma.

Üks mu kõigi aegade lemmikluuletusi. Üks enim kõnetanud luuletusi läbi aegade. Eri hetkedel kõnelevad erinevad kohad, mängivad erinevad varjundid, kuid alati hinges, alati lähedal. Hambad vähemalt ei valuta! Loovus on küsimärgi all, kohv lõppeb peagi majast, vestlused kõnetavad kaugelt ja mürana. Kohv lõppeb peagi, ja talv murrab uksest sisse. Kurat küll, lisaks kõigele muule on kogu aeg külm! Ehk tuleb soe talv, poleks saapaid vajagi.

Noh, meeldiv vaheldus on muidugi see, et ma sel korral ei tunne end lollina. Veidrad valikud, omapärased kanalid end ümbritsevast läbi pressimiseks, kummalised väljundid, kui, allah olgu tänatud sellegi eest, vähemalt mitte idioot! (kuigi ma idiootsusi suudan korda saata).

Lugesin ennist Tuule arvamust ja nentisin vesise naeratusega, et pole vahet, millise süsteemi me loome, kuidas selle käima tõmbame või mida arvestame - iga süsteemi juures on nõrgad kohad, nõrgemad inimesed, kes näppe pidi ukse vahele jäävad. Ma lasin artiklil endale vähemalt nelja koha peal jalaga makku virutada ja seda hoolimata, või tegelikult, ennekõike, selle pärast, et asja taga oli mõistlik mõte.

Peaks kirjutama hakkama, saaks mõtted eemale juhtida, kuid... ma ei taha praegu midagi uut kätte võtta. Tahaks edasi minna looga, mis on paari tüdruku käes lugemiseks. Topelt tööl pole pointi, ootaks arvamused enne ära... Praeks omas mahlas edasi...

/Hala lõpp/

Kui koolitaja ei tea, millest räägib...

Meil oli eile koolitus. Mitte meie oma firma tegijatelt, vaid lepingupartneritelt ning teine pool sellest koolituspäevast pühendus aktiivmüügile. Onu pidas meile mingi tunnise loengu, mis oli ju peaaegu täitsa kuulatav. Minu kõrva jaoks ehk veidi labane ning ilmselgelt oli onu hirmuäratavalt intensiivne oma olemuselt, kuid tuleb endale aru anda, et mina ja "aktiivmüük" ei mahu ühte lausesse kuigi mugavalt. Oh-jah, me ei mahu sõjata ühte raamatusse ega ühte raamaturiiulissegi, kuid selles positsioonis püüdsin ma eile suhteliselt avatuna kuulata onu taidlemist. Ta jutus oli isegi ivasid. Kuigi need olid kaugelt liiga teatraalses ja ülevoolavas kuues, jättes kuue alla vaid poolikuid liiglihtsustatud terasid, neid terasid siiski leidus...

... kuni ühe hetkeni! Meie ette lajatati slaid mitmete ammu klišeedeks kulunud tsitaatidega ja ma... Ma jõllitasin sõnatult mitu pikka sekundit. Lihtsalt jõllitasin, neelatasin ja jõllitasin edasi. Kui mu vaimne tasakaal liiga paigast hakkas vajuma, tõstsin käe ja tegin märkuse, et "Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu." pärineb tegelikult Artur Allksaare luuletuse "Aeg" algusest ega ole teps mitte Karl Ristikivi sulest. Onu viskas kelklevalt, et tema allikad väidavad muud ja üle üldse, jätame selle teema ja läheme edasi (andes oma kehakeele ja hoiakutega teada, et kavatseb ka järgneva kümne aasta jooksul seda sama slaidi oma koolitustel kasutada).

Ja selle ainsa mastaapse eksimusega kukkus kogu ta koolitus kolinal kokku. Kuigi mulle Alliksaare looming väga meeldib, ei ole ma isiklikult kunagi ülemäära suhestunud konkreetse luuletusega. Põhjus on lihtne - seda ühte luuletust on lausa uskumatult suurtes kogustes tsiteeritud nii kõnes kui kirjas, seda on erinevate inimeste poolt loetud nii palju, et need võõrad emotsioonid, mis luuletuse taha on kasvanud, tekitavad liigse müra, milles on raskem isiklikult suhestuda.

Teisalt, sellise kaliibri luuletus, mida iga natukese aja tagant taas ja taas meedias kasutatakse, ei ole enam mingi ainult luulepededele teadaolev friigifakt. Seda teavad, on kuulnud ja lugenud ka need, kes üldjuhul poeesiat oma päeva ei lase. Ja lasta selline viga oma koolituse slaidile? Ma olin hämmingus. Jäi mulje, et neid koolitusi käiakse "ära tegemas", linnukest saamas ja üleüldse paistis uuenenud valguses aktiivmüük midagi, mis on intensiivsete ja rumalate kiusupunnide pärusmaa (klient/kuulaja on loll ega väärigi paremat)...

Kaotatud söögiisu ja kaine mõtlemine! Võimalik, et mõlemad on meelitatud lõksu kodanik Turvatunde poolt, kelle jaoks poleks see esimene kord neid lahkudes kaasa meelitada, kuid ei saa välistada võimalust, et need lihtsalt mu taskust millalgi välja pudenesid. Ausale leidjale vaevatasuks leib soolalihaga.

See oli mingi kolm-neli nädalat tagasi, kui ma ühe teksti juures jõudsin kohani: "Ta ohkas ja istus kivile. Las nad siis tulevad, mõtiskles ta, saaks jalale korraliku ravi. Sel hetkel oli ta väsinud kõigest – väsinud pidevast võitlusest, vigastuste lõppematust valust, muretsemise pidevast taustafoonist." Ja kuidas ma kaasa helisesin tolle värskelt sõnastatud mõttega! Oi, kuidas helisesin. Tööl. Kassas. Oli üheks hetkeks tüdruk, kelle näost paistis morbiidne tõsisus. Järgmine klient, kes ruumis sisenes sai endale taolise pilguga teenindaja...

Poomisnööridest ja poeesiast

Pealkiri sai suursugusem kui selle alla tulev tekst. Ei, ma ei kavatse siin rääkida mingisugusest müütilisest ängist ega viletsast elust või skisofreeniast. Kaugel sellest! Ma ei kavatse üldse rääkida kunstist, kuid ma kavatsen rääkida natuke meestest ja naistest. Pigem räägin ma täna oma isiklikust kitsarinnalisusest.

Ma olin siis neljateistkümne aastane, kui me ajaloo tunnis Suure Prantsuse Revolutsioonini jõudsime ja minu tilluke teismelisehing püüdis kinni punase paela kandmise moe. Eks oma osa oli kindlasti ka tõsiasjal, et just sel ajal, kui ma põhikooli lõpusirgel olin, oli laialt moes kanda musta sametpaela koos mõne kristalli või kiviga. Mäletate veel? Pael, mis üsna tihedalt su kaela ümbritses ja enda otsas mõnd naeruväärselt jaburat kaunistust kandis - klaassüdant või plastikpisarat.

Punane pael ümber kaela. Märk giljotiinist - karjuv vihje pea ja keha eraldatusest, luges mu arenev mõistus välja. Ma ei hakka rääkima neist radadest, mille mu teismeline mina mõtete jätkamiseks valis, kuid üks on kindel: vajadus pea ja keha eraldatusest saatis mind ustava joonena.

Mõistuse ja keha eraldatus - üks suuri feminismi aluseid. Ma ei ole feminist, pole kunagi olnud, kuid möödunud sajandi algusesse jäänud naisõiguslaste võistlust vaadates, paistab silma välimuse võitlusesse toomine. Veider, kuidas seesama keha pidi hakkama kandma kangast plakatit mõistuse ja keha eraldatusest. Ma ei väida, et ma pooldaksin kodukanandust või naiste mõistuse puudulikkust. Kaugel sellest! Kuid sama kummaline on vaadata millegi ainulaadse ja värrtusliku sihikindlat hukkamist.

Ühest küljest räägime me laste äärmiselt erinevast arengust, erinevatest vajadustest hariduse saamisel ja teise käega loome koolivorme, milles tüdrukud, nii nagu poisid, kannavad ülikonda ja lipsu. Terve kahekümnes sajand paistab silma mõttega: "Kõike, mida kannab mees, võib kanda ka naine!" Kallutatus? Kreenivajunud laev? Noh, õnneks on 21. sajand mõttele vastu tulnud ja kõik need pigem retuuse meenutavad teksad karjuvad tänaval: "Kõike, mida kannab naine, võib kanda ka mees!" Ma ei saa öelda, et ma kummalegi neist lausetest sajaprotsendiliselt kaasa elaksin, kuid, mis seal salata - ilusat tagumikku on ikka hea vaadata (ka eest poolt).

Kuid läheme vahelduseks tagasi algidee juurde. Terve sajand poomisnööri naisterahva kaelas tõestamaks, et naine on inimene, mõtleb nagu inimene, hingab, tunneb, vajab tunnustust ja edu - nagu inimene - ja ikka tabasin ma täna hommikul Jüri Üdi Klubi kordust vaadates raevutsemas. Lauas istus kaks noort naist, näiliselt mõtlemisvõimelist, ja lasid end üle valada väljendist "naisluule", justkui oleks see midagi muud kui "luule". Räägiti "Eesti luulest" ja "Eesti naisluulest". Väidetavalt on Eesti luules "tugev naisluule lint" jooksmas (täiendina lisati kiiresti fraas "alates Alverist, Underist..."), jättes petliku mulje justkui oleks meil naisluule tugevam kui meesluule.

Leo kunagine märkus, et ta ei pea naiskirjanikke kirjanikeks, jäi mulle omal ajal ehedalt meelde. Oma egoismis tahaks ju öelda, et pole neil naiskirjanikel häda midagi ja kui on ikka hea kirjanik, siis pole grammigi vahet, milliste genitaalidega ta sündis (lips poomisnöörina mõistust kehast eraldamas). Ja ometi on vahe! Võtan raamatu kätte, loen esimesed leheküljed, teen endale märkuse autori soo kohta ja kulgen siis kaanelt kontrollima. Midagi sõnastustes on teisiti, rõhuasetused muudavad positsiooni, tunnete sügavuse tunnetus heliseb kas viiuli- või bassivõtmes. Ja kui "naiskirjandus" eristub "meeskirjandusest" sel moel, ehk polegi siis vale rääkida "naisluulest" ja "meesluulest" (kuigi see sõna manab silmade ette paraku Luks, Wimberg...) - helisevad erinevalt, tunnetuvad soopäraselt, kõlavad erinevas võtmes - kuid meesluulest me ju ei räägi? Ei rääkinud nemadki seal lauas. Õnneks jõudis kõrvallaud üsna sarnaseid ideid esile tõsta.

