EIle pärastlõunal läks mul kaabel sassi... Tuleb ukse taha noormees, laseb uksekella. Mina ülevalt sisetelefoni:
- Kes on?
- Tervist! Kas teie olete Mairi Tempel?
- Jah, olen.
- Ma tõin teile paki Alarilt.
Lasin ta siis trepist üles, ise mõtlesin, et mis krdi Alar ja mis pakk ja miks mina mitte millestki midagi ei tea. Mingi 2*2m kultuurikolledži tüüpi karvane poiss (stamparvamused on head - nende abil on võimalik suht üheselt kirjeldada välimust, sisemusest aimu omamata), keda ma elus pole näinud. Võttis kotist Pickomino mängu ja andis mulle, ise teatades:
- ma pidin enne jõule tulema aga ei jõudnud kuidagi. Head vanaaasta lõppu!
Niisama kiirelt oli ta ka läinud. Kes krt see vant oli ja mis Alar ja misasja? Astusin uksest sisse ja sel hetkel tuli selgus: NOPER, krt, inimeste juhtme kokku ajamine peaks olema keelatud! Ja samas olin ma siiralt rahul ja õnnelik ning naeratasin uue lauamängu suunas teadmisega, et vana-aasta-õhtul-läheb-mänguks.

Messengeri kaudu üritasin Noperit sõimama hakata aga ta ei saanud millestki aru. Ehh, mida tema tegi. Vihjete peale, et Pickomino minu ukse taga, sain hoopis lingi: lauamang-jouludeks. Ja Noper olla arvanud, et ma vajan seda mängu rohkem kui tema (tõeline sõber, ma ütleks). Selle vihje peale läks mu tuju veel paremaks. No leidub maailmas inimesi, kes mõtlevad nii vahvalt! Kunagi peaks oma lugejate seas midagi analoogilist korraldama, sest ma tegelikult täitsa mõistan, et minu talumine pole just liiga lihtne töö.

Muide, kui tolles blogis ringi kolada, siis on seal üks asjalikumaid lauamängukirjelduste kohtadest (kui mitte parim), mida ma eesti keeles tean. Fantastika: nüüd on mul aastavahetuseks uus mäng ja hea tuju.

Aasta viimase päeva kohaselt peaks vist aasta veidi kokku võtma. Algas ta suurte ootuste ja lootustega materiaalses baasis, lõppes töötuse ja pankrotiga. Aga see kõik ei oma vähimatki tähtsust, sest kokkuvõttes oli see aasta hea, andes palju erinevaid mõttekäike, ideid ja selgust. Mingi otste kokkusidumine - ma vist jõudsin nüüd välja puberteedist ning julgen ausalt öelda, et ma olen ema ühele tüdrukule ning ma olen inimene. Vannabe aeg sai mingil moel ümber. Kõige selgema vaste tänastele mõtetele annaksid vist Viivi Luige read:
Kui kõik on lõppemas,
kas siis jääb ainult loota,
et algab miski,
mida keegi meist ei oota?

Siin ma nüüd siis olen. Just sellina nagu välja kukkus. Mitte just kõige esinduslikum ekseplar, kuid häda pole ju kah nagu miskit. Või siiski? Nujah, majandussurutis ja muu taoline.

Paar paar päeva tagasi küsis mu tütar, mispoolest mina ja mu õde erinevad oleme (küsimus tekkis kohast, miks mina tema tütrele piparkooke teen ja ma vastasin, et mulle meeldib aga tema ei fänna küpsetamist ja õmblemist). Vastasin talle, et Karin oskab kõigest elamise jagu raha välja pigistada, kuid mina sattun millegipärast alati ja ainult heategevuslike projektide küüsi. Mul on hobid, mis mitte kuidagi moodi end ära ei majanda või ma ei valda neid sel määral, et nad teenima panna. Mul on igatsused ja unistused, millesse tuleb esmalt invasteerida (raha, mida ma teenida ei oska) ning võibolla hakkaksid need kunagi siis midagi ka sisse tooma...

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel oleks pakkuda pisikest teenimisotsa, siis oleks ma vihjete üle hirmus tänulik. Perioodid vahelduvad, erinevatest aegadest inimesed õpivad. Töötus ja pankrot õpetab lihtsamalt elama. Hullumeelsest rabelemisest selgub, et laps on kuidagi teiste kasvatada jäänud. Üks pole hea ja teine ka. Oh kui palju ma annaksin hetkel ühe poole kohaga töö eest, mis natukene sisse tooks.

Heameelega teeks midagi. Kaevaks kas või kraavi, tõlgiks, õpetaks... Vahet polegi, mis on see miski mida teha, kui selle kõrvalt jääks veel veidi aega lapse kasvatamiseks ning omade hobidega tegelemiseks. Muidugi oleks ideaalne, kui saaks need hobid ja töö ühendada. Ja ometi olen ma jube mittemajandusliku mõtlemisega inimene majandajate perekonnas ega oska end müüa ei vasakule ega paremale. Kes õpetada oskab, andku ainult tuld.

Kultuurseid postitusi on viimasel ajal na väheseks jäänud. Igatahes sai täna teoks järjekordne kontserdi külastus. Sel korral siis ERSO advendikontsert Camille Saint-Saênsi Jõuluoratoorium ja Sümfoonia nr. 3. Oratoorim (mida ma varem kordagi kuulnud polnud) osutus äärmiselt meeldivaks kogemuseks. Samas, muidugi, olen ma sünnist saati olnud hull keelpillide fänn ning kombinatsioonis oreliga kõlas see eriti suupäraselt.

Võib vist lausa mainimata jätta, et ERSO on tasemel. Solistid... noh, seal annab pisut norida (bariton üllatas positiivselt), kuid iga päev pole pühapäev ning liigseks torisemiseks pole ka põhjust. Turtsatasin ise naerma oma taaskordse nurina juures, et sopranil jooksis hääl kinni ning alti polnud kuulda või tenoril läks hääl kimedaks või... Meenus kord, mil me Indrekuga ooperis käisime (Estonia ja Padaemand). Vaheajal hakkasin mina rääkima solistidest ja koorist, sellest, kus nad pange panid või kus oleks paremini saanud. Indrek vaatas ja teatas, et ta ei pannud tähelegi. Hetk hiljem aga teatas: minu meelest oli timpani veidi häälest ära ja vaata seal ja seal... ja tuli pikk loetelu pisikestest puudujääkidest orkestri esituses. Seisin suu ammuli ning mõtlesin, et on krt ikka poisil kuulmine. Minusugune võhik ei paneks midagi sellist tähele. Kes mida kuuleb? Mina olen sünnist saati olnud võlutud laulmisest (ja mis seal pattu salata, kauges nooruses unistasin ooperilauljaks saamisestki) tema on sünnist saati seotud pillidega. Nii me oma kuulmisi arendanud olemegi... erinevalt ja erinevaks.

Samas on mu üldine muusikaline kuulmine siiski veidi arenenud ning mõned aastad tagasi sattusin päris mitmel korral Tartu linnas ooperisse kuulama, kuidas orkester ikka vääga võssa mängis. Kas ma hakkan vanaks jääma (loe: kuulmine muutub töntsimaks) või on Vanemuise orkester viimaste aastate jooksul teatava arengu siiski läbi teinud?

Igatahes sain taas muusikaliselt veidi laetud ning naudin seda eredust oma kultuursemaks arendamise lõputul teel.

Alustaks sedakorda ilusa populistliku (kuid paraku väära) hüüatusega: töö tegi ahvist inimese!

Haarasin päeval riiulist alla hunniku vanu Horisonte. Esimene idee oli lihtne: leida lapsele eakohast, kuid piisavalt huvitavat lugemist koolitükkide kõrvale. Sirvisin siis neid ning olin sunnitud tõdema, et enamik tõeliselt huvitavatest tekstidest on mu mälus täielikult pühitud. Vähe sellest: millal ma üldse viimati midagigi asjalikumat lugesin? Huvitav, kui kiirelt ma omaenese konspektidest täna läbi pureksin? Hmm, tüdruk, millal sa kasutasid viimati ajusid nende arendamise eesmärgil?

Khmm, piinlik koht, kuid tuleb tõdeda, et kuna ahvid (ja paljud teisedki liigid) oskavad edukalt kasutada primitiivseid tööriistu, kuid teaduslikuma kirjanduse juures jäävad jänni (sõltumata asjaolust, mispidi nad paberi ette võtavad), siis töö teeb minusugustest laiskadest inimestest pigem ahvi kui vastupidi. Kui sa töötad ajudega (täiskohaga ja natuke peale), finantseerid pere eelarvet ja kasvatad last, siis on liiga lihtne põgeneda lisamõtlemise eest "väsimuse" ja "ajapuuduse" taha. Ja just see mõttelaiskus ning jõuetus astuda ühiskonna vastu ning ensese eest on mind eluaeg hämmastanud inimeste juures. Ideaalmaastikul teismelisena ei suutnud ma vähimalgi määral mõista neid kalapilguga suuri, kes tulid õhtul töölt ja ei jaksanud teha enamat kalapilguga teleka vaatamisest.

Ja samas mulle meeldib see pagana IT-sektor. Aga optimaalne oleks vist ikkagi töötada poole kohaga. Sel juhul jääks veel veidi jaksu ka enese arendamisekas teistes suundades. Oleks ikkagi aega istuda lapsega koos lõunalauda, kui ta koolist tuleb ning küpseda vaimselt - laiemapõhjalisemalt ja rahuldustpakkuvamalt.

Ebaloogiline maailm minu ümber jõudis lihtsalt uue paradoksini. Varasem reaal versus humanitaar võistlemas sotsiaaliga on asendumas intellektuaal versus elus! variandiga. Igatahes ebameeldivalt alarmeeriv avastus oli.

Kui ma oskaksin joonistada, siis teeksin ma pildi millel on suurte veidi naiivsete ehmunud silmadega tüdruk. Tüdruku kätte joonistaksin pika valge niidi, mille otsa ta ajaks klaaspärleid. Ikka ükshaaval nopiks ta neid suurest karbist ning hoole ja armastusega ajaks ta neid niidi otsa. Tüdruku juuksed joonistaksin hooletult patsi ning ta riided veidi lohakalt, kuid siiski hoolitsetuks. Suures helmekarbis ta ees oleks palju eri suuruse, kuju ja tonaalsusega klaaspisaraid. Osa neist on ta juba nöörile ajanud, suurem hulk neist on kausis. Helmeste sisse joonistaksin emotsioone, erinevaid, kordumatuid ja samas taasilmuvaid. Kui ma oskaksin joonistada... joonistaksin ma ennast ja klaasi. Klaas, õhk, vesi, emotsioonid, tõekspidamised... üks suur ja olematu sein kõige ja kõigi vahel.

Kui ma oskaksin joonistada... Aga õnneks ma ei oska ning seega saan ma vaid mõelda sellest kõigest mida ma joonistaksin. Säilitades alati seina enese ümber. Mitte keegi ei tea, mida ma joonistaksin, sest ma ei joonista. Tulemust pole ja protsess ilma tulemuseta on suhteliselt hindamatu, kõrvaltvaataja jaoks väärtusetu.

Hmm, on huvitav jälgida, kuidas teemad ja ideed, võimalused ja unistused ringina üha uuesti ja uuesti maanduvad minu juures. Peaaegu võiks väita, et mu enese erinevad elud tiirlevad mu ümber, aegajalt vahetudes, ajaga muutudes, kuid siiski visa järjekindlusega uuesti ja uuesti saabudes ning teise nurga alt kordudes. jah, ma tean, et hetkeni, mil ma suudan nad kõik vormida üheks suureks minaks nad käivadki sel moel ümber minu, rebides lahti haavu ja tekitades abitut igatsust; sundides mind muutma oma rutiini ja suhtumisi, järgi andma oma kirgedele ja siiski igatsema jäädes seda, mis selja taha jäi.

Mul on pisike maailm - ainult mina ja mu laps. Minu ööpäevas on vaid 24h ning sinna sisse mahutan ma oma töö, bridži, kodu, lapse, mõned raamatud, blogi ja veel üht-teist. Kunagi enne seda oli mul maailm, milles töö asemel oli kool (mitte liiga edukalt) ja enne seda bridži asemel tantsimine (trennidega esmaspäeval ja kolmapäeval),mis asendas väikelapse suure hoolitsemise. Veel veidi tagasi ning füüsika asemel oli kirjutamine (mina ja minu arglikud tekstid ja luule), lapse asemel muusika ning sealt tagasi oli füüsika, millele eelnes poeesia ja lava.

Ja nüüd esitas pliks soovi, et ta tahaks minna tähti vaatlema ja soovitatavalt tahaks ta seda tihti ning üldse võiks keegi talle jälle rohkem astronoomiast rääkida. Õnneks on tal hea võimalus meelitada issi vaatlema ja "kuplis" ekskursioonitama. Mina saan rääkida teoreetilisi tagamaid ning interneti/raamatute abil visualiseerida. Seejärel hakkas Heli rääkima naisfüüsikute suhetest ülejäänud inimkonnaga. Veidi uurisin ta enese doktoritöö kohta (ta küll pikalt ei viitsinud seletada - kardetavasti peab mind blondiiniks ja osaks "maailmast",kes ei saa aru ja keda ei huvita). Siis jäime eile Kadriga rääkima doktorantuurist füüsikas ja minu suhetest kooliga. Sinna juurde veel pisikese vahepalana aitasin ühte noorfüüsikut (minuga võrreldes ka loomulikult noort füüsikut) tema kooliasjadega ja kõige krooniks hakkas täna Katie (järjekordne Kadri, seekord matemaatik) urgitsema maatriksite teemas ning viimane suitsupaus kujunes kolmepoolseks aruteluks, kes kus maal oma kooliga on ja kas või kuidas tahaks lõpetada ja mida edasi... Ja samas tahaks ju kõike seda ka, mis mul täna on...

Pff, peab see lihtne eluke siis nii keeruline olema?

Ühel hetkel hoiad sa süles miljonit vikerkaarekarva unistust. Seejärel komistad hetkeks ning terve sületäis veereb klaasiklirinal vastu maad kildudeks. Teravad ja nähtamatud killud ajavad tallaaluseid valusalt veritsema. Ei aita siin kildude ükshaaval väljasikutamine. Abi pole ei luubist ega pintsettidest, sest juba voolavad nad mööda su sooni ülespoole. Juba külmutavad südant ning sõrmi. Mitte miski ei jää nende haardest välja! Mitte miski.

Ikka veel lootes laskud põlvili maha, hoomad veritsevaid haavu oma põlvedes, kätes. Hoolimata lõikavast valust kobavad käed pimeduses mööda põrandat, lootes leida mõnd purunemata unistust. Ja nad ka leiavad. Leiavad ühe ja seejärel teise, ja ikka saadab otsimist uute ja uute valukiunatuste heli. Hea otsimisega võid sa üles leida pea kõik ning tuvastada, et pelgalt üksainumas unistus purunes, kuid tunne... kuid tunne on endiselt võigas...

