Millega peaksid tegelema 7-aastane plika ja tema ema, kui on soov veeta meeldivalt koos aega? Ehh, kust kurat mina seda teadma peaksin. Aga millegi pärast tundub mulle, et need mängud, millega meie pliksiga aega veedame, ei ole just päris tavalised ema-tütre tegemised.

Ntx. täna: Pliks tuli koolist koju. Aega oli nii poolteist tundi ning see sai sisustatud erinevate kujunditega. Emb-kumb joonistas mingi kujundi ninga siis hakkasime kokku lugema, mitu ruutu, mitu nelinurka ja kolmnurka sellel joonisel on. Jummala põnev oli! Üks lihtsake siis siia ka (olgu öeldud, et esimese hooga ei saanud meist kumbki õiget vastust):



(noh, siin oli natuke tahtmist katsetada, kas maailm tõesti nii lihtne on nagu ta tundus - näe ongi :P)

Aga bridžist: Erika avas 1NT , paremalt öeldi 2D (jah, koputamata) vahele ning minul oli 5611 ning 6p... Ütlesin 2H. Erika poolt 2S, ma tõstsin 3S ja ta pani 4S täis. Leping oli ilusasti väljas loomulikult. Norida ju annaks aga tegelikult: selgus, et Erika oli avanud 4144 jaotusega, singliga ärtus. Terve eilse päeva nuputasin, et kas me siis ka oleks normaalsesse lepingusse jõudnud, kui ta oleks ausalt 1D avanud? No, kui vastased endiselt tagasihoidlikult 2D vahele ütlevad, siis on lootust, et me pada mängima jääme aga geimi? Kahtlane...

Oeh, ma enam ei teagi, kas ma siia ka olen kirunud meie meditsiinisüsteemi. Igatahes: /piiks/, /piiks/ ja /piiks/. No se ei ole normaalne, et sa paned aja arstile ning saad selle jaanuari keskpaika! Kusjuures esimese hooga on probleem pelgalt veenivere proovis... Edasi võib tekkida vajadus suuremateks teemadeks.

Nii. Leppisime aasta tagasi sügisel perearstiga kokku, et tulen reede hommikul kella kaheksaks söömata-joomata sinna ja annan proovi. Läksin kohale, perearst hakkas laborisse helistama, sest tal oli vaja asi laboriga kooskõlastada, et tuleb selline proov. No ja koht, mis sõltumata laiali jagatud teabest, ei töötanud tööajal, oli muidugi labor. Tulin sealt tühja käega tagasi, kõrvus kindel lubadus, et perearst uurib laborist ja siis helistab mulle ise ning paneb uue aja.

Seda telefonikõnet ma muidugi ei saanud. Sel sügisel käisime plikaga kontrollis. Perearstil oli isegi meeles ja lubas pühalikult, et uurib ja annab teada. Poolteist kuud ja - vaikus.

Suurte siniseksvihastamiste peale (no tema juurde ei saanud kunagi planeeritud ajal vaid arvestama pidi kuni tunniajase lisaootamisega koridoris, see vereproovivaikus ja pealegi niisama käimiseks natuke liiga kaugel) vahetasin perearsti.

Panin endale aja, et need proovid teha. Telefonis oli kõik loogiline: paneme teile hommikuse aja ja saate vereproovi anda. Kohale minnes selgus pisiasi, et täna võtab vastu asendaja ning tema jälle ei suutnud leida, et perearst saab seda vajalikku analüüsi teha ning andis saatekirja gastrosse... Aja sain - 15.jaanuar 2008! Õu jeee!

Ehk: lootust on, et vereproov, mida ma läksin andma umbes 20.sept.2006 saab lõpuks antud veebruaris 2008... /piiks/

Soovitan kõigile soojalt: kui te enda närvidest vähegi hoolite, hoidke meditsiinist ikka väga kaugele... Ma olen jälle umbes selles seisus, et sitta see tervis, mul on ilgelt koblakas kogu sellest jamast ühe pisikese vereproovi pärast, mis võib anda ebasoovitava vastuse aga ei pruugi...

Viimastel aegadel on mul jalgu alt tõmmatud hullult lahedate lauamängudega. Esimesena tuli Katani Asustajad. (Mairil hammas verel, jummala lahe ja mingi hetk tahaks neid lisasid ka ikka vaadata).

