Esmaspäeval tuli jutuks talveuni ja unes läbitöötatud jaotused. Tundub, et ma olen nüüd talveunne jäänud. Eile mängisin ma Lauri ja Maarja vastu kaarte ning pudistasin absoluutselt igas olukorras vale kaarti lauda. Ja siis nad õpetasid mind aga mina tundsin ennast nii rumalana, et ühel hetkel tõusin lauast ja läksin nurga taha nutma. Just nimelt: nutma.
Täna mängisin ma Erika ja Andrese vastu. Jaotusi, mis meelde jäid oli ainult 1 aga ma praegugi veel üritan välja mõelda, kuidas pagan on selle lehega võimalik ikkagi õigesse lepingusse jõuda. Unes tegin ma seda pooleldi kõheldes ja sisetunde pealt ning lihtsalt panin 7H ning kuna trump jagus, polnud probleemi. Ja kas 7H on õigustatud leping (ma ei tea protsente 2:1 ja 3:0 vahel peast kahjuks)? Nimelt minu käes oli leht:
-
xxx
AKxx
AKQxxx
ning mu partneril:
xxx
AKTxxxx
xx
x
Aga kuidas pakkuda minu käest avades? Ja partneri käest avades? ning karta on, et vastased ütlevad on võimsal häälel pada agressiivselt vahele...
EDIT: segaduste vältimiseks - kaarte mängisin ma ikkagi unes. Päriselt magades. Lihtsalt jaotused ja vastased olid realistlikud (partner mitte nii väga)
Tuesday, December 8, 2009
Õnneks ainult ühe öö saingi üksi kodus olla. Võib-olla kirjutan sellest mingi hetk pikemalt aga täna pole veel see päev.
Kodused jutud:
"Kui sa avad 1NT, siis mida tähendab minu 2C?"
"ee... ää... oo..."
"mul on vähemalt 8 punkti..."
"ja vähemalt üks neljane kallismast"
"Jah, ja mida sina siis vastad?"
"ma ei tea ju, mis leht mul käes on!"
"Neljane ärtu ja ülejäänud kolmesed."
"2 ärtu"
"Aga..."
Algab pakkumine 1D-1H; 2H- (pikk mõttepaus)
"vaata nüüd oma lehte. Sa ju tead, mis vahemikus minu punkt on. Kui sa minu maksimumile, no 15 punktile, liidad enda omad, kas sa saad üle 25?"
"mm... mhmh"
"aga kas sa minu miinimumile, umbes 12 punkti, oma punkte liites saad ka vähemalt 25 kokku?"
...
Ehh, väärt aeg... slämmidest ja kontratest ei tea ma midagi... veel...
Kodused jutud:
"Kui sa avad 1NT, siis mida tähendab minu 2C?"
"ee... ää... oo..."
"mul on vähemalt 8 punkti..."
"ja vähemalt üks neljane kallismast"
"Jah, ja mida sina siis vastad?"
"ma ei tea ju, mis leht mul käes on!"
"Neljane ärtu ja ülejäänud kolmesed."
"2 ärtu"
"Aga..."
Algab pakkumine 1D-1H; 2H- (pikk mõttepaus)
"vaata nüüd oma lehte. Sa ju tead, mis vahemikus minu punkt on. Kui sa minu maksimumile, no 15 punktile, liidad enda omad, kas sa saad üle 25?"
"mm... mhmh"
"aga kas sa minu miinimumile, umbes 12 punkti, oma punkte liites saad ka vähemalt 25 kokku?"
...
Ehh, väärt aeg... slämmidest ja kontratest ei tea ma midagi... veel...
Monday, December 7, 2009
Sunday, December 6, 2009
ja juttu jätkub kauemaks...