Mulle meeldib võrdsus, "sooline võrdõiguslikkus", kui teile meeldivad keerulised sõnad. Sooülene võrdsus, kuid mitte sootus. Naine ei ole mees ja mees ei ole naine. Mina olen mina ja ei keegi teine. Ma tahan selle teisega võrdseid võimalusi, kuid soovin, et mind siiski nähtaks "minu enesena".

Nii juhtuski, et kui meile pooleteise nädala eest ettevõtte uut vormiriietust ning sellega kaasatulevat erkkollast lipsuparoodiat (ühes otsas on aas, millest "lips läbi lükata ja siis kaela tilpnema jätta") näidati, võttis minu kitsarinnalisus sellest siidnöörist hammastega kinni. Miks mitte hoida naises midagi ürgomast? Miks mitte hoida mehes midagi ürgomast? Naiselikkust ja mehelikkust. Ja üsna iseenesest voolas üle mu huulte lause: "Selle asemel oleks võinud ju kohe poomisnööri jagada."

Ehk kui need uued vormiriided kord jõuavad ja te märkate kõikide erkkollaste lipsude vahel kedagi, kes seda endiselt ei kanna, võite te hetkeks omaette muiata - ehk ongi see naine, kes kord poomisnöörist rääkis ja mõistuse selle abil kehast eraldas...

Kohutav KOLMTEIST

Nii, nagu lubatud, saavad siia nüüd üles Marie sünnipäeva individuaali tulemused. Olgem ausad, inimene saab vaid kord oma elus nii palju aastaid vanaks nagu kaarte ühte viisakasse bridžikätte mahub ja mille muu kui bridžiga seda tähistama peaks? Ja olgugi, et 12 käe kokkusaamiseks tuli uurida 22 inimese nädalavahetuseplaane, õnnestus õhtu siiski püsti panna.

Minul oli tore! Ma loodan, et teil ka. Individuaal küll kahjuks päris lõpuni ei jõudnudki, kuid iga mängitud jaotus läks kirja ja sai arvutatud! Need paar jaotust, mis jäid lõpuni vaid ühel laual mängituks, said tulemused kompatabeli järgi, kuid muidu IMPe saali vastu ehk 16/22 sai kõikidele kirja ja tulemused olid sellised:

1	Marie	56
2	Indrek	33
3	Maarja	26
4	Mairi	17
5	Lauri	7
6	Susanna	6
7	Piret	-4
8	Pihel	-5
9	Riina	-7
10	Ene	-17
11	Kaie	-35
12	Kaia	-45

Pärast unisemate kukkumist sai veel natuke kahel laual ja siis ühel laual mängitud ja kui me kella kahe ajal laiali läksime (ja söök polnudki veel otsas?), olid paremad (tõsi, ainult Marie ja Susanna) kirja saanud lausa 36 jaotust.

Ehk tänahommikune järelmõte eilsele kõlab nagu eesel Shreki multikas: "Let's do that again!"

Homme hakkan tubliks!

Homme hakkan tubliks! See on selline igal ajahetkel sobiv optimistlik loosung, mis üldjuhul ei tähenda kärbse sittagi. Et miks just homme? Aga miks mitte täna? Miks mitte kohe praegu? Selline armas vastutust teerullina edasi veeretav lause, aga, ausõna, homme hakkan. Vähemalt hommikul olen tubli ja siis vean enda hammastega läbi pärastlõuna ja õhtul tuleb lihtsalt mõistlikul ajal magama minna...

...Ja siis jääb vaid loota, et ma kahe nädala pärast pole paisunud nagu pärmisai (mida ma ju ei söö) ning kolme päeva pärast ei tule seda "Ahh, minge persse, ma ei viitsi ju..." Krt, selline pikaperspektiiviline "tubliks hakkamine" eeldab maratonijooksja mõtlemist. Ilmselgelt on see olemas mu ões, aga minus? Persse! Peab olema! Aeg on ilmselgelt sealmaal, et sprint tuleb vahetada pikemate maade vastu...

Ehk: homme hakkan tubliks!

Puhkus klienditeeninduses algas sellega, et kui ma kell pool kolm enda tagant masina kinni lõin ja koju tulin, istusin ma esimesed 9 tundi vaikuses - telefon häält ei saanud, telekas käima ei läinud ja arvutist vaatas mulle vastu vaid fail pooliku tekstiga - masendavalt palju kirjavigu, meeletus koguses tööd, mis on vaja veel ära teha, kuid mille tegemiseks on ajavarud alati nii masendavalt limiteeritud. (<- Isegi siia sai sõnakordus "masendava" näol sisse kirjutatud. Annab hea ülevaate mu hetke vaimsest seisundist)

Esimesed neli tundi istusin lihtsalt diivanil ja vahtisin lage. Koristama peaks! Ei viitsi. Pesumasinat peaks otsima! Ei jaksa. Torutöödele oleks vaja mõelda! Mitte täna. Aga millal siis? Metsa vaarikale peab jõudma, Nuia peab jõudma ja Võsu... Ja esimest korda ma tundin, kuidas ma ei viitsi Võsule minna. Kuidas õudsalt tahaks aga lõppeb see jälle kõik sellega, et eelarves on augud, mille kinni traageldamine eeldab meeletut vaimset pingutust ja siis on peagi pärast seda ees hambaarst, mille aja edasilükkamist ma täna veel tõsiselt kaalun ja siis on sünnipäev ja siis... Ma lihtsalt istusin ja vahtisin lage. Suuremaks mängimiseks Võsul puudub igasugune tahtmine ja igasugune eelarve. Sõpru tahaks näha! Seda väikest majakest kaminaga tahaks enese ümber tajuda... Ja siis saabus rahu, umbes neljatunnise mõtlemisega - mängida kaks esimest päeva ja nautida ülejäänud õhtud tühja maja kaminaga sel ajal kui kõik teised mängivad, lugeda läbi ehk kaks või neli raamatut, süüa mustikaid ja lihtsalt vaikida.

Mitte kuulata! Kõige suurem puhkus klienditeeninduses on hetk, mil sa ei pea suhtlema mitte kellegagi. Sel põhjusel vaikis täna mu telefon, vaikis internet ja vaikisin mina. Nojah, muidugi võib siia ette meenutada tööl oldud tundidel kuuldud ägedat venekeelset vaidlust, mis lõppes minu kõrval oleva tütarlapse pika puhisemisega veel tagant järgigi. Esmalt kuulsin ma juutide kohta ühte ja teist. Seejärel sain teada, et on ainult üks Õige Usk ning juudid väänasid Õiget Usku nii, et tekkis neile sobiv ja katoliiklased muutsid ka Õige Usu valeks. Jeesus polnud üldse Jeesus ning krt seda enam mäletab, mille peale tütarlapse puhin pöördus, kuid jõudis ta välja ideeni, et alates Peeter Esimesest, kes on ainuisikuliselt süüdi kange alkoholi Venemaale imbumisest, on kange alkohol muutnud venelaste DNA-d nii, et nad rumalamaks on jäänud...

Ma olin tolle pika loengu ajal tasa, õige tasa, kuigi hing oleks tahtnud küsida: "Millised seened siis täna hommikusöögiks olid?" Aga kogemused palusid mul mitte ainsatki silpi vahele öelda. Ma ainult muigasin, alul lõbustatult, siis üsna irooniliselt ja viimaks tülpinult lunastust oodates. Meenus üks teine dialoog kevadest, mida ma samamoodi tööl kõrvalt kuulsin, kus kaks tütarlast rääkisid "eile õhtul" näidatud dok-filme. Kuulasin neid pikalt ja kui dialood hakkas juba vaidluseks kujunema, märkisin vaikselt, et nad räägivad kahest erinevast dok-ist, mida tõesti eile mõlemat näidati. Tol korral kuulsin ma viimase arendusena, et too talvel Venemaa avarustesse laskunud meteoriit oli tegelikult tulnukate laev...

Oeh jah, kui ma töötan seal, kus ma töötan, olen ma valmis, et klientidelt võib vahel kuulda "mida iganes". Neid on igasuguseid ning enamasti on mul siiralt lõbus, kui näen, kuidas inimene tuleb ja mingi imepisikese asja peale end üles kruvima hakkab. Ja ta kruvib ja kruvib ja... ja mina võin vaid teha märkusi, et see või teine situatsioon on klassikaline psühholoogia algõpiku näide. Kohutavalt raske on sel juhul laia naeratust vaikseks ja viisakaks "olen teenindaja" tüüpi naeratuseks taandada. Aga kaastöötajatelt eeldaks vahel natuke mõistust. Pole ju palju tahetud!?

Igatahes, teraapilised 9 tundi vaikust on läbitud. Laupäeva õhtul mängiks kaarte juba? See krdi pesumasin ja tilkuv torustik elab ehk veel paar päeva (või nädalat) ilma minu suurema vaevanägemiseta...

Te kõik juba teate, et ma juba jupimat aega oma hambaid hakkasin korda tegema. Hehh, olgem ausad, tänu oma hirmudele olin ma lasknud hambad varemetesse. Ei, Ma ei kavatsegi rääkima hakata sellest, kuidas ma olin võimeline pigem uinuma ühel küljel, taluma valutavat hammast, lähenema ise nööpnõelaga mõnele tekkinud mädapunnile… Ja seda lihtsalt selleks, et lükata edasi vältimatut, lükata edasi seda, et hambaarst võib vahel juhtumisi haiget teha.
Mina olen seal nüüdseks juba viis korda käinud, pannud sinna magama suurema summa kui ma iial arvasin oma eelarvest võimaliku olevat ja kui veel umbes kaks-kolm korda saab käidud, võib öelda, et varemed on… mitte taastatud ja mitte ka väljanäitamiseks üles vuntsitud… vaid… „konserveeritud“ oleks ehk parim sõna.

