Elus on mustmillion miksi. Pole need ühti vaid lapsed, kes selgust ei leia, kuigi otsivad. Mul peaks ju olema mingeid teadmisi elu ja elamise kohta, kuid miks siis ikkagi tekib iga sammu ja käänaku juures kümme küsimust? No näete, esimese sain juba kirja.

Vahel tundub mulle, et just kogemus on see, mis aitab neid küsimusi püstitada. Lootus olla parem endast peidab silma torkavad vastused ning nendeni jõudmine läheb tavaliselt väga keerulisi teid pidi.

Jube lihtne on endale öelda, et näe maailm tahab mulle üht-teist õpetada või midagi lihtsalt juhtus ning sellepärast ei lähe asjad soovitud suunas. Palju keerulisem on vaadata ausalt enda sisse ning leida üles need kohad, kus ise sai käkerdatud. Veelgi keerulisem on eristada enesehala tõesest infost ning pea võimatu on lõpuks hinnata seisu erapooletult. Miks mul on üldse vaja neid seise erapooletult hinnata? Kui ma ise ei saagi, ei tohigi olla enese suhtes erapooletu? Mis peitub selles tões nii lummavat? Kas see muudaks mõne järgmise sammu suunda? Vaevalt.

Viimase kuu sündmused on andnud märku ühest: tuleb õppida ootamatute muudatustega kaasa minema. Vääramatute jõududega olen ma osanud alati arvestada, kuid inimesi enese ümber olen varem idealiseerinud? Hullult raske on muuta oma kava, sest keegi viimasel hetkel arvab, et tahab teisiti või ei viitsi. Kuidas ma oma elu esimesed 28 aastat elanud olen? Kuidas mul see pisike asi nüüd nii kahe silma vahele jäi? Kas üldse on veel võimalik painutada puud, mis on aastaid üksi jõudu kogunud, arvestanud vaid iseendaga ning vahel pisarais, vahel julgelt, kuid alati tõstnud pea ning naeratanud?

Mis periood see minu abielu oli? Niipalju kui ma end lapsepõlvest mäletan, olen ma alati öösiti üksi metsades kolanud, päikesetõusul kala püüdnud (vaikselt ning lummatult imetlenud tärkavat päeva, kala läks nagunii kassile), istunud kohviku tagumises nurgas ning pisikese kohvitassi tagant inimesi jälginud. Alati üksi, alati vaikselt midagi jälgides, uurides, kuulates...

Kas ma üldse olen võimeline end kellegagi jagama? Arvestama kellegagi? Armuma? Oo jaa! Aga kui kord tuleb keegi, kes vastab? Mis ma siis teen? Kas ma saan aru, et nüüd pole aeg paanikaks või olen ma üksi elades juba niivõrd eraklikuks muutunud, et panen ise piiri? Kui kaua võib inimene üksi olla, et see veel fataalseks kestaks ei kasva? Hea küll, ma olen üsna veendunud, et minu puhul ei eksisteeri asju nimega fataalne kest. Või siiski?

Kas keegi suunab meie teele neid, kellega kokku saame? Või on see vaid kaootiline ning täiesti juhuslik liikumine? Muutuvate energiatega põrkumine kuni ühel päeval toimub mingi absurdne barjääride eiramine ning kaks saavad üheks? Kui suur on keskmine aeg, mis ühel inimesel kulub sellise reaktsiooni toimumiseks? Kui suur on tõenäosus, et seda ei toimugi?

Njahh, muutkem teemat! Muide, kas alaväärsuskompleksidest on võimalik ise ja üksi lõplikult välja ronida? Ja kuidas sealt tulles näha ära see piir, mis on minu võimete piir? Kuidas saada kindlustunnet, et üks asi ei tulnud välja, sest ma põdesin ning põdemise varjus ei julgenud enesest kõike välja panna või ma polnudki selleks võimeline? Ehk kuidas tulla sealt välja mõttetult uhkeks minemata?

