lühikokkuvõte minu esimesest TÄIELIKULT gluteenivabast kuust:
1. nädal - kammisin poode läbi, otsisin, kus midagi leidub. Olin pea pisarateni nördinud, kui selgus, et mind ümbritsevates ja teele ette jäävates poodides valikut põhimõtteliselt polegi. Natuke kaugemalt ja nurga tagant leiab muidugi selveri üles, kus on õnneks olemas elementaarne komplekt tooteid (jahu ja kahte sorti küpsiseid)
2. nädal - umbes seitsmendal päeval märkasin esimest korda poes maiustust, mis mulle hullult meeldib, kuid mille tarbimine ei tule enam kõne allagi. Te ei kujuta ette, kuidas isutas! (varem sõin vast korra kvartalis ja muidu jalutasin suvaliselt mööda). Siis hakkasid teisedki asjad poes silma torkama - Geisha, Kinder, topsijäätised,... Ma ei ole magusasõber, lihtsalt vasikakompleks - see, mida teistele antakse on raudselt parem kui ninaesine (kõrvallatris on magusam hein)
3. nädal - ootamatult tuvastasin, et ma ei viitsi enam üldse süüa teha. Tundus, et kõik teised saavad palju lihtsamini ning miks mina ei või vahel poest mingeid poolfabrikaate osta ja teha!? Trots kõige vastu. Siis tabasin end ootamatult mõttelt - läheks üle tänava ja haaraks pagariärist ühe saiakese. Nagu väike laps! Söön selle siis enne ära, kui ise aru saan. Muidugi sain ma end alati mõttelt kätte, kuid justkui iseenesest viisid jalad poes saiariiulite juurde (ma olen kogu elu saia jälestanud)
4. nädal - hakkab juba vaikselt looma! Küpsetasin endale pizzapiruka ja nosisin seda paar päeva - kui piisavalt palju täidist panna (loe: täidist paksema viiruna kui taigen), siis ei muutu see ka päris saepuruks nii kiirelt. Plaan on nädalavahetusel suuremalt küpsetama hakata...

..ja nüüd otsaga teisele ringile selles saagas... (taskus saatekiri pisemtele...)

Otsid mingit seosega blogipostitust? Otsi mujalt, sest siit sa seda ei leia.

"Kui juba lennata, siis lennata kõrgelt".
"Muidu poleks kukkumised kukkumise nime väärt, jah" kobiseb mingi alalhoiuinstinkt minu sees üsna sarkastilisel toonil.
"Aga milleks siis üldse on mõtetele tiivad antud, kui nad meid maast kõrgemale ei vii kui napilt paar meetrit? "

Jah, milleks? Kui juba tunned, et tiivad tahavad vägisi kõrgemale vedada, siis oleks igati paslik visata enesest välja kõik, mis võiks lendu pidurdada! EI, vahest siiski natukesehaaval - täna viskan ühe kivi minema, homme katsun lahti saada järgmisest. No nii harjutamise mõttes, teeks algul natuke madallendu. Kui avariid ei toimu, siis võiks ju homme pisut kõrgemale minna ning nädala lõpuks peaks ikkagi pilk juba üle puude ulatuma...

Miski minu sees, mis veel mäletab varasemate kukkumiste haavu, kisab täiest kõrist: "ja siis tuleb kokkupõrge mingi UFOga ja kes sind siis lappima hakkab?Mina seda enam teha ei taha! Mina seda enam ei tee."

Muigan tahtmatult - ma olen ise üks paras UFO. No kujutage nüüd ette, kuidas mina, mitte just kriipspeenikesena lendlen mõttejõul taeva alla? Pisike punane fliis üll ning peaaegu räbaldunud teksad jalas nagu Karlsson. Ainult propeller on puudu ning linnaks on Tartu. Ma millegi pärast ei usu, et Karlsson kunagi Tartu kohal põrisemas on käinud.

Midagi tuleks teha selle Kaine Mõtlemisega! Midagi tuleks teha, aga mida? Sest, kui juba lennata, siis ainult ja ainult kõrgelt!