Aga hambad ise on üks teema ja raha on teine, kuid hoopis olulisem, nii nagu iga teisegi tegemise juures, on kogemus. Kogemus, millest saab õppida iseennast ja end ümbritsevat maailma paremini tajuma. Maailmas on palju asju, mida ma kardan – koerad ja arstid ja lahtised redelid, kurjad või salalikud inimesed, parklas seisvad rekkad, millede vahelt ma läbi pean astuma… Ometi saab selle kõik kokku võtta vaid ühe märksõnaga – ma kardan olukordi, mis potentsiaalselt võivad haiget teha. Valust enamgi kardan ma hetke, mil ma pean end vaimselt ette valmistama võimalikuks valuks.

Usaldus tuleb siinkohal märksõnaks. Nii nagu ma usaldan insenere, kes on valmistanud hiiglaslikud masinad, mis tõepoolest ei kukugi sulle pähe, kui sa nende vahelt läbi lähed, kuid ei suuda mingilgi moel usaldada inimest, kes kõikuvat redelit kinni hoiab. Täpselt samamoodi tuli nüüd õppida usaldama hambaarsti; unustada ära kõik lapsepõlvetraumad, kus võisid karjuda ja arst teatab, et „see ei saa valus olla“ (kuigi oli), teravad sõnad ja ebameeldivad kogemused mingitest vahepealsetest aegadest. Ma pidin õppima usaldama! Arvestades mu elustandardit ja sotsiaalse liikuvuse taset, pole raske aimata, et just „usaldama õppimine“ kujunes parajaks pähkliks.

Ometi sain ma isegi usaldusega mingil moel hakkama. Esimesed korrad end ise jõuga tooli külge vajutades, kuid samal ajal täie mõistusega tööd tehes – „Näed, ta ei tee ju haiget!“, „Heli ei tapa!“, „Jälgi ennast, see ei ole ju reaalselt valus, kui ta siin natuke kraabib või vajutab või…“ Nojah, olgugi, et mulle on antud emotsionaalsed ja irratsionaalsed hirmud, on mul õnneks ka mõistus, mis üldjuhul iseendaga hakkama saab. Mõistus, mis kontrollib kõike, isegi spontaansust.

Sel korral algas kõik sellest, et esmaspäeval helistas mu hambaarst ja rääkis, et neil on õdedega kerge kriis ja ta tahaks mu aja neljapäeva pealt teisipäeva peale tõsta. Mõistus, mis kontrollib spontaansust ei armasta ajastuste ümberplaneerimist. Tusase ja turritavana võtsin end nii palju kokku, et suutsin viimaks ülemuselt uurida, kas saaks. Sai. Ja siis see tuli. Ajastus oli vale! Mõte täiesti eeltöötlemata ning paanika kasvas. Irvitasin endamisi, et ma olen ikka maailma üks viletsamaid igasuguste muudatuste suhtes. Oh, kuidas mulle meeldiks, kui aeg voolaks ootamatusteta, iga plaani jaoks oleks aega seda seedida ja sisse elada, kuid ma ju tean, et see on ilmselgelt võimatu soov. Elul on omad käänud ning need suslikud tulevad alati ootamatult ja maksimumkiiruse juures, lastes sind vaid hetkeks hirmu tunda kurvist välja lendamise ja puu otsas maandumise teemal.

Peod niisked, astusin uksest sisse ja tuvastasin teisegi kõrvalekalde tavapärasest – õde oli vale. Vedasin end tooli, lasin alla sõidutada ja tabasin vist esimest korda selle suve jooksul, et nüüd ma tõepoolest usaldan seda hambaarsti. Sisemise veendumusega, et ta ei tee mulle haiget, avasin suu ja jäin ootele. Esmalt süst sinna, kust hambad parandamist ootasid, too sama alumine suuveerand, millel üks räbaldunud tarkusehammas endiselt väljatõmbamist ootab (ja mis mind vahel valusähvatusega ehmatab, kui ma tolle suupoolega hammustan või unes hambad tugevamini kokku surun, kuid muul ajal rahulik on) ja teine sutsakas ettepoole, esimesi hambaid turvama, seejärel kivi eemaldama.

Tagumiste hammastega oli kombes, helikopterid tõusid ja maandusid mu mõttes, NATO hävitajad kimasid üle tartu. Päike läks pilve taha, märkisin endale, kui lagi tumedamaks muutus. Urin jõudis esimestele hammastele lähemale ja need olid hellad. Olgu, selle ma elan üle, lubasin iseendale ja uurisin edasi lage. Päike tuli pilve tagant välja, käis mõttes ääremärkus, kui kolin tollele suuveerandile lähenes, mida süstiga kostitatud ei olnud. Käed haarasid tugevamalt tooli käsitugedest, varbad tõmbusid kronksu ning pea vajus kaelalihaste pingutusest sügavamalt tooli. Valus ei ole, nentisin ma endale, kuid lõdvemaks lasta ei julgenud. Vesi ronis kurku ja ma tõstsin käe.

„Oli valus?“ uuris arst.

„Ei! Lihtsalt vesi läks kurku.“

„Kui sa tunned, et ei suuda, siis me ei pea täna kõike tegema, kuid perspektiivis on see vaja ära teha,“ teatas tema.

Vaagisin hetke öeldut, hindasin enda seisu – valus ei olnud, usaldus on paigas: „Ma arvan, et ma praegu jään veel ellu,“ pomisesin vastuseks.

Arst naeris hetke, ütles midagi südantsoojendavat ja asus edasi tegutsema. Päike läks pilve taha, nentisin ma endamisi, kuid valus ei olnud. Lasin end veidi lõdvemaks pärast endaga sõitlemist. Kui usaldad, siis lase tal ometi teha! Usaldad või mitte? Usaldan, nentisin. Ja taas ronis kiviraiumine nende esimeste hammaste poole, mis enne tundlikud olid. Huul oli juba jäik, tabasin end mõttelt, keel on töllakil, järelikult… Ai, raisk, see siiski oli valus! Mitte teravalt valus, kuid parasjagu piinavalt. Ei midagi sellist, mida ei suudaks natuke taluda.

Ja kui ta sellega lõpetas, sain ma endale pilgu visata – jalad värisesid, käed värisesid. Parem käsi värises rohkem, see tõmbles. Mõtlesin endamisi, kas käte erinevus on tingitud pisut ebamäärasest asendist, andes ühele käele rohkem liikumisruumi, või hoopis füsioloogilistest eripäradest, isiklikust käelisusest või psühholoogilisest omapärast lasta ühte kätte voolata sõnastatud mõtetel ja teist teed selle vähese, mis jäi veel spontaanseks. Päike läks pilve taha! Mulle meeldis mõte spontaansuse suunamisest ja ma lasin mõttel sel teemal veidi reisida. Usalda, kordas hääleke mu peas vahele, kui arst viimaks mu aukude puurimiseni jõudis.

Esimene auk sai puuritud. Esimest korda nende kõikide kordade juures ma tundsin puuri liikumist augu põhjas kerge valu moodi aistinguna. Lugesin endale sõnu peale, et küllap see on närvidest, mis viimaks natuke liiga palju pingutuma pidid kivi eemaldamise ajal. Ära satu paanikasse! Usalda! Puur liikus tagumise augu juurde. Servades polnud midagi, kuid üks koht augu tagumises servas oli valus. Sel korral juba tõeliselt valus. Päike läks pilve taha. Ei mingit meelepetet, valu oli reaalne. Millal päike välja oli tulnud? Miks polnud ma märganud lae valgenemist?

Andsin oma valust teada, sain teisele poole hambaid veel ühe süstlaaugu. Too esimene auk, mille juures ma häält ei tõstnud, sai täidise. Põhjakihi panekut ma tundsin – selgelt ja teravalt, kuid edasi enam mitte. Arst pööras end taas tolle tagumise augu poole, kuid mitte miski polnud muutunud! Valu oli seal, ehe ja teravapoolne. Lootuses millegi parenemisele ilmus mu suuõõnde veel üks süstijupp oma jäleda maitsega, öökimaajava järelkripeldusega pärast neelatamist kurgus.

Vaatasin pilvede liikumist laes kustuva ja kasvava päikese järgi ja ootasin. Nutt vajus peale. Täiesti hoomamatu ja ootamatu haleduse tunne otsis teed endast välja. Kui ma nüüd nutma hakkaksin, kas see oleks minu enese jaoks aktsepteeritav? Küsisin ma endalt. Jah, oleks! Kõik teavad, et ma kardan, et ma olen kogu aeg kartnud. Pealegi on see valus ning ma olin täna juba nii palju kannatanud oma tibatillukeste ja ebastabiilsete närvidega mängides. Kulus vaid hetk, kuid enam poleks mu pisarad olnud spontaansed, vaid ettekavatsetud ja planeeritud. Sama hästi oleksin võinud minna hambaarsti juurde ja kodus eelnevalt endaga kokkuleppe sõlmida: kui haiget teeb, hakkan nutma.

Krimpsutasin mõttes nina ja avasin puurile suu. Arst lubas, ja ka tegi, puurida ettevaatlikult, lühikeste liigutustega, et hell koht väga hulluks ei läheks. Mina saatsin hävitajad ja helikopterid minema. Selle asemel vaatasin ma tüdrukut, kes sealsamas toolil end kägarasse oli keeranud ja haledalt nuuksudes lohutamatult nuttis. Puur käis üle hella hamba, tehes oma tavapäraseid liigutusi. Mu silmad klaasistusid õuduses laelambi külge, märkamata enam ainsagi pilve liikumist või liikumatust, sõrmed surusid tugevalt käetugedesse, varbat tõmbusid kronksu ja sirgu, justkui annaks enese krambipiirini liigutamine leevenduse valule, selg, küünarnukid ja sääred vabisesid hirmust, valust ja emotsiooni üleküllusest. Mõte vaatas vaid külili kägaras õõtsuvat naist.

Viimaks sai seegi hammas plommitud. Jäi veel üle uus aeg panna. „Ega ma pärast tänast väga ei tahagi enam tulla,“ nentisin ma arstile kergel ja lõõpival toonil, kuid sisemiselt ohates panin uue aja. Veel paar korda, veel mõned augud, üks räbaldunud tarkusehammas ja soodapesu ning siis saavad varemed konserveeritud. Edasi… tuleb röövida panka.