Plika sai oma tädi käest sünnipäevaks sellise mängu nagu Elu on selline. Jummala ülbe! Mu tütar hakkab vaikselt jõudma sellesse ikka, kus temaga on võimalik mängida normaalsemaid lauamänge. Kui vähimalgi määral korrigeerida mõnda strateegiaapsakat, siis on karm reaalsus pähe saamise näol... Ehk tegelikult ongi praegu ütlemata hea aeg varustada kodu juba mõne asisema lauamänguga.

Eile siis oli selline mõnus õhtupoolik Troonide Mänguga. Aaaaappi! See oli taas lihtsalt täiesti ebaausalt mõnus mäng. Ja siis sai veel sisse piilutud paari karpi, milles igaühes sees mõni arvutimängu papist versioon.

Eilse õhtu kohta: kaval inimene valib pühapäeva pärastlõuna veetmiseks koha, kus on saun; maja, mis asub mäeveerel, et laps saaks kelgutada seni, kuni emme mängib segamatult mida iganes; boonuseks tuli muidugi lumi - piiga sai ka esimesed lumeristsed saunast... Ehk, sõltumata asjaolust, et eile oli tööpäev ja täna on tööpäev, olen ma ütlemata puhanud! Oled kade?

You Are An INFP

The Idealist You are creative with a great imagination, living in your own inner world. Open minded and accepting, you strive for harmony in your important relationships. It takes a long time for people to get to know you. You are hesitant to let people get close. But once you care for someone, you do everything you can to help them grow and develop. In love, you tend to have high (and often unrealistic) standards. You are very sensitive. You tend to have intense feelings. At work, you need to do something that expresses your personal values. You would make an excellent writer, psychologist, or artist. How you see yourself: Unselfish, empathetic, and spiritual When other people don't get you, they see you as: Unrealistic, naive, and weak

What's Your Personality Type?

Selline test siis. Nojah, huumori mõttes olen ma neid blogiteste ju ka varem teinud, kuid see konkreetne andis lihtsalt nii jabura vastuse, et täitsa tekkis tahtmine see siia üles riputada. Nojah, nii mõnestki asjast võib ju huvituda aga palun andke andeks, isetu pole ma kohe kindlasti mitte. Ja ma ei kavatse selle nimel tööd tegema hakata.

Katie kirjutas oma blogis: "Kõik need testid annavad mulle alati tulemuse, et ma olen ülemõistuse hea ja tore ja tark ja misiganes. Aga kokkuvõttes, kui iga loll aru saab, et ma olen hea inimene ja kõigil see lause esimesena pähe kargab minu iseloomustamisel, siis tegelikult tähendab see seda, et ma olen kuradima igav. Masendav."

Ma lisaksin siia juurde pigem, et kuna need testid väidavad absoluutselt kõigile, et nad on ülemõistuse ilusad, toredad ja head, siis hinga kohe rahulikumalt - ainus kuradima igav asi on see test. Mingite testidega ma kohe tõelise kiuslikkusega vaatasin, kui kehva vastust üldse on võimalik välja manada. Ma olin suht koba.

edit: kui ma teist korda ka läbi lugesin, siis tuleb tõdeda, et ma vist kipun ennast aegajalt võõra pilguga kõrvalt vaatama.

Millal muutub raha meie elus oluliseks? Nojah, loomulikult siis, kui teda mingiks asjaks jälle piisavalt pole. Jube hea on jahuda kõrgematest aadetest, kui leib laual ja riided seljas...

No hea küll, rahast siis. Laps hakkab trennis käima. Ma olen küll suhteliselt hea kujutlusvõimega aga ega minagi päris täpselt aduda suutnud, mis kulutusi see endaga kaasa toob.

Igakuised kulutused (ehk siis sellised, mille teed õlgu kehitades ära ja pikemalt ei peatu):
1. kuumaks 150.-
2. kuupilet (piirkonnakoolis käies sellist asja esimeses klassis vaja veel poleks) 90.-
3. tossud (ühed 200-kroonised tossud peavad trenni lapsel vastu u. 1,5 kuud, seega:) 130.-

Nojah, arvestama peab veel pisiasjaga, et trennipäevadel tuleb lõunasöök põlveotsas süüa, ehk taas natuke enam mõtlemisainet ja tiba suurem kulutus. Ja siis tulevad suured (aga õnneks igaaastased, mitte igakuised) kulutused: dressid, suusad, kepid, saapad, ...

