Njahh, polegi ammu kirjutanud. Igatahes ei ole ma enam paanikas. Paanikast ei ole kunagi abi olnud ning ega ta sel korralgi sõbraks ei olnud. Kui ma midagi erilist veel olen, siis vahest tiba tõsisem kui tavaliselt, veidi endassesüüvinud, rohkem pingeliselt oma unistustele ja loetavatele raamatutele keskenduv... aga kindlasti mitte paanikas.

Elu läheb oma teed ning minu süvenemine unistustesse ja kirjandusse kajastub minu elamise korralikkuses (ehk viimnegi millimeeter, millel saaks vabalt kõndida, on kadunud). Ja siis ma sain sel teemal märkuse (ok, mitu) laupäeval. Tjahh, eks ta üks „auga“ väljateenitud loeng oli, kuid mina? Mina reageerisin üle ning tegin midagi, mida ma pole teinud vääga pikka aega (ja konkreetse inimesega mitte kunagi) – ma röögatasin. Ühe sõna, kuid ka see oli üks sõna liiga suurt vabadust oma frustratsioonile. Ja siis tuli üks pisar – jällegi täieliku üllatusena nii minu kui mu vestluspartneri jaoks. Kiire hingetõmme sisse ning ma võtsin taas positsiooni, mida peetakse omaseks pigem Jane Austini aegsele briti kõrgaadlile. Ja täiesti neutraalselt, pisut lõõpivalt ja näitleva vabadusega kirjeldasin oma positsiooni.

„Selle pärast sa siis nii närviline oledki?“

Ma olin nagu vastu vahtimist saanud sõnavalikust. „Närviline?“ Kõikidest võimalikest emakeelsetest sõnadest just see ja mitte „kurb“, „õnnetu“, „ahastuses“, „paanikas“, „eemale tõmbuv“, „murdumas“... Jah, olgu, kui üldse mitte midagi näha, siis võiks seda ka nii sõnastada. Minu silmad, mis ei peida iial mitte kunagi midagi tähelepaneliku vaatleja eest, olid ahastuses. Minu sõnavalik oleks võinud viidata maailma mahendamisele. Ma ei kasuta ülileebeid väljendeid muul ajal kui probleemides olles. Ilma probleemideta võin ma probleemivabalt inimesi pärakusse saata – rahulikult ja naeratuse saatel. Minu kehahoid oleks võinud viidata, et ma pigem poeksin voodi alla ja iniseksin. Kogu mu veidi eemalolev maailm otsis võimalusi saamaks kätte võtta mõnd raamatut, lugeda ja unustada kõik.

„Närviline!?“ lõikas mu kõrvadest ja kehast läbi. Närviline, kumises mu mõtetes tunde enne kui ma aru sain – mitte ainult mina ei eelda endalt suutlikkust käituda nagu briti kõrgaadel Jane Austini raamatutest – ka teised on harjunud minu sellise oleku ja hoiakuga. Noh, olgu, eks hea tahtmise juures võib seda ka närvilisuseks nimetada.

Igatahes on paanika nüüdseks möödas, kriis ületatud. Seda ma tahtsingi teile öelda. Eks kulub veel mõnda aega enese veenmiseks, et pidev valvelolek ei ole vajalik ning ainult raiskab mu olemasolevaid ressursse. Mõne päeva pärast ehk lõpetab ka laps lonkamise ning küllap ma ka selle koristamiseni millalgi jõuan... Ja küllap ma kunagi ka oma eelarveaugust lahti saan. Kunagi kindlasti! (Näe: siga lendab!)

Külastasin eile sõbra raamaturiiulit ja saabusin sealt tagasi ei vähema ega rohkemag kui tosina raamatuga (palju P. K. Dicki ja natuke Vonneguti, üks Gaiman ja veel palju põnevat) ning asusin esimest neist täna hommikul lugema (käsk oli selline - pidin alustama just täpselt sellest raamatust). Algus oli sigahea, otsustasin veidi guugeldada ja sattusin tsitaadi otsa:

"Maailm on mõtteinimeste jaoks koomiline ja tundeinimeste jaoks traagiline."

Maailm on tragikoomiline? Võimalik. Või noh, lähim headest valikutest - "veider" oleks mu meelest täpsem sõna. Aga armas sellegi poolest (maailm, ma mõtlen, kuigi, ega tsitaadil ka häda ole).