Raske nädal oli. Samas muutus seesama nädal üheks huvitaivamaks viimaste kuude seas. Ühest küljest tööl, teisalt mu virtuaalne elu aga ka see PÄRIS maailm andis hämmastavaid võimalusi.

Meeletult mõnusa diskussiooni tekitas mu läinud pühapäevane blogipostitus. Minuni jõudsid arvamised ning mõtted, mis omakorda andsid meeletult palju võimalusi mõtete lennutamiseks kümne tuule suunas. Jah, kümne. Mitte nelja ega mõne vähegi mõistlikuma numbri jagu. Osa neist tuultest tuli minu sisse, teine osa sealt välja, kolmandad kaalusid selja taga itsitades, kas puhuda mind ümber või edasi....

Peaaegu samas teemas. Tulin eile Tallinnast ning minu selja taga istus umbes kolmekümnene ärimees. Algul olin veits tige, kui ta telefoniga valjuhäälselt rääkima haakas ning seejärel telefon veel teistkordseltki helises. Aga siis jäin kuulama - tema hääl, toon, see oli hoopis teine. Tuli kolmas ja ka kuues telefonikõne ning mina, istudes seljaga võhivõõra meesterahva poole, tabasin, millal oli tähtis ärikõne, millal samal teemal arutlus heast sõbrast töökaaslasega. Ootamatult, ühe kõne ajal tuli tema tooni eriline õrnus ja hoolivus - naine... või õde... Naeratasin tahtmatult. Selles hääles ei olnud sisseõpitud rolli raskust. See oli nii ehe! Ma peaaegu ei uskunud enam, et maailmas leidub nii siira (aga samas mitte lolli) olemisega täiskasvanuid.

Enamasti jäävad silmad nendeks õnnetuteks reeturiteks, kus saab lugeda seda tunnet. Jah, tõsi, hääl ikkagi ka, kuid need toonid on tihti nii peidetud, et teravaimgi kõrv tajub vaid hetketi kummastavat virvendust.

(Nii lihtne see ongi - see loo sisse sattumine - oma vaid häält ning ise vähimatki aimamata, on keegi minusugune grafomaan sind kribanud kas oma blogipostitusse või mõne muud tüüpi teksti sisse. Kõik taandub vaid kirjutaja enda mõtlemisvõime ning sündsustunde peale. ;))

Suurpuhastus - ometi sügava rahu saatel. Inimesed voolasid minust mööda. Iga hetkega jõudsin lähemale millelegi, mis on nii loomulik ja samas tihtilugu unustatud. Iga pöörang viis endale lähemale.

Läinud öösel, veidi švipsis peaga koju jõudes, viskasin end oma voodi peale pikali ning sõnastasin: ainult mina olen oluline. Egoistlik? Ju vist. Kas aga ka egoistlikum suvalisest muust asjast, mida me elus teeme? Vaevalt.

Kes peakski mind hoidma, kui ma ise end ei hoia? Kas keegi peaks minust hoolima rohkem kui ma ise? Oo ei! Egoistlik aga tõene. Altruistlik: kui mina ei hooli kellestki, ei hooli keegi ka minust. Aga ma tahan hoolida neist, kes on mu lähedal. Ma tahan! Vahest ka sellest egoismist, et siis hoolivad äkki nemad ka? Ahh, kuradile see küsimus! Päeva lõpuks loeb vaid see, kas ma uinun naerdes või nuttes. Kõik muu on nii nõmedalt ebaoluline.

Minu eest ei ela keegi. Ja keegi ei saa mu hingele rahu anda, kui ma seestpoolt põlen ning tulitan. On asju, mida osta ei saa! Kuid seda väärtuslikumaks nad osutuvad, seda enam tuleks neid otsida. Ärkasin hommikul ning duši alla minemise asemel otsustasin võtta oma kohvi ning pugeda vanni. Haarasin kaasa ka perioodika, mille lugemiseks pole kiirel hetkel aega leidnud. Vedelesin vannis, lugesin kultuuriuudiseid ning nautisin vaikust. Rahu!

