Ei ole olemas stressi, mida 24h kirjutamist ravida ei suudaks. Noh, igatahes: kroonprints on mürgitatud, üks printsessidest kadunud ja teine "õnnelikult" mehele pandud, kuningas tunneb end vastutavana kõigis oma laste hädades ja mina - mina olen tagasi omas elemendis.

Halb asi on see, et jõulud on vahepeal märkamatult nädala jagu veel lähemale tulnud ning mina olen kinni tekstis mitte jõulukingitustes. Pff! Peaks vist end kätte võtma ja tegutsema hakkama. Aga mul ei ole mitte mingit jõulutunnet! No ei ole sel aastal. Mariel ka kuidagi ei ole ja nii see lugu läks - tuletame vastastikku teineteisele hommikul meelde, et jõuludeni on nüüd nii vähe aega, oigame hetkeks ja läheme oma argitoimetuste juurde.

Ja laupäeval tuleb Eragoni sarja viimane raamat välja - seega tuleval nädalavahetusel Marie kindlasti midagi peale raamatu ei näe... Samas! Oot! See annab mulle hea võimaluse ta jõulukingitusega tegelemiseks - tema ei näe midagi ja süüa ka eriti ei taha.