No nii, salatitest pidin rääkima. Mina siis olin üks neist lastest, kes värsket salatit üldse ei tunnistanud. Ma võisin küll pärast kartuli ja liha söömist porgandit või marineeritud kurki peale närida, kuid mitte mingil juhul ei käinud nad ühte taldrikusse ega korraga söömiseks. Kui päris aus olla, siis ma eelistan endiselt küpsetatud köögivilju söögi juurde ja värskeid puuvilju magustoiduks. Aga elu õpetab ka kõige pirtsakamaid. Mingil hetkel suutsin ka mina selgeks õppida, et värsket salatit peetakse tervislikuks ning seda peaks mingil määral sööma. Samas need salatid, mis kohvikutes pandi, olid täiesti jäledalt maitsestatud (mingite õlide, hapete ja maitseainetega olid ära peidetud kõik naturaalsed maitsed, sada maitset kokku segatud ja üldse...). Kui ma ise teen, siis ma üldjuhul ei pane mitte ühtegi salatikastet ega maitseainet. Aga söödavaks on osutunud variandid:

1) porgand, ananass

2) porgand

3) hiinakapas, kurk, mais (ja redis)

4) lehtsalat koos kurgi, maisi ja/või redisega

5) tomat

6) lehtsalat ja tomat

7) tomat ja kurk <- ainus salatikastmega salat minu majas (hapukoor ja sool)

8) marineeritud kurk

9) marineeritud kõrvits

Aga neid marineeritud asju ma endiselt prae kõrvale ei pane - liiga intensiivne maitse võtab toidult midagi maha. Seevastu kurki ja redist olen ma nõus pea iga toidu juurde sööma ning kurgi-tomati-hapukoore varianti ka. Muide, miks küll inimesed panevad näiteks linaõli või sojakastet või (oh õudust ja ropendamist) lausa majoneesisarnast ollust salatitele? Redisel, kurgil ja tomatil on ju useseisvalt hea maitse, milleks seda tappa?

Samas arenen ka mina isegi salatite osas. Mann on mulle õpetanud, et rukola salat sünnib süüa koos sidrunimahla ja pipraga (ja seemneleiva seemneseguga)... kuigi ma ise jätaks ikkagi sidrunimahla ja pipra ära... ma arvan... ja tegelikult maitseb mulle vist klassikaline lehtsalat veits rohkem... maitsestamata kujul loomulikult.

Seega, areng või mitte, eelistan ma endiselt süüa ära kartuli ja liha ning mingil suvalisel hetkel võib ju kurki, tomatit või redist niisama närida. (salatipuudeline) ... Ja siis ma sain emme ja issi käest alati kohvikus pragada, et ma prae kõrvalt salati söömata jätsin. Aga mina ei ole ju süüdi, et nad tahavad kõik hea segi peksta (ntx. õun ja porgand on mõlemad head, kuid riivitult ja kokkusegatult on see lihtsalt üks hapukas löga, millel porgandi hea maitse on tapetud) ja selle siis veel mingi maitsetapjaga üle valada (äädikas, sidrun, linaõli, sojakaste....)

Seevastu ma lausa jumaldan kodumaiseltki kasvatatavaid puuvilju ning mõningaid välismaiseidki ja marju ja ikka nii, et võtad, hammustad ja tunned konkreetset maitset... mitte sassilööduna mõnes puuviljasalatis, kus nõrgemad maitsed tapsetakse ja tugevamaid üleeksponeeritakse.

Phähh, ei saa minust ikka mäletsejat... liha ja kartul on ikka kordades etem...