Sai selline veidi segane tekst ehk. Mõtteid on nii palju, et nende naudinguga seedimine võtab oma aja. Ja ma naudin sellest ajast iga sekundit!

Täna sattus mulle kätte Betti Alveri Tähetund. Lugesin seda ning tajusin, kuivõrd on muutunud minu tunnetus ühte luuletust lugedes. Ei-ei, mitte sugugi halvemaks ega paremaks. Isegi mitte tugevamaks ega nõrgemaks. Ikka kompan ma seda oma südame alumise vasaku nurgaga. Ikka käib ta minust läbi nii, et ka mu juuksekarva lõhenenud otsad tajuvad kõike.

Neid luuletusi on ju tegelt veel, mille juures tunnetus on muutunud kardinaalselt ja samas eiüldse. Ikka veel võib miski panna mu südame valust nii pisikeseks tõmbuma, et kortsutatud paberikilluke on ka avalam. Mõni neist paneb käe hellalt õlale ning sosistab lohutavalt kõrva. Teised on kui lapsed, mis sütitavad sära silmades ning on ka neid, kes tulevad su juurde just siis, kui on raske ning naeravad heledalt. Just nende viimastega tekib lõhkiminemise tunne. Valu surub kokku ja rõõm surub laiali ning ometi muutub reaalsus üha hägusamaks, tuba üha kaugemaks ning see on oodatud puhkus.

Kui ma teismeline olin, siis mõjusid nad mu hingele kui batuut. Ikka kõrgemale sundisid nad mind hüppama. Hõõritasin oma kaela ning põrkasin aina uuesti ja uuesti - ikka kõrgemale! Pea pilvedes oli turvalisem. Seal olid värvid selgemad, emotsioonid heledamad ning unistused nagu itsitavad kolmeaastased - pudeliski ei püsi paigal.

Nüüd on nad kui suunajad. Hellalt, kuid kindlalt pöörates mu pead ühes või teises suunas, juhatades sõrmega vaatama midagi, mida ma varem pole märganud. Ja nad ei peatu! Seda kindlasti mitte. Kas ma lendan nüüd madalamalt? Kas mu unistused on nüüd vähemad? Oo ei! Mingi hoolitsus on lisandunud. Vahel tahaks sellele samale luuletusele, mis mind hoidis ja kaitses rasketel aegadel, öelda: lase ma hoian nüüd sind ka. Tahaks mõnele mõttele panna käe õlale ning puhuda haavale, nagu lapsele.

Sõltumata kõigest. Sõltumata muutuvatest ilmadest ning lisanduvast elukogemusest - lemmikud on suuresti samad, mis 12 aastat tagasi.

Nad on teised ja siiski need samad. Just nagu mu omagi kirjutatu. Avades täna mõnd neist vihikutest, mis sai kirjutatud keskkooli ajal, ma ei mäleta neid tekste. Lugema asudes meenub. Meenub aeg, emotsioon. Meenub midagi veel. Ja siis sa sirvid neid, Leides, et mõned neist on head. Mitte niivõrd head selles tänases kontekstis. Ikka pisut lapselikud, veidi naiivsed, kuid mõnusad just viieteistaastase vaatenurgast. Mulle meeldib see unistustest õhetav sinisilmne tütarlaps, kes raiub teed läbi elu alguse. Jõuliselt aga ettevaatlikult.

Miks ma ütlen, et meenub? Eks ikka selle pärast, et ma ise iial ei tea, mida ma hetk tagasi kirjutasin. On mõte, istud laua taha, haarad pastaka või klaviatuuri järele ning edasi... Edasi toimib maailm justkui minust sõltumatult. Emotsioon on nii suur, et mälu ei jõua talletada. Soov midagi välja valada on jõulisem õigekirja kontrolleritest. Mitte kunagi ei jõua tekstid sinna välja, kuhu nad oleksid pidanud lõppema. Ikka tuleb mingi küsimus, idee või sõna - istub mu õlale ja itsitab. Mina, rumaluke, muidugi pean kohe vaatama asuma, mis see seal kumab. Vastusest koorub järgmine ning tollest veel edasi ning siis, täiesti ootamatult tuleb lõpp. Kõik, rohkem polegi midagi.