Njahh, on üks vanasõna ühest lollist ja kümnest targast... Kas ma vastuseid tean? Ei. Kas ma tajun neid? Oo jaa! Mingi pisi-pisike kõhutunne ütleb, et kõik läheb hästi! Lootus pidi küll see kõige lollim loll olema, kuid just seesama rumaluke on andnud abikäe mõnel raskel hetkel. Temast sai mu sõber. Vaikselt ja vargsi sosistas ta mulle kõrva: "katseta! Proovi järele kõik, milles vähegi kõhkled! Kardad läbi kukkuda? Naeruvääristuda? Siis alusta vaikselt, imevaikselt ning hõiska, kui oled möödas oma hirmust..."

Jah, ja siis kui tuleb taas mikse rohkem kui vastuseid, siis haaran karbi. 52 kaarti ja pole enam küsimusi, pole aega - on huvitav... Peidan kogu oma rumaluse ja kõhklused nende 13. kaarti taha. Sõltumata hariduse omamisest või mitteomamisest on meil kõigil õigus pisut targemaks saada. Õigus nautida seda mõnusat tunnet, et näe, ma oskan juba natuke rohkem...

See viimane tunne on kõndinud minuga juba enam kui nädala. Fantastiline tunne! Kas ma olen oma hirmudest mööda saanud? Oh ei aga ma ignoreerin neid nii palju kui vähegi suudan. Ma ikka veel ei oska inimestega suhelda. Ma ikka veel kardan olla tüütu nuhtlus seltskonnas. Ma ikka veel kardan, et ma ise arvan endast paremini kui teised minust. Aga ma olen siin ikkagi! Istun ja loen ja mõtlen ning võimalusel istun lauda ning mängin ja unistan pidevalt paremast, nihutan sihti vaikselt edasi... Unistan hetkeks ning usun ja loodan, et kõik muu laheneb ka aja möödudes vaikselt. Kuhu ta pääseb! Hoian tugevalt käest kinni lootusel. Lasin lae alla hõljuma unistused ning sealt kostab vaiksel hüpnotiseerival toonil: "Iga päevaga läheb ilm ilusamaks. Iga samm on samm edasi. Tagasiteed ei ole! Vaata! Vaata, seal eemal on..."

Kõik on võimalik!

Ilmad kisuvad tuuliseks. Sünnipäev läheneb. Ilmad kisuvad tuuliseks. Nina võtab kinni saabuvate tormide ajastu. Kui nüüd käed laiali ajada, kas ma siis lendan selle tuulega kaasa? Keerata nina vastu tuult ja seista trotslikult paigal. Mind sa juba ümber ei puhu.

Ilmad kisuvad tuuliseks. Koos tuultega tulevad südantlõhestavad kriisked, mis ajavad kokku suuri linnuparvi. Nad lähevad lõunasse. Nemad lähevad, mina seisan siin. Trotslikult. Seisan ja naeratan tuulele. Naeratan seda magus-valusat naeratust, mis kätkeb endas suurt igatsust. Unistust ilusamast homsest. Igatsust tervikliku mina järele.

Linnuparved kogunevad. Vaatan üles ning kadestan neid. Nad kuuluvad omavahel kokku. Üksi nad hakkama ei saa. Nad kuuluvad kokku! Koos lennakse lõunasse, koos tullakse kevadel tagasi siia, lume alt sulanud prahi ja pori keskele.

Nad kogunevad, sest teavad: nad kuuluvad kokku. Kuhu kuulun mina? Siia! Trotslikult lükkan kannad tugevamini maha ning röögatan tuulde: mind sa juba minema ei puhu! Jah, ja lakkamatu igatsus kuuluda kokku! Lennata kõrgelt! Lakkamatu igatsus saadab seda lahkuvat linnuparve. Surun hetkeks huuled kokku ja siis naeratan tuulde. Kunagi! Kunagi saab ka minust tervik. Kunagi vaatan ma neid joovastavaid tuuli tundes enese piha ümber kätt, mis joovastub tuultest. Kätt, mis igatseb ilusamast homsest aga siis - siis lükkame käed laiali ning lendame kõrgele! Koos.