Kui ma eile ise oma ingliskeelse postituse läbi lugesin, taipasin ma ühte olulist fakti: ma ei tunne seda keelt piisavalt valetamiseks. No hea küll, "valetamine" on pisut vale sõna, kuid samas - ehh, krt seda teab! Ehk, kui ma sitas tujus eesti keeles kirjutan, siis ma pakin oma teksti tavaliselt malbematesse sünonüümidesse, püüan otsida teid, mis laseks mul küll ennast välja karjuda, kuid samas jätaks lugeja puutumatuks, annaks talle soovi korral võimaluse lugeda seda ilusamat ja meeldivamat tähendust tekstist.

Võõrkeeli ma sel määral ei tunne ning sellepärast ka minu pisike vabandus: tegelt ma ei tahtnud haiget teha. Päriselt ka. Ja kui ma vähe kindlamalt varbad maapinnas pidama saan, siis ma kindlasti ka kustutan selle sealt ära (Jah, ma tean, et internetis on ta alati olemas, Noper, sa ei pea hakkama uut loengut pidama, kuid siis ta ei karju enam igaühele vastu vahtimist kohe, kui ta siia vaatab).

Olgugi nõme ja vastik ja mida iganes, kuid ma olen veidralt rahulik mõne muu koha pealt. Ma siiski suudan paraneda! Äkki ma veel ei olegi kivisse kibestunud moor, kes pole kassi võtnud lihtsalt sellepärast, et ta peeglisse vaadates loodab näha ilusamat ja nooremat ja sõbralikumat nägu kui seal on. Ehk on võimalik kassiga veel kümmekond aastat venitada...? Ma loodan.

Ok, tahaks ikka veel natuke piriseda, kuid... mõelgem kolpkonnadele! Ja neurootilised keskeale lähenevad naisterahvad on veel jubedam vaatepilt. Head und! Küllap ma korda saan. Olen alati saanud. Aga katki on nõme olla, seda tahtsingi öelda.

Vahelduseks midagi ilusamat ja lõbusamat ehk lugu sellest, kuidas Mairi viimaks ometi jõudis kodust kaugemale kui 200km. Nujah, elanud olen ma ju oma elu jooksul ainult Nuias, Võrus ja Tartus ning seega on ainsad Eestist väljapoole jäävad sihtmärgid olnud siiani Põhja-Läti (koos Riia linnaga) ja Petseri (kuhu olen ka täpselt ühe korra klassiekskursiooniga sattunud. Nüüd siis sai ära väisatud Stockholm.

Algas kõik lõbusalt – visati meid laupäeval Tallinna kesklinnas autolt maha „kohtume nelja tunni pärast sadamas“ lausega. Huhh! Isegi suund anti kätte, kuhu poole astuma hakata ja siis... Siis helistasin ma oma õele lootuses tassike kohvi saada. Loomulikult oli ta pikaks nädalavahetuseks linnast minema sõitnud, seega tõusis nii minu kui lapse organismis momentaalselt adrenaliinitase. Kaks lolli orienteerumishälvikut pealinnas. Vastu tuli sõõrikubaar, mida me mõne aasta eest laulupeo ajal korduvalt ja korduvalt külastasime aga kummale poole me hoidma peaksime? Möhh!? Õnneks leidus lapsel piisavalt mõistust ning peagi seiklesime me tema telefoni GPS-iga. Tema oli rahul, mina olin rahul ja sadamasse jõudsime ka õigeks ajaks. Aga enne tiir Rahvaraamatus (ma jumaldan keldri turgu) ja siis Solarises (kus me umbes 4 korda panime liftiga alla-eskalaatoriga üles, et majajuhi pealt uurida oma edasisi liikumissuundi – tätsa naljakas oli) ja siis D-terminal. Kogu selle tee ja sadamas ootamise aja jutustasin talle Videviku saagat ümber (üks kohutavamaid asju, mida ma lugenud olen, kuid selle tagamaadest juba teisel ajal teises kohas). Vähemasti sisustas see ära kõik need neli tundi ning laeva peale astumise hetkeks olingi omadega peaaegu viimase raamatu viimase kulminatsioonini jõudnud.