Vaikus. Pimedus. Seisak. Silmis pisarad ja süles unistused. Vaikuses kostab vaid haavast niriseva vere hääl, korba tekkimise igavikuliselt rahulik krigin, vaid paraneda üritava südame tuksed. On külm. Ei muud.

Kas ma ainsana tunnen tänases hommikus kurbust? Kas ma ainsana tajun selles hämaras hommikus ängistust? Kindlasti mitte! Ja ometi olen ma selles nukruses üksi. Nii pagana üksi, et kui keegi minult küsib, mille pärast ma kurb olen, peaksin vastama: ma ei tea. Teadmatuse teadmine on ängistav. Võib olla, et ma tegelikult polegi kurb, sest mitte miski mu ümber ei viita kurbuse allikale.

Ja ometi! Ja ometi on tühjus. On pühapäeva hommikune rahu ja vaikus ja tühjus, melanhoolne värv. Jah tühjus. EIle õhtul istusin pikelt üleval, vedelesin voodis ning mõtlesin, üritasin unistada. Justnimelt üritasin. Kujutage ette moment, mil mine leban pimedas, mustmiljon mõtet ja unistust enese ümber lendamas ning mitte ühtegi neist ei saa sülle võtta. MItteükski neist ei ole selline, mille tahaks padjana kaasa võtta ning rännata sellega koos hommikuni. MIs tundus liigkauge ning kundlapeale täitumatu, mis jäi eemale teadmisega, et ma ei läheneks iial ühelegi mõttele niipidi... Ja seal ma olin: laupäeva õhtul, mitte liiga hilja, unise ja tühjana diivanil ning kõik minu enese mõtted, ideed ja unistused hoidmas minust võimalikult kaugele.

Nüüd, pühapäeval, istun oma lahutamatu kohvikruusiga arvuti taga, ampsan aegajalt mõne mandariini, kuid see tühjus pole kadunud kuhugi. Pisut, õige pisut ehk tõstab mu lootusi tõusev tuul akna taga. Ehk suudab kasvav torm lepitada mind minu enese mõtetega. Ehk... Ja sellest kujunes kiirelt minu tänane unistus: saada tagasi oma unistused, saada tagasi oma lootused ning tegutsemisjanu, leida üles see...

Seis selline, et vahetult lastevanemate üldkoosoleku järgselt ei oskagi nagu kuskilt alustada. Kuskilt peab! Okei: saame tuttavaks, mina olen andekas laps. Kõlab ju ilusasti? Kuulates loengut andekusest ja ande arendamisest tekkis selline võrratu hetk, kus miski minu sees piiksatas - andeka lapse definitsiooni taha saan ma ilusasti peita kõik oma 62 iseloomuviga ning selle üle veel uhkegi olla (kuivõrd peaks 29 aastaselt uhke olema tiitli "laps" üle).

Tädi, kelle nime mul pole õnnestunud veel tuvastada, pidas meile 40min loengu andekatest lastest ja laste ande leidmisest. Tõsi, mina seda teist poolt küll loengust tuvastada ei suutnud aga selle asemel mainiti meile umbes seitse korda, et aega on ähe ning ruttame nüüd teemaga edasi. "Ruttamine" tähistas küll järgmise pildi pealt teksti ettelugemist aga mitte arutelu ega liigset selgitust (sest aeg surus ju peale). Sellegi poolest oli tegemist ühe vahva ja toreda üritusega. Mõte hakkas liikuma, küsimärgid kirjutusid iseenesest paberile ning ühe enam ja enam tabas mind teadmine, et minu puudused võib defineerida "andeka lapsena" aga oma lapse vaatlemise kohta ei saanud ma ühtegi väärtuslikku vihjet.

Igatahes sai see ettekanne läbi ning õppeala juhataja uuris (pärast seda, kui oli meile sõnadega selgeks teinud, et nüüd on aeg plaksutada) kas kellelgi on küsimusi. Kiikasin hetkeks saali poole ning tõstsin seejärel käe (esimesest reast). Kõneleja muudkui jahub, et küsige aga julgelt, et sellist võimalust tihti ei tule ja bla-bla-bla. Istusin oma sirutatud käega (vahepeal lehvitasin kelmikalt) kuni kuulsin: kuna küsimusi ei paista olevat, siis läheme edasi. Ma täiesti solvusin. Keerasin märkmikus järgmise lehe ning kirjutasin sinna suurelt: idiotism, ning jätsin märkmiku vägagi teadlikult nii, et kõrvalistujad ka näeksid minu vaimset tipphetke sellesõnalises väljundis.

Direktori kõne oli lühike ja igav (nagu ikka sellistel üritustel), millele järgnes küsimustevoor. Istun mina, käsi pikalt üleval, oodates luba küsida. Ok, valiti küsija tagant poolt. Tema sai vastuse, minul taas käsi üleval. Leidus veel teine ja kolmaski küsimus ning seejärel hakkas õppeala juhataja taas ajama oma ininat, et küsige julgelt, ega seda iga päev nii lihtsalt teha saa. Lehvitan kõneleja suunas, mõtlen vaikselt, kas ma olen oma nähtamatuks tegeva mantli selga unustanud või milles küsimus on. Siiski, üks tähelepanelik kõrvalseisa (eelneva loengu pidaja) märkas mu pisikest käekest ning tegi sellekohase märkuse. Huhh.

Nujah, nüüd, mil minu nähtamatus on juba tõestatud, tulgem tagasi päeva põhiteema juurde: andekas laps. Pole hullu, et mu küsimused esitamata jäid, sest lõppeks kiideti meile kõrgelt teaduskooli (endine TTK) kodukat ning seal olla väga palju infot nii andekate laste (või laste ande) äratundmisest ning ka kõneleja kontaktid. Tjahh, kõneleja kontaktide leidmisega jäin ma tõsiselt hätta (aga äkki on leht mõeldud sedavõrd andekatele inimestele, et ma lihtsalt ei küüni nii kõrgele?) Teisalt, lehelt pealkirjaga "Uuri oma võimeid" võib leida teksti: Sellelt lehelt leiad Sa mitmesuguseid teste ja küsimustikke, mis aitavad Sul iseennast paremini tundma õppida ja seeläbi ka oma arengut paremini juhtida. Enamus testidest on interaktiivsed, tagasiside ja selgituse nende koha saad kohe siitsamast. Uurisin, mis ma uurisin, selle kaunikõlalise teksti all oli pelgalt üks vägagi küsitava väärtusega tekst.

Tekst iseenesest ei olegi kaheldav aga mina, lapsevanemana, ei saa sellest mittevähimatki selgust. Palun öelge mulle, kuidas ma saan objektiivselt vastata (arvestades, kui subjektiivne ja valdavalt ilustatud pilti me kipume omama endast ja oma lastest) järgnevatele küsimustele:
Hinnake ja võrrelge oma last tema eakaaslastega. Millised omadused Teie last iseloomustavad?
Vastake jah/ei ning lugege kokku kui mitu “jah” vastust te saite.

1. Ta on väga hea arutleja (lahendab hästi ülesandeid)
2. Ta õpib kiiresti
3. Tal on väga arenenud sõnavara
4. Tal on väga hea mälu
5. Ta on võimeline (huvi olemasolul) pikalt keskenduma
6. Ta on emotsionaalselt väga tundlik ja kergesti haavatav
7. Ta on väga kaastundlik
8. Talle on omane soov olla täiuslik
9. Tema tunded on intensiivsed ja tundeküllased
10. Ta on tundlik moraaliküsimustes ja huvitub neist varakult
11. Ta on väga uudishimulik
12. Ta on oma huvides väga sihikindel
13. Ta on väga energiline
14. Ta eelistab vanemate laste või täiskasvanute seltskonda
15. Tal on väga palju erinevaid huvisid
16. Tal on väga hea huumorimeel
17. Ta hakkas väga varakult ja huviga lugema (enne lugemaõppimist tahab, et talle palju ette loetakse)
18. Ta peab tähtsaks õiglust ja ausust
19. Ta on väga tähelepanelik vaatleja
20. Tal on väga hea kujutlusvõime
21. Ta on väga loominguline
22. Ta vaidleb innukalt vanemate inimestega
23. Talle meeldivad numbrid
24. Ta lahendab hästi piltmõistatusi

Kui “jah” vastuseid oli umbes 20 (+/- 2), siis peaksite oma lapse/õpilase vaimse võimekuse ja õppevajaduste suhtes tähelepanelikum olema. Teie laps on potentsiaalselt andekas.

Nujah, see selleks, lepime lihtsalt, et mulle öeldi eile 45 minutit, et andekaid lapsi tuleks "avastada" ning lapsevanema ja kooli vaheline koostöö on vajalik (mida suurem kool, seda enam välditakse seda koolipoolselt) ning kokkuvõtteks oli ettekande jaoks aega vähe.

Teema, mis mind on juba palju varasemast ajast saati huvitanud kätkeb endas geneetiliste ja sotsiaalsete omaduste suhet. Esimese hooga kerkis teema päevakorda, kui lapse lasteaeda hakkasid tulema koolide kuulutused (umbes aasta enne kooli). Kõikvõimalikud eliitklassid ja eliiteelkoolid ning suunatud kalded ja muu taoline pask. Miks pask?
1. ntx võttis üks kool meie kodu lähedal vastu 5 paralleeli esimesse klassi: spordi, loodusõpetuse, muusika, ingliskeele ja kunsti eriklassid. Kuna tegemist on piirkonnakooliga paljude laste jaoks, siis: kuhu lähevad tavalised lapsed? Vabandust, iga laps on andekas aga see anne tuleb esmalt üles leida (eilne lause ilma kasutusjuhendita), mis aga viibki mu teise küsimuse juurde...
2. Kas mina, lapsevanemana, saan olla kindel, et mu laps on tõesti reaalkalduvusega? Või peegeldavad tema paremad tulemused selles valdkonnas pelgalt minu enese tugevamaid pedagoogilisi võimeid reaalaladel? Millistel arenguperioodidel need suhted muutuvad ja kuidas?

Pika jutu kokkuvõte: ma sain eile teada, et ma olen "andekas laps" ja samaaegselt (või: endiselt) nähtamatu. Aga, oot, see oli ju lastevanemate koosolek ning ma oleksin pidanud tergemaks saama oma lapse koha pealt!? Ehh, egoist selline!

Blogi pikaajalised lugejad saavad nüüd hea kõhutäie naerda: ma lõhkusin laupäeval peegli! Kui nüüd eitede juttu uskuda, siis järgneva seitsme aasta jooksul ärge siia positiivsemaid arendusi oodake.

Kusjuures, et peegli lõhkumine oleks pisutki "minulik", siis ma valisin selleks külas olles peegli, mille olemasolust majas polnud ka perenaine teadlik.

kõrvalpilk või kõverpilk - igatahes mööda...

Oli unine oktoobrihommik. Äratuskella helisedes ei aimunud aknast veel algavat päeva. Vaevaliselt tõusis ta voodist, veel pooleldi kinnisilmi komberdas kööki kohvi keetma. Kohvi, jah päeva esimene mõte oli kohv! Aga teine? Ei, hetkel pole aega mõteteks. Nüüd tuleb pelgalt tegutseda: pannile paar muna leivaga, paar õuna tükkidena taldrikule, vaja on äratada last ning alustada vähemalt ükski kord päeva nii nagu seda teevad "normaalsed" inimesed. Ta küll ei teadnud, kes need normaalsed inimesed on või millega nad tegelevad, kuid ta oli täiesti veendunud, et normaalsed inimesed jaksavad enda järel alati nõud pesta, leiavad aega istumaks perega hommikulauda. Pisike loogika viis mõtteni: küllap lähevad normaalsed inimesed õhtul palju varem magama.

Las nad siis lähevad, kumises peas mõte esimest lonksu rüübates. Pole midagi mõnusamat hommikusest kohvist, teadis ta täpselt. Kui, siis hommikune kohv koos hea raamatuga, teadmine, et hommik võib alata rahulikult nautides iga sõõmu ja sõna. Ainult hetkeks lükkas ta pilgu aknast välja - kummaliselt sume peaaegu-valgus paistis tänavalt. Kiirustavate autotulede hägustuv pilk läbi sügisudu. Seal on raudselt külm, mõtles ta endamisi.

Miski teravalt torkav ta hinges ehmatas hetkega ärkvele. Piirjoonte hägustumine: päev kas algab või lõppeb, udu kas langeb või tõuseb - vahet pole - maailm muutub taas. Kas ta peaks muutuma koos maailmaga? Vaatama stoilise kõrvalseisuga seda muutumist? Sekkuma? Aitama kaasa? Kohe algab päev. Pikk, kuid ometi liiga lühike; asine, kuid siiski unistav.

Jah, just unistav. Kolmanda sõõmu juurde tuli kuskilt seest repliik: karud valmistuvad talveuneks, aga sina? Talveunistuseks! Unistuseks läbi lõikavate sügistormide, mille ees lihtsalt ei saa ükskõikseks jääda. Hoolimata hommikusest unisusest teadis ta täpselt, mis vahe on sügisunistusel ja talveunisusel. Kaks ääretult erinevat,imelist pilti jooksis kiirelt silme eest läbi ja ometi teatavate sarnasustega, siiski meeletu sooviga olla just seal ja praegu!

Kuskil kaugel, keset metsa, on üks pisike maja. Ei ühtegi inimest, ei ühtegi piinavat tunnet. Õues on oktoober, möllamas suur sügistorm. Veidikeseks õue minnes tajus ta tuult oma juustes, piitsutavat vihma silmis kui lootust. Kui ta vaid oskaks lennata, mõtleks ta selle maja lävel. Hoolikalt puid valides paneks ta seejärel kamina kütte, keedaks tassi kuuma kohvi, haaraks raamatu ning poeks kamina ette teki alla lugema. Kõrvus kumisemas kaks ääretult ilusat häält: suursugune, jõuline, lummav, veidi ehk hirmutav, kuid ometi hooliv sügistorm paitamas karuse käega puudelatvu, pesemas katust ning hoidmas eemal kummalisi inimesi; teisalt kaminatuli - väike, vaikne, soe ja ometi suur ning põletavalt ohtlik. Mõlemad lummavad, tundmatud, kuid siiski südames omad.

Keset talve, samas majas, jah, ka seal tahaks ta olla. Ikka üksi, ikka tuultele valla, kuid tuuli ei ole. On külm. On laastavalt külm ning lumi krigiseks jalgade all hambaid valutama paneval häälel. Päike sillerdaks lume teemandeilt vastu valusalt eredana. Ega ta vist päris täpselt teaksi, kas ta silmad hakkasid vett jooksma külmast tuulest või liigeredast valgusest aga ta nutaks - ka põhjuseta. Maailm on tardunud paika, mitte ükski inimene ei ei tuleks teda tülitama. Ei ühtegi häält, isegi kaminat mitte. On külm ja on valge. Aeg ei voolaks ta ümber vaid seisaks paigal ning tema ise voolaks läbi aja. Teeks kruusi kuuma kohvi, poeks laua taha ja kirjutaks. Hämaruse saabudes selles hangunud maailmas teeks ta arvatavasti veel kruusi kohvi ning poeks raamatuga kamina juurde sooja otsima.