Ilm - alati selline teema, millest saab rääkida. Esiteks kipub see alati kellegi jaoks sitt olema ning variatsioonid teemal, kuidas see peaks muutuma, et hea hakkaks, on ka ääretult erinevad. Näiteks vaidleme me isaga juba paar kuud teemal lumi - mina tahaks juba suusatama ja ootaks sellist poolemeetrist lumekihti aga tema tegeleb vallas lumelükkamise korraldamisega ning läheb hallimaks juba pelgalt mõttest võimalikule lumesajule. Või siis suvel, kui ma 20-kraadisest sompusilmas unistan millestki soojemast, siis leidub alati vähemalt paar sõpra õige hetke kiunatuseks, et vastikult palav on ikka veel.
Päevapoliitika - teema, millega ma end liiga aktiivselt ei seosta aga ma TEAN, et leidub inimesi, kes peavad seda sama geniaalseks jututeemaks nagu ilm.
Päevapoliitiline ilmakanne (see sai mõeldud reedel Ökuli juurde minnes, kuid kirja panna ei jõudnud varem):
Lugedes postimehest, et Eesti kuulub kõrge seagripi riskiga riikide hulka, tekkis küsimus: kust nemad teavad? Aga siis meenus pisiasi, et meil, eestlastel (üldistamine on hea, eksole) kipub väidetavalt niigi pidevalt kärss kärnas ja maa külmunud olema. Astudes siis paar meetrit eemal järjekordsesse porilompi pidin tõdema, et njahh, maa hetkel küll külmunud pole aga ruigama võtab see ilm seda enam. Kaugel siis see saba rõngasse kiskumise hetkki siis enam on.
Vahel tundub mulle, et lisaks ilmale ja päevapoliitikale on viimastel aastatel tekkinud mu ümber veel üks sama oluline (ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis ka sama püsiv) teema, mis üsna tihti teemaks võetakse: miks ma pole veel mehele läinud või missugusele mehele ma minema peaksin. Viimasel ajal (viimase aasta pooleteise jooksul) on hakanud nendest juttudest läbi kumama väljendid "kui sa veel lapsi tahad" ja "nõudluse-pakkumise vahekord" ja "fertiilne iga" ja... Ühesõnaga kumab läbi idee, et ma pole enam 24 (mis seal salata, see on ju ka õige). Viimane neist oli päris lahe. Kõneluse aluseks oli vahepeal ka see postitus, mis on algusest peale selge ja üheselt mõistetav. Antud postitus ütleb muidugi ka veenvalt ära kõik vajaliku probleemi lahendamiseks - seni, kuni täiskasvanud naine käitub emotsioone peitvalt ja matvalt nagu arg varapubekas, on ka lootusetu eeldada, et mõni normaalne täiskasvanud meesisend lähemale jääks. Aga kunagi kasvan ka mina suureks! Ausõna.
Ja alati tasub vaadata selle blogi esimest arvestatavat postitust üldse... mehele minemisele see mind küll lähemale ei vii, kuid võilillede tekst on siiski ajaproovile vastu pidanud ning tänaseni minu jaoks oluline ja meeldiv. Ja samas, miks peaks viitama postitusele, mis ei tee mitte midagi peale totaka vabandamise stiilis "ma olengi selline"? Näähh, liiga keeruliseks läheb. Tänaseni olen ma oma "pigem meheta kui hobusega" ideaalist kiivalt kinni hoidnud, kuid eks ühel hetkel tuleb ka mul hakata leppima asjaoluga, et vanad, paksud ja endiselt rumalad naised üldjuhul ei leia endale... eee... mmm... ma tahtsin kirjutada mingeid omadussõnu... aga tegelikult... naljalt isendeid, kes... eee... mmm... no,et oleks hea, noh. Kui kohtate kedagi sellist, kes mulle meeldida võiks, siis vihjetelefon on endiselt avatud.
Päevapoliitika - teema, millega ma end liiga aktiivselt ei seosta aga ma TEAN, et leidub inimesi, kes peavad seda sama geniaalseks jututeemaks nagu ilm.