Ja siis tuli laev koos tuule ja avarusega. Veel suurema tuule ja veelgi sinisema vaatega! Meri oli peegelsile, laev lendas lummava päikeseloojangu poole ning mõned veinid hiljem oli uneaeg. Kajutis koos aknaga, mille laual sai laps end kerra tõmmata ja selja taha jäävad, eemalduvat pimedust uurida ning öösel Ahvenamaal loendada autosid, mis laeva tulid või sealt väljusid ja hommikul unise kuid rõõmsana ärgata. Minu elu esimene kokkupuude metrooga, tema elu esimene kokkupuude metrooga. Sealt edasi üks päikseline päev akvaariumis ja muinasjutumajakeses, ette praam ja vahele üks hiiglaslik gebab ja suur kohv (muide, suur kohv oli neil tõesti ka suur!). Ja taas laev, taas tuul ja peegelsile meri koos nende sadade väikeste saarekestega, millest pea igaüks tekitab väikest kadedust. Ja taas kajut oma tillukese aknapesaga (ja peaaegu üldse mitte veini)...

Ja hommikul oli tunne nagu oleks pool pudelit viskit sisse kallanud – tuul oli kasvanud, vihm oli saabunud ning enne pea siledat merd katsid lained kui kortsud. Ah, ma olen ikka maismaarott, tasakaal pole loodud selliseks, et kaine peaga kõikuda (ja alkoholiga ei katsetanud – kui tasakaalustab, oleks ok, kuid resonants ei pruugi alati ilus vaatepilt olla). Marie oli taas loendanud Ahvenamaal autosid ja jalgrattaid. Mina magasin. Taas. Ainult korra avasin öösel silmad ja ta märkas seda.

jumalik reis, jumalike kaaslastega. Natuke kahju, et ta nii halvale ajale sattus. Või oli aeg siiski ka hea - ilm oli imeline, mina ei jäänud merehaigeks ja me mõlemad plikaga naeratame sellele retkele mõeldes. Tjahh, peaks ülehomme kohvile minema. Või vähemalt Eikele ja Otile pai tegema... (Suurtest on savi väikestega võrreldes :P)...

It’s gonna be a hard text. For the first it’s gonna be hard for me to translate this. It takes time and I don’t even pretend that I know the grammar correctly. And I know by myself that my spelling is awful. But i try. I have my reasons for writing in english, you’ll figure it out soon.

I had a perfect weekend. As perfect as it can get but... No! „But“ was wrong. Probably exactly because of the perfect weekend I was able to cry, to have tears, again. It’s been a long time without any water in my eyes. Here they come! I don’t want to hold them back, when they come so freely. But I do. I hold them back, when my daughter is close to me. I hold them back but I can’t pretend any other mood I’m in. Just trembling while she’s close.

I know I shouldn’t write this but then again – I’m not even close to that strong person I pretend to be. Not even close. Blog is my way of crying, my way of shouting out. Communication. Strange? Oh yes, at least strange, if not worse. But then again – I did it again! I knew the world needed more from me, I felt some of disgust around me. And I!? I just pretended It never happened. I let it grow, hiding myself in books. Not sleeping, not eating properly. Just dived into fairy tales and kept myself too busy for any reasoning. I’ve read more than dozen books in past few weeks. Good books, awful books, anything catching my site. Just for pretending that „everything is all right“ while it never was.

It’s dark again. I’m broke again, because I thought I had a little bit different budget. But then again – there is nothing new! Been there, done that, year after year. Always been ready for unpleasant surprises. Always calculating. Always ready to borrow some money from my kid. Not the perfect mom? Yeah! That’s me.

But that wasn’t my tears. That isn’t my tears neither. I did it again! I’m slipping on my path and I don’t know how to hold on. Tears are friend most welcome. They make it easier for me. They make me feel, like there might actually be some solution, some relief for me. Even if I don’t see it, don’t feel it. That trembling without tears (that I had in past several years on my „want to haul“ days) was worse, much worse. A ancient voice inside my head keeps reminding me today that I just don’t have any qualities needed for building the secure future. I feel it coming. I had my warnings, I had those and started to read, started to feel nothing, see nothing. I kept myself as occupied as possible – if you sleep constantly too little, you stop thinking before sleeping. Just don’t have any time for that.

Oh shit! Start looking for a job. One way or another I’ll most probably need one soon. Even lower salary, more tight budget, no future, no future, no future... Don’t see any revelation for me – lazy, stupid coward who isn’t capable for anything. And then there are more tears for me. I have to be strong. I have to get something work. I will. Always had, will again. I have a daughter to protect. Perfect daughter.