End joovastavatest piltidest välja raputades võdistas ta hetkeks õlgu, tõusis toolilt ning pesi vahepeal tühjaks saanud kohvikruusi (nagu korralik, ei, normaalne, inimene kunagi). Aga miks, küsis ta veel viimast korda enne uksest väljumist endalt. Väljudes ärkavale tänavale ilmus ta suule vaikne unistav naeratus.

Õhk oli just nii rõske nagu aknast paistis, udu kandis edasi iga ta unistust ning ärkav päev sirutas end kallistades ning unelmaid hoides ümber tema. Ja ometi pole see kõik. Ja kaugeltki mitte piisav. Süda surus end vaid viivuks tibatillukeseks kokku, kuid ta naeratas - selles nutmata pisaras oli peidus lakkamatu igatsus.

Suvalises suunas inspireerivad inimesed on armsad. Esimese hooga oli ehk pisut kummaline kuulda küsimust: kujutad sa ette, kui punnis silmad ja kui suure kiirenduse annab see võõrale inimesele, kui sa tutvustad ennast: tere, ma olen füüsika doktor. See pea-aegu 100% välistab selle, et ma võiks olla ka tore inimene või minuga on võimalik mingilgi teemal juttu ajada. Teema ise oli siis ajendatud probleemist, et füüsika doktorandist (tervitan) üksikul tütarlapsel on vaja leida mees. Vaeseke juba harjutab peegliees lausejuppi: õpin epas aiandust. Nujah, kuna ma suurt midagi ei tea sellest põgenemisest füüsikute eest (ma pole füüsik ja minu eest pole keegi põgenenud ning isiklikult ma füüsikuid ka eriti ei pelga), siis üritasin lihtsalt lohutada, et ega minul, keskharidusega inimesel, ka veel näkanud ole. Enda arvates lisasin juttu optimistlikku tooni. Ei kukkunud vist päris sedapidi välja.

Mingi paar nädalat tagasi teatas Katie: üllatavalt nõmedatel (seal võis olla mõni parem/teravam sõna) tšikkidel on üllatavalt normaalsed mehed. Tegemist on siis implikatsiooni, mitte võrdusega, sest jummala eest, päris paljudel "normaalsetel meestel" on "normaalne" naine ja mõned "normaalsed mehed" on isegi vabad => maailmas on üllatavalt palju "normaalseid" mehi!? Täna teatati mulle aga taas: Aga jah, kuidagi hirmus palju on inimesi, kes otsivad kaaslast ... ja nad on pagana toredad inimesed. Ja mõni on paaris, aga endal nii *#@*% iseloom, et hoia pead kinni...

Mehed meesteks, jumal nendega, sest (paneme siia nüüd ühe imearmsa ja öökimaajava klišee:) ega elu nendeta elamata jää (bioloogilisest aspektist ning sigivuse peale mõeldes, muidugi jääb)... Mingi jabura massipsühhoosi ajel olen ma analoogilisi lausekatkeid kuulnud viimase kuu aja jooksul viie inimese suust (või sulest). Pikemas perspektiivis hakkab see isegi teataval määral häirima. Lõppeks on see minu valik, kellega ma oma igapäevategemisi seon ning aja jooksul on selekteerunud nii, et need inimesed, kes minuga pikemalt suhtlema jäävad, on kõik lahedad kujud, seega on valim inimestest laiemalt minu maailmas liialt ühekülgne analoogiliste järelduste tegemiseks. Pealegi, milleks rikkuda ilusat sügist?

Kõiki neid "normaalseid" ennist jutumärkidesse kirjutades mõtlesin, et selle sõna peaks oma sõnavarast välja juurima. On teine tühi ja mõttelage, viidates pelgalt mingi suvalise valimi keskmistamisele ning vastava valimi analüüsil saadud standardhälbe piiridesse jäämist. Samas, käibefraasina on tegemist lausa ideaalse tühja sõnaga. Parasjagu pealiskaudne ning hääletooniga mängides annab teatava ujuvuse piires ka valimi, mida võrdluse tegemisel kasutati. Las ta siis olla.

Üha fantastilisemaks muutuvad sügishommikud sunnivad taas kirjutama. Aina imelisemaks minevad õhtud tekitavad lakkamatu igatsuse millegi suure ja ilusama järele. Tekitavad tunde, et ma olengi suurem ja ilusam endast. Magus valu kripeldab hinges, otsides teed läbi läbi kolletavate lehtede paberile. Kasvavad tuuled puhuvad iga viimsegi pisara naeratuseks. Torm mühiseb must mööda! Ja mina? Seisan kannad tugevasti maas ning ümisen juba järgmist laulu. Laulu homsest. Jah, ja ikkagi igatsus! Ja ikkagi unistus! ja ikkagi ootus ja lootus ja mu helesinine silmavaade püüab kinni kõige kõrgema kotka, haagib end tema sappa ning lendab! Njah, peaks vist mainima, et need on rohelised, lühinägelikud silmad ülejäänud 9 kuud aastas. Ei-ei, palun mitte valesti arvata, silmade värv on raudselt kõige lahedam asi minu juures. Lihtsalt tundus mõistlik panna see kirja, sest muidu võib minu igaaastasest roosast maailmavaatest augustis ning helesiniselst septembris-oktoobris arvata jumal teab mida ning tõe huvides tuli see siis kirja panna.

Oi, ma kirjutasin siia vahepeal romaani bridžist ja muust elust. Lahkasin oma jõhvikajuga (loe: pisike ja sile) kummalisi probleeme, jõudsin välja taas sinna kuhu ikka: senikaua kuni mu elus on konflikt iseendaga, ei saagi asjad liiga korras olla aga konflikt endaga on ainus tõsiseltvõetav edasiviiv jõud ning ma natuke isegi tahaks end enese vastandina hoida, liikudes edasi "kahtle kõiges, kuid ära kõhkle milleski" lipu all.

Aga siis mulle meenus ühes teises keskkonnas saadud kommentaar (minu kord kuus tuleva mõtte või temaatilise blogiposti moodi asja peale): Olen tähele pannud, et Miiral on vahepeal sellised mõttesähvatused ja paneb kohe kirja need. Variante on mitmeid:
a) kord kuus on raudselt üle keskmise, et üldse võiks tekkida mingigi idee või mõttevälgatus (nii sitasti ma inimkonnast arvata ei suudaks)
b) minu (erinevalt reaalsest blogist, kuhu ma kirjutan siis kui on emotsioon ning ootan, et sellest kirjatüki käigus selguks tegelik põhjus ning seosed ja vahest ehk ka lahendid) hoolikalt läbimõeldud ja sõnastatud mõtted on sedavõrd triviaalsed, et nende mõtlemiseks ei kuluta üks "normaalne" inimene enam kui 3 sekundit ning seejärel unustab (nii sitasti ei suuda ma iseendast arvata... või noh, ma vähemasti kahtlen vääga sügavalt).

Tjahh, aga mulle meeldib mõelda neid tobedaid ja mine tea, ehk tõesti tiba naiivseid mõtteid. Ja mulle meeldib mängida faktidega, väänata neid ümbritsevaid piire ning nautida saadud kõverruumi. Jah, kahelda kõiges... (aga selles mittekõhklemises olen ma veel pisut nõrk... enesehinnang on kummaline asi ning hirm kukkumise ees on suhteliselt sitasti painutatav piir - sellest johtuvalt jääb nii mõnigi asi kahjuks veel tegemata. Rõhk sõnal "veel", sest küll ma ka selle piiri kord painduma saan!)

Hmm, alati, kui mõnel üritusel pilte tehakse, siis ma armastan narrida, et tegelikult olen mina ilus küll ja ainult fotograafid on algajad ega oska mind pildile jäädvustada. Aga tegelikult? Vaatasin täna jälle mingite ürituste pilte ning tõtt öelda oli iga kümne pildi kohta umbes üks ilus pilt. Näiteks see:

Käsi on minu, seelik mitte. Selline ilmekas ja väga isikupärane (viletsate randmeliigeste kaitsereaktsioon - kui on vaja keharaskus kätele toetada, siis just sellises asendis).

Hmm, mingi sitatuju päev esitas mulle siis nüüd tavapärasele lõõpimisele hoopis teistpidi sõnastatud mõtte. Noh, et fotograafidel pole häda midagi aga mina... Peegliga on palju lihtsam: võtad aga sellise asendi, mis näitab sinu ilusamat poolt ning ongi ilus, tagasihoidliku naeratusega malbe tütarlaps (ei naera liiga valjult! Kuss!). On, mis on, ma endiselt ei armasta eriti piltidele jääda ja arvatavasti ei hakka kunagi armastama. Positiivne nende fotode juures on see, et enamasti õnnestub mul jääda üritustel sellisele tagasihouidlikule positsioonile ning olla kaamerate eest nähtamatu (ntx. suvepäevade umbes 8 aparaadi ja 1000 pildi sees olen ma kahel korral - rätsepaistes raamatut lugemas). Peab üritama tagasihoidliku profiili hoidmist jätkata... kuni surmani...

Millal inimesed aru saavad, et kettkirjad on maailma haigeima fantaasia vili, mille ainus otstarve on teiste inimeste aja ja närvide tapmine? Kas ma olen kuri? Oo jaa, otseloomulikult olen ma tige ja nördinud iga kord, kui midagi nii nõmedat, haiget ja labaselt manipuleerida soovivat minu postkasti maandub.

Täna saabus mulle mail, mille pealkiri oli midagi stiilis: Hiina vanasõna raha kohta... Algus oli igati aus ja armas aga mis siis hakkas? Ootamatult selgus, et mees, kes 53dal aastal esimesena selle kirja sai ja kahekümnele inimesele edasi saatis võitis veidi aja pärast lotoga hunniku raha. Vaata kui tore! Ikka juhtub, et keegi võidab raha. Palju rohkem oleks mind küll huvitanud küll selle mehe (loe: kretiini) nime, kes selle esimese kirja saatis, kuid tema kuulub kahjuks klassi "tundmatuks jääda sooviv heategija". Edasi tuli kurjakuulutav jutt kellestki Carlosest (elas arvatavasti Boliivias ega omanud materiaalseid vahendeid kahekümne kirja saatmiseks), kes ei saatnud kirja edasi ning kelle poeg jäi raskesti haigeks... ja loomulikult lõpetame ilusa ja õpetliku suunisega: sa ju tahaksid endale õnne, mitte õnnetust!?

Oi, kui hea ja mõnus on trampida inimeste tabudel, ebausul, teadmatusel... Appi, kui veetlev on tekitada järgmises kahekümnes inimeses paanika, et aga äkki, kui ta ei mängi 20 korda idiooti ega saada maili edasi, äkki siis lähebki halvasti. Ja teisest küljest: miks peaks minema hästi, kui sul selline rõvedus pähe kargab nagu kettkirja edasisaatmine? Ähvarduste edasisaatmine? Ähvardused üldjuhul kutsuvad esile trotsi ja vastuähvardusi. Klišeelikult: vihkamine sünnitab vihkamist (ja ka teisi emotsioone nii nagu teisedki emotsioonid võivad sünnitada vihkamist... ühe seose välujarebimine mitmedimensionaalselt maastikult näeb siinkohal siiski armas välja ning las ta olla). Palun edaspidi mind nimekirjadest välja jätta: ma olen alati nõus loobuma teenimatust õnnest selle nimel, et rahulikult ja tasakaalukalt oma päev õhtusse saata.

Tänan.

Ma olen leidnud enesele uue mängu. Orkuti õnnelaused. Need on valdavas enamuses kirjutatud just sellised, et absoluutselt igas päevas on midagi, mille juures saab öelda: nii seal ju kirjas oligi (sõltumata lause sisust). Seejärel tekib kiusatus otsida viimase tunni seest seik, mille kohta võiks öelda risti-vastupidist. Ka selle leidmisega pole probleeme. Psühholoogia on armas asi, eksole. (põhjuslikult sama teema, mis võrdleva astroloogia ja ajalehe horoskoopidega)

Ainult eile tekkis mul kange kiusatus hüüatada: orkut on mind kellegagi segamini ajanud! Ma lihtsalt ei ole võimeline olema selline: You display the wonderful traits of charm and courtesy. Naersin, et peaks minema koju ja pugema raamatuga teki alla, sest muidu võib juhtuda, et keegi arvabki mingiks hetkeks, et ma ilus ja hea olen. Katie küsis selle peale: kui sa m6nikord oled selline, kas sa siis ei olegi mitte selline..? ..m6nikord.. Tjahh, kisub väga oma tegude eest vastutamise peale, seega - ei. Noh, tegelikult ma loomulikult olen ilus ja hea aga mulle absoluutselt ei meeldi, kui keegi minust nii arvama hakkab. Tabades mõne inimese pilgus või jutus seda "ilus ja hea" alatooni, on suhteliselt kiire sõit kaugemale, sest ma olen inimene ning järgmisel hetkel on suur tõenäosus sattuda seisu, kus vaene tegelane, kes minust (liiga) hästi arvas saab pettumuse osaliseks. Palju rohkem meeldiks mulle, kui inimesed kirjeldaksid mind 'veider' või 'jabur'. Ma pole just üleliija veider, seega ka õlakehitus ja 'tavaline' või 'normaalne' on täiesti asjakohased väljendid.

Tagasihoidlikkus (pigem alalhoidlikkus) ei hüüa tulles. Isegi minu puhul. Tänane mängu jätkamine tekitas tunde, et orkut irvitab minu pihta. No tere hommikust! You will be recognized and honored as a community leader. Ma olen peaaegu nõus olema ilus ja hea (mõnikord... kui keegi ei näe...) aga igasuguse liiderdamise lõpetasin ma juba aastaid tagasi. Elu on palju lihtsam ja mõnusam, kui sa pole seotud mitte millegagi, mille juures sul tekiks kasvõi pisikene sisemine vastutustunne mingite asjade/inimeste ees (oma pere ei lähe arvesse, sest sellega tegelevad nii ehk naa kõik inimesed mingil määral), rääkimata võimalikest lahkarvamustest eri inimestega (rumalatest kaklustest hoian ma kiivalt kauge kaarega eemale, juba aastaid). Huvitav, kas mul õnnestuks tänane päev tõsiselt halli hiirekesena mööda saata, äratamata kellegi tähelepanu? Enam mitte, sest blogipostitus on juba kahjuks teatav tähelepanu tõmbamine. Aga kuni praeguse hetkeni oli igatepidi eeskujulik hommikupoolik.