Nii, jätkame siis köögiviljadega. Tegelikult olen ma vastikult pirts igasuguste köögiviljade osas. Põhiliselt sobib mulle täpselt ja ainult see, mida ema tegi ja mida ise kasvatada saab sel laiuskraadil ehk siis porgand, kaalikas, kapsas, lillkapsas, punapeet, hernes, uba, mugulsibul, küüslauk (ja nüüd ka kõrvits). See-eest neid eelmainituid ma lausa jumaldan ning neid võiks sisaldada peaaegu iga toit minu laual. Porgandiga on lausa igav - see kõlbab iga toidu sisse, mida saab kartulitest teha. Ja nii ta podisebki tihti koos kartulitega või läheb nendega koos pannile (ettevaatust, riivitud porgand tuleb lisada üsna lõpus ja siis pidevalt segada - kärsatamisoht!). Lisaks veel loomulikult štoovitud porgand või ahjulihaga, guljašis või muul moel naturaalse puljongiga küpsetatud porgand - mmm.... Lisaks veel ahjuvorm, mis on tehtud kalaga - kui sinna porgandit ka panna, saab asja üsna taevalikuks.

"Oled see, mida sööd" - tere, saame tuttavaks, mina olengi kapsas! Aga ma söön teda valdavalt värskelt (kõduprotsessita) ja küpsetatult ehk siis enamasti klassikalised emalt saadud retseptid:

1) štoovitud kapsas (geniaalne pikkpoisi, kotlettide või praeliha juurde)

2) magus-hapu kapsas (taas siga või hakitud siga juurde) - ehk siis sidrunhappe ja suhkruga maitsestatud keedetud variant

3) kapsas hakklihaga - klassika ja igaüks teeb isemoodi -> minu puhul siis kapsas potti, hakkliha peale, hunnik soola ja musta pipart otsa ning keema. Uskumatult hea, aga eriti hea on, kui pipraga ei koonerdata (ehk serveeri kõrvale piima)

4) kapsarullid - uskumatult head, uskumatult palju jamamist. Üldjuhul olen ikka korra või kaks aastas teinud, kuid sel sügisel jäi kuidagi vahele. Peaks mingi ürituse vist korraldama (mängiks kaarte ja sööks?)... ainult enda pärast ei viitsi ju vaeva ette võtta.

5) "valekapsarullid" - ehk praen hakkliha sibulaga, siis viskan pannile hakitud kapsa, kärsatan selle ära, hautan mõnda aega ja teen kastme peale.

<- Kõikide kapsaroogade juurde sobib paremini jahusem kartul, sest see vedelik, mis kapsa küpsetamisel tekib on lihtsalt taevalik ning kastulite pudrustamisel saab seda rohkem tarbida. :)

Kaalikas ja lillkapsas on märksa vähem esindatud - üldjuhul kas mõnes ühepajaroas, kartulipudrus, štoovitult või lihtsalt pruunistatud võiga küpsetatult (aga üks neist välistab teise olemasolu toidus - liiga erinevad maitsed minu jaoks). Ja peeti ma ei oska muud moodi süüa kui ainult keedetult (aga ainsaks maitseks võib lisada küüslauku, muu rikub maitse ära minu jaoks).

Oad on seevastu jälle piiramatute võimaluste maa (aga ainult põlduba, aegoast ma eriti midagi ei arva).

1) niisama soolaga keedetult

2) supiks koos porgandi, singi (ja kruupidega) - uskumatult hea, kuigi minu variant on ikka lõpiks rohkem puder kui supp.

3) salat - konserveeritud punased oad + värske kurk, juust, sink ja hapukoor (majonees sünnib ainult juustu ja küüslauguga süüa)

4) samadest konservubadest kaste - ehk siis hakkliha sibula (soola ja musta pipraga) pannile, oakonserv peale ja voilá! Alla võib serveerida keedetud kartulit või lihtsalt mäe riivitud porgandit. Selle variandi juurde sobib riivitud porgand nagu valatult.

Mugulsibul ja küüslaup on minu jaoks praktiliselt köögiviljana kasutusel - no nad käivad tõesti praktiliselt iga soolase toidu sisse, mida ma teen. Samas kategoorias on ka sool ja must pipar ning üldjuhul ma muid maitseaineid ei tunnista (ok, üksikute kohtade peale ka kõikvõimalikke teisi pipraid - eriti teravaid variante).