I will be strong again in the morning, I promise. But for the brief moment I cry over my personal loneliness, bankruptcy, stupidity. Cry over my future losses that I probably can’t avoid. And I really don’t know how to survive, how to cope. I know I’d like to put my tears on your shoulders, each and everyone of you. I know I never will. If you’ll ask, I would most probably answer something like: “oh, had a harsh moment, that’s gone now”. And you’ll never know whether I lied or not. There are walls. Unbreakable walls. Always were, always will. That’s me.

Yep! That’s me. The girl who never grows up, never able to be adult – I’m just the 3-years old who hides herself into the closet when fire breaks out. What’s the point, was my most difficult question today. That’s the use of me? Is there anything in my life, I can do without ruining. Is there anything I’m good at? Anything that might keep me from sinking?

Oh shit. This text turned out even worse than I had in mind. And even that one, I had in mind before starting, was awful enough for writing in english. I probably will change the text tomorrow into one simple sentence. “Don’t listen the turtle whining!” But tomorrow will be tomorrow and today is today.

Just needed a hug. Just needed the cry. But I stop this one for enjoying my tears (trust me – real water in my eyes was the pleasant surprise today).

Juhtus see, mis juhtuma pidi. Hoolimata sünnipäevaks saadud raamatutest lugesin ma eile õhtul hoopis selle, mis toodi laenuks mu lapsele lugeda. Ma kindlasti kirjutan sellest mingil hetkel pikemalt, kuid mitte enne, kui laps on ka vähemalt esimese läbi lugenud. Jah, ma loen ka need järgmised osad läbi. Miks? Ma veel ei räägi. Mida ma mõtlesin? Ma veel ei räägi. Aga lapsel hakkas igav nähes ema õhtul teda ignoreerimas... (ja siis ta natuke luges hoopis sellest raamatust, mis mulle sünnipäevaks kingiti ja hiljem vaatas olümpia lõpetamist ja siis vist läks magama). Mina lugesin. Läbi hägu tajusin, kuidas ta mu vastu süüdistusmaterjali kogub (keegi pildistas mind arvuti juures lugemas ja diivanil lugemas ja rõdul tossates toast kumava valgusega lugemas...) Kella üheksast õhtul poole viieni hommikul. Läbi sai. Kahjuks ilma välguta telefoniga tehtud pildid ja pisut liiga tumedad...

Aitäh teile sõbrad õnnitluste eest!

Ma kardan suurekskasvamist kui tuld!

Ma kardan asjalikkust üsna kõige enam

ja kardan magada ma nägudeta und

On maailm lõpmatuna kenam,

kui unistus on hingesopi sees.

On maailm lausa hullupööra armas

kui ta on sinu, ainult sinu oma!

Ei mingeid kingi, mitte liigset kainust

Ei ühtegi, ei ühtki liigset koma!

Khmmm...!

Njah, tänasest siis algasid mu sünnipäevapidustused ametlikumalt. Panin selle nimel selga seeliku ja tatsasin koos koogiga tööle. Tõsi, homme on parem päev, kuid homse õhtu veedan ma koos lapsega kodus (ja mine tea, ehk leidub keegi, kes tahab läbi astuda) ja seega leppigu töökaaslased vale päevaga.

Igatahes jõudsin kogu tavaariga (kook ja paar lauamängu) tööle ning viimasel hetkel enne uksest sisenemist otsustas tuul, et seelik võib ju tegelikult kuklas ka elada. Kulus hea mitu hetke enne kui ma suutsin ta sealt uuesti maa poole tuua. Mõtlesin siis kiirelt läbi oma aluspesu ja muigasin laia suuga: tuule abiga olin ma just näidanud poolele maailmale oma persega, et mina armastan neid ka.

Õnneks ei olnud selle maailma poole peal tol hetkel silmi, mis vaadanud oleks.

Kahjuks ei olnud see viimane kord tänases päevas maailmale arvamust avaldada

Ja samas olen ma juba nii vana küll, et arvamust omada ja oma arvamust avaldada...