Vahepeal on möödunud nädala jagu eelviimasest postitusest aga, mis parata, tuleb seesama mõte veel korra üles korjata, sest minu peas pole küsimus mitte kadunud vaid pigem edasi vormunud. (Ma ju ütlesin, et maolen mõttetute mõtete meister)
kas need korrad, mil ma lauataga ennast tõsise idioodina tunnen on:
a) vaimne miinimumhetk, mil tehakse tsirkust, mida ma tavaliselt ei tee või
b) vaimne kõrghetk, mil ma ise ka aru saan, millega ma lauataga tegelen?

Teisisõnu siis: kas suletud süsteemi muutumist on võimalik hinnata "objektiivselt" olles ise osa süsteemist? Esimese hoobiga tahaks öelda - ei. Ja sel hetkel meenub optimistide (nagu te mäletate, siis läinud talvel defineerisin ma end siinsamas optimistiks) hüüdlause: mitte "kas on võimalik" vaid "kuidas seda teostada". Jääb "kuidas" kuna "kas" ei viinud mind mitte kuhugi kaugemale küsimuse üldistatumast püstitusest ning teatavatest paralleelide tõmbamisest erinevate süsteemide ja nende sisevaadetega. Järgmine loogiline küsimus: miks peaks?

Tjahh, sellest olen ma isegi kunagi siinsamas kirjutanud, et mina, elades omaenese nahas ei peagi oskama hinnata ennast objektiivselt. Miks? Ma ei saa iialgi olla otsene protsessikäivitaja kelleski teises - seega ei saa ma ennast kunagi näidata teistele halvema või paremana kui ma sellel konkreetsel hetkel olen. Minu süsteemi ego paneb mind teatud määral pingutama alati (kas see just alati hea on, on teine teema). Lisaks kõigele on inimene (sealhulgas ka mina - eelduste kohaselt) oma loomuselt loodud hindama kõike võrdluse alusel. Mingi asi/seik/inimene/... on parem või halvem, ilusam või koledam jne. võrreldes mingite standardite või viimase samalaadse kogemusliku elamusega. Kuidas aga võrrelda süsteemi, mille muutused on võrdelised mõõteskaalade muutumisega? Olgu või võrdleval taustal? Olgu meil üks täispuhutud õhupall (suletud süsteemina), mille baasmõõduks võtame tema läbimõõdu. Pinnaelemendi suurus on 4(pii)*r*r/n (vaadeldav õhupall on lihtsuse mõttes loomulikult kerakujuline). Kui seesama õhupall panna külmkappi ning selle tulemusena vähendada tema raadiust, jääb pinnaelemendi suuruseks endiselt 4(pii)*r*r/n. Suurem-väiksem võrdlust ei teki. Mina olen ikka kõige lähemal iseendale.

Kui ma ei saa süsteemis sees olles ennast objektiivselt hinnata, siis muutuvad mõttetuks ka "objektiivsed" mõõtmised minust väljapoole väävate sündmuste osas (ntx. kahe sõbra vestlus), sest mõõtühikud, mille alusel ma võrdlen lähtuvad minu sisemisest süsteemist (mis peaks olema, uskudes õhupalli, seestpoolt adekvaatselt kalibreerimatu).

Kunagi, kui ma väike olin, siis käis mulle hirmsasti hinge peale, et tegelikult ei saa ma üldsegi kindel olla, et teine inimene näeb värve samade värvidena või kuuleb samu noote. Noh, et sama lainepikkuse juures käitub tema aju teisiti ja kui reaalselt saaks kuidagi võrrelda seda lõpptulemit (aju genereeritud teadmist rohelisest toonist), siis on seal kindlasti vahe sees. Siinkohal on vist keel see keskmistamise meetod, mille abil inimesed, kui avatud süsteemid, on keskmistanud mingeid termineid ning tekitanud mingi mõõtemääramatuse raames midagi nii kummalist nagu "sotsiaalsed standardid" eri mõistetele. Njah, tuleb tunnistada, et see idee sai kunagi alguse esimesest Asimovi Asumi raamatust, mis mulle kätte sattus (inimkonna käsitlemine osakestehulgana, mille summaarne liikumine, inerts, muutumine on arvutatavad, kui hulk on piisavalt suur), umbes vanuses 14, ma pakuks.

Kui ma alustasin oma teksti küsimusega suletud süsteemide kohta, siis tuues sisse keele, teen ma neist ometi ise teataval määral avatud süsteemid. Siit annab mõelda edasi mida iganes. Küsida seesama küsimus avatud süsteemide kohta, arutleda, mil määral avab süsteemi subjektiivsel tajul baseeruv side, leida üles kõikvõimalikud erinevad süsteemidevahelised seosed ning vaadelda nende muutlikkust või muutumatust. Ma pigem küsiks teisiti: kas inimene on mõõtemääramatuse piires suletud süsteem või analoogilise määramatuse piires avatud? Kumb kaalub kumma üles? (ja miks mul on tunne, et tegemist on praktikas mõõtmatu ehk usuküsimusega.)

Tjahh, mu mõttekäik siin võib ju olla lapsik, naiivne ja tugevalt fakte moonutav, kuid ometi on selles võimaluses (väänata piire) midagi nii lummavat, et mingil moel satun ma ikka ja taas sama elemendi juurde - vaimustun mingist veidrast ideest (Kosmose Odüsseia "telefoni keskjaama süsteem" liiklemisel, mis klappis toonase tehnikaarenguga nii imearmsalt) või tekitan endale ise mõne napaka küsimuse, millele ma ei otsigi vastust, pigem lihtsalt üritan edasi mõelda ja arutleda, sest see on joovastavalt mõnus. Lisaks tuleb mul veel vabandada äärmiselt konarliku kirjaviisi pärast. Külalised käisid postituse pooleliolemise ajal, mis võibolla on vaid ettekääne suutmatusele tunnistada, et need samad küsimused ja arutlused minu sees on veel liiga poolikud korrektse sõnastuse jaoks. Ju nad rõõmustavad oma mängulisusega mu mõttemaailma ka edaspidi ning mine tea, äkki kunagi oskan ma ka nendel teemadel sujuvamalt kirjutata.

Noh, kui päris aus olla, siis hakkas mu mõte nädala eest jooksma veelgi kummalisemates paikades, kuid minus siiralt elab soov, et äkki paar inimest veel ei arva, et ma lausa napakas olen ning ma ei riskiks (ego kaalutlustel) selle arvamuse muutmisega. Teisalt on postitus juba praegu veninud pea kilomeetri pikkuseks ning ma ausõna tunnen nendele kaasa, kes lugemisega siiani välja jõudsid (minul oli seda lõbus kirjutada ning muu pole minu seisukohalt just liiga oluline) ning samas mõni mõte võib ju igaühele enese mõelda jääda.

Kas hetk, mil sa mõistad, et süda on kõige nigelam nõuandja siin maailmas, on suurekskasvamine, allaandmine või midagi kolmandat? Aga see järgmine hetk, mil sa õpid mõistusega valitsema südame üle? Aga teadmine, mis pakitseb su sees ning vaid sina ise tead, kui loll su süda suudab olla ning mil määral oskab ta sulle kaela tuua sekeldusi, segadusi? Kas see on koht, mil tuleks punastada ning vaikida maha? Või olla uhke, et sul on Süda... ja vaikida maha?

Mahavaikimine on mulle loomuomane. Ei, mitte selle mahavaikimine, mis südames sees on (mu süda on küll loll aga südikas, valjuhäälne ja võimukas) vaid selle mahavaikimine, mida ta enesega kaasa toob. Ja ometi on ta minu süda, päris minu oma! Olgugi, et loll.

Ja siis muigasin ma täna orkutis: Today's fortune: The heart is wiser than the intellect. Aga kui mu süda on nii kuradi loll, siis mida see ütleb mu mõistuse kohta? Miks jääb süda alati rumalaks? Mis on see, mis paneb ta ikka ja jälle lendama? Mu hing on täis laule ning joovastudes iseenese sees kumisevast sõnast, tõuseb lendu miski, mis peaks ju mäletama, peaks tajuma seda valu, mida tekitavad porised jalajäljed paremal vatsakesel. Ja ikka, ta vana idioot, joovastub igast hetkest, haarab kinni igast unistusest, naudib iga sõna. Ja kasvab ja kasvab, muutub taas võimukaks, janunedes millegi järele ning kukub niutsudes tagasi oma kohale.

Ja siis tuleb mõistus, teeb talle pai, selgitab, seletab, põhjendab lahti. Järgneva mingi aja jooksul kaitseb ta südant suht karmikäeliselt ja ühel hetkel unustab end korraks... Ning juba ongi mu rumal süda kinni mõne laulu sabas. Taipamata, et laulude kohus ongi lennata, kasvada, hoida ja koguda kõike, mis läbi südame on käinud. Südamel enesel pole aga tiibu. Pole tiibu ning laulu katkedes käib üks vägev prantsatus, kõlab hetkeks üks pisike oie ning kõik, vaikus. "Aga laul ei pruugi katkeda! Aga kellegi käsi võib mu ju kinni püüda, kui ma kogemata laulust lahti lasen!" Ja see on kõik, mis ta oma upsakuses hõigata suudab, ise kramplikult kinni hoides millestki, mis on ebakindlam suvalisest tuulehoost, imikustki nõrgem.

Aga miks ma armastan küsimärke? Küsi kellegi teise käest.

Tegelikult olen ma nüüd hästi väike ja kuss ning lähen vaimustun nendest inimestest, kelle silmis kumab kirg, kes oskavad armastada, seda mida teevad, oskavad töötada selle nimel, mida armastavad muutes oma kire ja too millekski ilusaks, hingematvalt nautimisväärseks. Müts maha.

Mõtlesin hetkeks esmaspäevase bridžiõhtu peale. Nojah, kui ma oma lauas tehtud liigutusi siin ükshaaval lahti seletama hakkaksin, siis olete te kõik nõus nentima, et ka seniilsusele kalduv seitsmekümne aastane vanaproua, kes pärast pensionile jäämist esimeskorda kaarte käes hoidis, mängib paremini. Sel põhjusel ma pikemalt ei peatuks oma toonastel idiootsustel (Maarjast on veits kahju, sest tema mängis tõsiselt mõnusalt ja mina pasandasin kogu tema töö ja vaeva peale). Pigem tekkis hoopis teistpidi küsimusi.

Noh, ühest küljest ma olengi pisut mandunud. Suvel ei olnud hetketi mitte mingit motivatsiooni teravdada oma mõtlemist antud teemal (kohati kadus partneri puudumisse ja mõtlemise liigsesse vabatahtlikusse ka soov üldse esmaspäeval klubisse jõuda). See selleks, tuhinad tulevad ja lähevad <- üsna sõltumatult partneri olemasolust. Vahepeal sai siiski ka pisut mängitud ning hoolimata hetkedest, vaimsest või emotsionaalsest seisundist - mängida on alati üleprahi mõnus. Erinevatel hetkedel on nauding veits erinev, kuid alati on ta mingi kombinatsioon headest sõpradest, mõtlemise mõnust ning eneseteadvuse, eneseusu kasvust (protsentuaalsed osakaalud sõltuvad eelmainitud seisunditest).

Aga siiski, küsisin ma endalt, miks ma ei taha hetketi ära tunda või tajuda neid murdepunkte, kus mõistlikust õpitu seedimisest saab ootamatult lodev laiskus? Mõttelaiskus. Aga miks ma ei taha neid murdepunkti sekundiga enneteda isegi siis, kui teema on südames oluline ning silmis huvitav? Nääh, laiskus (igal kujul) on üks omapärane, kuid valdavalt taunitav iseloomujoon.

Samas, alati võib sama küsimust ju hoopis teise pilguga vaadata ning patsutada enesele õlale: näe, sa tabad oma mandumised ära, olgugi, et tugeva hilinemisega. Ehk teisiti sõnastatuna: kas need korrad, mil ma lauataga ennast tõsise idioodina tunnen on:
a) vaimne miinimumhetk, mil tehakse tsirkust, mida ma tavaliselt ei tee või
b) vaimne tipphetk, mil ma ise ka aru saan, millega ma lauataga tegelen?

Voodis vedeleda, lakke vahtida ja tühje ning mõttetuid mõtteid heietada armastav Mina.

Inimesed tänaval räägivad, et mees peab tegema, mis... Nujah, oleks siis nii, et ainult mehed. Paraku, mida päev edasi, seda selgemaks saab asjaolu, et ega naisedki pääse oma tegemiste, oma olemuse eest. Nii ma siis võtsingi südame rindu ja hõikasin eelmisel nädalal välja: kole ja tark (ei naera liiga valjuhäälselt) olemise asemel tuleb hakata ilusaks ja lolliks.

Esmapilgul tundus, et lolliks saamine on kordades lihtsam ilus olemisest. On täiesti uskumatu, mil määral varuvad inimesed igakuiselt aega hooldamaks oma küüsi või juukseid või... Nojah, siis sisenedes suvalisse salongi, istud ja ootad oma aega. Diivani kõrval on hunnik ajakirju. Võtad esimese- ja sulged kiiremini kui avasid. Järgmine - krt, samasugune idiootsus! Kolmanda juures tunned juba kuidas käed määrduvad kollaseks, neljandat ei julge enam puudutadagi. Ausalt, kas keegi tõesti suudab midagi taolist vaadata? Ja tunda oma aega asjalikult, no vähemalt meeldivalt, sisustatuna... Hmm, vahest olen ma ise küündimatu? No näete, mida ma teile rääkisin, piisab vaid taustsüsteemi vahetusest ning idioot ma olengi.

Nujah, selleks, et korralikult tibitsema hakata, tuleks esmalt ajada väline formaat paar numbrit pisemaks, seejärel läheneda teaduslikult ilutööstuse põhimõtetele. Võtta omaks usk rõveda krohvikihi kaunidusest ning süvendada endale, et moes on ilusad riided (need kaks viimast on tõsised pähklid). Loomulikult tuleks teemasse investeerida summad, mis valjult lausumist ei kannata, kuid uskumus, et mingil hetkel tuleb appi kellegi teise rahakott, peaks ju olema piisav. Khmm, ja mis ma selle rahakotiga kaasaskäivaga peale hakkan (selle osa ajast, mis jääb väljaspoole keppi ja keeksi)? Hea küll, beib, ei mõtle nii palju!

Selle pisikese mõttearenduse peale hakkas Kadri (ei ütle, milline kuuest) mulle nädalavahetusel rääkima, millest mõtleb üks enesest lugupidav blondiin ning mil moel end väljendab (ausalt, Kadri, ma tunnen sulle kaasa, sest selline suhtlemine tütarlastega võib kaasa tuua eluaegseid psühhotraumasid). Tjahh, mul tuleb ikka kõvasti pingutada, igal rindel.

Kokkuvõte: saavutamaks harmoonilist kooskõla väljendiga "ilus aga loll" tuleks tööd teha nii kuradi palju, et lihtsam on vist loobuda. Nii palju püsivust mul siis ongi. Leides võimaluse muuta oma elukvaliteeti, lihtsalt loobun. Hmm, võibolla siiski mitte!

p.s. põhjused käesoleva mõttekäigu arendamiseks tulenevad "heasoovlikest" soovitustest, kuidas edukalt mehele saada, jättes sealjuures määramata tegeliku võtmeküsimuse: millisele mehele.