Nii, liigume edasi. Selle talve (ja ka lõppeva nädalavahetuse) teema on kõrvits. Veel möödunud suvel sõin ma seda vaid salati kujul (keedetud suhkru, äädika, nelgi ja kaneelikoorega). Kõik muud variandid kõrvitsa kasutamisest tekitasid kõhedust (küllap on oma osa sellel kohutaval lägal, mida osa inimesi kõrvitsa-mannasupiks nimetavad <- aga büreesupid ei sünni üldse süüa ning mannat ma ka tervislikel kaalutlustel tarbida ei saa, seega ehk veidi mõistetav). AGA siis maabus minu tillukesse korterisse tosin kõrvitsat kogukaaluga kuskil 120-150kg. Laps ei söönud salatitki, tema jaoks oli kõrvits täiesti söödamatu kraam. Tänaseks sööb ta kõiki roogasid peale salati ja paneeritud kõrvitsa. Aga siia siis mulle maitsema hakanud variandid kõrvitsast.

1) kook (muffinid) piparkoogimaitseainetega

2) kook (muffinid) ohtra šokolaadiga

3) kartuli-kõrvitsa-hakklihavorm

4) risotto kõrvitsa, porgandi ja hernega

5) kõrvitsasai (retsept vajab veel lihvimist)

6) salat - klassikaline

7) moos (oivaline)

8) paneeritud soola, pipra ja jahuga ning viiludena praetud

Räägime söögist. Viimasel ajal on läinud kuidagi nii, et üldse ei taha, ei vitsi, ei oska, ei jaksa ja pealegi pole aega süüa teha. Iseenda vaimu värskendamiseks ja ideede üle vaatamiseks paneks kirja mõned mu lemmikud, mida aja jooksul on tarbitud. Äkki tuleb inspiratsioon peale ja minust saab taas inimene!(?)

Hommikusöögi variandid:

1) puder (mulle maitsevad kaer, riis, hirss; aga laps sööb ainult kaera... phähh)

2) munaleib (no teate, see auk leivas, muna augus variant - mõlema lemmik)

3) võileib millegagi (lapsele ideaalne, mulle ei maitse)

4) krõbinad või müsli piimaga - igav, aga mugavalt kiire (selle tarbimiseks ei pea veel silmi lahti saama)

5) pannkook - oleks ideaalne, aga no keegi ei viitsi ju nii vara ärgata...

6) eelmise õhtu jäägid (praetud kartul või midagi) - oleks mu meelest maitsvaim variant, aaaaga meil ei ole enamasti jääke...

7) lihtsalt mõni kook või pirukas kohvi ja kakao kõrvale - noh, kui ma eelmisel päeval küpsetanud olen, siis miks ka mitte - vähemalt on maitsev

Nii, neid variante sai nüüd 7 tükki kirja - ideaalvariandis siis iga nädalapäeva jaoks oma. Huvitav, kas ma suppe ka seitse tükki kirja saan? Muidugi, minu supid võib vabalt ühepajaroogadega kokku panna, paksusel enamasti olulist vahet pole.

Supid:

1) boršš - sitt lugu on see, et Marie nokib ainult kartulid ja viinerid välja ja teeb muidu ka koledat nägu

2) hakklihasupp - parim supp maailmas (kartul ja porgand potti, hakkliha sibula soola ja pipraga pannile, mingil hetkel kõik kokku ja 5-10min hiljem -> head isu!)

3) piima-köögiviljasupp - lapsepõlve lemmik

4) muud piimasupid - kunagi oli mul laps, kes neid jumaldas, aga nüüd on ainult pubekas, kelle jaoks söögi headus on võrdelises seoses kalorite hulgaga.