Tulin sealt värisevate käte saatel välja. Nutta oleks tahtnud, kuid hetk oli möödas. Spontaansus oli läinud sama kindlalt kui neil kümnetel kordadel, mil keegi mind ehmatab ja ma mõttes endale sõnastan: nüüd on õige hetk kiljatada! Aga siis on juba hilja, vähemalt minu jaoks, sest sellised asjad peavad tulema ise. Kui tulevad. Meenutasin bussi oodates ja suitsu kimudes, kuidas ma teismelisena ei mõistnud neid, kes lõbustuspargis kiljusid. Sa ju tead, mida atraktsioonilt oodata, oled valmistunud üheks või teiseks elevuse suunaks ja illusiooni sõnastamiseks. Sealt edasi polnud kiljumine enam spontaanne, vaid oleks olnud samamoodi vaid ettekavatsetud ja pikalt planeeritav ja see – see polnud enam see.

Ka nüüd polnud enam „see“. Murdosa sekundist, mille vältel ma eneselt luba küsisin, endaga argumenteerisin ja seejärel tegutsemisloa andsin, viis, mitte vajaduse, vaid võimaluse.

Eks ma nüüd kosun selleks järgmiseks korraks. Palju argumenteerimist, veel rohkem enese irratsionaalse emotsionaalsuse üle irvitamist ja mingi jagu kindlasti ka käevärinat, kuid küllap ma end tolleks augustikuu päevaks taas vormi mõelda suudan. Lihtsalt tööd tuleb teha, lasta mõistusel võimutseda üle emotsioonide nii nagu ta seda aastate vältel on harjunud raudse käena tegema.

Ainult eriti rumalad lapsed jäävad haigeks vahetult enne kevadisi ekskursioone. Ja need kõige rumalamad suudavad hankida ujumise, ratta ja aktiivsema mängimise keelu juuni kuuks. Pagan! Ilmselgelt on mul veel lapsele palju õpetada. Aga praegu, ilma vaadates, on tast lihtsalt kahju. Ilm on täpselt selline, et tahaks roppu moodi ujuma minna. Äkki lähen ka... öösel... salaja... Tss! Ärge mu lapsele öelge...

Täna, varasel pärstlõunal, jalutasin läbi linna. Ilm mu ümber aimas suve saabumist ja kolm peaaegu magamata ööd andsid lamedale juunipäikesele muinasjutulise uduhägusa kuma. Ma hakkan vanaks jääma, nentisin ma edasi jalutades. Üks neljatunnine öö on okei, kuid kolm taolist koos vahele jääva pinge ja joominguga väsitab ühe üle-kolmekümne-aastase juba ära. Mul ei ole vist vaja hakata rääkima, et oma öötunde sisustasin ma muinasjutuga hundist ja kolmest punamütsikesest, millest mingil hetkel jäi järgi vaid kolm punast mütsi sõrmkübaramänguks. Ma esitasin endale küsimusi vampiiride urieerimise kohta ega suutnud meenutada ainsatki loetud vampiirikat, milles kusemisest juttu oleks. Mõistate mu muret? Ei ainsatki laia kaart ega tagasihoidlikku kükitamist! Ja mis värvi on vampiiripabulad?

Igatahes olin ma otsustanud, vihje peale suitsulatikast, külla minna ning jalutasin sama laisalt kui varasuvine päev Maarjamõisast Veerikule tunnil, mil kogu noorperedest tulvil linnaosa magas väikelastega lõunaund; hingas kergendatult ja luges om tunnikest päevas raamatut või pesi nõusid ja diivaneid kuhjunud šokolaadiplekkidest. Hoovid olid vaiksed, mänguväljakud tühjad ja mina hiivasin oma magamatuse ja ärritusesegust ideaalkaalust pisut kogukamat keha järgmise sigareti saatel edasi.

Maja välisuks oli lahti. Korteriuks oli lahti. Astusin sisse ja kuulatasin - paremalt kostis norskamist, vasakult norskamist, otse eest nohusegust unenohinat. Naeratasin rõõmsalt, et ei pidanud alt sissesaamiseks helistama. Uni näis kuidagi püha. Isegi, kui ma ise tagasin end magamiseks liiga ärevana. Eriti, kui ma ise tabasin end magamiseks liiga ärevana. Kõndisin kikivarvul laua juurde, maitsesin suitsukala. Logisin end seeärel kohalikku arvutisse ja kontrollisin facebooki. Jabur sõltuvus ühiskonnaga selle tillukese intiimselt anonüümse ja steriilselt labase sideme hoidmisest. Justkui kuuluvuse tunne. Justkui hoitud. "Just" "kui".

Ei midagi! Haarasin veel kala ja pugesin diivaninurka raamatut lugema. Lehekülg venis nagu näts ning jõudes kohani kodumaisest filmikunstist ("Alustame kas või Eesti filmist, kust tuleb selliseid positiivseid lõppe tikutulega otsida ja enne saab terve pakk tikke otsa, kui kuhugi jõudma hakkad. Tänu jumalale, et kõikides Eesti filmides ei valitse vähemalt pilkane pimedus." [Jan Kaus, "Koju"]) panin raamatu kinni ja mõtisklesin veidi, kuidas ma ise umbes sarnast tunnet kohaliku kirjanduse vastu oman. Arendasin natuke edasi küsimust, kuid see on juba liiga pikk mõte hetkeks ning käesoleva teksti kontekstis täiesti ebaoluline.

Paremalt kostis rütmilist norskamist, vasakult vastas teine rütm ning otse kostuv nohune unenohin mõjus hulluvalt uinutavalt. Haarasin diivaninurgalt teki ja viskasin pikali. Enne uinumist jõudsin end tunda veel Mašana kolme karu muinasjutust - astusin majja sisse, sõin pudrukausist (loe: suitsulatikat), lammutasin niisama ringi (logisin võõrasse arvutisse, lugesin riiulist raamatut) ja uinusin väikeses mugavas voodis (valgel diivanil)... Ja majaomanikel polnud aimugi, et nende elutoadiivanil magab kerratõmbunult punases kleidis... mitte väike ja naiivne Maša, vaid keskeale lävhenev ja vaimse puberteedi lõpule kiirrongina lähenev Mairi. Ja mina ei pidanud kartma karude pahast mõminat, vaid tundsin end ütlemata turvaliselt ja hästi.

Päike paistis laisalt, tekk kattis varbaid ja kaissu haaratud lammas saatis mind mahedasse unne...

Vaadake nüüd hoolega! See on pilt, mille sarnast ülemäära tihti ei näe:

Olgem ausad, kui välja jätta need kolm õnnetut korda, mil me lapsega sügisel jooksma jõudsime, pole ma juba aastaid end aktiivselt liigutanud. Kogu mu vormi moodustavad lõputud kohvikruusid, sigaretid ja alati kutsuvalt ootel olevad juturaamatud.

Ja siis kinkis minu hull õde (on jah hull, kuid tundku ta end tervitatuna) mulle, Mariele ja emale maijooksu stardi. 7km kõlas ulmeliselt pika maana ja diivan raamatuga tõmbab minusugust laiskvorsti ikka väga tugeva magnetiga. Seega: ei mingit trenni! Noh ja siis ma olin just vahetult enne pea kaks nädalat hammast valutanud ning teisipäeval õnnestus veel hankida karm nohu (jooksingi taskurätikud pluusi seljataskus ning päris palju kordi pidasin püha tatistamispausi).

Minus ikka pole seda va sportlasehinge, mõtlesin ma kuskil maal, kui ma umbes kaheksandat kõndimise pausi pidasin. Noh, et jõu poolest oleks suutnud veel joosta (hingamine ok ja pulss kõrvadest välja ei hüpanud), kui lause "persse, ma'i viitsi enam!" saatel aeglustasin jooksu kõnniks. Veel laululavalgi pidasin kerge jalutamispausi...

Aga selgus tõsiasi, et tugitoolivorm ei pruugigi kõige hullem olla. 48,15 pole ju üldsegi paha!? Noh, mina ei tea, kas ma peaksin uhke olema või mitte, ma lihtsalt olen. kilomeetri keskmine aeg alla seitsme minuti kõlab mu meelest täitsa meeldivalt tugitooli vormi kohta. Ja üldse: täitsa fun oli joosta! Päriselt. Teeks teine kordki... Ja üldse võiks tugitoolivormist kuidagi mingi vormi moodi asja saada... Pole ju veel nii vana...

Laps vaeseke lõpetas saja villiga ning osa aega kandis papusid näpus, liikudes sokkides (jah, ma tean, et ma pean talle viisakad jooksupapud muretsema), kuid ta tuli lõpuni. Tõsi, pildi peale ta jääda ei oska, kuid olgu siin siis ikkagi väike tõestus, et ta tõesti rajal oli:

Paar aastat tagasi pidi Marie koolis kirjutama loovtöö (kirjandi eelkäija) teemal "Meie pere traditsioonid". Ma ei tea, mis sundis mind just tol päeval ta kodutöid kontrollima. Ausõna, ma olen seda üliharva teinud. Ühest küljest selle pärast, et ta hinded pole kunagi andnud erilist kahtlustust mingiteks suuremateks jamadeks ja teisalt olen ma liiga laisk igapäevaseks kontrollfriikluseks. Nojah, igatahes tol päeval ma kontrollisin ning teks, mille ma eest leidsin, kõlas umbes nii:
"Ma elan koos ema Mairiga Tartus. Minu isa A elab Elvas koos oma naise B-ga . Isa juures on mul poolõde X, poolvend Y ja poolõde Z. Jõulude ajal me sõidame emaga Nuia, kus me sööme koos vanaema, vanaisa, tägi K ja tema meha T ning tädilaste R, T ja K-ga ning onu J-ga."
Sellega oli vajalik pikkus ilusa ja suure lapsekäekirjaga saavutatud ning sinna see kõik surigi. Ma ahmisin õhku ja istitasin samal ajal. Marie väitis, et meil ei ole ju erilisi traditsioone ning ma sain kõvasti ta mälu värskendada. Lisaks panin ma ta sinnasamasse köögilaua taha istuma ja palusin tal välja mõelda viis lauset selle kohta, mis me jõulude ajal teeme ning vähemalt kahe kohta neist hiljem lisada, mida tema sellest arvab või kuidas tunneb. Jap, olin üheks hetkeks friiklapsevanem, kes soovis näha natuke paremat mõttetegevust.

Ehk siis meie maja traditsioonidest. Juba aastaid on meil hästi lahedaks traditsiooniks muutunud selline asi (vaata pilti).

