Ehk te vabandate mu natukese nostalgia. Kui ma ennast vahel iseendale visualiseerin, siis just sellisena:

Ei midagi harmoneeruvat välimuses - katkine patsikumm (punane kumm tolleks hetkeks ühe alles jäänud puust mummuga), suvalised vasktraadiga pruunid kõrvarõngad (mis on mu lemmikute seas tänaseni), Kuperjanovi pataljoni ripats (pealuu ja säärekontidega) korraliku hõbeketi otsas ja pluus, mis kunagi oli mu tädi oma, seejärel kandis seda mu õde ning päevaks, mil see minu garderoobi jõudis, oli mustast värvist alles jäänud luitunud hall (oli mu lemmik ja minu seljas lõpuks ka komposteerus). Aga see kõik meeldis mulle just nii ja veidral kombel sobis mulle just nii. Kui ma peeglisse vaatan, näen ma tänaseni ilusat inimest ja nii nagu toona, arvan ma ka täna end teadvat, et teised näevad midagi muud. Ebakindluse ja suure sisemise kindluse sama karjuvalt harmooniline eklektika nagu tolle pildil oleva tüdruku välimuses.

Te ju teate, mida ma seal teen? Noh, loomulikult teate - loen luuletust - unistan suurelt ja kardan vaikselt; värisen õrnalt saali ees ja jumaldan samal ajal nende hingamise ühtlustumist minu enese tempoga; kurvastan koos sõnadega, mida mu huuled kannavad ja usun nendesamade sõnade jõul õnnelikesse lõppudesse.Alati on lugu - lugu, mida jutustada ning teine, mis mängib taustaks ja kolmas või viieski, mis on parajasti sündimas kui eelmaitud resoneeritult võnkuma hakkavad.

Pilk pilvedes ja jalge all on pori.

Märts 1996 - minu esimene iseseisev reis Tartusse. Linna kaart oli taskus, et ma oskaksin üles leida maavalitsuse hoone, mille eest väljus buss Alatskivile. Ja hiljem Alatskivilt Tartusse tagasi sõites paanika kellaaja osas (ma ei tea, mida ma siis teinud oleksin, kui buss oleks kaks minutit varem väljunud!? Ilmselt oleksin esmalt sealsamas bussijaamas peatäie nutnud ja siis telefoniautomaadist koju helistanud, et, appi(!), mis ma nüüd teen)