Ma ei oska veel täpset summat arvutada aga , kui summa kokku saan, siis peab vist panka röövima minema... No hea küll, lotovõit ajaks ka asja ära... peavõit siis otse loomulikult...

Hehh, ma teen nüüd tööd edasi. Ikka kopikas rohkem...

Viimastel päevadel on igas suunas juttu olnud raamatutest. Ma küll lubasin, et ma blogin alles siis, kui Eragon on minu hüpnotiseerimise lõpetanud, kuid kõrvaliste tegurite paljusus aitas mul hetkeks ignoreerida seda tõmmet.

Teisipäeval. Marie kiunus nagu tavaliselt, et miks ta peab lugema ja miks ta peab teadma, mida ta luges? Miks ma piinan teda küsimustega, et jutusta? No mina ka ei tea. Lihtsalt tundub õige see pisike kiusamine.

No ja siis mina loomulikult vihastusin selle vingumise peale. Krt võtaks ma olen ainult ühte nii raamatu-vältivat last kohanud (mina kuni kümnenda eluaastani). Kutsusin ta siis elutuppa. Haarasin riiulist "suvalise" (noh, tegelikult paigutasin silme ette fantasy ja ulmeraamatud) raamatu, kirjeldasin talle, mis selles juttu oli. Võtsin järgmise ja järgmise ja... Kõndisin niimoodi kiirpilgult ligi paarkümmend raamatut läbi. Selle aja peale oli piiga leebunud. Uuris mu käest veel, et millest see raamat räägib, mida ma lugema hakkan (Eragon siis), rääkisin talle.

Pikalt mõtisklesime veel selle üle, millest võiks mõelda, kui üks raamat on õhtul poolikuna lauale jäänud või just läbi saanud. Arutlesime küsimuste üle: mis võiks peategelastest edasi saada? Ja mingi konkreetne seiklus, mis võiks ju kunagi iseendagagi toimuda ja kõigest muust taolisest.

Möödaminnes jõudsime selle kohustusliku lugemispäeviku juurde. Mina vihkasin lugemispäevikut. No esimese hooga ma vihkasin lugemist üldisemalt, sest see lihtsalt ei tulnud mul veenvalt välja ning nõudis märkimisväärselt suuremat visadust, kui mul tol ajal pakkuda oli. Hiljem jäin ma vihkama mõningaid aspekte selle koolilugemise juures - ntx. lugemispäevikut. Miks pagana pärast oli vaja mingit pilti joonistada? Mis kasu sellest on (lugemise seisukohalt)? Ühtlasi tuleb kurbusega tõdeda, et kõik need raamatud, mis mul olid lugemata enne, kui nad kohustuslikuks muutusid (neid oli vist umbes viis keskkooli peale kokku), on lugemata tänaseni.

See selleks. Tol hetkel, kui me Mariega rääkisime, meenus mulle õnneks, et ma just paar päeva tagasi olin leidnud üles oma lugemispäeviku. Mingi paar aastat tagasi otsustasin, et tuleb hakata mõningaid asju üles kribama. Kanaaju nagu ma olen, mälu on suhteliselt olematu väärtus, hakkasin lahedatest raamatutest üles kirjutama: pealkiri, autor, kahelauseline kokkuvõte või kommentaar (stiilis: soovita tütrele kümne aasta pärast!), mõned absurdsemad/huvitavamad tsitaadid. Kanaaju kaotas selle muidugi mingil hetkel ära ning nii umbes tiir aastas on saanud paar raamatut sisse kanda. No on ikka blonde maailmas!!!

Näitasin siis seda enda oma "lugemispäevikut" Mariele. Rääkisin, mis minu jaoks oluline on olnud, mida aga lapsed peaksid välja kirjutama või mida tegema. Lugesin talle sealt mingeid tsitaate ette ja mõnda kommentaari. Talle hakkas see idee täitsa meeldima.

Ja siis olin ma uhke! Sõltumata kaustiku sisseviimise põhjustest (haugi mälu) oli mul võimalik oma pisikesele tütrele anda isiklik positiivne eeskuju koduse (tegelikult üsna õhukese) raamaturiiuli ja isikliku lugemispäevikuga. Kui paljud lapsevanemad saavad selle koha pealt isikliku eeskujuga asja huvitavaks rääkida? (Ma loodan, et mitte paljud, sest ma oleks heameelega natuke uhke enda üle vahelduseks).