Ja justkui hommikul alustatud teema jätkuks sain täna kätte oma viimase sünnipäevakingi: punakaanelise Eklektika. Kui nüüd olla detailselt aus, siis ootas raamat mind postkontoris juba 6 päeva ning ainult minu hajameelsuse tõttu sain ma ta kätte alles täna. Üllatus pakki avades oli võimas. Üllatus raamatut avades oli veelgi võimsam.

Millegi pärast olin ma seda raamatut siiani vältinud, pisut ehk isegi kartnud. Mul oli selle raamatu ees mingi kummaline aukartus ja tibatilluke hirm, et tekst minule, kui humanitaarteadustes täielikult võhikule, ehk pisut hoomamatuks jääb. Midagi sellist pole juhtunud ja tundub, et ei juhtu ka (pool raamatut valikulises järjekorras on veel ees).

Tjahh, see on siis see üks raamat, mille kirjeldamiseks (hetkekski kartmata kellegi vääritimõistmist) võib väita: iga lugu on nagu üks korralik sitalkäik. Protsessi lõpptulemus on igas plaanis nauditav ning tulemusest eviv aroom ei jäta kedagi lähedalviibijaist külmaks. Miljon mõtet ja siiski mitte vastu vaid pigem poolt või õigemini - nihkes, teise nurga alt (minu poolt siis tiba emotsionaalsemalt, ehk grammivõrra intiimsemalt ja ainult vabavooluga edasi). Üksikutel hetkedel on ehk veidi kõhukinnisust tabada, kuid verbaalset pasanteeriat pole sendigi eest (tänud selle eest autorile).

Ja nüüd tundke mulle kaasa: mul on pool raamatut veel ees ja kell neli äratus (Naissaarele jooma!)

Sattusin eile taas hea kodumaise raamatu peale (palun ärge küsige, kes - tundmatu, meenutamatu nimi oli; ärge küsige mis - ma ei mäleta (endal on ka piinlik, pisut)). Hetkel pole konkreetne raamat õnneks kuigi tähtis. Toetasin end mugavalt oma punase diivani sisse ning ahmisin sõnu, lauseid, kirjutatud ja kirjutamata mõtteid.

Väike keelepede minus tõstis taas pead, ampsas kõhu head-paremat sööki täis ning lõi nurruma. Lugesin mõned tekstid, toetasin seejärel avatud raamatu kõhule ning pikaldaselt unistaval pilgul aknast välja vaadates mõtlesin hetkeks omaenese konarlikule ja vigasele emakeele kasutusele. Seejärel teiste... Jah, teiste. On metsikult palju autoreid, kelle keelekasutuse võib vasaku käega liigitada oivaliste hulka. Avad raamatu ning juba sa oledki mattunud imepisikeste detailide rägastikku. Juba matsutab pisike keelepede ahnelt etteantud mahlakaid pilte. On tekst, on tähed ning isegi kirjavahemärgid muutuvad lummavalt mänguliseks.

Mõtlesin endast ning niiväga tundsin tol hetkel sarnasust Vesipruuliga (hoolimata asjaolust, et ma üle-ilma-kuulsust ei taha, poleks üldsegi paha tunne, kui keegi vahel hellalt õlale patsutaks ning mõne ausa toetava/eitava/suunava sõna ütleks). Minu vänderdavad laused, poolikult mõeldud mõtted, viimistlemata sõnad ning juba ma kelgingi kasvõi siinsamas blogis. Juba kirjutan kõveraid värsse ning hoomates hetkeks omaenese väiksust värvusin diivaniga ühte karva. Ja ikkagi, tõstis miski minus pead, see olen mina! Ükskõik, kes ma siis olen või kellena paistan. Kui ma kirjutan, siis pelgalt sellepärast, et nii on hea - minul endal! Kameeleonina - diivani kaitsevärvist välja, raamat uuesti silme ette ning: head isu!

Nii ma istusin eile oma diivanil ning ootamatult küsis pisike keelepede minus: kas tõlkimise eelduseks polegi siis keele tunnetamine abaluudega? Viimastel aegadel jääb tunne, et pigem kuulub 75% tõlkijate (protsent on statistiline ja sellest johtuvalt loodetavasti väär, lähtudes mulle kätte jäänud pisikesest tõlkekirjanduse valimist) töölepingusse klausel: tõlkida kuivalt ja ilmetult. Jah, sel hetkel on ääretult meeldiv haarata riiulist mõni A.Sanga või B.Alveri tõlgitud kuldteos ning lasta sellel pisikesel keelepedel maiustada millegi väärtuslikuga tõlke vallas.

Selleks, et mitte liigselt kurnata lugejaid mingi tavalise halaga, teen pakkumise: kes otsib hambavalu, võib vaadata mu eelmist postitust ning teha ise järelduse praeguse pakkumise kohta. Ainus vajalik eeltingimus on oskus vajadusel/võimalusel sitasti öelda.

P.S. kui järgmisel aastal kellelgi kingiprobleem tekib, siis ma vajan t-särki tekstiga: SAABAS. (Käisin täna printerist pabereid otsimas, mida ma veel trükki saatnud polnud)

Üritamatagi vältida enese kordamist.

Soe suvevihm mu juustelt langeb alla.
Mind hellalt paitab tormialge tuul.
Soe suvevihm loob tee mu kleidist läbi
ning naeratus mu päeva täidab taas.

Ja kuskil pikne käib, ning kummastavalt kaunis
on tema tee, ta hääl nii karm
Ei püsi paigal suure tormi algul.
Ei iialgi! Vaid mõtteis lendamas

Soe suvevihm mu juustelt langeb alla
nii hellalt kulgeb laubalt tema tee
laup vesisuudluse saab õrna
ja selle järel paitus põsel,
järgneb huul...

Ja mina joovastun,
end üks kord aastas kaitsta
ma luban tormidel siin, suurte tuulte käes.
Ma seisatan ning plikalikult kauge
on pilk
ja paljajalu vees
käed laiali ma ootan tuulte süles
uut silitust, uut suudlust, joovastust...

et sügistalvel ärgata taas üles ning tunda endas julma üksildust.

Puhkus on lõppenud, sünnipäev peetud - nüüd oleks vist ülim aeg kaineks ja asjalikuks hakata. Enne asjalikustumist lubasin eile õhtul enesele vanainimeseliku kokkuvõtte-mõtiskluse.

Lebotasin oma armsale punasele diivanile, uus raamat käeulatuses. Ei ole maailmas paremat hetke - läinudnädalane looduse emotsioonidemäng emajõelt silmis, pisikese sünnipäevapeo jutud kõrvus (purju ei jäänud, pohmakat polnud ja džinni jäi alles - nõrk, kas pole), kergendusohe, et koristamisteemaline loeng on selleks korraks taas lõppenud ja vaikus. Laps otsustas viimaste külalistega kaasa minna. Jäi ainult mina, raamat, kuum kohv ning diivan.

Veel üks hetk kannatust. Mõtlesin "komplimentide" peale vanusest 28. No millisele inimesele ei meeldiks komplimente saada? Mulle küll meeldib. Eriti meeldivad need mulle siis, kui selle taga on kummastav siirus (pole just liiga tihti tänaval kohatav suurus). Viimase aasta pärlid: mehelik (M), paks (M), kole (M), "aga sina pole ju naine" (N) (kuna jutt käis mõtlemisvõimest, siis üdini positiivne kommentaar), armas (N), ilus (ok, "kõige ilusam" - ütlejaks minu poliitiliselt korrektne tütar). Vägivaldsete järelduste tegemisega jõuamegi punkti, kus naise leidmine tundub nagu loogilisem kui mehele saamine. Noh, tegelikult kuulub positiivsete komplimentide hulka ka väljend "joob nagu mees" aga selle mainimine või pelgalt joomine tegevusena toob suhteliselt tihti kaasa meesisendite jabura arusaamise, et naisterahvad ei peaks teps mitte jooma ega suitsetama ega ropendama ning kuna mõtlemine pole meile ka kohustuslik omadus, siis jääbki üle see, mida ma nüüd aktiivselt tegema asun: haaran oma raamatu ning lilletan vaikselt unistades edasi.

Kohalikus playlistis täna: Aapo Ilves ja Eliit Sünnipäevalaul, Aapo Ilves ja Orelipoiss Aga Ükskorda, J.M.K.E. Organiseeritud Elu, 11.... (ja muu paremat sorti muusika...) Elu on lill! (eriti, kui ma mingi hetk suudan välja sebida need laulud, mis mind alates reedest (või lausa kolmapäevast) lakkamatult kummitavad)

veest ja kalastamisest

Kummaliste väärtushinnangutega tütarlaps - see on minu enese tänane nägemus endast. Mingite nurkade pealt idiootlik esteet ja tähenärija, teisalt lootusetu romantik ja siiski. (Punkt.) Ja siiski on mul jummala poogen, mis mu ümber toimub, kui ümbruses on midagi, mille abil oma mõte sõnatult jooksma panna. Ma ei karda tuttavatega sauna minna aga ma ei oska neid enesega kaarte mängima meelitada (sõltumata nende tasemest - mina pasandan lauataga ikka "nagu tavaliselt")

Te ju näete, et ma praegu paaniliselt koristan ning üritan teha oma elamisest pesa, mille peale mu ema pühapäeval infarkti ei saaks? (Liiga valjust naermine on lubatud kuid mittesoovitatav.) Mulle endale meeldib väide, et mu korteri väljanägemise järgi saab alati kindlalt väita, et siin elatakse. Kui mul tekib idee, siis selle teostamise ajal pole vahel ruumi jalgagi maha toetada.

Tjah, ideed... Idee on tugevalt ülehinnatud väärtus ka siis, kui nende eest makstakse 5 kopikat pangest. Krt, see polnd teps mitte mu algne idee kribamisel.

Hea küll, esmalt oli nädalake Võsul. Lahe seltskond mõnus bridž. No hea küll, mina tegelesin, nagu tavaliselt, lauas valdavalt kalastamisega või pakkumiste suvalises suunas ujutamisega. Kuid siis on hea, kui sul on mõnusalt rahulik partner, kes sel hetkel, kui sa peaga vastu seina jooksma hakkad, nendib rahulikult "ega me siia võitma tulnud ju".

GP ajal tekkis huvitavaid hetki, mil ma tõesti suuril silmil vaatasin: wau, ma ei tuleks selle pealegi (ja siinkohal ei pea ma silmas imeilusat pakkumist või mängu vastaste poolt). Näiteks oli minu jaoks lausa jaburalt palju partnerisõimamist. Teisalt oli kuidagi hirmaus palju "ekspertpaare" teises toas. Ah, et millest ma seda järeldan? No niipea, kui mingi voor hästi läks (jätsime meie kalastamise või otsustasid vastased ujuda), kippus vooru lõpus laua taga kuulma nende ausat ja ehedat arutelu, kuidas neil sokkude vastas viletsad tulemused tulevad. Lahedalt naerma ajas. No kammoon, ma ei tuleks selle pealegi, et lauas analoogilist arutelu üles tõsta (korra ma kommenteerisin ühe sõnaga oma väljamängu valikut, kuna ma ju ka lauas olin, kui selle peale tuli kiirelt: ei-ei, teie väljamängu kohta ei ütle ma midagi aga (uuesti partneri poole ning teema jätkus)...) Mis teha, issanda loomaaed on kirju.

Siiralt lahe nädal, metsikult südamelähedane mäng (kuigi ma seda ei oska). Meri, liiv, kivid ja lained, männimets koos mustikatega ning imearmsa kaminaga metsamajake - romantiku unistus. Lapse jaoks oli elavaim mälestus loomulikult Indrek ning tema ratastega karud ja linnamesilased. Neist tegelastest kuuleb meie majas jutte veel kaua (kuigi juba on peale jooksnud varjutavaid elamusi, millest allpool ka pajatan).

Võsu sai läbi, ilm läks perse aga milleks mulle rannailm, kui plaan on kaks päeva kodus magada (ja koristada, milleni ma märkimisväärselt ei jõudnudki). Või teisalt, miks pagana pärast tekkis mul soov minna esmaspäeval klubisse, kui plaanis oli magamine? Oleks vist aus nentida, et ma ikka pisut nördinud olin. Tunnistasin end taaskord suhtlemiskeenjuseks, mõtlesin hetkeks, kuidas krt ma üldse sellise alaga tegeleda saan oma iseka hiiglase vaatetornist, kuid nentisin kiirelt: ah, minge persse, mulle meeldib see mäng ning alati on kõigele olemas lahendus. Sel nädalal ma vist küll kaarte kätte ei saa (kui homme juhuslikult üks lisakäsi välja ei ilmu või viis, kolme laua peal saab ka mängida) aga tõelise idioodi järjekindlusega hakkan ma esmaspäeva hommikul taas otsima inimest, kes tahaks minuga mängida.

Ahjaa, tagasi teema juurde. Kolmapäevast tänaseni sattusin kalale. Ma juba mullu, kuuldes, kuidas kõik järjest kalal käivad, niutsusin omaette "tahan kaa" aga eelmainitus kenjaalsuse tõttu ma vist ei maininudki seda kellegi teise kui pelgalt enda kuuldes. Kui mu tänasesse teksti tavapärasest pisut enam "perseid" ja "sitta" sisse tuleb , siis põhjenduseks on 48h kõivuka ja luksiga kalal. Pakun, et lahedamat üritust pole mulle viimase viie aasta jooksul ette tulnud. Targad inimesed olla kunagi öelnud, et elus on kolm ilusat vaatepilti: põlev lõke, voolav vesi ja (sinu asemel) tööd tegev sõber - kõik kolm tingimust oli rahuldatud.

Esimene õhtu oli iga romantiku unistus. Sume ja sombune õhtupoolik vaiksel vanajõel aerutades (ikka vesiroosist kõrkjateni ja sealt vesikupu juurde), herilaste eest suitsukatet tehes, siider käeulatuses ning kaks spinningut üle pea vuhisemas. Jumaliku värvidemänguga päikeseloojang, mis jõel peegeldudes tekitas kerge värina hinge. Miljoni tähega selge öö. Viskad end murule pikali ning lased mõtetel lennata. Tunde... Ah, et ma ei käinudki kalal üksi? Nojah, eks oma osa sellel "lemberomantikal" oli ka roppudel naljadel ning liitril viinal. (Mõtle nüüd ise edasi)

Uhke lapsevanemana ei saa ma ju ometi mainimata jätta, et ka Marie oma esimese ahvenakesekese välja õngitses. Istusin rahulikult jõe ääres, suitsetasin järjekordset sigaretti ning kuulasin peaaegu kadedusega, kuidas luks ja ökul mu pisikesele piigale seletasib kalastamise algtõdesid (minul selliseid õpetajaid ei olnud, oli vaid loll suhtumine, et tüdrukud ei peaks õngega jõe äärde trügima - ega sellepärast käimata ei jäänud). Meenutasin tõelise mõnuga Erika sõnu, et mu laps täpselt minu moodi on, kui märkasin Marie'd huviga kuulamas ning küsimusi esitamas. Ah, aga ta oli ka tubli - tõi mulle isegi kahe näpu vahel ussikese õnge juurde.