Päevapoliitiline ilmakanne (see sai mõeldud reedel Ökuli juurde minnes, kuid kirja panna ei jõudnud varem):
Lugedes postimehest, et Eesti kuulub kõrge seagripi riskiga riikide hulka, tekkis küsimus: kust nemad teavad? Aga siis meenus pisiasi, et meil, eestlastel (üldistamine on hea, eksole) kipub väidetavalt niigi pidevalt kärss kärnas ja maa külmunud olema. Astudes siis paar meetrit eemal järjekordsesse porilompi pidin tõdema, et njahh, maa hetkel küll külmunud pole aga ruigama võtab see ilm seda enam. Kaugel siis see saba rõngasse kiskumise hetkki siis enam on.
Vahel tundub mulle, et lisaks ilmale ja päevapoliitikale on viimastel aastatel tekkinud mu ümber veel üks sama oluline (ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis ka sama püsiv) teema, mis üsna tihti teemaks võetakse: miks ma pole veel mehele läinud või missugusele mehele ma minema peaksin. Viimasel ajal (viimase aasta pooleteise jooksul) on hakanud nendest juttudest läbi kumama väljendid "kui sa veel lapsi tahad" ja "nõudluse-pakkumise vahekord" ja "fertiilne iga" ja... Ühesõnaga kumab läbi idee, et ma pole enam 24 (mis seal salata, see on ju ka õige). Viimane neist oli päris lahe. Kõneluse aluseks oli vahepeal ka see postitus, mis on algusest peale selge ja üheselt mõistetav. Antud postitus ütleb muidugi ka veenvalt ära kõik vajaliku probleemi lahendamiseks - seni, kuni täiskasvanud naine käitub emotsioone peitvalt ja matvalt nagu arg varapubekas, on ka lootusetu eeldada, et mõni normaalne täiskasvanud meesisend lähemale jääks. Aga kunagi kasvan ka mina suureks! Ausõna.
Ja alati tasub vaadata selle blogi esimest arvestatavat postitust üldse... mehele minemisele see mind küll lähemale ei vii, kuid võilillede tekst on siiski ajaproovile vastu pidanud ning tänaseni minu jaoks oluline ja meeldiv. Ja samas, miks peaks viitama postitusele, mis ei tee mitte midagi peale totaka vabandamise stiilis "ma olengi selline"? Näähh, liiga keeruliseks läheb. Tänaseni olen ma oma "pigem meheta kui hobusega" ideaalist kiivalt kinni hoidnud, kuid eks ühel hetkel tuleb ka mul hakata leppima asjaoluga, et vanad, paksud ja endiselt rumalad naised üldjuhul ei leia endale... eee... mmm... ma tahtsin kirjutada mingeid omadussõnu... aga tegelikult... naljalt isendeid, kes... eee... mmm... no,et oleks hea, noh. Kui kohtate kedagi sellist, kes mulle meeldida võiks, siis vihjetelefon on endiselt avatud.
Saturday, December 5, 2009
Kui ma siin juba bridžist rääkima hakkasin, siis toon siia ühe kolmapäevase hale-koomilise situatsiooni:
Leht selline:
A8xx
Kxx
AKJx
AK
minuni jõuab pakkumine kujul:
p-p-1S
Minult kontra ning kogu pakkumine siis selline:
p-p-1S-dbl
p-2H-p-3NT
Ilmub lauda leht:
xx
AJTx
QTxx
xxx
Oll avakäigul, paja emandaga - võttis. Siis paja 9 ja võttis ka ning küttis risti. Loen tihisid kokku: 2 ristis, 4 ruutus, 1 pajas ja asun nuputama, kuidas saada vajalikud kaks tihi ärtus kätte (ilma, et mõni mustadest "lahti" läheks). Kuidagi tuleb niimoodi lõigata, et nad kaht tihi ei saaks. Läksin Ruutu soldatiga emanda poole lauda. et tulen sealt väikese ärtuga ja vaatan, kas katta või mitte kuningaga...