Ilmad kisuvad tuuliseks ja ma seisan siin, õues, teadmata mida teha. Lihtsalt seisan... lubades tuulel end paitada ning täita mu hinge veel suurema igasusega. Lasen sel tuulel puhastada oma nägu ja käsi, et viimne kui negatiivne sellest möödunud aastast kaoks minu juurest. Las see lendab lindudega lõunasse. Las linnud nokivad selle tee peal puruks!

Ilmad kisuvad tuuliseks. Sünnipäev hakkab lähenema. Veel üks aasta! Jah, esmalt tulevad tuuled, siis kogunevad linnud. Meeletu sügistormide aeg, mil iga verelible minust tahaks möllata, lennata, puruneda kildudeks kuid siiski leida vaid iseennast. Nautida iga hetke sellest joovastavast ajast aastas!

Ja kõige lõpus tuleb lumi. Lumi, mis katab puud tekiga. Puhake, puhake kuni saate, sest peagi on kevad ning kus siis alles on vaja hakata õitsema ning kõrgustesse tüürima. Lumi katab pori, katab selle jubeda jama, mis inimkäsi on maha poetanud. Lunastus, halastus ja rahu...

Peagi tuleb kevad. Tuleb arglikult: esimene pisike lapike muru, pisi-pisikene lumikelluke, naeratus päikeselt. Nii möödaminnes kavaldab talve üle ja tuleb. Inimesed keeravad hulluks. Kõigil on hea ja kõigil on kaaslane. Nad naeratavad! Miks küll, mõtlen ma isekeskis ning kõnnin varjuna nende vahelt läbi...

Ilmad kisuvad tuuliseks ning alles nüüd algab minu aeg! Veidi nukker on see naeratus, kuid ma tunnen, et elan! Kord lasen end tuulel lennutada mööda hoovi. Joovastun kõrgemast vaatest! Kord seisan trotslikult maas, kand tugevasti rohukamarasse surutud ning naeran! Naeran võidukalt, sest siin on minu koht ning pelgalt tuul minust jagu ei saa. Ma olen laps! Olen väikene. Ah, et kas ma suudaksin hüpata porilompi? Jah, ma eile käisin seal! Leidsin päkese. Leidsin! Porilombist! Mitte miski ei suuda mind muuta vanaks ajal, mil Suured Tormid on saabumas. Ma elan! Joovastun, trotsin ja igatsen - mida veel võiks elult soovida? Ma elan.

Eilne õhtu oli lahe. Ennekõike meeldib mulle Liisaga mängida just seetõttu, et huumorivaeseks seda õhtut kohe kindlasti kuulutada ei saa. Mitte ühegi teise prtneriga pole nii palju vastaste omavahelist kaklemist jaotuse lõppedes. Mind tõeliselt hämmastab, et ikka veel suudab nii paljusid endast välja viia pisiasi, et nad kahele tibile mõne punkti andsid. No mõne lihtsama jaotuse ma ikka vahel oskan ka välja mängida... Aga ju ma siis jätan endast teistele veel rumalama mulje kui endale.

Tulemus oli muidugi ka hea. Parim, mis ma Liisaga mängides iial saanud olen! Palju sellest meie tehtud oli, palju vastaste antud? No, kes seda teab. Vastaste endi arvates nad muidugi olid ise saapad (või õigemini - iga mehe partner). Ja saabas oli see partner ka siis, kui tema käik mitte vähimatki ei määranud vaid sõimaja ise oli lehti valesti lugenud ning seeläbi arvanud, et mingis mastis lisatihi saamata jäi. Samas tuleb muidugi tunnistada, et aegajalt tegid vastased ka ikka täiesti uskumatuid liigutusi stiilis: käisid mulle topeltlööki või teadaolevasse kahvlisse.

No ega me ise paremad olnud. Kaitse logises iga nurga pealt, paar korda jäi slämm pakkumata, korra jäi mu agressiivsus valesse kätte ja nii ta läks veidi rohkemata kui oleks võinud. Viimases lauas käkkisime ka ühe jaotuse pakkumise. Mõlemad käkerdasime natuke ja tulemus: 2NT kontraga ja viieta... See oli valus!