Ja tee, mis sa tahad, sellest punktist ei venita enam miski väevõimuga algse mõtte kujutletavatesse kulminatsioonidesse...

Head aega!

Millega tegelevad inimesed neil hommikutel, mis algavad hullu janu, pisikese tasakaalutuse ja suure sooviga magada? Krt seda teab aga minu puhul on pohmakas see aeg, mil mõistus kriibib mingisse mõtisklusse kinni. Tänase hommiku teema oli siis naiselikkus või siis mitte.

Kunagi, umbes neli aastat tagasi ütles Indrek mulle, et ma olen nagu kümneaastane poisike. Oi, kui tige ma toona olin. Iga rakk minus karjus selle väite vastu. Mina!? Kuidas siis nii? Mis asi see on, mida naiselikuks peetakse? Mis mõttes poisike.

Tema ainult itsitas sellise trotsi peale ja viitas mu mängulustile. Pobises midagi kaartidest, sudokudest, füüsikast ja igasugu muudest napakatest nuputamisülesannetest, mille peale mul pidi silm kergelt hullumeelsena särama hakkama. Mainis mu trotsi igasuguste remont- ja ehitustööde isetegemises ja mingeid muid sarnaseid asju.

Mina olin toona oma arvates maailma suurim romantik ja unistaja, kelle süda lõi värisema hea luuletuse peale ning hing paisus suuremaks endast, kui pastakaga käsi vaatas puhast paberilehte. Pigem meenutasin ma endale teismelist tütarlast, kes ootusärevana vaatab iga algavat päeva küsimusega: kas siia päeva saabud suur ja helesinine armastus? Kas mu unistused kasvavad kunagi reaalsuseks? Kas päike on alati soe ja taevas helesinine? Muidugi, mis seal salata, on kummalised mõttega mängud ja igasugused nupukad minu jaoks hukutavam suvalisest narkootikumist. (1000tk puzzlet ja ma unustan kohvi ja sigaretid, söögi ja koristamise kaheks päevaks.)

Tänasel päeval olen ma uhke selle lapse üle, kes mu sees ikka kihutab mind mängima, nuputama, otsima ja vaimustuma. Ja omal moel (ning natuke salaja vist) olen ma uhke, kui ma kuskil sedapidi välja paistan. Ja hirmul olen samal põhjusel. Miks? Sest hoolimata oma mängulisusest ja "saan ise hakkamast" olen ma ikkagi romantikust naisterahvas, kes unistab oma printsist valgel hobusel. Olgu mul siis see unistus. See meeldib mulle sama palju kui mõni totakas ülesanne stiilis "kellel on sebra ja kes joob limonaadi".

Ja siis jõudis see sama poisilikkuse teema taas ringiga minuni. Ainult, et nelja aastaga on poisilikust tüdrukust kasvanud "mehelik naine"? No oli ikka, mida seedida. Masendavalt suur mõju on sõnastustel, eks ole? Ja ma veeretasin oma rahuliku pohmas hommiku mõtiskledes naiselikkuse ja mehelikkuse üle. Seda on varemgi ette tulnud ning ka vestlusi sõpradega noil teemadel. Eks ikka enese otsimise/leidmise eesmärgil.