Kes mu loogikas teatud kummalisust märkab, siis: ei, te ei ole valel teel. Pärast neljanda tihi lõppu kostis üle laua minu rõõmus hõige: ma olen IDIOOT! Ülejäänud inimesed on lauas küsiva pilguga, et miks ma nüüd ootamatult särama hakkasin? No kas te siis ei säraks, kui tuvastaksite ootamatult lauas ärtu ässa olemasolu!?
Piinlik peaks olema... aga ma'i viitsi...
Leht selline:
A8xx
Kxx
AKJx
AK
minuni jõuab pakkumine kujul:
p-p-1S
Minult kontra ning kogu pakkumine siis selline:
p-p-1S-dbl
p-2H-p-3NT
Ilmub lauda leht:
xx
AJTx
QTxx
xxx
Oll avakäigul, paja emandaga - võttis. Siis paja 9 ja võttis ka ning küttis risti. Loen tihisid kokku: 2 ristis, 4 ruutus, 1 pajas ja asun nuputama, kuidas saada vajalikud kaks tihi ärtus kätte (ilma, et mõni mustadest "lahti" läheks). Kuidagi tuleb niimoodi lõigata, et nad kaht tihi ei saaks. Läksin Ruutu soldatiga emanda poole lauda. et tulen sealt väikese ärtuga ja vaatan, kas katta või mitte kuningaga...
Kes mu loogikas teatud kummalisust märkab, siis: ei, te ei ole valel teel. Pärast neljanda tihi lõppu kostis üle laua minu rõõmus hõige: ma olen IDIOOT! Ülejäänud inimesed on lauas küsiva pilguga, et miks ma nüüd ootamatult särama hakkasin? No kas te siis ei säraks, kui tuvastaksite ootamatult lauas ärtu ässa olemasolu!?
Piinlik peaks olema... aga ma'i viitsi...
Wednesday, December 2, 2009
Nonii, Tartu võistkondlik sai nüüd siis edukalt lõpetatud. Poolfinaali järel tekkis küll tahtmine öelda: on maailmas olemas igasuguseid lambaid ja siis olen veel mina. Oma ausad patserdused tegin ilusasti ära ja natuke veel pealekauba (vähemalt 4 suurt sigadust meenub). Võib-olla see "pealekauba" oligi võti edasiseks. Igatahes Andrese kommentaar, et patserdamised taanduvad pikemas perspektiivis võimetele vastava protsendi peale sai tõestuse koheselt järgnevas pronksimatšis ning neil ei tulnudki oma tiimi nõrgimat liiget lintšima hakata. :P
Üldse on see bridžijumal selline kummaline tegelane (kuna ma hommikuti vahin pliksiga koos sellist multikat nagu "Tak ja Juju vägi", siis ütleks hoopis bridži-Juju, see sobib karakteriga paremini - aga ta meeldib mulle olenemata nimest). Ma pole sellel aastal eriti mänginudki. Küll polnud aega ja siis polnud partnerit ja üldse... vahepeal ei viitsinud ka eriti... Aga suvel Võsule ikka kolistasin. Millegi pärast arvasin ma, et keegi minuga eriti mängida ei viitsi (pikk paus ja paras mandumine) aga kas leidub inimest, kes loobuks vabatahtlikult nädalakesest liivarannas koos heade sõpradega!? Mina igatahes nii loll ei ole.
Ja siis hakkas tulema: teisipäevane segapaar - teine koht, tilluke must pallike varbaga veeretamiseks olemas; kolmapäevane paarikas - võit, teine tilluke pallike (nüüd saab juba žongleerida). Ja taas mitu kuud vaikust kuni Ökul mu esmaspäevasesse klubisse vedas. Natuke IMP-sarja lõpust ja siis võistkondlik. Nüüd ma saan juba kolme tänavuse palliga žongleerida! Võistlus ja pall - minu meelest ülikorralik tulemus sellest aastast.