5) kanaga ühepajaroog

6) seaga ühepajaroog - liha käitlen nagu guljašši tehes

7) oasupp - mmmm, seda pole sada aastat teinud. Oli aegu, mil laps seda jumaldas, huvitav, kas ta täna ka sööks?

8) hernesupp - seda ta jumaldab tänaseni

9) pruunistatud võiga küpsetet kartul-porgand-kaalikas.

Täitsa lahe. Ma mõtlesin, et ma olen suppides ilgelt koba, aga näe, nimekiri täitsa kujuneb juba. Haa, edasi midagi minulikku - kartul. Kõik teavad, et Mairi sureb ilma kartulita nälga. Seega, vaatab variante, mida ma sellest teen (viimased ajad on olnud puhas praekartul - muud ei viitsi ja see isutab)

kartul

1) praekartul - hetkel kindel liider - variandid:

-> kartul + sool

-> kartul, sibul, küüslauk, sink, muna, juust (valik neist), sool, must pipar

-> kartul, porgand, tomat + valik ülevalt

2) ahjukartul (1) - klassikaline - liha soola ja pipraga põhja, kartul peale ja vesi ka otsa, tuju järgi ka sibulat ja küüslauku

3) ahjukartul (2) - kartuli, singi, sibula, küüslaugu ja paprikatükid segatuna õrnalt õli ja soolaga ning ahju.

4) keedetud kartul - oivaline! (eriti järgmisel päeval praetult) - aa eelistan igal juhul "liimisemaid" kartulisorte (salatikartulit).

5) kartulipuder - ok, viimastel aastatel on ta kartuli ainult tinglikult, tegelikult peidab endas ka porgandit ja kaalikat või porgandit ja lillkapsast; vahel ka singikuubikuid olles sellega ühtlasi kohe terve roog. (imeline on ta serveerituna salatilehel, kõrval värske kurk ja tomatilõigud ning kerge hapukoorekaunistus kuklas)

6) täidetud kartulid - kuna toore kartuli õõnestamine on paras nuhtlus, siis on see pigem pidupäevaroog (aga vastikult hea on ta küll) - ehk siis täidiseks tomat, siga, sink, sibul, paprika ja mütsina pähe juustu, majoneesi ja küüslaugu segu

7) kartulimuffinid - enamasti pudrust, suitsupeekon ümber, juustumüts peas ning muna hoidmas putru tahkemana... aga retsept sõltub tujust nagu igal pool mujal

8) kartulikotletid - jälle koht, kuhu kasutada ka kõikvõimalikke teisi köögivilju.

9) kartulivorm - singi, hakkliha, seene või mõne muu täidisega (kala ja porgand on oivaline, aga seda ei söö mu laps), klassikaline muna-piimasegu peal.

10) pruunistatud võiga keedetud kartul - üks maitsvamaid asju, eriti kui natuke porgandit ka panna ja serveerida hiljem kurgi ja tomati ning praetud singiga.

No nii, eks ma hiljem jätkan, aga praegu on selline asi siis koos... nüüd koju süüa tegema (kapsas hakklihaga?... mai tea veel)

vaimsest võimekusest

Nii, üks kord on ikka esimene kord, ütleb mingisugune sõna. Juhtus siis nii, et ka mina sattusin esimest korda elus paaride meistrikatele. Minek oli võrratu - hea muusika, vaheldusrikas ilm, vaatamisväärsused (be-em-veed ja muud loomad) kraavipervedel... Ja kuigi taustamuusika ei teinud just ülemäära head koostööd akna taguse ilmaga, tõstis selline retk tuju päris korralikult. Laupäeva hommik algas segaselt - esmalt selgus tõsiasi, et ma olen unustanud sularaha välja võtta, seega jooks pangaautomaati ja siis bussi peale ja siis veel üks kohv ning alata ta võiski.