Mingil aastal kevadel Nuias käies vaatles Marie vanaema aknalaual paistvaid tomatitaimi ning unistas, et kui saaks kuidagi nii, et ta ühe neist väikeste tomatitega taimedest mulle saaks kinkida. Ja nii jäigi. Alates tollest korrast paneb ema alati ühe väikeste tomatitega taime ka Marie jaoks kasvama, et see siis emadepäeva eelsel laupäeval Tartusse tuua ning Marie saaks selle järgmisel päeval mulle kinkida. Mõnel aastal olen ma täitsa viisaka saagi rõdult korjanud, kui mõnel teisel... noh, ütleme hetkel nii, et "pole nii hästi läinud"... Selleaastane isend siis pildil koos meeletu õiemere ja juba nähtava vähemalt kahe tomatiga. Muide, sel korral õnnestus neil tomat niimoodi korterisse smuugeldada, et ma ei näinudki seda enne pühapäeva hommikut.

Tjahh, kombinatsioon minu tütrest ja mu emast on alati lahe ja pisut etteaimamatu. kunagi, nii umbes 6-7 aastat tagasi käisid nad koos poes ja ostsid mulle peotäie sokke. Marie valis, vanaema kiitis heaks ja maksis. Mis te arvate, millised sokid ma sain? Roosad, helesinised, õrn pastelllillad, päikesekollased ja leherohelised loomulikult. Kõik sokid eranditult kas lillede või liblikatega! Naersin tookord, et need kaks mulle kõige lähemat naist defineerisid mu vanuse tol korral "peaaegu 10-aastaseks" ja olin rahul - nad said päris hästi pihta mu olemusele.

Laps muidugi arvab tänaseni mu vanuse sinna kuuluvat (ema vist ka), sest eile euroviisut vaadates märkis ta minig loo juures: "Igal tütarlapsel tuleb kunagi roosa-periood [olgu mainitud, et roosa on meie majas emotsioonidest õhetava teismelise ninnu-nännu seletuses]. Aga, emme, palun ära sina kunagi nii suureks saa!" Esiteks, kes mu lapse selliselt vastikult suureks ninatargaks kasvatas? Ja teiseks, mismõttes, et ma pole veel puberteeti jõudnud!? No hea küll, ega vist päriselt polegi, või vähemalt pole ma sellest veel välja jõudnud.

Ja nüüd tagasi vahepeal vihjatule. "Pole nii hästi läinud" tähistab teist meie majas peaaegu traditsiooniks muutunud Mairi hajameelsust. Nimelt nii sama kindel kui see, et nemad kahekesi pead kokku panevad ja mulle ühe armsa tomati smuugeldavad, on ka tõsiasi, et vähemalt mingil hetkel keset suve unustan ma selle kastmise. Ups! Ja vahel on see osutunud viimaks taime jaoks fataalseks. Sestap tuli sel aastal taimega kaasa ka kasutusjuhend. Tõsi, kasutusjuhendi lihtsamaks lugemiseks peaks kasutama peeglit. Pagan, mu laps on jõudnud sellesse lahedasse vanusesse, kus peegelkiri tundub põnev ning pii komakohtade memoriseerimine näib laheda mänguna. Tundub, et ma peaks vist oma traditsiooniliste tegevuste juurde naasma ning hakkama talle vaikselt vahelduseks krimkasid ette söötma. Sherlock Holmes, komissar Maigret, Nero Wolfe...

Eesrindlik idioot

Päästemissioon edutult läbitud. Ausalt öeldes pole ma viimane tund aega teinud mitte midagi muu peale hiiglaslike krokodillipisarate valamise. Päriselt! Ei saa ju nii olle, et kui tunneli lõpus kustub valgus, siis võid sa taskust leitud tiku valgel lugeda seinal helklevat flaierit: "seoses tunneli varinguohuga, müüritakse "õnneliku lõpu" poolne ots kinni."

Jah, ma käidin seal ja arst küsis muigega, et kas ma ikka ei orka öelda, kust mul valutab. Ja mina raputasin taas pead. Krt võtaks pool suud põleb, mul pole aimugi mis või kuidas. Igatahes faks on see, et väljatõmmatud hammastest alles jäänud augud olid endiselt augud. Ühe neist kiitis ta ilusaks, kuid teisest leidis mitu mädakotikest, mille ta ilusasti välja sikutas. AI! See on valus! Vastikult, ebaausalt ja räigelt valus! Valu kiirgus paremale ja vasakule, Mina kriuksatasin, tõmbasin varbad krampi ja lebasin täiesti abitult ja kaitsetuna edasi. Ja ta pani sinna valuvaigistava ning põletikku vähendava geeli peale ja lasi mul minna.

Esiteks tegi ta mulle haiget ja ma kardan haiget saada. Igal tasandil ja igal moel. Teiseks hakkas mulle kohale jõudma, et vähemalt osa valust on tingitud hoopis sellest samast vasakust ülemisest tarkusehambast. Osa nendest aukudest ja mine tea, osa ehk veel millestki kolmandast. Kambakas, eks ole! Aga mismoodi neid tarkusehambaid välja sikutatakse? Alustame tõsiasjast, et ilmselgelt on seal ka mingi põletik juures. Teiseks, mismoodi neist taastub.

Mul on hirm. Mul on pisaraid silmi toov hirm valu ees, mida ma täna kaasas kannan ja veelgi suurem selle ees, mis ees ootab. Ma ei taha enam midagi neist! Ma ei taha hambavalu ja ma ei taha haavavalu ja ma... ma... Ja ma olen selle kõige pärast juba terve pakitäie taskurätikuid täis luristanud nagu mõnes Ameerika seriaalis.

Ma ei taha! Ma ei julge! Ma ei taha!

Palun mõistust!

Oi jah, kui ma reedel hambaarstilt tulin, ütlesin ma endale kohe, et kunagi, mingil natuke paremal ja pikemal moel. Plaan oli see kirja panna siis, kui saagas hakkab valgus paistma. Ma nägin valgust tunneli lõpus. Ausõna, nägin! Aga juhtus see, mis ikka - tunneli lõpus olev pirn loobiti kividega puruks.Noh, ega ma praegugi ülemäära hea meelega ei kirjuta, kuid seda lihtsalt sel tibatillukesel põhjusel, et ma pole täna võimeline paigal istuma, rääkimata selgelt mõtlemisest või mingilgi moel rõõmsameelne olemisest. Ometu pean ma iseenda vastu aus olema . ma mõten sõrmeotstega - ning sel põhjusel austagem algusest.

Kui ma reede hommikul hambaarsti juurde läksin, polnud ma isegi eiriti närvis. Ma olin ootuses, et viimaks ometi saan ma lahti sellest tuikavast valust, mis aeg-ajalt öösiti terava sööstuga mind täiesti ärkvele ja istuli võpatas. Ma olin rahul, et nädalane mediteerimine saab ehk piiri peale. Läksin kohale ja sain esikus oodata. Ootamine nende lõhnade sees pole minusugusele jänesel üldjuhul kuigi hea variant. Mõtlesin iroonilise muige saatel, kas nüüd ongi paras aeg paanikasse minna. Eip, veel ei olnud! Isegi kabinetti sisenedes olin ma mõistusega täitsa kodus. Lihtsalt sellest ei saanud ma aru, miks mu keha reageeris omasoodu, kui tool pikali asendisse lasti. Mu käed värisesid ja põlved ja ma ei tundnud mõistusega mingit paanikat. Naersin enda üle ja hingasin korra sügavalt sisse ja välja. Ka see, kui assistent mu vasaku silma nurgast pisara ära pühkis, tuli mulle üllatusena. Ma ei märganud selle sinna ilmumist, kuid tunne oli armas. Täiesti jabur, teatud situatsioonides tõepoolest ongi olemas inimesi, kes näevad pisarat su silmas (ning veelgi uskumatum - pühivad selle ära)!

Nojah, seal ma olin ning mitte keegi meist kolmest, kes selle minu suuga tol hetkel meeleühenduses olid (mina tunnetuse ja arst assistendiga nägemisega), ei suutnud selgelt ja üheselt öelda, mis täpselt selles suupooles võis valu teha. Seal on kaks väljatõmbamist ootavat tartusehamba varet, mis ei erine välimuselt kuigi palju keskaegse kindluse varemetest suvalises Eestimaa maakohas. Seal oli kaks hammast veel, mis ootasid väljasikutamist. Ja veel leidub seal üks kohest ülesehitust vajav hammas ning veel neli auguga hammast ja hunnik hambakivi... Ja seal olin mina - iseneslikult vibreeriv ja pärleid silmanurkadesse koguv. Kõikidele neist varedest sai peale puhutud ning neid sai natuke koputatud, kuid ühtegi valusööstu ei toimunud. Need kaks test väljasikutamist ootavat hammast andsid kerge järelkaja ning need ka välja tulid. Mõlemad.

Ma sain teada, et mul on tilluke suu ning selle kangutamise ajal oli mul pool aega tunne, et kohe-kohe panevad lõualuud paigast ajama ning see tunne kui mingid tööriistad aktiivselt ja jõuliselt mu alahuulele toetusid, polnud ka kuigi meeldiv. Ometi tuimestus toimis, hambad pudenesid ning kui ma sealt ära tulin, panin juba uue aja. Pankrot mu rahakotis süveneb veelgi. Palju õnne mulle! Kuid mul ei ole seda kõike enam mitte kuhugi edasi lõkata. Ma ju tean, et seda päeva ei tule mitte kunagi, mil ma ei peaks oma paanikat üksi paanitsema. Ma ju tean, et lõpuks, olgu see siis millal tahes, pean ma olema suurem iseendast, rikkam iseendast ja üldse kuidagi ilusam ja parem. Persse! Ma ei oska ega suuda!

Mediteerisin selle päeva tööl. Haav ikka valutab ju mõnda aega ning ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Õhtul, enne magamaminemist haarasin ühe paracetamoli hinge alla ja uinusin. Hommikul silmi lahti lüües naeratasin rõõmsalt - ma olin maganud kaheksa tundi ilma ärkamata. Ma olin väljapuhanud! Tegin endale ühe jääkohvi ning vaatasin end peeglist - põsk oli parasjagu üles paistetanud. Varem, valutades ta seda ei teinud, kuid nüüd... Ohkasin, kuid päev oli algamas, vanemad teel linna ning aiamaa ootas tegemist.