Ainult üks asi jäi ütlemata. Iga kord, kui jutt jooksis meie oma reisiseltskonna meesisendite tekitatud pasahunnikute peale, tekkis kiusatus tuletada neile meelde seda reklaami: kõik, mille jaksad metsa viia, jaksad sealt ka tagasi tuua. Aga mis teha, kirjutamises olen ma alati osavam olnud kui rääkimises.

Ah, ma olen tubli!

Nunii, üks segane võistlus seljataga.

Eile õhtul, peale seitset hakkas Andres mind moosima, et tule-tule mõttemängude mitmevõistlusele. Khmm, ma pole 17 aastat malet mänginud ja kabet selle perioodi sees 10-15 partiid oma lapsega (ei ole eriline tase). Teisalt tegi pliks sihukest nägu: "ahoi, emme, kohe kavatsed sa Võsule ronida ja üldse..." Kui ma aga rääkisin mis alad on, siis tuli:
"Sudokud!? Kas seal pisikesi sudokusid ka on?"
"arvatavasti"
"Siis tahan mina ka. Ja kabet mängin ma ka!"

Mõeldud-tehtud. Ok, male jätsin vahele ja patseerisin selle asemel lapsega mööda hansapäevi.

Eelduste kohaselt siis male, kabe, mälumäng - 0, sudokud - hea ilmaga keskele, bridž - puhas loterii. Esimese kolmega nii läkski (tõsi, selgus, et veelgi kehvemini on võimalik mängida), dokudes 2-3 (tõeline üllatus minu jaoks, ma kartsin esmalt kõige raskemat - aga see ostutus kergemaks kui nii mõnigi vähem punkte andvaid dokusid - 1 minut jäi puudu ) ja bridž läks kõige paremini (loterii töötas järelikult minu kasuks).

Ning viimase koha asemel tulin ma sealt ära alavõidu medali, 10. koha diplomi ja meistripallidega (mida ma sel aastal pole veel ühtegi teeninud) - Ise olen rahul! Inetu oli kogu selle asja juures vaid fakt, et enne viimasta ala (kabe) olin ma positsioonil nr. 5

Päeva lahedaim seik on muidugi kinni asjaolus, et mu pisike piiga ei saanud kummalgi alal, milles kaasa lõi, viimast kohta (dokudes jagas ja kabes oli keegi veelgi tagapool).

Ja et täiuslik päev veelgi ilusamaks muuta, nägime umbes üheteistkümne ajal ülikooli peahoone ees siili. (Ma parem ei hakka rääkima siinjuures Toomemäe rüütliturniirist, mil mu pisike 30kg mul süles ja seljas elas, et ta ka üle inimeste peade näeks, mis toimub - puhas trenn.)

Bridžist ja inimestest. On selliseid partnereid, kellega saad jube harva mängida aga hirmsamal kombel tahaks vahel. Vahet polegi, mis põhjusel - mõnega selle mõttega, et ta hirmus tark on ja äkki jääb tiba mullegi külge, teisega sellepärast, et ta lihtsalt lahe ja vahva inimene on.

No olgu, igatahes kumises peas taas lootus ja idee, et saab ühe sellisega mängida (üle pooleteise aasta) ning siis kui ma teda klubisse kutsuma hakkasin tuli täiesti ootamatu vastus: ma ei ole viimase paari kuu jooksul pea üldse mänginud, ei tahaks marki päris täis teha.

Nujah, mokk töllakil hõikasin siis eile hommikul Laurile välja, et kuule, ma tahaks tegelt hirmsasti mängida, äkki saad päeva jooksul mõnest vabast käest aimu. Vaikus. Kell saab juba viis, ei midagi. Õnneks tuli Lauril päästev idee - Liisa!

Liisa siis kribas mulle, et ta pole küll aprillist saati kaarte käes hoidnud aga kui mulle sobib, siis teeme ära. Tehtud ta saigi. (Ilgelt sitasti mängisime ning ma pole veel kindel, kas me 25% saime kätte aga vähemasti sai mängida)

Kaks lahedat jaotust eilsest.

Haaran kätte lehe
AQ
KQxx
KQ
KTxxx

ja Maarja avab 1D. Kisub slämmipoole, eksole okei
1D-1H;1NT-2C(!); 2D(!) - vaatasin, et 6NT jaoks jääb jõudu väheks aga kuna klapp ristis on minu jaoks tuvastatud, siis 4NT; 5H - 6C

ja Lauda tuli:
Kxx
Ax
Axxx
Jxxx

Teises lauas tuli vahelepakkumine 1D(!) - 1H; 1NT - (2D) - ... ja rappa nad jooksid. Jäin mõtlema, et sellise vahelepakkumise peale oleks mina kohe ässasid küsinud ja midagi mõtlemata 6NT lajatanud kahe ässa peale. Praegu, teades partneri väga sitta lehte, tuli jänes püksi ja igaks juhuks jäin 6C juurde.

Aga naer tuli hirmsasti peale pakkudes. Alles see oli, kui ma sarnase lehega (ok, 17p oli) kaalusin, kas teha 2C(!) relee või mitte ja lõpuks kogemata 1NT sisse passisin.

Teine jaotus, mis hinge jäi, oli siis üks suur idiotism väljamängus. Soodsas tsoonis, ma kolmandal pakkumiskäel lehega:
AJTxxx
AKJx
-
xxx

p - (1D(!)) - 1S - (2C);
p - (2D) - 2H - (3D);
3H - (4D) - 4H - dbl;
p...

Maarja pani lauda (ise kommenteerides, et oleks pidanud avama 2H - iseenesest oleks me sellega kordades kiiremini 4H.ni jõudnud)
x
QTxxx
JT9xx
Qx

Avakäik ruutus, lauast väike, paremalt käet kõrge, käest trump. Üks trumbitiir - näe, jagubki nii sitasti kui arvasin. Pajaäss, väike pada trumbile (vasakult kukkus emand). Ruutuga kätte tagasi. Ja nüüd, selle asemel, et minna J või T, et kui trumpab, panen üle, kui ei, viskan risti minema ja olemas. Ma suutsin 2!!!! tiiru minna väikesega trumbile, lühendada oma trumbi ja käia ilus leping taha. MIks ma nii tegin? Ärge küsige - ma ei tea ise ka, kust mu aju selliseid kenjaalseid ideid/ideetusi leiab.

Vajan pai

Avastasin pooleldi hirmu ja pooleldi sügava rahuga, et lisaks blogi lukustamisele olen ma end lukustanud ka niisama suhtlemise ees. Kuidagi vaikselt ja tagasihoidlikult olen eemale tõmbunud ka bridžist ja bridžimängijatest. Miks? Ma ei tea. Just samamoodi ei tea ma ka seda, millal tuleb lahendus, pääsetee.

Õhus on suuremat sorti muutused. Ma tajun neid iga oma rakuga. Seisatan keset tänavat tajudes aja ja inimeste kiiret voolu enesest mööda, küll ühes, küll teises suunas. Seisan ja tunnen end kui saurus. Ma ei tea, millisest otsast tasub kinni haarata, millest mitte. Virr-varr minu ümber on peatumatu. Kas mõni nendest nöörijuppidest on visatud minu suunas? Või ainult kellelegi teisele? Teised näivad neist niisuguse kergusega kinnihaaravat nagu teaksid nad täpselt, et just see on neile. Minus on aga lõppematu kahtlus, lakkamatu ootus.

Lobisesime eile Indrekuga (mulle meenus hetk enne öörahu, et tal oli sünnipäev) ning traditsiooniliselt oli tal küsimusi kahe teema jaoks: bridž ning kuidas mul meestelainel läheb. Mõlema teema juures tuli anda ebalev vastus, et nagu ei lähegi eriti. Meestega on kuidagi lihtsam, seal ma vähemalt tean, mida ma otsin või ootan. Bridžiga on aga seis hetkel selline, et ma ei tea ise ka, mida ma täpselt tahan või ootan. Üks on kindel, targemaks tahan saada, mingi kiuslik trots minu sees, mis ei anna rahu. Samas, mis nagu edasi peaks saama? Või kuidas? Alles paar nädalat tagasi sai kokku loetud, et sel kevadel olen mänginud 8 erineva inimesega - kõik armsad ja head aga ma partnerita ikka. Ma ei ole nii suur individualist, et oma algelises arengufaasis sellist seisu liigselt nautida. Teisalt, esmaspäevased klubid hetkel kuidagi ei tõmba. Natuke puhkust ja see läheb üle, tean juba. Mul on tunne, et enne suve lõppu tuleb mingi selgus. Vahet pole mis pidi, aga tuleb. Ning selle tunde ajel vaatan flegmaatiliselt ringi ning mõtlen: mine tea, milleks hea.

Seejärel tuletasin Indrekule meelde tema kunagise lause, kui ma mingis hullus alaväärsuskompleksis maadlesin. "Sa tundud endale lollina ainult sellepärast, et sa suhtled ainult geeniustega." Ma teen seda täna ka - suhtlen tarkade inimestega (kuigi viimased paar kuud pole pea kellegagi suhelnud, mis ei tee neid inimesi, keda oma sõbraks pean põrmugi rumalamaks vaid pigem näitab minu enese järjepidevat sotsiaalset ebaküpsust) ning mingil jabural põhjusel pole nemad mindki seltskonnast välja visanud. Ainult needsamused kompleksid on aja jooksul kadunud.

Ja kunagi tuleb hetk, mil leidub lahendus ka sellele tegelikult sõnatule saagale ja kohati üsna hellale teemale nimega "mina ja mehed". Ja see lahendus peab tulema kordades positiivsem kui on mu mõtted ja küsimärgid ebamääraselt vihmastel hommikutel. Muidu mina ei mängi!

Ehk - kaks kuud pausi ning absaluutselt muutumatu seis siin maailmas.

Pigem meheta kui hobusega

Sellise lausega ma kommenteerisin eelmisel aastal ühte selle blogi kommentaari (hobuse all, muide, on mõeldud seda neljajalgset kurbade silmadega ratsut, ei midagi enamat). Ja ma olen endiselt sama meelt. Ma usun, et selle lausega on ilus panna punkt (vähemalt paariks kuuks) käesolevale blogile. Blogi ei ole minu formaat. Ma olen vägagi rahul, et ma poolteist aastat siia tekste kribasin. Rahul kasvõi seetõttu, et nüüd võin ma kindlalt väita: blogi pole minu formaat.

Väike erak ja lootusetult lillelaps. Ma olen alati saanud teha seda, mis mulle meeldib, suhelda vaieldamatult ainult tarkade ja toredate inimestega, kogeda kellegi hoolivat kätt, mis mind kõige sitematest seisudest välja toob...

Ja ometi - millal ma olen lootusetult õnnelik? Üksi, maanteel, siht silme ees, sihtmärk kaugel. Minna, minna, minna! Jälgida inimesi veidi eemalt, vaadelda nende tegemisi, nendevahelisi suhteid ja sõnu. Jätta meelde jaburaid seiku. Mulle meeldib omas mõttes luua karaktereid. Ja siiski üksi! Ja ikka minna! Kõrvus kummitamas kodumaine pungiklassika.

Gümnaasiumi viimasel kevadel, vanemad läksid haiglasse vanaema vaatama (suht teise Eesti otsa). Minul oli laupäeval mingi totakas esinemine (pidin lugema Kitzbergi Maimu algusest looduskirjelduse) tulemas - jäin üksi koju. Tõeliselt vaimustudes faktist, et ema ei ole kodus ning keegi ei hakka vinguma, kui ma õhtul hilja jalutama lähen (tegelikult vingus ema selle peale, kui ma öösel kella kahe ajal salaja välja hiilisin, et mõnusas rahus, tähtede valgel maanteed mõõta). Lendasin umbes poole üheteistkümne ajal uksest välja. Kõndisin ja mõtisklesin. Kõndisin veel veidi. Ühel hetkel äratas mind lummusest silt teepervel: Abja-Paluoja. See oli Šokk! 14km kodust. Lahe! Keerasin siis otsa ümber ja kõndisin kodu poole tagasi. Kella mul ei olnud ning viimastel kilomeetritel tabas pisuke äng - kell on kardetavasti juba pea kolm ning mõistus käseb lummava jalutuskäigu lõpetada ning magama minna. Ikkagi esinemine või midagi.

Aasta hiljem pakkisin vahetuspesu pisikesse seljakotti, haarasin magamiskoti selga ja läksin. Võru - Tartu - Alatskivi - Mustvee - Rakvere - Jõgeva - Põltsamaa - Paide - Türi - Rapla - Märjamaa - Lihula - Pärnu - kodu. Kuu aega maanteed, paar tenniseid auklikeks ning loendamatu hulk seiku, inimesi, emotsioone.

15 aastat olen ma jumaldanud kohvikute tagumisi nurki. Võtad tassi kohvi, haarad kotist paberi ja pastaka. Jälgid inimesi ja kribad totakaid ja vähem totakaid värsse. Ootamatu poolik lause kõrvalistuja suust. Pilkude ja miimika mäng paarikeselt seal eemal. Keegi, kes tunneb su enese huvitava olevat ja üritab alustada vestlust.

Ma olen vaatleja. Mulle meeldib seista keset kõige kiirema sagimisega tänavat ja lihtsalt vaadata, kuidas aeg ja inimesed minust mööda voolavad. Linnaliinibussis jälgin ma alati neid, kel on ääretu kurbus või tülpimus silmis. Püüan vanemate inimeste kortsudest rekonstrueerida nende võimaliku elutee. Vahel tundub mulle, et ma vaatlen ennastki kõrvalt elamise asemel - ja kohati tekitab see ängistust.

Aga see on sedatüüpi ängistus, millega ma olen õppinud aja jooksul koos elama, tema üle ironiseerima, oma huvides ära kasutama. Tänud selle eest emale, kes tänase päevani suudab mul vahel juhtme kokku jooksutada (viimaste aastate tänitamisteema: "Sellepärast ei saa sa mehele ka, et sul on elamine nii segamini"). Ise olen ma endiselt seda meelt, et mehele pole ma saanud, sest... no ju ma pole siis nii väga tahtnudki...