Esimesed kaheksa jagu olid täiesti inspireerimatud. Mõte alles magas, valed lülitused, hajameelsed pakkumised... phähhh, täielik jura. Järgmised kaheksa nägid liiga uskumatud välja, et olla tõsi. Ma arvan, et ka jõulude ajal ei saanud ma nii palju kingitusi! Vaikselt hakkasin ka mina üles ärkama ja mine tea, ehk on isegi šansud edasi saamiseks olemas siiski. Kolmas (ja viimane enne lõunat) kaheksa olid minu eri. Selgus, et mõistus siiski polnud veel üles ärganud, küll aga oli sellega hakkama saanud julgus (mis ilma mõistuseta on teadagi vaid hulljulgus), optimism ja kuna mu kõht juba koledal kombel korises, siis ka tigedus. Tigedalt optimistlik hulljulgus... Noh, ütleme nii, et mõistuse puudumine saab alati karistatud.

Lõuna! Jumalik. Esimene tüng - kogu lõunasöögist on alles vaid karbonaad (paksu nisupaneeringuga) -> hea küll, peeretame siis, kui muud üle ei jää, aga jäätise võtan juurde, see lohutab veidi, kui praadi väga songima peab. Järgmine tüng - kes see kurat topib seda rõvedat tilli keedukartulitele!?? Ok, tean, Džingel... öäk... õnneks andis pisikese palve peale leiutada köögist kartulid, mis veel ei olnud tilliga üle valatud. Haa, ma olin omadega rahul, kuni... kolmas tüng - no nüüd ma tean, miks nad tilliga solgivad oma kartulit. Nimelt sort, mida nad kasutavad, pole mõeldud inimestele söömiseks. Ma pole ammu kohanud nii maitsetut ja mõttetut kartulit, mida on ka valesti töödeldud. (Huvitav, kas kokaks õppides tõesti ei õpetata, et jahuseid ja tärkliseseid kartuleid tuleb töödelda natuke erinevalt? ja neid, milles pole ei "jahu" aga "liimi" ei anta üldse inimestele söögiks). Ok, kõht oli ikka kole tühi ja hakkasin endale siis sisse toppima seda va praadi, mille maitse ei erinenud märkimisväärselt saepuru ja pva liimi kombinatsioonist (ka kaste oli silmatorkavalt tehtud valmis pulbrisegust ja seega üldsegi mitte kohaliku maitsetraditsiooniga kooskõlastatult maitsestatud). Tüng number neli - sel ajal kui ma ikka veel rabelesin saepuru söömise kallal ja ainult unistavalt oma jäätist maasikatoormoosiga vaatasin, ilmus sööklasse kohtunik: "viis minutit vooru alguseni". No eks ma siis jätsin selle rabelemise, tõstsin viimase tüki mitte ülemäära hästi maitsestatud šnitslit kõrvale ja haarasin magustoidu. Ahmisin teise ilma igasuguse mõnulemisajata sisse ning astusin mängusaali tigedamana kui ma sealt lahkusin. Pagan, peab ju olema mingi võimalus, kuidas korraldada seal söömine normaalselt? Alustada hommikul tund aega varem ja teha pikem lõuna? Ühesõnaga, tegelt ka, süüa tahaks.

Neljas voor oli oivaline. Isegi mina tegin üksjagu asju õigesti. kaheksa jaotusega taas 68% (nagu oli ka hommikuse keskmise kaheksa juures) ja täiesti edevalt olime teise sessiooni kolmandad üheks hetkeks. Teine kaheksa polnud enam nii ilus - patserdasin, oli piinlik, aga mis teha? Samas teisedki patserdasid ning mingil moel õnnestus meil küünte ja hammastega kinni hoida teise sessiooni neljandast kohast. Ja siis hakkas see pihta! Kurk jäi kangeks, saal muutus külmaks (mu arvates), pea paksenes, hambad plagisesid... Persse! Viimasest kaheksast ei tea ma midagi - aga kuna me kukkusime kaheksa jaotusega (24st) neljandalt kohalt kaheteistkümnendale, siis järelikult olin ma ikka igas mõttes juba peast soe.