Vahest oli just see terve päev metsas saatuslik viga. Vahest sai otsustatud vale hamba kasuks reedel tooli peal värisedes. Vahest ei läinud see tõmbamine nii nagu plaanitud. Eh ajas vee tõmbamine vihaseks mõne teise kolde, kuid täna öösel kell neli hüppasin ma terava valu pärast püsti. Terve päeva on mu põsk olnud kaks korda paksem kui teine ja ma pean olema homme tööl! Klienditeenindaja. Mis kuradi teenindaja ma olen oma pundunud näoga? Milline teenindaja on valust moondatud tõsidusega? Ja kuidas ma ise vastu pean, kui ma täna olen korduvalt valust nutma hakanud, põrandale piiksudes pikali vajunud ja muu aja mediteerinud kui vähegi kannatab.

Mul on aeg hambaarstile 21. maiks. Ja see on tõesti majas ja arsti juures, keda ma enam paaniliselt ei karda. Aga sinna on nii palju aega! Kuidas kurat ma sinnani üle elan? Mis ma teen? Homme hommikul olen ma tööl ning praegu on võimalik vaid palvetada kõikide surnud ja elavate jumalate poole, et nad laseksid mul öösel magada. Siis oleks kergem tööl olla. Ma ei taha minna kliinikumi. Esiteks ei suuda ma üle olla nende esimesest registratuuri küsimusest "kas arsti või kirurgi juurde?" ja teisalt, kui ma seal viimati käisin (5 aastat tagasi) sain ma sõimata... Niuts... Ma ei taha! Aga valu on julm ja need kaks auku mu kunagises hambarivis niristavad endiselt (60h hiljem) veel verd ja mäda. Ma ei oska selle kõigega toime tulla! Valust oleks vaja lahti saada, kuid seda nii, et töölt ei peaks puuduma. Tööl oleks vaja käia, kuid nii, et see oleks meeldiv nii mulle kui kliendile. Oma arsti aeg on nii kurradi kauges kauguses, valu pea talumatu ja siis on veel hirm ja krooniline rahapuudus... Persse! Kas tõesti on "pea maha" ainus lahendus...?

Ma kardan! Tõsiselt ja paaniliselt, ma ju kardan! Ja see enese sitahädana tundmine teeb rohkemgi haiget. Ma tahan, et elu oleks ilus ja hea ja... Ah, persse, pugeda nurka ja ümiseda  monotoonset viisijuppi kuni reaalsus kaob hämuks, valu muutub võõrkehaks ja ise... ise lakata mõneks ajaks mina-olemast. Olla väike laps, pugeda voodi alla peitu ja hüüda nuttes: "Ema, palun ära lase mind veel kodust välja! Ma pole selle maailma jaoks valmis."

Oeh, miks mulle tundub, et ma olen maailma asjadest jälle valesti aru saanud. Nimelt tuvastasin ma täna hommikul hambaarsti juurest tulles, et ma olen alustanud aktiivset kaalualandamise programmi. Näe, ühe hommikuga sain lahti kahest hambast ja matsakast mädakotist nende taga. Kohe jupike kergem! Jooksu pealt!

Noh, ja siis nad keelasid mul tänaseks igasuguse sooja söögi ning homseks ka ning mitmetunnise igasuguse söögi keelu panid ka peale. Kõlab ju nagu paras salenemisprogramm (sest nagu üldsus teab, siis võileibadega ma praadi asendada ei saa...)

Masendav... Nüüd hakkab juba haavavalu ka kohale jõudma... Ai!

Beebisammudega inimeseks hakkamise suunas

Vat see on nüüd uhkustamise koht. Mina, maailma suurim lontkõrv ja argpüks, panin endale hambaarsti aja! Olen uhke. Tõsi, pisike lootus oma eelarve üle sajandite tasakaalu saamiseks kustus kolinal, kuid teeme nii, et sellest ei mõtle hetkel. Ma ju tean, et iga ainumas heledam jublakas, mis suus on, vajab arstiabi ning päris mitmed neist pelgalt tange. Raisk, tegelikult on see ütlemata hirmutav, kui paljud neist ainult välja tõmbamist ootavad tänaseks (5... ok, neist 3 on tarkusehambad).

Kui kellelgi on julgust ülearu, siis võib seda mulle lahkelt postiga saata. Ja positivismi ning helgemat tulevikku võtaks ka paar peotäit. Maksta ei suuda, kuid nendeteemalised annetused on alati ja igati oodatud.

Aitäh!

Nonii, nüüd on siis kindel, et alates neljapäevast näeb mind kesklinnas tuuritamas. Kardke! Ja hoidke eemale! :P Endal on veel veider tunne. Natuke kurb ja natuke ärev ning kokkuvõtteks... Ah, mina ei tea! Aga ma tean, et ei ole olemas häid ja halbu kogemusi, on kogemused - võimalused millegi õppimiseks, enda arendamiseks ja edasi suunamiseks... Ja mine tea, kui hästi läheb, siis ehk naeratamisekski.

Maailm tiirutab kaugelt liiga kiiresti minusuguse flegmaatiku jaoks. Veidi vähem kui 5 kuud tagasi vahetasin ma tööd, minnes esmalt haiguslehe asendajaks. Ma ei hinganud sellest kellelegi ja lihtsalt lootsin. Ülemus ju rääkis ka, et kui ma neile meeldin, siis nad leiavad mulle asenduse või mida iganes juhul kui tšikk tagasi peaks tulema. Ta ei tulnud ning hetkeks anti bihjeid, et ma olengi nüüd põhikohaga... Kuni tuli lepingu muudatus... Selgus, et too tibi oli ühe teise tibi lapsehoolduspuhkuse asendaja ja see peaks aprilli alguses läbi saama. Tüng! Aga ma ei hinganudki sellest, vaid lootsin... Ja viimaks tuli uus töölepingu muudatus - tähtajatu.

Ma olen selle lühikese ajaga leidnud kollektiivi, kes hindab mind sellise tohlakana nagu ma olen - pea pilvedes, raamat nina ees ja hinges laulud. Ma olen saanud sel moel haavatud, et ahmisin paar nädalat õhku nende sõnade peale. Ma olen saanud tunda hirmu jaburatel hetkedel, olnud kiidetud. Ma olen õppinud seal majas teise töö juurde. Mind on pandud häbipo... ptüi!... autahvlile (kui ülemuse ülemus kiitis meist kolme nimeliselt hea testitulemuse eest ja saatis selle maili tervele majale). Ma olen veetnud tunde linnaliinibussides ja mõned veel lisaks tunnistusi andes. Enamikest neist asjadest vaid vaevu hinganud, vilksamisi ja pinnapealselt siin või seal maininud.

Ja nüüd, mil mul oli selles kohas tähtajatu pesa, muutus ootamatult tähtaeg, pesa ja koht. Alates maist muutub mu töökoht ja amet. Ettevõte mitte, töö ka mitte märkimisväärselt, kuid koht, kaaslased, ülemused - kõik on uus. Kui ma veel kaua emotsioone endas kannan, lähen ma lõhki. Noh, vähemalt siis, kui uusi mõtteid, hirme ja küsimusi sellise tempoga peale sajab. Mõtete seedimine võtab aega ja emotsioonide oma nõuab soojust... Soojust ja turvalisust...
Soojust ja turvalisust.
mida paluda jõuluvanalt?
Soo... Ei! Aega ja raamatuid
Aega ja raamatuid.
Lugusid ja lendamist soosivaid tuuli
Ehk tuleb kunagi ja soojus
Ehk tuleb kunagi ka...

Ups! Nüüd läks puhta lolliks ära. (Lähen ja häbenen nurgas natuke aega ja säran siis edasi)

Mõni aeg tagasi (paar päeva? nädal?) istus mu laps õhtul teleka ees ja vaatas midagi. Ma pole isegi kindel, mis saatega tegemist oli, kuid ühel hetkel jõudis ta järeldusele, teatades mulle:
"Emps, teeme nii, et me jätame selle aasta vahele, kui ma 15 olen!"
Seedisin hetkeks ta teadet. Kui ta 15 on, siis käib ta üheksandas klassis, seega pool aastat kuulen ma paanikat gümnaasiumivaliku teemadel, katsete ja neist läbikukkumise teemadel ja siis juba lõpueksamid ning nendega seonduv mure. Samal ajal on ta tõenäoliselt ka muusikakooli viimases klassis, ehk kogu ülejäänud aja kuulen ma paanikas halinat sealsete lõpueksamite kohta. Oeh, viisteist... Esimene armumine? Kuskil seal (pluss-miinus natuka)! - ehk aeg, mil mitte mikkeski muuks peale oma sisemise maailma enam aega ei ole. Kõik muu võiks maailmas olemata olla ja ema näägutab nii ehk naa niisama. Esimesed pettumused? Krokodillipisarad täiesti ajuvabadel teemadel, emotsioonide ja mõistuse kakofoonia...
Laps oigas mu kirjelduse peale, rääkis, et just seda ta mõtleski.
Mina kirjeldasin talle aga paljudest iseseisvatest maailmadest koosnevat versumit, mille vahel liiklemiseks ei anta talle isegi kartulit ega juhtmeid, lülitist rääkimata. Ta peab ise sumama.
Ei! Ma ei jätaks seda mingil juhul vahele!
"Kui see kõik ei tule 15-aastaselt, siis tuleb hiljem või varem," rääkisin ma ta veidra näo peale. "Keegi meist pole ilma nendeta suureks kasvanud. Ja egoist, nagu ma olen, tahan ma olla kohal, tahan teha õhtul pai ja sulle meelde tuletada, et tegelikult on maailm ilus." Ma peatusin, olin juba teel kööki, kui hõikasin veel selja taha: "Kuigi ma ei ole kindel, kas ma suudan leida keelt, millest sa midagigi aru saaksid. See on kuratlikult keeruline, sest ka mina jään sust kartuli, lüliti ja juhtmete kaugusele."
Ma keetsin vee, valasin selle ootavale kohvipurule ning tõttasin tuppa tagasi. üks oluline asi jäi veel mainimata:
"Ja mul pole õrna aimugi, kas minu habrastest närvidest pärast seda midagi alles jääb. Aga ma tahan olla seal!"
Tavaline iroonia, musta huumori ja õelate torkimiste õhkkond meie elamises oli koduselt taastunud. Laps leidis, et peaks vist kohe hakkama rohkem käituma nagu pubekas, nii tal oleks aega harjuda närvideta emaga ning mina leidsin, et peksa saamiseks on ka lihtsamaid mooduseid...

Elu on selline!?