On üllatavalt palju neid, kelle jaoks naiselik meenutab esimese asjana tibilikku peenutsemist või ajulagedust aga ka seda rõvedat seljataga urgitsemist, ussitsemist, intriige ja demonstratsioone. Te võite mind nüüd lootusetuks romantikuks ja hulluks konservatiiviks tembeldada (olen mõlemaga kahe käega nõus), kuid minu silmis, kõrvus ja südames on naiselikkus midagi kõvasti ilusamat.Peenutsemine on pigem geilik ning edevus ühel, teisel või kolmandal moel pelgalt inimlik omadus. Naiselikku on minu silmis ennekõike seotud emaliku hoolivusega, igatsusega millegi ilusa poole. Samas ka praktilisus, sotsiaalne tarkus (ei maniküüri lahtioleku aegade teadmine ei kuulu sinna alla). Pigem oskus hoida sõpru, oskus näha lähedase valu, igatsus, helesiniste unistuste hoidmine ka raskeimal hetkel, tasakaalustada end ümbritsevat isiksuste hulka.

Kui ma seda niiviisi kirjeldan, siis olen sunnitud tõdema, et minu jaoks on naiselikkus seotud tihedalt emalikkusega, ürgse eripäraga meeste ja naiste vahel (et asjast õiget ülevaadet anda, pean mainima, et viimast väljendit ma tõeliselt vihkan tema subjektiivsuse pärast, kuid ma ei osanud kuidagi paremini kirjeldada). Sa kannad ja kasvatad oma lapsed, hoiad kogu oma elujõuga neid, kes on su lähedal, pühid pisara, kui vaja, haarad embusse nende unistused ning hoiad neid. Tjahh, sai selline vanamoeline ja ehk isegi naiive jutt. Ja ikkagi - idiootsus pole ei naiselik, mehelik ega ka midagi muud - idiootsus on pelgalt idiootsus. Punkt.

On täiesti hämmastav, millistest pisiasjadest koosneb hea olemine! Samavõrra hämmastav on muidugi ka see, kui mikroskoopiliste õnnetuste jada olemise absaluutselt negatiivseks muuta võib - aga see pole praegu oluline. Mis siis on? No ikka see, et sõltumata igasugustest imelikest asjadest on vist saabumas üks ääretult meeldiv sõbrapäev (üle aastate). Ei-ei, sõbrapäeva ennast ma ei tähista. No milleks? Joomiseks sobib iga teine päev sama hästi. Sõprade seltsis viibimiseks samamoodi. Liiati võib selle õhtu ka vabalt rahumeeli üksi kodus istuda ja pesu triikida - maailm ei hakka sellest teistpidi pöörlema ning minu elamine saaks veidikenegi ilusama ilme.

Aga ikkagi. Teate, sellgega võib äragi harjuda, et kõht ei valuta pidevalt (kui ikka juba üle nädala on rahu majas olnud, siis jääd hetkeks teravamalt kuulatama - mis nüüd lahti on?). Pealegi on suhteliselt koomiline istuda kohvikus ja piinata vaeseid teenindajaid küsimustega: mis kaste sellel prael on või, mida selles asjas paksendajana on kasutatud? Tegelikult on mul neist ikka natuke kahju ka, kui nad vahel minu pärast mitu tiiru köögivahet peavad jooksma. Vaikselt ootan, et mingi mõne nädala pärast võiks ka üldine füüsiline vorm juba tasapisi paranema hakata.

Teisalt, üle pika aja on mul taas midagi seoses bridžiga, mille üle mul on tõsiselt hea meel. Noh, esiteks ei ole ju tulemuste üle suurt midagi kurta, kuid hoopis parem meel on mul selle üle, et hästi palju õpetlikke situatsioone on ette tulnud. Hästi lahe hetke oli sel esmaspäeval. Mul oli käes päris ilus leht - avasin. Vastane kobises miskit vahele ja Minna ütles teisel korrusel mittesundivana oma masti. Oi, ma mõtlesin. Tavaliselt tuleks Minnaga mängides minu lehega midagi öelda. Samas on viimasel ajal olnud hästi palju juttu sellest mittesundivast järgnevusest ja sellest, kuidas ta sundida saab... No ma teen ausa passi, vaatame, kas tuleb õpetlik koht. Tuli! Ilus 9 tihi ja Minna hiljem küsis: "Ma ju tohtisin siin oma kaheksa punktiga öelda?" Ehk siis seekord tuli õpetlikuna mulle. Kusjuures need kohad on mind alati paelunud (sõltumata sellest, kas asi joppab poolkogemat hästi või läheb kala pärast täiesti metsa), kus mul on, mida õppida. Sellised jaotused, millele mõtled veel õhtul pikalt. Eriliselt lahedad on muidugi need hetked, mil kunagi hiljem tuvastad lauas sarnase situatsiooni ning teed endale teadliku märkuse - näe, selgeks sain selle mõtte!

