pime blondiin

Kaader elust enesest: vaatad auto aknast vasakule välja ja... sinu ees avaneb klassikaline filmikaader - kogu vaatevälja ulatuses paistab vaid läheneva rekka nina. Gaas põhja ja otse. Tümaki! Kuskile taganurka, registreerib aju. Pikalt pikalt murule ja auto seisma, ise välja. Ei, tagasi ja autovõtmed ka kaasa.

"Kas keegi sai viga?"

"Ei!" raputan pead. Käed värisevad, hing tahaks ulguda, kuid keha on terve.

Mingid dialoogid, mingid telefonikõned (politseile ja kontorisse). Ma enam ei mäleta nende sisu. Ainult nii palju, et kontorisse helistades ma ütlesin, et ma olen kerges šokis ja ma ei tea kas sellega saab edasi sõita või mitte, igatahes mina praegu selle rooli ei istu.

Onu rekka roolist täidab oma poole liiklusõnnetuse teatamise paberist ja lükkab selle minu ette. Vahin tuima näoga paberit ja annan tagasi.

"Ma ei oska seda praegu täita."

"Arusaadav," kommenteerib onu ja täidab ka minu poole ära.

Millal see kontorist lubatud abi kord saabub, on ainus mõte, mida ma ketran. Ma ei tea ju mitte midagi ja üldse... Tahaks peatäie ulguda hoopis. Ilma ühegi emotsioonita. Ei ole otseselt hirm ega õud ega ühtegi muud tunnet. Ei ole "nõme"... ainult tühjus ja soov kasutada juhust...

Ja seda kõike siis vähem kui tunnike tagasi. Eip, minuga on kõik korras. Kerge vibra ja imeväike peavalu ja tibake tühjust... Nüüdseks mu käed ei värisegi enam nii palju, et klaviatuurile pihta ei saaks. Pisut siiski... Kuidas sai nii pime olla!? ei anna mu hing rahu. Küllap sai. Saab enamgi.

Tjahh, kes teab, see teab, kuid juba oma blogimajanduse esimesest päevast oli mul kaks paralleelset blogi. Üks neist avalik ja teine natuke varjatum. Ma ei kasutanud seda teist- http://mi-minu.blogspot.com/ , kuid see ei teinud teda vähem minu omaks. Tundub, et oli ülim aeg ka seda teist oma profiilis näitama hakata.

Jap, on projekti blog teemast, millest kipub vägisi "lugu" tulema, kuid mitte päris selline suure algustähega Lugu. Pigem midagi poolikut ja veidrat. Noh, püüdkem siis jääda ausaks iseenda vastu. Vaksleid ei anna, sest need sunnivad vaid piinlema. Midagi ei luba, kuid kuna ma ei saa mitte mingil moel välja näha lollim kui ma tegelikult olen, siis... Siis pole ka põhjust peita ja varjata...

Kui selle kuu kulutusi vaadata, võiks arvata, et ma olen van rikkur - puugivaktsiin kahele ja nädalane puhkus Võsul (mis hoolimata minu ülimast koonerlusest omas üllatavat kogueelarvet) ja üks raamat imbus kuu algul koju ning Marie sai uued kingad ja arvutile tuleb emaplaat osta...

Pangaarvet vaadates kaob illusioon muidugi kiirelt. Järgmine kuu ei kipu parem tulema, kuid vähemasti saab metsas frustratsiooni välja elamas käia ja söömise peale ei kulu suvel suurt midagi.

Juhhuu! Ma siiski mängin. Täna ja ka homme ja kui ma raha peale eriti vihane olen ,siis ka nädalavahetusel (kui ma nii vihane ei ole, siis leotan nädalavahetusel niisama meres varbaid ja otsin mustikaid (mis on hetkel küll vist suhteliselt roosad alles).

Lugu sellest, kuidas ma planeerimises taaskord haledalt läbi kukkusin. Ma ju rääkisin teile, et viimasel ajal on mu laps hakanud kahtlaselt suurt huvi tundma bridži vastu? Ei, see ei ole tal üle läinud, kui te seda kartma peaksite. Hoopis vastupidi. eelmisel esmaspäeval oli hetkeks juttu, et äkki mängiks sel esmaspäeval Kadri juures. Vaatasin pühapäeval oma elamist ja... lootsin... Kuid olin valmis ka selleks, et seda tuleb kiirkorras kraamida ja meil mängida.

Noh, igatahes tulin hommikul tööle ja ootasin, millal Kadri messengeri ronib. Ootasin, ootasin, ootasin veel veidi. Seejärel tegin autoga tiiru linnas ja asusin taas ootama. Käisin lõunat söömas ja seal ta oligi! Hommikune valmisolek korraldada oli ootamisega loomulikult lahtunud, telefoni ma endiselt ei armasta (mis siis, kui ma halval ajal helistan ja üleüldse, mida ma ütlen ja kuidas ja... ah, pagan, ma ei taha) ja nii ta läks - kuna kedagi eriti messengeris ei liigelnud, siis ei mänginudki. Laps oli pahur ja torisev nagu kõhuvalus siil.

Tuli teisipäev, mil oli ka mõte leida kuskilt üks laud ja mängida. Loomulikult jooksis mu mõte liiva ses osas. Ometi polnud õhtul väga hädagi - 5 kätt istus Loperite elutoas ja saunatas. Saate aru - VIIS KÄTT - aa lauda püsti ei saanud.

Teoreetiliselt oleks mul täna pidanud olema "tädidega" (Kšš, Ene, ei hakka kitule!) bridžiõhtu ja loomulikult meenus mulle hommikul, et pooled neist on ju sel nädalal maalilaagris ja üritus suure tõenäosusega nurjub sootuks. Hehh. Loll pea on kere nuhtluseks - aga ilusat pahurdamise ilma Mariele! Nujah, vähemalt tegin nüüd taas abimanöövri ja loodan, et Noper mõtleb midagi head lauamängudega välja. Muidu on ikka puhta perses.

Homme? Mängiks kaarte äkki kuskil? Noh, ma ju saan aru, et te kõik mängite terve järgmise nädala Võsul (ok, Marie ei mängi), aga mina istun ju siin ja ainult tigetsen terve selle nädala (mul on juba praegu selline meeleolu, et ma suudaksin midagi üsna suurt üsna kerge vaevaga ära lõhkuda).

Tjahh, ja siis on see Võsu, mille kohta ka on viimase ööpäeva jooksul selgunud nii palju, et Marie ei tee seda, mida ta algselt planeeris, vaid kondab arvatavasti siis päevad Loperitega. Ega me eriti seda planeerinud ei olegi. Ma lihtsalt loodan, et kuigi ka tema seal kaarte ei mängi, saab ta vähemalt varbad märjaks ja suu mustikaseks.