Ühel hommikul kui Liina, väikese keraamika poe müüja bussiga tööle sõitis, kohtast ta oma noorpõlve sõbrannat. Merike, nii oli sõbranna nimi, tundis muret, et tema portselanserviisi suhkrutoos oli katki läinud ning pood, millest serviis kord ostetud sai, enam tolle tootja kauba müümisega ei tegele. Liina lohutas tol hommikul Merikest, mainis, et teab seda tootjat ning tegelikult tundis ka Merike Andrest, kes tolles firmas töötab. Vähemalt töötas nii aasta eest, nentis Liina endamisi. Merike kuid kurtis, et tal pole enam aastaid Andrese kontakte ning Liina lubas need sõbrannale edastada kohe kui naist taas näeb.

Nii ka läks. Mõned päevad hiljem taas bussis kohtudes andis ta üle nii telefoninumbri kui mailiaadressi ning Merike läks tööle rõõmsamana kui hommikune somp seda eeldada oleks lubanud.

Tere Andres!
Ma tean, et sa töötad või õigemini vähemasti töötasid Lille Portselanis. Kunagi aastate eest ostsin ma teie firma liiliatega sarja endale koju, kuid kahjuks ei pidanud suhkrutoos ajahambale vastu ning purunes. Ma ei tea, kas sa tahad, kuid äkki sa saaksid välja uurida, millisest poest ma endale uue suhkrutoosi muretseda saaksin. Liiva tänava äri neid enam ei müü.
Tervitades
Merike

Ega Merike väga vastust ei oodanudki. Kunagi aastate eest oli nende vahel kerge seik, mis hilisemat suhtlemist varjutama jäi. Kumbki abiellus, mõlemad olid oma eluga rahul, kuid viimati, viie aasta eest, ühel juubelil kohtudes, ei osanud neist kumbki endiselt sõnagi öelda.

Tere!
Kas sa tahtsidki mulle kirjutada või eksisid mailiaadressiga?
Tervitades
Andres

Hetkeks Merikeses kihvatas. Ta oleks tahtnud Andresele öelda nii mõndagi, kuid mida sa lolliga ikka räägid. Alles mõne aja pärast meenus talle tema enese vahetatud perekonnanimi ning ta kirjutas uue kirja. Tõsi, kerget sappi ta siiski päriselt endale hoida ei suutnud.

Tere!
Jah, tahtsingi sulle kirjutada! Meie ühine tuttav Liina [mailiaadress] Kera Keraamikast käskis. Ta arvas, et... Ah, ma ei tea, mida ta arvas või mida ma lootsin. Igatahes, kui sa oskad mulle öelda, kust ma saaksin selle fucking liiliatega suhkrutoosi, oleks see ütlemata kena.
Tervitades 
Merike (Neiupõlvenimi)

Kahjuks olid just need kaks vahepeal kulunud päeva need liigsed. Andres oli läinud puhkusele ning sekretär, kellele Andrese töömailid edasi liikusid, ei teadnud midagi ei Merikesest, Liinast ega liiliatest. Küll aga tegi tütarlaps usinasti tööd, konsulteeris müügiosakonnaga ning raamatupidamisega ja pärast pikka arutelu edasise käitumise osas saatis teele maili:

Tere Liina!
Ma saan aru, et teie olete eelmisel esmaspäeval müünud meie liiliatega serviisi. Kas teil on olemas kõik vajalikud müügidokumendid ning kas te olete õigeaegselt maksnud ka eelneva arve meie väikesele tehasele. Ma loodan, et nendega on kõik korras.
Päikest!
Kristi

Liina pidi tooli pealt maha kukkuma, kui ta tööle minnes taolise kirja eest leidis. Mitte ainult selle maili, vaid ka kogu eelneva Andrese ja Merikese vahelise vestluse.

Tere Kristi!
Ma ei ole ühtegi teie tehase serviisi müünud. Ma lihtsalt soovitasin sõnaliselt oma sõbral teiega ühendust võtta ning kuna ma möödaminnes tunnen ühte teie töötajat ning sedasama töötajat tunneb ka Merike, siis näis ülimalt loogiline paluda tal anonüümse müügiosakonna asemel ühendust võtta inimesega, keda ta tunneb; inimesega, kellega on ehk veidi kergem suhelda ühe tühise suhkrutoosi teemadel.
Tervitades
Liina

Ei kulunud kolme päevagi kui sekretärineiu, kes vahepeal taas ilmselgelt tööd oli teinud, taas kirjutas:

Tere!
Ma vaatasin meie müügiaruannetest, et teie pood on eelmisel kuul meilt ühe roosidega serviisi tellinud. Kas selle müügidokumentidega on korras? 
Üldiselt oli teie vastus mulle sedavõrd segane, et ma sooviksin teiega suusõnaliselt rääkida. Palun edastage mulle oma telefoninumber.
Päikest!
Kristi

Liina mühatas, uuris pingsalt maili, teadmata kas nutta või naerda, ning jätkas mõne aja pärast oma igapäevatoimetusi. Ta ei viitsinud rääkida, ei kavatsenudki rääkida ja kui tütarlaps ikka väga tahab, on nende keraamikapoe telefoninumber olemas igas telefoniraamatus. Õnneks seda kõnet ei tulnudki.

Oleks Liina teadnud, et kõne puudumine ei tähenda veel segaduse selginemist, poleks ta ehk vaikusest nii lummatud olnud. Samal ajal kui tema igal hommikul rahuliku naeratuse saatel poekese uksed avas, tegi kuskil linna teises servas sekretärineiu Kristi oma igapäevast tööd. Ta ei olnud ka Merikese küsimust unustanud ning uuris kõike vajalikku viimsete detailideni, et viimaks vormistada üks tõene täpne, täielik ja paikapanev vastus. Tõsi, kui ta sellest poolkogemata saadud mailivahetusest rääkis, siis näis teda märksa enam haaravat kirjast leitud sõna "fucking". Ta rääkis alati erilise härdusega, kuidas ta oli Traviatat kuulates võpatanud sellist vulgaarset ja madalat mõtet lugedes. Tema meelest ei sobinud lihalikud mõtted ooperi kui žanri võngetega kokku. Esimesed kümme inimest, kellega ta vestles, kuulsid teda võpatavat. Järgnevad teadsid teda juba karjatavat ning viimaks, kuu aega hiljem oli see kõik olnud sedavõrd muserdav, et pärast toda õnnetut korda loobus ta üldse ooperi kuulamisest.

Ka Merike polnud unustanud julgustavat vestlust Liinaga. Ta jalutas läbi kõiki neid väikseid ärisid ning suuremaid poode, mida Liina kasvõi poole mõttega maininud oli portselani müügikohtadena. Igal pool rääkis ta sellest, kuidas Kera Keraamika müüjatar kohta soovitas ning mida ta sealt otsis. Selgus, et "kera" on märksa meeldejäävam sõna kui "liilia" või "suhkrutoos" ning seda isegi keraamikamüüjate seas.

Oleks Liina teadnud neist käikudest ja vestlustest, oleks ta teadnud, et see tilluke suhkrutoos oli nüüd jututeemaks nii linnapea golfimängu ajal kui arhitektuuri- ja disainibüroodes, küllap oleks ta olnud oma soovitusega ettevaatlikum. Aga ta ei teadnud!

Sestap tuli talle üllatusena ka linna aumedal geniaalse idee eest. Auhind anti üle päeval, mil ooperimaja ees avati uus taies - kolme meetri pikkune längus fallos koos hiiglaslike munanditega enese ees. Järgmise päeva ajalehes, milles kirjeldati detailideni istelohke uue taiese hiiglaslikes kerades ning sealse purskkaevu tsüklilisest tööst, ilutses pilt noorest naisest, kes taiese vasakul munandil jalga puhkas ning tõsise näo ja pisut piinliku olemisega medalit näitas. "Ideedegenereerimine on tõsine töö," seisis pildi kirjelduses.

Vahest on tõesti kõik ja veelkord kõik kinni ainult minu edevuses ning teadmises, et õnnetused varvastega on muutunud kuidagi kahtlaselt üldlevinuks mu lähikondlaste seas. Mu õde murdis mullu kahel varbal luu ning mõlemal korral oli tegemist elegantselt irooniliste ning värskendavalt uudsete lähenemistega. Samal ajal kui mina hindasin lihtsalt uksepiitade asukohta sentimeetri võrra valesti ning koridori tormates jätsin oma väikese varba korraliku ragina saatel elutuppa, siis tema kasutas selleks nii kaasaegseid tehnoloogilisi abivahendeid (trenažöör treeningsaalis) kui ka igavikulisi ja ajatult armsaid vahendeid (oma kärbeskaallasest pisitütre hella hüpet). Aga uksepiit! Valge, vaikiv, igav, natuke kulunud ning ilmselgelt igasuguste matsudega harjunud - ei mingit värskust!

Teisalt tahaks süüdistada oma hajameelsust. Hajameelsust minus jagub rohkem kui viies keskmises eestlases kokku. Täna, näiteks, õmblesin oma lapsele homseks esinemise seelikut ning lukku õmmeldes unustasin seeliku laiali tõmmata. Midagi mõtlemata õmblesin sama luku ühe õmblusega nii vasakule kui ka paremale puusale. Hajameelsus? Parem ikka "hajameelsus" kui "idiootsus" ja "lauslollus", eks ole!?

Küllap on muidugi oma osa ka selles, et varbaid on ainult kümme ning mina oma kümmet väikest neeg... ptüi!... varvast olen aastate jooksul piinanud piisavalt. Ma olen neid pakkunud lapsele lõunasöögiks, ajanud neid erinevatel hetkedel vardasse, tagunud neid halastamatult vastu kõikvõimalikke pindasid, jalutanud tänaval nii, et saapatallad olid saabaste alt puudu... See viimane juhtus viis aastat tagasi jaanuaris Tallinna linna väisates. Tõsi, saapad olid vanad ja korduvalt liimitud, kuid trikki, jalutada saapapealsed linnarahvale vaatamiseks ning sokk vastu jääkülma asfaldi bussijaamast Ülemiste keskusesse, ma teist korda enam ette ei võtaks. Ma arvan, et mu varbad on juba aastaid saatnud palvekirju ja appikarjeid kõikvõimalikesse ministeeriumidesse, politseijaoskondadesse, üliõnnetute varvaste turvakodudesse ja teistesse asutustesse, kuid siiani pole keegi rahuldanud nende palvet minusse natuke rohkem tähelepanu sööta. Ma ise küll üritan, kuid vahest mitte piisava hoole ja armastusega.