Tohutu energiasüsti andis ka eile tuvastatud kahepoolne optimism ja ootus. See on just see ainus emotsioon, mille pealt saab areneda ja edasi minna. Ainus, mis võimaldab iga kord (ka 40%-st tulemust vastu võttes) võtta jaotusi ja luua neist endale positiivsete õppetundide jada. Mu sõnastus pole ehk antud kohas kõige parem, kuid ma loodan, et te mõistate. Ikka pisike siht ja eesmärk õigu pisut käeulatusest välja, täie usuga, et homseks, no hiljemalt ülehomseks olen kasvanud piisavalt ulatamaks tolle verstapostini.

Mis veel? Aa, esmaspäeval olin sunnitud hkkama saama venekeelse telefonikõnega. Mina!? No kujutage ette, et mina peaksin kellegagi vene keeles suhtlema! Ma oskan vene keelt sama hästi kui keskmine puujalaga hobune. Aga hakkama sain! Täitsa lahe oli. Ausalt. Väljakutse absoluutselt vales teemas ja teises valdkonnas. Nende jaoks, kes seda keelt paremini mõistavad võis minu arutu soov, läbi telefoni midagi kätega selgeks teha, tunduda üsnagi pentsik, kuid vaatamata kõigele saime me lõpuks ikkagi teineteisest aru ning probleemi lahendatud. Ui, ma olin uhke enda üle!

No ma lihtsalt pidin selle postituse siia tegema. Esiteks selle pärast, et ma kergelt voolan üle kõikidest naljakatest pisiasjadest, mis on läinud täkkesse (stiilis - ma jõudsingi eile nii pesu triikimise kui ka raamatu lugemiseni) ja teisalt - muidu kisuks see blogi ikka liiga äärmuslikult negatiivseks irinaks. Ja see pole enam mina (ehk siis minu olemus, minu nägemuses, tuleb enim välja just emotsiooni üleküllusena ja enamasti on nad pigem joovastavad, kuid siis pole tihtilugu kirjutamiseks mahti).

Hmm, kunagi visati mulle ette mingi horoskoop, mis ennustas majanduslikku tõusu pärast 28. eluaastat. Nojah, ju siis sai see kasv liiga suur, või oli mu vaimustus raamatupoest liiga elav, et kerge otsus: nii palju pole sulle nüüd küll vaja. Pane see palgatõus mingite tervisekaupade alla, mis maksavad megaeek.

Nojah, hakkasingi juba pihta saama, kuidas mahutada nõudepesemine ja pesu triikimine oma päevakavva. Ju ma siis hõikasin seda liiga valju häälega välja - ainus pood, kust vajalikke toitaineid Tartust saab, asub Maarjamõisas - absoluutselt vales suunas, minu liikumistrajektoore arvestades.

Küllap hakkas mu elu liiga stabiilseks ja ilusaks muutuma. Oli vaja raputada.

Tegelt on mul ajastuse üle hea meel. Niikuinii uriseksin ja poriseksin ma kuskil nurgas praegu. Vähemalt läheb see urin asja ette. Leidsin koti, mida jalaga taguda...

Sellest pisiasjast ka, et neljapäeval sai siis tehtud üks lahe Katani-õhtu Kati ja Valloga. Mis seal salata, koduväljaku eelis oli meil Ribbiga - loomulikult sai seda jõudu mööda ka kasutatud.

Eluaegsete haigustega harjumise võlud. Esimene nädal kulges teemal "perearstid kipuvad olema idioodid" ja "otsime, leiame, küll me hakkama saame" ning "õlu ja džinn, õlu ja džinn..."