Kunagi, aastate eest (vist 9 aastat tagasi) tuli mu sünnipäev umbes sama veidralt. Nädal varem paistetasid üles mu mandlid ja haarasid endale mädaplekid, kuid perearstile (asendusarstile) sain aja alles üheksandaks. Hei, loomulikult oli saialill selleks ajaks juba kõik korda teinud ning arst tegi mulle selgeks, et ma olen simulant, kes ta väärtuslikku aega raiskas. Tagasiteel sai silla peal seelikut maa poole toodud. Tol korral oli pealtvaatajaid ja muigeid ja kavalaid pilke ja... piinlik oli... aga naljakas ka... Ja kolm minutit hiljem kaeti mind ja minu pisikest seelikut ja paeltega toppi üle vastikult terava rahega... Mulle meeldis too sünnipäev. Koju jõudes tulid veel torumehed, kellele ma värskelt ahjust tulnud lihapirukaid pakkusin ja siis tulid külalised ja... Kõik oli nii nagu peab: elevust, särtsu, äikest ja tuult...

Ma armastan esimest augustit. Olen alati armastanud. Jah, esmapilgul on ehk veider jumaldada päeva - ühte peaaegu suvalist, mis suure osa minu elust on käivitanud ohutulukese: suvevaheaeg hakkab läbi saama. Ja siiski on selles päevas oma rutiin, nii ka täna. Ma ärkasin, sõin ja trampisin oma väikeste jalakestega kesklinna poole, kui veidi pärast kaheksat helistas isa. Ta teeb seda alati. Iga aasta just esimesel augustil. Ja mina muigasin siin pool telefoni otsas, et näe, ta on nüüd tööle jõudnud ja ajalehe avanud. Ta teeb seda alati - tema rutiin ja harjumus. Ja siis kulgeb päev oma normaalsesse rütmi, kuid minu sees heliseb juba kelluke - üksainus pisike kõne ja ma olen saanud oma kindlustunde, et maailm püsib muutumatuna "jäägu see rong kasvõi kaks minutit hiljaks!"

Ja siis on selles tänases päevas teinegi veider mõte sees: sünnipäev hakkab lähenema, veidi enam nädalast on veel oodata jäänud. Turtsatasin just naerda - saate aru, peagi 8 aastaseks saav naine (ok, mulle hakkas meeldima see esimese kolme vale pidi kirjutamine) endiselt ja igaaastaselt vaimustub omaenese sünnipäevast nagu väike laps. Ma vaimustun, sest siis on ootamatult nii palju head korraga: on sõbrad ja natuke juua; on järjekordsete uute küpsetusideede testimine (njah, mis muidugi teeb mu sõbrad parajateks katsejänesteks, kuid siiani pole ma nende uute ideedega väga pange pannus õnneks); on ajude krigistamine mõne uue idee leidmiseks; on magus rammetus üritusekesele järgneval päeval... Ja see kõik on väärt iga õhinaga oodatud sekundit.

Nii on see olnud juba aastaid. Iga kord on hirm ja mõte, et noh, kas ma sel aastal olen siis üksi? Iga kord on asjad ise laabunud ning lõppeks on jälle hea. Ma ju olen ka olnud ilma tavapäraste pidulisteta mõnel aastal, kuid siis on seda kõike korvatud millegi veelgi lahedamaga.

Näiteks siis, kui ma eelmist korda 8-aastaseks sain (natuke enne teise klassi minemist), olin ma vanaema juures ega tahtnud koju minna. Isa veel rääkis, et lähme ikka, ema kindlasti küpsetab ja tädi ja onu pered ning vanaema ja vanaisa tulevad külla. Ma leebusin ning me seadsime pool seitse hommikul sammud bussi peale. Aga mu hing kripeldas ja ma ei tahtnud päriselt tulla. Külasse jõudes möödus meist piimaauto edastades teate, et jou, bussi ei tule, see läks katki poolel teel. Ma juubeldasin ning me läksime tagasi. Õhtul oli üüratu äike, mis tõmbas puid juurtega üles ja mina sain isalt sünnipäevakingituseks midagi maru vahvat - siis kui äike veel oma päris maksimumvõimsuses ei olnud oli isa nõus minuga aias olema ja seda pilti imetlema ning hilisema tormiga istusime aida mademel lastes tuulel end emmata. Tuppa jõudes olid seal valminud vahvlid, mida tuhksuhkru ja vaarikatega serveeriti. Järgmisel päeval Nuia jõudes avanes meile pilt: minu õde pühkis luuaga maja ees eterniiti. Meie maja lähedal oli mitu poolikut ehitist, millele eterniidikuhilad olid katusele veetud, kuid katust veel panema polnud hakatud. Nii need lahtised plaadid sealt tuulega ükshaaval meie maja poole lennutati. Need õnnetukesed, kes meist kodus olid, said tormi ja tuule embamise asemel toas hirmunult loota, et aknad terveks jääksid (jäid ka).

