Oeh, kuidas tahaks kisada: "Peatage maa ja laske mul väljuda!" Ma järsku enam ei jaksa. Ma järsku enam ei suuda. Päriselt, kui te kunagi otsite hetke, millal Mairi murdus ja kibestus, siis: 29.11.2012 kell 16.25. Mul on ilge kopp ees vellest pidevast rabelemisest, pidevast "ellu jäämisest" ja ma, endalegi ootamatult, lihtsalt ei taha sellele enam mõelda.

Ma sain täna oma detsembri graafiku kätte. Noh, ma olin juba kartnud, et segapaarid lähevad sel aastal peesse - nii ka juhtus. Ja lapse jõulukontsert, kuhu ma pühalikult lubasin minna... Aga... mitte ainsatki nädalavahetust! iga viimne kui laupäev ja esmaspäev tööl. Täpselt ühe korra terve kuu peale on üldse kaks vaba päeva kõrvuti ning need on ka keset koolinädalat (noh, pluss need kolm riigipüha). Läbipõlemine esimese kuuga. Oleks ma seda kohe märganud, kui rääkimas käisin, oleks viidanud, kuid ma märkasin alles kodus... Ja tundsin end järsku väga väsinuna, soovimatuna maailma või iseennast muuta, soovimatuna pingutada.

Mul on kõrini sellest, et eelarve jookseb piiri peal või veelgi väiksema varuga. Ma ei viitsi! Ma ei taha enam hetkegi teha midagi lihtsalt selle pärast, et eib lauale saada. Ma tahan teha midagi, mis meeldib, inimestega kes on lahedad ja ma... ei oska mitte midagi... Ma pole oodatud ses suhtes kuhugi... pole nime, pole nägu, pole oskusi, pole... mitte midagi peale teadmise, et ilge koblakas on... Kõigest... (ja kui ma hambad ristis ennast läbipõletama ei asu, siis pole mul midagi... isegi sotstoetuse jaoks ei kvalifitseeru juba 9 aastat). Esmalt ing ja siis hambad varna? Või vastupidises järjekorras?

Tuli jah kräpp kokku, mis teha.