Õe juurde jõudis juba selline kergelt vibreeriv narts - palavik oli kallal, peavalu hoidis ärkvel ja mingi tiksumine toimus veel mitu tundi. Vedelesin teki all ja piilusin ühe silmaga telekat. Hommikul ärgates ei olnud kael kuigi koostööaldis. Endiselt peast soe, otsustasin, et kui võõras linnas nagunii, siis pole vahet - võib ka mängida (isegi kui neelatada on vastik ja pead tuleb pöörata koos kehaga. No tolle päeva mängust ma suurt ei mäleta, kuid paar sellist hetke ilmestamaks minu mõtlemisvõimet.

Võtan kätte lehe:

T986

AT842

KT

A4

Vaatan kaarti üle, loen punktid kokku - 9p, 5:4 jaotus, hähh, odavas tsoonis avame 2D (Wilk). Vasakul, Leedu tädi küsib, mis see on. Seletan talle ära, teeb ahah, kuid täpsustab jõuvahemikku. Vastan 5-9 (hea jaotuse ja 10-11 silmaga tahaks juba 1 kallis avada ju odavas), tema küsib vastu: 5-11? Ahh, persse, ma ei viitsi uuesti seletada ja üldjoontes on tal ju õigus, seega noogutasin. Kaks minutit hiljem sain aru, kui pagana õige noogutuse ma just äsja tegin.

Ja teine analoogne absakas. Võtan kätte kaartid, loen üle, sain ilusasti 13, panin nad siis kätte lauali:

JT86

98

QT653

4

Jummala loogiline jaotus, eksole? Ökul avab 1C(!), paremalt 1H, minult pass ja vasakult ka pass. Ökulilt 1NT, paremalt pass. Vaatan, mis ma vaatan oma lehte, no mitte midagi ei ole, metsa, mängi siis 1NT.

Lehte lauda panne selgus tõsiasi, et tegelik jaotus oli hoopis:

JT86

98

QT653

K4

No ja kui Ökul nüüd ka 9 tihi korjas, siis tekkis tahtmine laua alla kaduda... Õnneks kaitstakse sealt ülalt poolt endiselt joodikuid ja idioote ja see lihtne kaartikaotamisetrikk tõi meile ikka väga tugevalt sisse. Kahjuks suutsin ma ka selliseid asju korda saata, kus ka kõrgemad võimud pidid käsi laiutama - nad võivad küll idioote kaitsta, kuid no ka nendel on piirid (nii kannatusel kui võimetel)... erinevalt idiootidest - idiootsusel ei ole piire...

Tagasitee kulges rahulikult. Viimasel sekundil jõudsime Tartus isegi poodi ning pärast koju jõudes (mega peavaluga ja tuumaväsimusega), teatas laps, et emps, sa ikka mäletad, et tal on homseks vaja söök kaasa võtta, kui nad Otepääle suuskama ja tuubitama lähevad. Noh, eks ma siis hakkasin esmalt õhtusööki tegema (selle defineeris ta kohe Džinglisse jõudes ära, et soovib) ja samal ajal kõrvalt veel hapukoorekattega mustikakoogikesi küpsetama (tuli siuke tuju), ja siis riideid otsima ja suuski määrima ja... no enne kella ühte sain ikka magama ka. Uni ja tervis ongi ülehinnatud suurused... või siis mitte...

Pühapäevane meeletu peavalu asendus esmaspäevase uskumatu nohuga. Ok, õhtuks keeras ikka pea ka valutama ja äkki oli mingi palavik (ma igaks juhuks ei kraadinud - noh, et kangekaelsust ma varjata ei saanud, kuid peast soe vabatahtlikult ikka ei ole). Aga bridžilauas olin ma pühapäevasel tasemel. Hea meelega paneks siia selle jaotuse, mille ma Lauri vastu mängisin, kuid kahjuks on mul haugimälu ning kardetavasti on parim viis sellest kuulmiseks sattuda kunagi Lauri mõnele algajate kursusele - "ära nii tee" õppetunni raames.