Aga blogist. Ma olen erak ja ma naudin vestlusi "kõige targemaga". Aga ma olen ka kohutavalt edev (igal võimalikul ja vähem võimalikul juhul lavale, lava röövis mu südame juba aastaid tagasi; ma olen käinud neljas pulmas, ühes pruut ja ülejäänud kolmes pulmavanana; absoluutselt kõik, kes kasvõi poole sõnaga on soovinud näha mu luuletusi - saab lugemiseks ühe asemel kümme ja kommentaare ootan ma alati - hirmu, ootuse ja lootusega). Ja see ongi hea põhjus blogimiseks või kuidas? Tegelikult küll mitte. Iga blogitekst lendab kuhugi laiali, paisub mullina. Ma ei tea enam ammu, kes mu blogi loevad, kes mitte. Ma tean, et lähemad sõbrad ja tuttavad loevad. Kui selles postituses on sees enam mind, tuleb paratamatult ka ootus soojale sõnale. Teisalt ei kirjuta ma siin kunagi liiga täpselt asju lahti, sest seda loevad ka need, kes ei ole mulle nii lähedased. Kuidas ma saangi siis eeldada, et inimesed võtavad teksti isiklikuna ning annavad oodatud sõna? Ei saagi. Siia tulevad käärid, mis pikemas perioodis tekitavad küsimuse, et äkki ma peaksin ka omi jutte kellegagi arutlema... Ma niikuinii ei oskaks seda. Lükkan tossud jalga ja lendan Emajõe äärde... Kõndima! Minema! Kuhugi...

Ainus postitus, mis on toonud meeletult motiveeriva, positiivse kaja (inspiratsioon, mille üle ma vägagi tänulik olen), oli sellel kevadel tekst naistest ja naiselikkusest. Samas on minu enda vaieldamatud lemmikud tekst võililledest ning puhtale paberile mõtete lennutamisest. Peaaegu oleksin unustanud ühe minu enese suure lemmiku: selle.


Blogi pole minu stiil. Samas kirjutamine on minu pärisosa. Minemine, rännakud, tuule trotsimine juustes on minu pärisosad. Lootus, unistused, hirm, eraklikkus ja... ja edevus. Kogu selle kompoti raamides julgen rahulikult öelda: kunagi, ühel päeval (hirmu ja arguse tõttu pakuks orienteeruvaks vanuseks 62) hoian käes oma esimest trükisooja hinge. Ja nii ma rändan, siht silme ees, sihtmärk kaugel...

Katki

Nüüd on see hetk, mil tuleb tunnistada, et minu "mina ise olen suur ja tugev" strateegia jooksis korralikult pange.

Esiteks pole ma tugev ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Suur, laiuselt, ma muidugi olen. Teisalt jõudsin ma vist staadiumisse, kus komplimendid (mis enamasti on mõeldud siira komplimendina) "nagu mees" tekitavad pelgalt tahtmise nutma hakata.

Kes ma siis olen? Miks ma üksi olen? Miks ma juba nii pikalt üksi olen? Kaua veel? Igavesti? Kui eraklikuks ma selle ajaga muutunud olen? Kas ma täna veel suudan/oskan armuda? Kas minu puhul tekib ka hetk, mil ma lihtsalt "annan alla" ja valin suht-koht suvalise? Või mida see "suvaline" tähendab?

Ma ei tea. Muhv, nõudmiseni! Siiralt kõrini on hetkel iseendaga rääkimisest. Villand on sellest tugev olemisest. Kaua ma jaksan? Kurat seda teab... Igatahes mitte täna...

Täna on vaja aega haavade lakkumiseks. Palun mõista. NIng blogisse katsun teha augu (siis ei ela mu enesehala teie seljas... see on minu hala ja ma hoian ta kiivalt endale, igal juhul!).

Kas ma selle mõõna ja pausi pärast olen homme vähem tugev? Oh ei, kindlasti mitte. Mul on endiselt maailma armsaim tütar, kes suudab pelgalt vaatega panna mind naeratama. On palju muud mille pärast olla suur ja tugev... Ja ma ei taha olla nõrk kellegi arvelt! Vajan aega. Mõtlemiseks.

Mul on hirm. Mul on hirm, et oma eraklikkuses olen unustaud, kuidas teisi oma hinge juurde lasta. Mul on hirm, et ma ei oska ise teistega arvestada. Ja pärast ma-ei-taha-teada-mitmendat märkust mingite sootunnustega omaduste juures vajan ka seal mõttepausi.

Hing on kui kokkukägardatud paberilipik kuskil mu keha sees, imepisike ning aegajalt piiride vastu põrkuv. Natuke on valus. Valus on mõelda, et ma saan 29 ja ma olen nii loll, et ma olen oma olemise tõmmanud nurka, mis ei kõlba vaatamiseks, et ma olen pidanud enesega monolooge siin ja samas tajunud dialoogi tunnet...

Ma ei tea, mida toob homme või ülehomme. Ma ei tea, millal või kas ma oma eraklikkusest välja ronin. Pelgalt hetkel on tarvilik võtta aeg maha ja mõelda maailm enese jaoks uuesti läbi, töötada end pisikestest rõõmudest alates üles, naeratada taas päikesele porilombis, julgeda/osata taas silma vaadata... Paar nädalat... mõttepaus...

Minuga on juhtunud midagi jaburat. Mulle on kevad pähe löönud. Jah, just pähe, mitte hinge ega südamesse. Huvitaval kombel (nähtavasti siiski täiesti tavaline situatsioon) on need kolm täiesti eraldiseisvalt töötavad objektid.

Lakooniliselt võttes, kajastab kõige paremini väljend: Muhv, nõudmiseni.

Verbaalse lopsakuse hetkedel valiks pigem nii: igal hetkel selles päevas vasardab peas A. Alliksaare Veendumus. Igal hetkel, et ta ikka ei hääbuks vaid oleks ning et ma ise ka usuks tema sisse. Et see mõte ei hääbuks, et hing ei koltuks koletus kibestumuses. Äkki kõik ei ole veel jäädavalt kadunud? Igaveseks peitunud hallika tolmuloori varju?

Oeh, ma olen nii nõrk emotsioonide sõnadesse panija. Positiivsed keevad kergesti üle paja, kuid kurbuses olen ma kade. Oh, kuidas tahaks ja mida kõike ütleks! Tuleb ehk paar keskpärast värssi ning sinna see asi sumbub. Nii palju siis enese lahtikirjutamise oskusest. Need paar värssi panen kõrvale ja nii ta jääbki. Eraklikkus, üksildus, vaikus...

Ei, EI ole! On kirg! On lõppematu, lakkamatu igatsus, täiesti sinisilmne lootus! On usk! On hääbumatute tõenäosuste jada ja ma ikka veel mängin seda loteriid! Ja ma ikka veel usun, et ma võidan! Just nii nagu ma seni olen võitnud niimõndagi sellelt elukarussellilt! Lihtsalt hetkel on tunne, et asjad oleksid võinud juhtuda eile või hiljemalt täna, aga kindlasti mitte homme või "kunagi hiljem".

Ainult lapsed...

Selle suve märksõnad:
1. 5 aastat
2. esmaspäev
3. 11-13 juuli

Viimased kaks lähevad ühise nimetaja alla: sellel suvel on ainult esmaspäevad (mind meelitati just firma tiimi Hansapanga jooksusarjas aga see on ju ka esmaspäeviti! nagu klubigi.) ning ainult üks nädalavahetus (praeguseks hetkeks on juba kolm üritust sel ajal, kus tahaks igal pool olla...).

Esimene vajaks ehk pisut selgitamist ja ma pole päris kindel, kas see on piisav: 28 juuli kavatsen ma ennast korralikult laua alla juua (loodetavasti koos mõne hea sebraga), siis paar päeva käppa imeda ja peegli ees sõrmega osutades parastada: luuser!

Kõlab optimistlikult! Kas pole?

No teoreetiliselt annab seda esimest punkti ja sellega seonduvat ju veel muuta. Aega peaks olema piisavalt aga - mind tundes, ütlen ma teile aasta pärast: 6...

Muide, tegelikult, kumb parem on, kas meeletu eneseiroonia või pisarateni soigumine ja õnnetuks muutumine? Kumb enesele tervislikum on? Kumb ümbrust enam säästab? Ma viimasel ajal kipun kolme ja poole käega olema iroonia, ilkumise ja lõõbi poolt.

No mida mul ikka nii väga haliseda on? Tegelikult on ju elu lill (kohati ehk loll, aga lill ikkagi). Samas tabasin end eile mõttelt, et ma siiralt kadestan neid inimesi, kes on võimelised nutma hakkama (teiste juuresolekul). See võimaldab neil "teistel" koheselt rahulikult ja õiglaselt teemad ohjes hoida.

Ei-ei, ärge mõistke mind valesti. Ma isegi ei taha praegu nutta. Ei üksi ega kellegi teise õla najal. Lihtsalt natukene kõle on seal minu sees ja pisut üksildane. Aga nagu tähelepanelik lugeja juba teab: see läheb kiirelt mööda ja tuleb kuu või paari pärast tagasi, ehmatab - ikka veel üksi!? ...ja läheb taas oma teed...

Tõeline "ekspertpakkumine" eilsest.

Haarasin lehe kätte, sorteerisin laiali, lugesin punktid üle: 4432 jaotus ja 17p. Nonii, enamasti on siis partneril mingi kõnts käes... EI, ta avas 1D! Kerge õhin, et lõpuks ometi hakkab midagi slämmi suunas paistma. Ok, 1D-1H-1NT...

Vaatasin oma lehte, klappi pole (ok, võimalik, et 5-3 ruutu siiski on). Kaalusin pikalt, kas hakata slämmi otsima või mitte. 2C oleks ju veel hea võimalus uurida, kas ta on päris miinimum või mitte... Aga samas, kui ta mulle 2H vastaks ja ma siis 3NT ütlen, kas ma saan kindel olla, et see 4H ei parandata? (Tal võib ju olla "äärmiselt ebaühtlane" leht - ehk 5332). Okei, punkte jääb ikkagi väheks, ei hakka otsima - PASS.

...ja minu kallis partner mängis 1NT umbes kolmekümne punktiga. Ma isegi lubasin tal selle peale alt mängida aga kardetavasti oleks sellise jõuga 1NT altmängimine pea sama võimatu kui 6NT välja mängimine (mis oli võimatu).

Vahel, nagu täna, ma nuputan, kuidas inimesed suudavad mahutada end selle 24h sisse ööpäevas? Mina igal juhul ei oska seda veel kuigi veenvalt. Ehh, maiteagi, mida tegema peaks... Ühest küljest oleks ülimalt normaalne ja asjalik idee panna mingi bridžiõhtutest pausi peale. Annaks meeldivalt juurde ühe õhtu lapsega tegelemiseks. Jääks üks päev nädalasse vähem, mil peab taas mitme päeva nõusid töölt minnes pesema. Teisalt - ma ei taha ju!

Ja siis ma istun siin nagu loll ja otsin pääseteid. No ma ei leia neid. Kaaluga tuleks natuke aktiivsemalt tegelema hakata ja ma, loll, lubasin nüüd jooksmas käima hakata... Oleks see vaid nii lihtne!

Ja kodu vajab hädasti koristamist ja... ja mina vajan aega. Kust te võtate selle aja? Päev otsa tööl, siis bridž, siis majapidamine ja ausalt, tahaks, et mu laps ikka ka saaks oma osa emaga suhtlemisest kätte...

No ma veel mõtlen, mida ja kuidas aga mingi lahendi peab leidma...

Kolasin Lauri blogis ringi. Just selles algushetkede osas. Tegelikult otsisin küll konkreetset postitust (nov. 2006), kuid jäin siis pikemalt lugema neid poolteist aastat vanu tekste.

Umbes aasta eest sattusin esimest korda Lauri blogisse. Ja mulle tundus, et ta kirjutab pisut upsakal toonil (muide kõige "upsakamat" postitust ma otsimas käisingi). Ja-jah, naerge nüüd. Mida kõike võib välja lugeda, kui sa inimest liiga hästi ei tunne. Reaalis oli jah igati muhe kuju aga blogis kiskus kuidagi äärmuslikult enesekindlaks...

Lugesin, mis ma lugesin, kuid seda tooni ma seal nüüd küll ei märganud. Lihtsalt inimene, kes teab krdi hästi, kes ta on ja mida ta oskab. ;)

Siis jooksis sisse juba teine liin, mis viimasel ajal jälle minu ümber popp on olnud: bridž ja enesehinnangud. Ennast ma juba ammu ei hinda. Milleks? Ma ei tee midagi teadmisega staatilisest seisust, samas võib selle energia suunata edasi minemisse (vahet pole kui kiiresti või aeglaselt). Jäin mõtlema, kuidas mina mängisin aasta tagasi. Värskelt randa üle kolinuna ajasin parajasti märtsis Maarjat hulluks. Maarja, ma lehvitan sulle, näed, jah!?

Tol perioodil üritasin enesele paaniliselt selgeks teha, et tead, on olemas selline asi nagu "mänguplaan". Kasuta seda ideed. Võta aeg, proovi midagigi välja mõelda ja sõnastada enne tegutsema asumist. Sellest, kuidas hinnata, mis lehed võiksid vastastel käes olla, polnud mul pisimatki aimdust. Ja siis jooksis ka mänguplaani koostamine lõpututesse tõenäosuserägastikku (nujah, seda, et kui inimesel on pakkumise järgi käes 5:4 mingid masitd, siis see kolmas ei saa nagu hästi viiene olla, ei võtnud ma kohe kindlasti teadlikult kinni). Ehk siis: kolmeteistkümneni lugeda ei osanud. Neljakümneni ammugi mitte! Signaalid olid udune ja uudne ääremaa (ma ausõna polnud varem kunagi signaalidega mänginud... ok paar üksikut (meil Indrekuga) oli, mida meist kumbki ei järginud ning mõlemad unustasid nii viskamisel kui lugemisel. Needki olid alles tekkinud ja vist umbes korra või kaks läbi räägitud.)

Ma olen alati rääkinud, et ma jõudsin bridži juurde absoluutselt valest (või kui vaadata enese ümber veidi laiemalt, siis äkki hoopis ainuõigest) nurgast. Alguses oli mäng. Olid sõbrad ja mõnus olemine, siis tuli alles võidujanu ja alles pärast seda tabasin end asja teoreetilise külje poolt (selles teoorias olen ma endiselt väga nõrk).

Ja mis siis? Sõbrad on endiselt (ja väga palju uusi lahedaid tutvusi) lauas. Mäng on ikka veel lummav. Ja lisaks kõigele olen ma täna kübeke targem kui eile ning kõikide kavatsuste kohaselt homme veel parem. Iga asi omal ajal (tulgu või natuke hiljem, küll ma ootan).

Võtsin endale pealkirjaks messengeris: blogi on saatanast! Miks? Sest see on poolelu. Ei, vabandust, kümnendik elu.

Ühest küljest, ma mõtlen (kui mõtlen), kirjutan, tegutsen - vaatan end seest ja kõrvalt. On sõpru, kes kondavad mu lehel, on neid, kes seda ei tee. Ja siiski - kas ma olen sellest kuidagi parem? Kas mul saab parem, kui ma mõne oma mõtte siia mõtisklemiseks panen? Saab see mõte siis selgemaks kui lihtsalt, niisama omaette mõeldes? Kas siia kirjutamine peaks olema vähimalgi määral eelistatum?