Mõni aasta hiljem, siis, kui ma 14-aastaseks sain. Tol korral oli mul kutsutud päeris palju sõbrantse (5 äkki) - ikka paberkutsed kirjadega laiali. Emaga tegime hullu laari süüa ning ma jäin ootele... ootele... kuni viimaks, kolm tundi pärast ametliku ürituse algust, helistas mu õde oma parimale sõbrantsile (kellega ka mina pagana hästi läbi sain) ja nõudis ta kohale. Istusime öö läbi oma toas, tagusime bismarcki ja sõime kõik kolme eest.

Ja siis, kui ma 28 sain, istusin ma üksi kodus (isegi laps oli millegi pärast just tol ajal kodust ära), korkisin lahti pudeli siidrit ja rüüpasin seda Aapo Ilvese sünnipäevalaulu taustal - siider oli kvaliteetne ja muusika hea. Kui viimaks jõudis kohale hilisõhtune äike, tormasin ma õue ja nautisin iga viimset kui vihmapiiska, tantsisin tuules, lasin südamel väriseda välkude saatel ning müristamisel oma selga masseerida. Ja olin selle kõige juures peaaegu vastikult õnnelik.

Või minu 30s sünnipäev, mil ma meeleheitlikult kräud tahtsin. Ja seda kõikidele suure suuga kuulutasin. Augusti keskpaik paistab olevat tihe igasuguste sünnipäevade jadast ja ühed ei saanud tulla ja teised ei saanud ja kolmandad olid reisil. Ikkagi võtsin ette suurema küpsetamise ja ikkagi varusin koju alkoholi. Ja õnneks oli ka külalisi, kes toitu aitasid hävitada (muidu me oleks lapsega seda kaks nädalat söönud), kuid... paistis, et enamus karsklased või peaaegu karsklased... Üksi ju ka jooma ei hakka!? Aa pidu oli sellegipoolest sigalahe koos lauamängudega. Ja siis saabus hilisõhtul Lauri (kel algselt polnud isegi sellist plaani ülemäära tugevalt olnud). Oi, ma olin täielikus joovastuses mõttest, et ma ootamatult ei olnudki ainuke joodik majas ja nii me kahe peale ühe džinni pudelist välja lasime ja ta viimseni maha tapsime.

Nii ma enam aastaid ei taha kutsuda külalisi - see jookseb nii ehk naa alati teistmoodi välja kui plaanitud. Ja mulle ei meeldi need "oi, ma ei saa" ja "mul on õe sünnipäev" laused. Ma lihtsalt sukeldun õigel ajal kööki ja valan sinna oma ideed, mida ma terve suve olen mõelnud ja kogunud (mullune uus idee olid täidetud kartulid, sel aastal mõlgub meelel vaarikate ja šokolaadiga mängimine...) ja jään siis hingevärinal ootama. Kui hästi läheb, siis me ei söögi terve järgmise nädala jääke. Kui eriti hästi läheb, siis oskan ma ette aimata täpse vajaliku koguse.

Kuid Marie nõuab "Mairi õuna-kaneelisaiakesi"... need, kes olid Pihla juures aastat vahetamas, on neid juba saanud... ;) Ma pean veel mõtlema selle üle...

Mõne aja jooksul pöördusid kõik magama peale Arko, kes istus lõkke ääres ning lisas vajadusel lõkkesse puid. Tema mõtted olid kodus, naise juures, kes praegu samamoodi üksildasena oma öid pidi veetma. Õhtuse söögijutu jätkuks üritas ta ninaga meenutada Mairi küpsetatud õuna-kaneelisaiakeste magusat lõhna. Polnud midagi kodusemat köögis kihutavast kaasast ning värskete õunasaiade lõhnast. Arko naeratas meenutusest, kuidas ta iga kord üritas üht liiga kuuma saia pliidilt pätsata ja kuidas Mairi iga kord selle eest pikalt noomis, soovitades tal natuke kannatlikum olla. Kuid siin ei ole vahet, kas sa ole 20-aastane või 45-ne, ahjusoojade saiade juures pole kannatlikkust lihtsalt olemas.