Lõpp hea, kõik hea. Ja eriti ilus oleks saada see sama tulemus siis, kui vastased enam ei muutu peata kanadeks kahe tibi vastas ning no jätavad mu topeltlöökidesse käimata... Ehk selleks tuleks mängida üks hea õhtu ning vältida mõnda neist oma vigadest. ;)

Inspireeritud ühest messengerivestlusest....

aga noh, ma üldse tahan liiga palju... ma tahaks meest ka ... ja kõvasti paremat pelgalt diivanikaunistusest...

jeeees, diivaniparadiisist maksab heaga eemale hoida

aga meeste koha pealt (mul viimasel ajal kripeldab)... ähh, ei ole ju palju tahetud, kui tahad vaba ja vallalist meest, kellel on ajusid nii palju, et mõne nurga pealt veits alt-üles vaadata, et oleks teemasid, millest rääkida ka poole aasta pärast, kellega oleks hea, soe ja turvaline koos olla ja, kes armastaks mind ka...

nojah, jah.. mõistan. kahjuks. no pole selliseid aga - siit ei saa enam hinnaalandust teha ju! ma näen, et sa oled isegi tublilt tööd teind ja valged obesed ja võluvad kuninglikud kannused ära jätnud... (rõhk sõnal võluv)

viimase nelja aasta rehad: üldiselt, kui keegi mulle meeldima on hakanud, siis selgub, et tal on naine olemas või on tüüp lootusetult armunud mõnda mu sõbrannasse... ja teist pidi olen mina silma jäänud (minu mõistes) veidi madalama ajupotentsiaaliga meestele... ah jaa... siis on ka alati olemas see hea variant, et ma olen tegelasele õe eest aga mitte mingil juhul võimalik partner...

oh jah. aga tegelikult on veel terve hulk oamdusi, mis võivad oletatavatel printsidel välja lüüa: nt temas ärkab noor ja usin alkohoolik; ta muutub paranoiliseks, kui suhe võtab tema meelest liiga konkreetse kuju; ta on üllatavalt ebaaus (ja pärast ei usu seda keegi nagu alul ei uskunud sa ise) ja peale mõneaastast suhet tärkab kahtlus, et ta on kasiinomängur või peab tegelt kahte naist... oeh.. aeh, ja rääkimata siis enda iseloomu nõrkadest külgedest. täiesti mission impossible, eriti siin tartus, muide!

räägi sellest mulle...

Tegelikult ei saagi ma aru, miks on nii, et 95% ajast saan ma rahulikult oma teed kõndida. Minna üksi ja olla selle iseendaga olemise üle õnnelik. Tunda rõõmu lõhnavast lillest või tuulisest ilmast, nautudes maailma ning selles leiduvaid inimesi. Joovastuda vaikusest! Nautida neid hetki, mil saab pugeda diivaninurka koos kohvitassi ja hea raamatuga...

Siis aga tuleb mõni selline päev ning ootamatult on hing täis pidurdamatut igatsust. Istun siin, arvuti taga ja mõtlen, kuidas keegi võiks ilmuda selja taha ning panna mulle käe õlale. Tahaks istuda ja pidada maha ühe neist joovastavatest vestlustest, mis sunnib mõistuse kaasa töötama. Teemad ei ole olulised, oluline on kirg ja hing selles vestluses. Oluline on nautida iga sõna, tunda enese mõtlemisvõimet ning arutelu edasiviivat jõudu. Tunda, et koos on kergem! Isegi mõelda!

Noh ja siin ma istun. Suu kinni. Iga hetkega üha enam tajudes Muhvi eneses, tundes igapäevaelu pinnapealsust ning igatsedes mõõtmatust sügavusest, piiritust erksusest ning soojusest, mille toob kaasa üks lähedane (isegi väga hea sõber on väärt 600W radiaatorit :P).