Edevus on selle nimi. Edevus ja ei midagi muud. Vaadake kõik, kui hästi ma sõna valdan! Vaadake kõik, kui suured ja säravad on minu mõtted! (Kuulake kõik, kui vastikud on negatiivsed kogemused - aga kas te peaksite seda kuulama?)

Ühel hetkel kaob taju tõelise ja ebatõese vahel. Mõneks viivuks kaovad müürid, mis keelavad avalikult isiklikuks minna - ja siis ta tuleb! Mina, kogu oma suuruses ja laiuses, käppa imevana või naeratavana. Mina ja ei ühtegi müüri, ei ühtegi pidurit.

Järgneb võpatus. Vaikus. Midagi minu sees jõuab jälile faktile, et nüüd läks maailm liiga lahti. Paar sõnakehva ostitust, paar tagasihoidlikku ja mittemidagiütlevat mõtet. Sõna uuristab edasi, mõte jookseb vasemale ja paremale, otsides teed enesest välja. Tunded hakkavad tasahilju taas otsima teed ekraani poole. Muster kordub.

Miks siis? Miks ma ei õpi? Mida ma otsin? Sest tegelikult on hea oma emotsioon paberile panna - sel moel saab isegi vahel sotti, mis toimub. Sest tegelikult on hea vahel kisendada kogu maailmale oma emotsioonidest - siis vähemasti lähemad sõbrad teavad, kus ma olen.

Ja siiski! Piiridel on ka piirid. Olgu nad nii hägusad kui tahes. Sa ütled, et ise me need seame endile? Õige ta ju on.

Koopaoravatest rääkides. Või ka isekatest hiiglastest. Jube rahulik on elada, korjates enesele viisteist kihti igasuguseid kilpe ümber, mitte rääkida inimestega, mitte elada emotsioone välja... isegi mitte tunda (!) neidsamu emotsioone. Ja siis on blogi - iga postituse kõrval vedeleb mõni nendest kestadest ja kilpidest, kuni viimaks jääb üksainumas nahk, ei midagi muud. Ehmunud pilgul hangid kiirkorras uued kilbid. Ja jätkad sisalikuna teekonda - lillakas-roheline soomuskest vasakule, taevakarva nahk paremale... Kuni tekib hetk, mil ma jälle tunnen, joovastun ning valutan südant. Ja kirjutan selle siia või katsetan kirjutada ja siiski kustutan, sest maailm on liiga avatuks muutunud. MIne tea, äkki keegi haarab kinni minust mitte enam mu kilbistatud sõnast.

Ma tahan olla arnunud! Saate nüüd mõelda, et ma olen täitsa hulluks pööranud. Hea küll. Tõeliselt kummastav on kõndida mööda tänavat ning vaadata neid, kes igal kevadel armuvad. Sõltumata asjaolust, kas neil on mees kodus või mitte. Selline rutiin - igale kevadel armuda! Kasvõi laternaposti või suvalisse lolli ülbikusse... Peaasi, et saaks armuda!

Ma nii ekstreemseks muidugi ei läheks. Loomuomane alalhoiu instinkt vist. Aga armuda - iseenesest on sellel ideel jumet.

Korraliku, kodustatud koopaoravana piilun korraks pesast välja. Maailm on nii segaseks kiskunud. Toetan nina käppadele ning vaatan. Kas need inimesed, kes ikka ja jälle armuvad, on õnnelikumad? Kevadel paistavad nad õnnelikumad. Neil on unistus. Neil on lollakas naeratus silmades ning nad kõnnivad kuidagi teisiti. Hmm, sellest ei tea mina midagi. Küll aga on nende kevaded alati lühemad!

Mis tähtsust sellel on! Pisike porisev koopaorav pistab oma nina koopasuust välja ning mõtleb endiselt - ma tahan ka armuda! Ja siis kui see tunne kord juba haaranud on, tahan iga viimsetki unistust, iga pisimatki teostust. Ma mäletan küll! Kuigi hägusalt.

Ma sain parajasti 24, kui lahutusega tegelesin... ja edasi? Edasi ma nagu polekski elanud! Laps on vahepeal korralikult rääkima õppinud, silmanurka on kortsud tekkinud, kool on endiselt lõpetamata, unistused ehk veidi lähemal kui toona... - triviaalne!

Jah, ma tahan armuda. Olgu või laternaposti! (idioodid jätaksin muidugi endiselt teistele... )

Kaks esmaspäevast avastust. Muide, kumbki neist ei olnud just meeldiv, kuid üks neist on ehk vähemalt kasulik (samas teise kohta saab öelda lihtsalt - "vastik!")

Esimene neist kahest. No alustame vastikust. Tuvastasin, et kaine peaga oksendamine on veel kordades rõvedam tunne kui vintis peaga. Mitte, et ma seda viimast just sageli harrastaks, kuid tõe ja õigluse huvides olen sunnitud nentima, et mõned korrad on siiski ette tulnud. Samas kaine peaga oksendasin viimati vist umbes 16 aastat tagasi, kui tuttavad külla tulles suure kilekotitäie kooreveniseid tõid. Loomulikult sai neid terve õhtu söödud... ja terve öö oksendatud... Nüüd siis mingi lollakas kõhuviirus. Esmaspäeva õhtul keeras olemise nii rõvedaks. Algul oli lihtsalt selline migreeni tunne. Kümnenda vooru ajal roopima, kaheteistkümnenda vooru ajal roopima... Ei, jala ma küll koju ei jõua! Bussi peal. Kanali peatuses olin sunnitud maha tulema, sest... ja loodus nõudis oma! Seisin kuskil kodust suht kaugel, kergelt juba sappi oksendavana, külmavärinate saatel värisesin koju. 39,1! Karm. Magasin ööpäeva või veidi enam maha ning nüüdseks juba taas peaaegu inimese olemisega.

Teine avastus, mis otseselt pole küll rõve, kuid olgem ausad, ega ma just vaimustuses ole. Ma olen taas kohutavalt laisaks muutunud. Bridžist siis jutt. Mingi perioodi ma tavaliselt lähen suht ilusasti edasi ja siis tuleb langus. Selline hull laisklemise aeg. Eelmisel suvel, kui me Minnaga esimest tiiru mängisime, siis oli see signaalide koht. Tema neid eriti ei loopinud ja toona kohe kindlasti ei märganud ning paari nädalaga ei näinud neid enam mina ka... Tekkis selline lõbus tagasilangus, valvsus kadus. Nüüd ma olen taas otsustanud minna mingi mandumise ja talveuinaku rada... no ülde mõte ei tööta kaasa... Kamm oon...

Praegu pole probleem niivõrd signaalides kui üldises lehelugemises. Palju selliseid asju, mida ma tegelikult tean ning suudan välja mõelda - aga ma ei tee seda! No saate te aru sellest? Mina päriselt mitte ning isegi tunnistada on kuidagi piinlik. Aga, mis siis ikka. Tuleb end kuidagi kiiremas korras üles raputada sellest mõttekoomast, muidu kaob point ära. Äkki saan isegi hakkama!?

Pidin täna helistama lastearstile Luuninisse ja uurima lapse vereproovi tulemusi...

Oli meeles, et pärast keskpäeva. No umbes ühe paiku kookisin kotist välja tibatillukese visiitkaarti. Selle peal oli 3! telefoninumbrit (kolm üllatusega, mitte kolm faktoriaal). Pikk nõupidamine iseendaga: milline neist numbritest oli see õige? Oot, ta sikutas õigele joone alla. Nii, mida ma nüüd peaksin sinna telefoni ütlema? Ohh issand, ma olen ju teada tuntud suhtlemiskeenjus. No ma ei oska lambist helistada ja rääkida. Kas selliseid suhtlemistega kohustusi ei saaks kellegi teise kätte usaldada? Ma ei oska!

Okei, suutsin end ületada - valisin numbri... ja vaikus... Ei midagi! Kogu mu suur ettevalmistus vastu taevast! Kuidas krt ma need analüüside vastused nüüd kätte saan? Mis ma nüüd tegema peaksin?

Seisin siis keset Tartu vanalinna, telefon ühes ning visiitkaartikene teises käes ning mõtlesin, mille ma nüüd põlema peaksin panema? telefoni? visiitkaarti? enda? ...ja läitsin sigareti.

Võibolla mõni teist märkas, et selle eelmise postituse asemel oli veits enam kui ööpäeva jagu hoopis teine tekst. See sai muudetud. Miks? Vist sellepärast, et too teine oli liiga valus.

Miks ma ta siis üldse kribasin siia? Sest ma tahtsin! Tahtsin hetkeks jagada seda tunnet, mis mind valdas. Tahtsin kirjutada ning enamasti tuleb see mul enamvähem välja vaid siis, kui ma kirjutan kellelegi. Ntx sulle, kes sa siin vahel kolamas käid. (Nüüd oleks õige aeg kellelgi öelda: sitta see sul siiski välja tuleb, saaks jälle üks enese ülehindamise koht teatavaks...)

Kuid Muhv minus, kes aegajalt mõnd neist postitustest lugemas käib ning neist kui targema inimese mõtetest inspiratsiooni otsib, palus tolle eelmise asendada millegi viisakama, sündsama ning muidu igavamaga. Pealegi, mina kui tõeline grafomaan, miks peakski minu blogis kuskil ootamatult mingi luuletus olema!? No ei peagi. See rikuks hea tava, paljastaks mind naisena, annaks liiga palju võimalusi öelda... ja siiski - ma ise tahtsin teda siia riputada. Mina ise! Ja ometi ei taha ma iga kord roopima minna.

Loe: viimasest joomast (ehk neljapäevast) alates on juhtunud miljon imelikku ja jaburat seika, mis ei peaks üldse sellises kontsentratsioonis ette juhtuma...

Arenguvestlus iseendaga:
Mis on need asjad, mis oma olemasolu poolest on üle kõige?
Mis on need asjad, ilma milleta ma elada ei oska?
Milles ma tugev olen?
Milles ma end ülehinnanud olen?
Kas ma olen end kuskil ka alahinnanud?
Mida ma teha tahan?
Kuidas ma seda tahan?
Milmääral?
Milmääral ma arenen ühes või teises valdkonnas?
Palju ma end ületada suudan? Kui suudan?
Kas tahan? Kui jah, siis: kui palju?
Kus üldse on piir?
Kui kiirelt kasvavad lapsed?
Milline aeg või roll on minul?

Ööpäevas on endiselt 24h ning nädalas vaid seitse päeva. Aeg maha... (või: maha aeg! (?))

Mõttepaus. Ma ei teagi, kuidas seda kirja panna. Kui nüüd muutuda emotsionaalseks, siis võiks ju kisada korra, et ma olen loll nagu lammas ning arem kõige arglikumast jänesepojast jne...

Aga ma ei ole emotsionaalne! Vähemalt hetkel mitte. Täielik rahu, milles on killuke nukrust, sest ma suutsin taas teha midagi, mis viis mu mõnest unistusest pool sammu kaugemale. See läheb õnneks kiirelt üle ning juba homme (või hiljemalt ülehomme) asun uuesti teele.

Hetkel on paus. Mõttepaus. Pilk enese sisse, pilk enesest välja. Pisike kooskõlastus selle üdini subjektiivse minu ning selle teise - objektiivsusele pürgiva - mina vahel ning läinud see kõik taas ongi. Vahel on ka selliseid hetki vaja. Tahaks öelda, et minul eriti, kuid samas... eks neid tule igaühel ette.

Nüüd käed arvutist eemale, pilk unistavalt lakke ning: varsti kohtume!

Aga nüüd ma lähen küll uhkeks! Mulle öeldi (no hea küll, kirjutati) täna, et ma olen optimist. Ja-jah, esimese hooga tahtsin isegi küsida, et mis pagana otsast? Kõõksusin natuke põrandal pikali teadmisega, et mu blogi lausa õhkab optimismi ja päikest (lugeda mõõduka irooniaga).

Ah, et kuidas ma siis uhke olen? Aga kuidas ma saaksin mitte olla? Lõppkokkuvõtteks olen ma ju optimist ning ma siiralt loodan, et see oligi ilus, puhas ja hele tõde ning teadmine, mis mulle hommikul edastati. Nojah, sama helge ja heleda tõena teatati mulle esmaspäeval, et ma paks olen (ütleja pidi selle pärast peaaegu peksa saama aga mitte minu käest, üks sooja südame ja lahke käega tütarlaps oli lahkelt valmist mind abistama). Hmm, paks... pessimist oleks vist virutanud... no solvunud... no vähemalt õlgukehitades minema jalutanud... (ma ju tegelikult ei tea, mida pessimist teeks, sest seda kogemust mul kahjuks/õnneks ei ole). Mida mina tegin? Naeratasin - vähemalt ei jää ma ka kõõrdsilmsuse korral kahe silma vahele!

Selge, seega oleme kindlaks teinud, et optimismi minus siiski jagub. Suhteliselt blogi alguspäevadest saati on olnud näha, et unistused ei jäta mind hetkekski maha. Haa, te võite juba aimata, mis toimub ühe unistava optimisti mõtetes! Isegi siis, kui elukogemus ei luba positiivseid ideid liiga laialt lehvitada.

Ühtlasi sai kinnitatud fakt, et hektel olen ma veel ikka idioot (mis ei tähenda, et ma kavatseksin pikemaks ajaks sellel seisusel peatuda, ei-ei, ma ikka veel kavatsen kunagi targaks hakata). Minu lausa erakordne (taas midagi, mille üle ehk mingil viisil isegi uhke saab olla) oskus käkerdada ära imelihtsaid jaotusi. Lihtlabaselt mängida lepinguid taha! Lugeda kätte viis masti (vahel ka kolm või neli, mille puhul üks mast on kaheks erinevaks mastiks loetud), unustada ära ntx õhus rippuv äss ja muid põnevaid liigutusi teha. Ja siis tagantjärgi tuvastada ise, et MIDA MA JUST PRAEGU TEGIN (!), taguda peaga vastu lauda, tõotada pühalikult, et ma üritan teine kord nii enam mitte teha... Muide, mõned sellised asjad on ikka meelde ka jäänud aja jooksul. (Mille üle ma taas hullult uhke olen, kui taban lauas mõtte, et pool aastat/aasta/2kuud tagasi ma poleks seda välja mõelnud)

Hetkel siis paks, loll (aga mitte enam nii loll), optimistlik ja uhke! Mis edasi saab? Paksus on ebaoluline, seega seda me ei puuduta (mind ei häiri mu kaal just liiga palju ning ma ei usu, et ma oleksin kõhnemana nüüd ropult parem, targem ja meeldivam inimene - no ei usu lihtsalt ja kõik). Järgmise sammuna peaks siis tulema: juba natuke tark, ikka veel optimistlik, endiselt uhke kuid mitte kõrk ning paar sammukest mõnele oma optimistlikule unistusele lähemal?

Aga ok, praegu ära... (Olen kogemata söönud midagi sobimatut ning mu kõht, raisk, valutab natuke liiga ebameeldivalt) Põnevatele ideedele olen alati avatud. :D