1/199

Sattusin eile tegema isiksuse testi. Tulemused olid mingis mõttes aimatavad, kuigi ma ise ennast nii läbivalt ja radikaalselt loomeinimeseks ei pea (no vähemalt aeg ajalt suudan ma siiski vähemalt ühe jalaga maad ka puudutada). Samas see polegi hetkel nii oluline (kuigi, teatav soov diskuteerida tekkis siiski). Hoopis lahedam probleem tekkis ühe konkreetse küsimusega. Test koosnes siis 199st väitest ning vastusevalikus olid: nõustun täiesti, olen üldjoontes nõus, raske öelda, üldjoontes ei nõustu, ei nõustu üldse. Ja siis sadas minu ette väide: mulle ei ole kunagi meeldinud unistada, et kõik minu soovid täituvad. Möhh? Eee... Mmm... Mida? Oot, loeme uuesti. Esimese mõttena hakkab jooksma trots: kõik soovid ei saa ju kunagi täituda (süües kasvab isu ja pealegi seisab saksakeelne Faust mul endiselt riiulis ja alles ootab oma lugemiskorda, ma pühin tema pealt suhteliselt regulaarselt tolmu). Ehk, meeldib see mulle või mitte, tuleb tunnistada oma küündimatust - minu jaoks pole võimalik unistada (vahet pole, kas ma tahaksin või mitte) asjadest, mille tõenäosus on väiksem kui pluss üks jagatud lõpmatusega. Seejärel köitis mid väite esimene pool. Nii, unistada mulle meeldib. Ja millest siis veel kui mitte soovide täitumisest. AGA kõikide soovide? Mida paganat nad sellega mõtlevad!? Isiklik mõte jooksis kiiresti kuhugi seda rada, et ei meeldi unistada kõikide soovide täitumisest, sest edasi tuleks mandumine. Ja inimese rahutu loomus ei suudaks unistada "mittemillestki". Noh, sellel lähenemisel on ju isegi jumet ja selles osas tuleks ju isegi leppida väite õigsusega. Ja siiski - lugesin seda küsimust uuesti ja uuesti ja viimaks, kui kaabel ikka täiesti rulli keeratud oli ning vasakul seina ääres puhkas, küsisin kõrvalseisjalt, et kuidas tema aru saab. Lugesin väite ja sain vastuseks "Möhh!?", lugesin uuesti ja juba kumises mingi "eee... mmm..." noh ja kui ma oma visiooni lahti seletasin, siis sain ka teise seletuse, et, ei, nad mõtlevad seal, et kui perses sa oma emotsionaalsusega oled. Ehk siis soovide täitumisest unistamise mittemeeldimine mõõdupuuna madalale enesehinnangule ja hirmule unistada soovide täitumisest (kui enda meelest võimatutest sündmustest). Nii, kaabel oli juba seina äärde rulli keeratud. Järgmiste hetkede jooksul tõusis see kaablirull õhku ning langes valju mõtsatusega eriti jabura küsimuse peale, püüdes teel küsimust löastada ja ise sealjuures lootusetult sõlme minnes. Nii, alustame otsast: kõik soovid ei saa kunagi täituda, kuid kõik tänased soovid saavad aja jooksul täituda - teoreetiliselt lähenedes on matemaatiliselt "kõikide soovide" täitumine võimatu, kuid integreerides üle teatud ajavahemiku või lähendades arvutuse lihtsustamiseks "kõik" mingile reaalsele arvväärtusele (vana nali kerakujulistest hobustest - sest kera liikumist on lihtsam arvutada), on tegemist siiski võimaliku sündmusega. Kas nende "kõik" on "matemaatiline kõik" või "füüsikaline kõik"? Edasi - mulle meeldib unistada soovide täitumisest. Üldjuhul unistan ma korraga ainult ühe soovi täitumisest, mis ei välista, et ma kolme sekundi pärast võtan ette järgmise. Ehk taaskord: kas ma olen kunagi sõnastanud unistust "ma tahan, et kõik mu soovid täituksid"? Ei ole. Aga ma olen arvatavasti kõikide soovide kohta mingil hetkel unistanud, et need võiksid täituda. Nii, aga kas mulle meeldib või ei meeldi unistada kõikide soovide täitumisest? Oot, defineerimata jäid "kõik soovid", unistamise üheaegsus või separeeritus ja üldse, kuidas ma saan teada, kas mulle meeldib või mitte, kui ma ei saa aru, kas küsimus, mida minult küsiti, on esitatud positiivse ja edasiviiva tagamõttega nagu mina sellest aru sain või negatiivsega nagu õrvalt öeldi? Ehh, pärast pikka ja jaburaks muutuvat mõttekäiku panin linnukese: "raske öelda". Aga nagu näha, ei saanud see teema veel sellega otsa ja see küsimus kummitab mind veel tänagi.