Esmaspäeval algab segapaarikas. Ma juba tahtsin esimese hooga kirjutada, et viimase kolme aasta jooksul on kõik segapaarid perse läinud aga siis meenus, et Võsu segapaarikas oli ju üliedukas sel aastal. Igatahes suhtun ma sellesse eelolevasse tavapärase objektiivse skeptitsismiga ning loodetavasti ei jää me päris viimaseks.
See oli siis see tekst, mida ma teisipäeval kirjutama hakkasin aga lõpetamiseni jõudsin alles täna, laupäeval
----
Veel bridžist rääkides tuleb alustada läinud nädala kolmapäevast, mil mulle helistas Valter ja soovis, et ma temaga C-liigat laupäeval mängiksin. Naersin ise, et ma olen C-liiga "varumängija", sest juba teist korda satun ma seda mängima kummalistel asjaoludel asendusliikmena mõne tiimiliikme eest. Eelmisel korral oli see Erika ja alkohol ning etteteatamise aeg terve tund - Lauri helistas mingil hetkel hommikul (ma alles magasin loomulikult) ja küsis, kas ma olen nõus tulema ja Lauri Kannuga mängima. Ma olin nõus ja siis selgus löök selgest taevast: ole tunni aja jooksul kesklinnas, söönud, ülesärganud ja mõtlemisvõimeline. Tõusin üles, keetsin kiiruga kohvi, millest 2/3 tassi jäi koridori riiulile seisma ja lendasin.
Sel korral tegime me enne Valteriga isegi ühe kohtumise süsteemi arutamiseks ja ühe soojendustrenni Kotkas. Ja see kõik tegi mind veelgi ebakindlamaks eelseisva ees...
Käesoleva nädala algul tuletas Ökul meelde, et ta ikkagi saab 50 sel nädalal ja reede õhtul on tema juures üritus. Ma lubasin endale kord (lakku täis peaga segapaaride meistrikatele jõudes, mida ma ka Ökuliga mängisin), et edaspidi üritan ma vältida joominguid võistluse eelõhtul. See oli mul eile isegi täiesti selgelt meeles. Ma olin 100% seda meelt, et lällan natuke ja jalutan siis kesköö paiku koju magama. Puhkan ilusasti oma 7h ja lähen siis selge ja erksana mängima. Sedapuhku olid saatusel teised plaanid ning mis seal salata, mulle endale meeldisid need ka kordades rohkem.
Sai joodud ja lobisetud ja natuke maailma parandatud ning ideid arendatud... Ja märkamatult oli kell VÄGA palju, kainusest asi VÄGA kaugel ning kodu peaaegu sama kaugel. Viskasin sealsamas Ökuli juures siis pikali. Telefoni panin üheksaks helisema ja asetasin enesest võimalikult kaugele (et ma ei saaks seda läbi une kinni vajutada). Kõigepealt ei tulnud uni ja siis kui ta tuli... siis helises kell 7 telefon. Kakerdasin selle tee telefonini, rääkisin ära, sain just pikali visatud ja uuesti suikunud, kui... veits enne kaheksat helises telefon uuesti... Ja siis tunnikese pärast juba äratuskell...
Tõusin püsti, tarbisin hommikusöögiks mõned pistaatsia pähklid ning pool kruusi kohvi (teise poole joomiseks polnud aega) ja siis - unesegasena ning selgusetuna, kas mul on pohmakas või olen ma ikka veel tiba purjus või lihtsalt magamata - liikusin kesklinna. Teel ülikooli kohvikusse haarasin poest näppu mõned purgid Actimeli (see ergutas päris hästi) ning asusime mängima... 64 jaotust... Esimesed 16 jooksul ma alles ärkasin, järgmised 16 ootasin lõunasööki, siis isegi mängisin ning viimased 16 olin ma juba ära väsinud... füüsiliselt... Istusime Tomsoni ja Roogsoo vastas ning iga nende kilomeetrise mõttepausi juures vajus silm iseenesest kinni. Kramplikult pidasin meeles mahaläinud kaarte ja kuna mul oli hirm magama jäädes unustada, mängisin ma faktiliselt vaata, et isegi paremini kui mõnel halvemal päeval.