Täna aga hakkas šoki järgmine faas. Kõndisin poes, kolasin riiulite vahel ning maiustuste juures (ei mul ei olnud isu, lihtsalt torkas pähe) vatasin oma lemmikmaiust ning olin sunnitud tõdema: hüvasti. Oi, see oli vastik mõte!

Ja siis hakkas keerutama peas mingeid mõtteid stiilis sõbrad ja üritused ja koogid ja joogid ja... Päris ausalt - hakkas ajudele.

Ühest asjast ma loodan tänu blogile pääseda - see on see sundimine teemal "no söö natukenegi. Maitse, mis see sulle ikka teeb" Et siis - targad sõbrad, nagu te mul olete, saate aru küll, et ega ikka ei tohi.

Aga sellest teisest asjast, et ma ei tohi lakku täis peaga ka unustada, et kook on mu soolestikule saatanast... Kas ma pean nüüd elu lõpuni olema tugev? Järjekindel? Ja millal mina tohin elu vabalt võtta?

Ma nüüd siis jälle depresseerun vahelduseks natuke. Ah, krt seda teab, miks ma tegelikult sitas tujus olen. Ja kesse tahakski teada? Mina igatahes mitte. Eelistaks sellele raudselt kiiret ülesaamist. Või mida iganes. Igatahes on nüüd taas üks teema, mida lisaks bridžile (mille kohta pole kahjuks viimasel ajal midagi liiga ilusat juhtunud) arendada ning mille üle mõtiskleda klaviatuuri vahendusel.

Nonii, mina hakkan nüüd joomist maha jätma! Nojah, täpsemalt siis õlle joomist.

Eile sain oma kauaoodatud mõõganeelamise tulemused kätte. Peensoole seis ei ole just ilus - limaskest kohati kadunud, hatud lamenenud (aga osaliselt siiski veel olemas), krooniline põletik sees.

Ja seda kõike miks? Sest kunagi armsal nõukaajal üks arst ütles pärast pooleaastast dieeti, et nüüd võib süüa kõike. Ma arvan, et kui Lea poleks mind äratanud neli aastat tagasi ja õepiigal poleks tuvastatud, siis kõnniks ma täna ka ringi õndsas teadmises, et näe on jah selline nõrgem seedimine, kõhuvalu aegajalt kummitab... Ja siis neljakümneselt imestan, kust ma endale selle soolevähi küll külge olen pookinud või midagi muud rõvedat...

Ok, ma mainin siin siis ära mõned asjad, mida ma ei söö:
1. õlu, viin (ok, kartulist aetud viina joon), džinn
2. igasugu saialised, enamus pudrud
3. 95% kastetest (sest enamasti topib eestlane neisse ikka nisujahu paksendajaks)
4. kõikvõimalikud paneeritud toidud
5. pasta tuli vist juba iseseisvalt välja (riisinuudleid söön)
6. kõik tavakaubanduses olevad hommikuhelbed (ka maisihelvestesse topitakse nisu sisse)
7. pooled keeduvorstid ja osaliselt ka suitsuvorstid
8. kohalikes veskites toodetud riisi-, tatra- ja hirsihelvestest toidud (lastakse samal liinil kaera ja teiste sobimatute teraviljadega ning seeläbi sisaldavad gluteeni)

Ehk lihtsamalt öeldes: kõik toidud, mis sisaldavad nisu, rukkist, otra või kaera.

Ülal loetletud toiduainete asendamine lubatud analoogidega läheb umbes 3...10 korda kallimaks tavariiulist võetud toodetega võrreldes. Päris paras pauk. Aga kõige suurem pauk on ikkagi see, et Tartu on nii pisike ja meie terviseletid lihtsalt ei sisaldagi sittagi. Süüa tuleb ostma hakata netist või Tallinnast...

Hehh, ärge siis solvuge, kui ma külla sajan ja midagi ei söö... See ei ole demonstratiivne... Pelgalt isikliku tervise huvides...