Mis ma siis valesti olen teinud? Kas ma olen midagi valesti teinud? Ma ei tea. Kohati on vahel tunne, et kõiges, mis puudutab mehi, on tegu süstemaatilise veaga. Äkki ma tahan liiga palju? Äkki ma ise ei ole nii piisvalt hea ja osav ja ilus... Ähh! See oli vast kolm aastat tagasi, kui ma ütlesin ühele heale sõbrale, et kõige rohkem kardan ma alla andmist. Kardan seda hetke, mil nii paljud on lati alla lasknud ning jäänud virelema mõne joodiku või muidu lolli mehe kõrvale lihtsalt selle pärast, et oleks keegi.

Neli aastat! Neli aastat olen ma kangelaslikult kõndinud üksi nind naeratanud tuisule kui parimale sõbrale, tundnud sinasõprust äikesetormiga, sest enamasti lastakse ka temal üksi möllata ning eriti keegi teda tervitama ei kipu. Mina tervitan. Korralik äike meelitab mind alati toast välja - see jõud ja ilu, mis on ühes korralikus tormis on vaimustav! Ühest küljest vaimustav, teisalt aukartust äratav. Vahest olen ma hirmus valida halba meest, lati hoopis kõrgemale tõstnud? Otsides midagi püüdmatut?

Nojah, ma saan paari nädala pärast 28 ning kell tiksub... Täna kerkis taas õhku trots: ma ei taha üksi vanaks saada! Ma ei taha! Ja ma ei taha täna üksi olla! Aga ma olen... Ja siis pean ma olema see maailma kõige nigelam suhtleja ning täiesti võimatu sõprade leidja... Mul ju on paar head sõpra, kes, jah, kolisid kõik Tartust minema (hakkasid vist kartma :P)... Võibolla viie aasta pärast olen ma tänastest tutvustest leidnud mõne uue sellise, kellele saab lihtsalt öelda: tead, mul on sitt tuju. Paku mulle tass kohvi ja ma heameelega toriseksin veidi...


Ühesõnaga 5% ajast jaguneb järgmiselt: nii umbes 0.007% olen ma seisus, mil keegi jääb silmanurka. Otsid, uurid ja unistad... (kuni selgub mõni hea põhjus, miks unistamine on nii mõttetu ja vale) ning ülejäänud 4,993% ma halan erinevatel põhjustel nii nagu praegu...

aga selles suhtes on inimene jube kummaline loom, et kõnnid aastaid üksi ja sirge seljaga, siis kohtad mõnda võõrast, tabad esimesest tunnist mingi noodi ning enesele aru andmata oled sees ühest totaalselt võõrast mehest... ja siis saades teada elukaaslastest, leinad hetke ja kõnnid järgmisel päeval edasi... sirge selja ja naeratusega... ja kõnnid jälle üksi... võibolla aastaid, kuni...

...kuni tabad järgmise võõra pilgus selle kummalise hoolivuse ja teravusega sära, mis lummab... kunagi ma ehk satun niimoodi ka selle õige otsa... aga millal ja kuidas ma seni vastu pean need päevad, mil tuju on null ja ainus millest unistad, on soojus ja hoolivus ja natuke... kuluks ka ära

Homme on hoopis uus päev! Päikest!

7+7 ehk 7+0

Ah, et seitse fakti minust?

1. ma ei tea arvutitest ega nendega seonduvast mitte halligi. Isegi nii palju mitte, et vihjata Noperile, kes mulle selle teatepulga edasi andis. Ja ausalt ei viitsi siin praegu nuputama ja avastama ka hakata

2. Ma olen jube vilets suhtleja. Täis paanikaosakond, kui mul tuleb minna ja rääkida kellegagi, kes ei kuulu sellesse sõrmedel ülesloetavasse sõpruskonda. No ei saa ja ei oska. Nii mõnigi asi on jäänud tegemata, sest ma ei suuda minna rääkima.

3. Kõik rääkisid passidest ja reisidest... Mina pole kunagi kuskil käinud. Nojah, piiriäärsena sünni poolest, siis Lätis on jah käidud lapsena päris palju ja viimase 15 aasta jooksul ka lausa terve kord.