Partner jäi minu mängimisega rahule ning mina olen ka rahul. Sellised üritused nagu eileõhtune on hingele nii pagana hädavajalikud - hea seltskond, hea alkohol, palju möla ning naeru. Üleskutse: kes järgmisena juubelit pidama hakkab?
Tänaõhtuse seisuga olime umbes keskel (pisut kasumis punktiarvestuse järgi). Vaatame, mida nad homme mängivad... mina kavatsen homme olla kodus ja mitte uksest väljuda.
---
Ääremärkused:
1. Selle "C-liiga asendusmängija" defineeris Mell esmaspäeval geniaalselt: päris C-liiga tase nagu veel pole aga kuskil D-liiga absoluutses tipus.
2. Tänase mängu õnnestumises oli oma osa ka Leo eileõhtustel õpetussõnadel, mis olid meeles hoolimata konditsioonist, millega lauda istusin: olla korruse jagu agressiivsem kui tavaliselt.
Üldse on see bridžijumal selline kummaline tegelane (kuna ma hommikuti vahin pliksiga koos sellist multikat nagu "Tak ja Juju vägi", siis ütleks hoopis bridži-Juju, see sobib karakteriga paremini - aga ta meeldib mulle olenemata nimest). Ma pole sellel aastal eriti mänginudki. Küll polnud aega ja siis polnud partnerit ja üldse... vahepeal ei viitsinud ka eriti... Aga suvel Võsule ikka kolistasin. Millegi pärast arvasin ma, et keegi minuga eriti mängida ei viitsi (pikk paus ja paras mandumine) aga kas leidub inimest, kes loobuks vabatahtlikult nädalakesest liivarannas koos heade sõpradega!? Mina igatahes nii loll ei ole.
Ja siis hakkas tulema: teisipäevane segapaar - teine koht, tilluke must pallike varbaga veeretamiseks olemas; kolmapäevane paarikas - võit, teine tilluke pallike (nüüd saab juba žongleerida). Ja taas mitu kuud vaikust kuni Ökul mu esmaspäevasesse klubisse vedas. Natuke IMP-sarja lõpust ja siis võistkondlik. Nüüd ma saan juba kolme tänavuse palliga žongleerida! Võistlus ja pall - minu meelest ülikorralik tulemus sellest aastast.
Esmaspäeval algab segapaarikas. Ma juba tahtsin esimese hooga kirjutada, et viimase kolme aasta jooksul on kõik segapaarid perse läinud aga siis meenus, et Võsu segapaarikas oli ju üliedukas sel aastal. Igatahes suhtun ma sellesse eelolevasse tavapärase objektiivse skeptitsismiga ning loodetavasti ei jää me päris viimaseks.
See oli siis see tekst, mida ma teisipäeval kirjutama hakkasin aga lõpetamiseni jõudsin alles täna, laupäeval
----
Veel bridžist rääkides tuleb alustada läinud nädala kolmapäevast, mil mulle helistas Valter ja soovis, et ma temaga C-liigat laupäeval mängiksin. Naersin ise, et ma olen C-liiga "varumängija", sest juba teist korda satun ma seda mängima kummalistel asjaoludel asendusliikmena mõne tiimiliikme eest. Eelmisel korral oli see Erika ja alkohol ning etteteatamise aeg terve tund - Lauri helistas mingil hetkel hommikul (ma alles magasin loomulikult) ja küsis, kas ma olen nõus tulema ja Lauri Kannuga mängima. Ma olin nõus ja siis selgus löök selgest taevast: ole tunni aja jooksul kesklinnas, söönud, ülesärganud ja mõtlemisvõimeline. Tõusin üles, keetsin kiiruga kohvi, millest 2/3 tassi jäi koridori riiulile seisma ja lendasin.