Mullu proovisin ma korra suunata kogu hajameelsus varvaste asemel küünarnukile. Astusin korteriuksest välja ning lifti nurga tagant välja pöörates seljakotti selga pannes, jäi küünarnukk sujuvalt nurga taha. Loomulikult oli kiire bussi peale jooksmisega! Ja ega ma aeglase kõndimisega muulgi ajal eriti hiilga kahjuks. Hull ragin ja väga ebameeldiv valu jõudsid mu meeltesse korraga. Liigutasin peatusesse minnes ettevaatlikult kätt - teravat valu polnud. Kordasin seda tegevust hiljem bussis ning sihtkohta jõudes uurisin kätt hoolega - erilist sinikat polnud, paistes polnud ja liikus normaalselt. Aga ragin ju oli!  Jah, ragin oli. Neile, kes mulle külla peaks sattuma, võin ma trepikojas näidata kohta, kus mu küünarnukk paksust krohvist jagu sai ning ise veidi sinakamana uhkelt edasi jalutas... See oli korra. Ainult ühe korra. Olgu! Olgu-olgu, enda vastu tuleb ausaks jääda - oli ka teine kord, kuid siis oli vastaseks paks metallist turvauks - raginat ei olnud, auku ei jäänud ja sinikas oli suurem - ei midagi märkimisväärset.

Mõned nädalad tagasi haarasin köögisahtlist hooga konserviavajat. Valus oli! Just nagu oleks millegi terava otsa oma sõrme toetanud. Tõmbasin käe välja ja koos sellega tuli üks peenike grilltikk. Peenike ja armas aga miks, krdi päralt, ta mu sõrme otsast alla tilpnes? Kulus terve hetk enne kui ma taipasin vastust: 1. vaatus loos nimega sõrmed. Midagi värkendavat vahelduseks kõikvõimalikele varbalugudele. Minu isiklik irooniameel sai tol õhtul tõsiselt mõnuleda. Sarkastilise irvituse saatel kõnelesin ma iseenda ja oma hajameelsusega pikalt ning tegin endale viimaks selgeks, et "Sõrmed" on ja jääb lühijutuks. Ei mingeid edasisi vaatusi! Ei mingit täispikka stsenaariumi! Ja ma noogutasin isendale alla andes, lontis kõrvadega sarjamist kuulates ning iga iroonilist märget mõistes ning sellest õppides.

Kulus vaid kolm päeva kui tööl tuli pakki saama noormees, kes rääkis, et selle pakiga on kiire, sest seal on veri. Mina, kes ma olin lugu kuulates uue teatise printinud ning seda (noormeest vaadates) printerist võtsin, sain vaid nentida, et lisaks pakile on veri nüüd ka teatisel, millega paki kätte saab. Ai, pagan, need paberilõiked on alati nii valusad, kuid enamasti märkimist mitteväärivalt igavad õnnetused. Neid ikka juhtub nii nagu noaga sõrme lõikamist, kirvega sõrmenaha maha lihvimist, haamriga pihta löömist või kruvide ja klambritega lõhkumist - igavad nagu elutoa uksepiit! Kuid olgu siis vahele ka üks igav vaatus - vaatus nr.2.

3. vaatus: Ma tean oma selja tugevust ning üldjuhul kutsun kellegi appi, kui tõstmist vajav pakk on raskem kui 30 kg. Selle kaaluni on ohutu seda nihutada, tõsta ja langetada, pöörata ennast või pakki. Sealt edasi on oht seljale haiget teha. Pakk, mida ma letilt käru peale tõstsin, oli raskem. Mitte palju, kuid piisavalt, et muuta mind ettevaatlikuks, hoida seljalihaseid sobivas asendis pinges ning liigutada vaid ohutut trajektoori pidi. Ja siiski tegin ma valearvestuse! Ma ei märganud, et seinale on löödud seina kaitsev plank ning selle ülemine serv on napp paar sentimeetrit kõrgemal kui käru pind. Ma ei märganud ning maksin viimast seitset sentimeetrit hooga alla lastes oma hajameelsusele hinda kolme verise sõrme, terava sisemise vandumise ning peaaegu pisaratega. Õnneks jäime me ellu - nii mina kui mu sõrmed - kuid vestlused iseendaga tähelepanu teemadel olid taas päevakorras.

4. vaatus: Ja nii ma jõuangi tagasi tänasesse päeva ning taas selle seeliku juurde, mida ma päeval hellalt õmblesin ja harutasin. Vaid viimased liigutused olid jäänud, viimane värvliots käsitsi kinni tõmmata ning seejärel haak panna! Esimene piste, teine, kolmas ja neljaski peitepiste said tehtud, kui niit ootamatult ei liikunud nii nagu peaks. See oli kuhugi kinni jäänud. Minu sisse. Ma vaatasin pisut haledalt sõrme, millele niit jooksis sisse ja välja ja hakkasin suure häälega naerma. Mitte pidagi polnudki teha - ma olin ennast sujuvalt ja midagi tundmata õmmelnud lapse seeliku külge. Laps vaatas, mida ma naeran ja pööras jälestusega pilgu eemale. Mina ei suutnud end taltsutada ja tegin ootamatust ja isegi minu jaoks liiga jaburast vaatepildist foto. See tehtud, vaatasin ma juhmilt taas sõrme - niit niisama nahka katki tõmmata ei suutnud (veidi liiga paksu surnud nahaga koha leidis läbi ronimiseks), katki hammustades lõhuksin ma ka niidi ja siis tuleb asjaga otsast peale hakata... Ee... Mmm... Tahaks ennast seeliku küljest lahti saada ikka! Ja nii ma hakkasin nõelaga tibatillukesi nahajupikesi lõhkudes niiti lahti päästma. Tuleb tunnistada, et see oli üsna sama tüütu kui päevane luku harutamine.

Ma heameelega lubaksin, et ma enam nii ei tee ja püüan oma jäsemeid kasutada edaspidi vaid sihtotstarbeliselt (sõrmi trükkimiseks ja varbaid puu otsa ronimiseks), kuid ma kardan, et see oleks endale valetamine. Ma ju tunnen oma hajameelsust, me oleme juba enam kui kolmkümmend aastat voodit ja kappe jaganud. Aga ma püüan! Tõesõna, püüan ennast parandada!

Aasta on alanud. Alanud sama veidralt kui vana lõppes. Ei! See pole õige. Veider on see algus tõesti, kuid hoopis teistmoodi. Mingi zen-olemine on taas tasakaalustunud mu sisemusse. Töögraafik võtab igasugused võimalused oma tavapärast seltsielu elada - ei mingeid klubiõhtuid ega möödaminnes heidetavaid lausekatkeid sõpradega - aga see ei häiri mind hetkel. Olen mina, on töö, mis maksab makse, raamatud mida lugeda (2 ja pool on selle aasta senine saak) ning lood, mida kirjutada. Lisaks veel unistused, mida unistada; lootused, mida lennutada ja unustus. Nojah, on asju, mida ma ei julge loota ja pangaarve vaatamine tundub ka kahtlaselt enese mõnitamisena, kuid üldjoontes on kõik hästi - värske leib laual ning head raamatud käeulatuses.

Ma olen juba öelnud, et mul on lahedad töökaaslased, eksole? Noh, kui ka pole, siis olgu see siin ja praegu öeldud: mul on lahedad töökaaslased. Ja siis on kliendid... Seinast seina... Üldjuhul on nad täiesti tavalised - kes kurvem, kes rõõmsam; kinnised ja rahulikud eestlased... Ja siis... Ja siis tuli ühel päeval üks koos hiigelsuure koeraga, ohelik põrandal lohisemas ja omanik omi asju ajamas. Ma olin see jõhkard, kes tegi märkuse ja kus siis tuli. Sõimu ja sajatusi. Kuulasin sisemise muigega ja lasin tal end rahulikult välja elada (küllap polnud tal hea päev) kuni ühel hetkel tungis üks ta sajatustest läbi kesta. Ma tundsin, kuidas ma näost vajuma hakkasin ning käed värisesid. Aia! Ma poleks uskunud, et võõras inimene võib leida üles selle ühe lause, millega sel moel haiget teha. Ja siis hakkasid juba kliendid saalis prouat korrale kutsuma ning talle märkusi tegema. Proua lahkus, mina kutsusin järgmise kliendi ja tajusin trükkides käte värisemist. Ja rääkima hakates polnud hääl päris minu oma. Kuskil poolel teel silma, uuristasid pisarad mu sees teed. Kui onu lahkus, tõusin püsti ja kadusin lattu. Rahunesin veidi, tegin õues ühe suitsu ja läksin tagasi. Aga lause kummitas terve päeva. Mitte vihaselt ega nukralt; mitte tõelise ega väljamõeldisena - lihtsalt tõsisemalt.

"Soovi südamest tagasi," soovitas töökaaslane. "Soovi kohe südamest tagasi..." Aga nii ju ei saa, porises minu sisemine mina. Mitte iial, mitte kellelegi midagi sellist. Ja isegi hiljem ei saanud ma teha muud kui kehitada õlgu: tädil oli ilgelt sitt päev ja minul on üks hirm, mida ma varem sõnastanud polnud. Leppida ja edasi... lugeda... Värske leib on laual ning ma saan kõigega hakkama. Ma saan kõigega hakkama! Pean, krt. võtaks saama!

Ja elu... kui ta sulgeb ukse, avab mujal akna. Lootusetu jaanuar - kohe tuleb veel muusikakooli poolaasta maks ka otsa, kuid pole hullu, saab hakkama, peab saama. Ja hoolimata minu jaburast elugraafikust, on mul sel kuul õpilastega märksa lahedam kui muul ajal. Justkui andes selle, mis mujalt puudu jääb. Absoluutselt lahe! Uskumatult lahe! On lootus, täiesti reaalne lootus, et hoolimata kõigest on värske leib ja liha ka kuulõpus siiski omadest vahenditest laual. Iga kuu oma väikesed rõõmud, mis hoiavad 99% ajast tuju hea, olgu see 1% siis parajasti milline pask tahes. Ja see on midagi, mida tähistada! Mille üle juubeldada ja õnne tänada! Ja... uut raamatut alustada. Ma lähen nüüd tagasi lugema ning ma luban pühalikult, et oma järgmisel vabal päeval teen sissekande nii hirvelossi kui miiramariesse.