4. Ah jaa, ma olen selline pool autisti. Kui ma tänaval kellelegi tere ei ütle, siis ma lihtsalt mõtlesin ega pannud vastutulijaid tähele. Isa ikka üritab mulle selgeks teha, et see on äärmiselt ebaviisakas ja rumal komme, millest tuleks lahti saada. Sorry, aga ainus võimalus see komme võõrutada oleks uksest väljumata jätmine.

5. Ma olen tahtnud saada ooperilauljaks, kirjanikuks, psühholoogiks, astronoomiks, elementaarosakeste füüsikuks ja matemaatika õpetajaks...

6. minust pole mitte midagi saanud. Tiksun oma keskharidusega juba kümme aastat...

7. mulle meeldib organiseerida ja planeerida aga ma vihkan, kui inimesi tuleb millekski meelitada nagu lapsi või kui jaatav vastus ei tähenda veel reaalset kohale ilmumist/asja tegemist. Ma ei suuda selliseid asju viis korda öelda ja meelde tuletada. Keel ei paindu.

Pealkiri sai selline, sest ei teagi kedagi, kes veel blogib... Noper luges juba kõik ette. Hea küll, Laurile võiks ju edasi saata teatepulga (aga ma endiselt ei oska siia lisada linki ja see muudab ka suht keeruliseks pointist aru saamise...)

Kes ütles, et elu peab ilus olema? Mina igatahes mitte. Ja lihtne pole ta ka kunagi olnud. Pigem on minu elu alati ameerika mägedega sarnanenud. Jube raske on praegu kuskilt alustada seda kirjutamist.

Nojah, ma ju tahtsin niikuinii täna kirjutada. Tahtsin jagada teie kõigiga oma rõõmu ja eufooriat. Olin vaimustuses, et ehk äkki viimaks ometi saab ka minu elu jalad alla. Ja samas natuke pelgasin olla liiga õnnelik - juskui kartes, et see on vaid ilus uni ning võib kaduda niisama kiirelt kui sündis...

Otsisin paremat tööd. Ajasin taga mingit kontoritööd, mõnda paberimäärija ametit. Leidsin CV keskusest paar lahedat töökuulutust, mis mulle tõsiselt huvi pakkusid ning hakkasin vaikselt kandideerima. No see on vist kõigile tuttav rada: saadad hunniku CV-sid, enamik ei vasta üldse, mõnes kohas käid vestlusel ning neistki enamik (hoolimata lubadusest) ei teatagi kas nad vajavad su teeneid või ei vaja.

Ja ma leidsin firma, kes vajas mu teeneid. Vestlused olid vaimustavad, proovitöö laabus. Kokkuleppe kohaselt sain töö ja isegi avalduse minu tööle võtmiseks kirjutasin eile juba ära. Siis läksin ja kirjutasin vana koha peal lahkumisavalduse. Elu oli lill, kui välja arvata Kaire kurbus, et ma ära lähen. Eks ma isegi olin natuke kurb ja natuke hirmul, et kuidas ma hakkama saan aga... Aga kõvasti mõistlikum töökoht ja mis seal salata, tuntavalt parem palk olid head argumendid enese hästi tundmiseks.

Olid. Just nimelt olid. Tänast tööpäeva alustas telefonikõne minu väidetava uue töökoha peabossilt. Tjahh, eile firma aregnusuundi ja kasvamisvõimalusi arutades olevat nad kohaliku harukontori bossuga niimoodi ragistama läinud, et too ameti maha pani. Sellest tulenevalt aga pole keegi hetkel valmis mind juhendama ning hetkel nad mind tööle ei saa võtta. Iseenesest loogiline, et selles seisus hetkeks aeg maha võetakse ja natuke mõeldakse, mis edasi ja kuidas edasi aga mina!

See oli üks järsk tõus mäkke ja veelgi ootamatum langus. Oligi uni. Hea uni oli, sest hoolimata kõigest andis ta mulle natukenegi juurde lootust, et ma saan ja suudan ning isegi ku tänane langus ajab veits pisara silma, siis homme olen püsti ja otsin edasi... Küll ma lõpuks leian. Ma nüüd leinan veel mõned tunnid seda omaenese mannetusse tagasilangemist ja siis otsin uuesti teed välja...