Sel korral tegime me enne Valteriga isegi ühe kohtumise süsteemi arutamiseks ja ühe soojendustrenni Kotkas. Ja see kõik tegi mind veelgi ebakindlamaks eelseisva ees...
Käesoleva nädala algul tuletas Ökul meelde, et ta ikkagi saab 50 sel nädalal ja reede õhtul on tema juures üritus. Ma lubasin endale kord (lakku täis peaga segapaaride meistrikatele jõudes, mida ma ka Ökuliga mängisin), et edaspidi üritan ma vältida joominguid võistluse eelõhtul. See oli mul eile isegi täiesti selgelt meeles. Ma olin 100% seda meelt, et lällan natuke ja jalutan siis kesköö paiku koju magama. Puhkan ilusasti oma 7h ja lähen siis selge ja erksana mängima. Sedapuhku olid saatusel teised plaanid ning mis seal salata, mulle endale meeldisid need ka kordades rohkem.
Sai joodud ja lobisetud ja natuke maailma parandatud ning ideid arendatud... Ja märkamatult oli kell VÄGA palju, kainusest asi VÄGA kaugel ning kodu peaaegu sama kaugel. Viskasin sealsamas Ökuli juures siis pikali. Telefoni panin üheksaks helisema ja asetasin enesest võimalikult kaugele (et ma ei saaks seda läbi une kinni vajutada). Kõigepealt ei tulnud uni ja siis kui ta tuli... siis helises kell 7 telefon. Kakerdasin selle tee telefonini, rääkisin ära, sain just pikali visatud ja uuesti suikunud, kui... veits enne kaheksat helises telefon uuesti... Ja siis tunnikese pärast juba äratuskell...
Tõusin püsti, tarbisin hommikusöögiks mõned pistaatsia pähklid ning pool kruusi kohvi (teise poole joomiseks polnud aega) ja siis - unesegasena ning selgusetuna, kas mul on pohmakas või olen ma ikka veel tiba purjus või lihtsalt magamata - liikusin kesklinna. Teel ülikooli kohvikusse haarasin poest näppu mõned purgid Actimeli (see ergutas päris hästi) ning asusime mängima... 64 jaotust... Esimesed 16 jooksul ma alles ärkasin, järgmised 16 ootasin lõunasööki, siis isegi mängisin ning viimased 16 olin ma juba ära väsinud... füüsiliselt... Istusime Tomsoni ja Roogsoo vastas ning iga nende kilomeetrise mõttepausi juures vajus silm iseenesest kinni. Kramplikult pidasin meeles mahaläinud kaarte ja kuna mul oli hirm magama jäädes unustada, mängisin ma faktiliselt vaata, et isegi paremini kui mõnel halvemal päeval.
Partner jäi minu mängimisega rahule ning mina olen ka rahul. Sellised üritused nagu eileõhtune on hingele nii pagana hädavajalikud - hea seltskond, hea alkohol, palju möla ning naeru. Üleskutse: kes järgmisena juubelit pidama hakkab?
Tänaõhtuse seisuga olime umbes keskel (pisut kasumis punktiarvestuse järgi). Vaatame, mida nad homme mängivad... mina kavatsen homme olla kodus ja mitte uksest väljuda.
---
Ääremärkused:
1. Selle "C-liiga asendusmängija" defineeris Mell esmaspäeval geniaalselt: päris C-liiga tase nagu veel pole aga kuskil D-liiga absoluutses tipus.
2. Tänase mängu õnnestumises oli oma osa ka Leo eileõhtustel õpetussõnadel, mis olid meeles hoolimata konditsioonist, millega lauda istusin: olla korruse jagu agressiivsem kui tavaliselt.
Subscribe to:
Posts (Atom)