Hea küll, panin tagasi. No on ikka tegelased, muudkui uurivad mu käest, et miks ma ikka kaotasin selle postituse sealt vahelt.
Ei tulnud blogikommentaar vaid mail. Teate, kuidas mulle ei meeldi oma kallilt eksilt maile saada. Mõtlen siin just neid maile, mis pole otseselt seotud nende omavahelise suhtlemisga. Kui kiri on teemal, millal Marie Tõraverre läheb, siis on kõik normaalne aga see... Nojah, minu meelest on inimestel siin riigis veel sõnavabadus säilinud ja kui ma tahan öelda sitasti kogu selle nimekirja ja nende asjade peale, mis muretseda tuleb siis ma võin seda teha. Eksole.

Minu poolt sulle (Mariele) kantud summa on moeldud selleks, et sa saaksid Mariele vajalikke asju muretseda. Ma arvan, et selle aja jooskul, kui ma olen sulle ~1500EEK iga kuu arvele kandnud ei ole mitte koik see raha Mariele kulunud... "Käi sa ka perse!" oli mu esimene ja ainus endale vaikselt öeldud kommentaar. Milleks seda kirja nüüd siis sellisena vaja oli? Kas ma peaksin nüüd end paremini tundma? Või riivas nimekirja netti riputamine kuidagi inimese au? Ähh, see selleks. See fraas kinnitas taas kord, et ma ei viitsi midagi jamada selle inimesega ning mõelgu ta rahus just nii nagu heaks arvab. Niikuinii saab see nimekiri täidetud. Vahet pole palju ma sealjuures porisen või tusatsen või kas ma mingil hetkel mõne pisara valan, sest rahakott pole just liiga paks. Olgu siis sullegi, Elmo, siit vastu: saavad olema kõik vajalikud asjad, saavad.

maha võtsin postituse aga selle repliigi pärast (samast kirjast): Mis puudutab synnipaevaks asjade toomist, siis ma hoian sellel nimekirjal silma pael ning vaatan, mis sygiseks veel puudu on ning valin vastavalt sellele Marie synnipaevakingi.
Mis ma öelda oskan? Ma mäletan mingist east, et jube nõmedad olid kingitused, mis ma nagunii oleks saanud... mul polnud kunagi oluline, millised dressid mul on. Vähemasti seni, kuni midagi jalga panna oli - võisid vabalt olla aukudega... Nimekiri saab täidetud ju ka siis, kui ma ei viitsi siia ntx. üles riputada, et mis kus ja kuidas. Kaotan paar tšekki ära ja kohe kaob point hindade juurde märkimisel. Ja sealses postituses mainisin ma minu sünnipäeva, mitte tema oma.

Mul on tunne, et ühe seitsmeseks saava piiga sünnipäevaga annab teha palju põnevamaid asju vihikute kinkimisest. Talle meeldivad hullult "targad raamatud". See piiga on pöördes mõnest entsüklopeedilisest teosest! Riikide lipud ja vapid on viimase aja teema. Vanaema kinkis lasteaia lõpetamise puhul Tea Taskuentsüklopeedia ning selle uurimisega võib ta tunde tegeleda. Tähed ja universum ning igasugused tekkelood lummavad seda tüdrukut. Ma ei jõua vastata neile küsimustele: kuidas maa tekkis? aga päike? Kuidas inimesed ahvist arenesid? Aga kust ahvid tulid? Kuidas see elu maale tekkis? Mismoodi tähed säravad?... küsimusi on miljon ning siis me vaatame pilte (kui on mõnes raamatus) ja räägime. Matkata ja avastada meeldib talle. Üks lahe piknik mõnel rabarajal oleks jube meeldejääv üritus. Ja teatris meeldib käia. Nii süvamuusikakontsert, ballett, ooper kui lasteetendused on ühevõrra hinnatud. Suurte sõnalavastused on tema jaoks veel hoomamatud. Ta on laps nagu iga teine! Valikuvõimalusi on piiramatu hulk! Ahjaa - ta tahab saada suusatajaks, just selliseks nagu Kristina Šmigun!