Lühike loetelu asjadest, millega mul "mingi oma värk" on (mitte ilmtingimata selles järjekorras):
hundid
tikandid
sinine
vihm
küpsetised
armastus???
lood (eepilised ja lüürilised)
pead
silmad
must
mustikas (ok, sellega on tegelikult "värk" hoopis mu tütrel, kuid seeläbi veidi ka minul)
ravimtaimed
soo
mets
mõistus???

Ahjaa, ja öös on asju...

Bridžiaasta on nüüd siis eriti "magusalt" alustatud - segapaaride neljas (ok, vooru kaupa viies ja kolmas) ning esimene talvesarja õhtu... üllatus-üllatus... neljas... See neljanda koha needus on juba kolmandat aastat kallal... urr!

(Peaks vist paremini mängima õppima)

...Lumehelbed istusid oma suvekorteris – suure lumepilve sees, mis oli oma ankru põhjapoolusele toetanud. Tervelt pool aastat polaarpuhkust enne uusi töökohustusi! Sügisel pidi ankur hiivatama, lumepilv taas lõunasse starima ning lumehelbed võtma sisse oma tööpositsioonid kelgunõlvadel ja suusamägedel.
...Peamiselt olid lumehelbed head ja enamik neist tegi oma tööd tõsise pühendumusega, kuid alati leidus ka neid, kes korraliku töötegemise asemel pigem maanteedele ummikuid korraldasid või majaesiseid kinni katsid nii, et inimesed enam korralikult liikuma ei pääsenud. Endi arvates olid nad väga naljakad, kuid inimesed ning korralikumad lumehelbed kortsutasid selliste sigaduste peale kulmu. Lumehelveste pealik pahandas iga kord üleannetutega:
...„Olgu see viimane kord! Meid on niigi vähe ning enamasti ei ulatu lumekiht kaugemale lõunasse Lätist. Ja teie siin! Te lihtsalt raiskate oma annet ning asute tegema sigadusi! Mis kasu on teist Prantsusmaa veiniistandustes, kui seal pole lastel korralikke kelkegi, millega lustida? Ja mis kasu on teie hangedest keset maanteed, kuhu ükski suusataja ega kelgutaja lähenedagi ei tohi? Autod lömastaksid nad koheselt. Aga ei, selle peale te põmmpead enam muidugi ei mõtle! Teil on peamineitada süütute inimeste üle ning teha teiste tööd veelgi keerulisemaks.“
...Enamasti olid pahanduste tegijate seas noorukesed helbed, kes veel päriselt ei taibanud oma töö tõsidust ning puhtalt uudishimust vahel Egiptuseni välja põrutasid või mängulustist end kogemata suurtele teedele autode vahele keerlema jätsid. Ometi oli tööst kõrvale hiilijate seas ka vanu, kel oli kombeks end keelega üle limpsida ning seejärel maas õelalt naerdes ootele jääda. Küllap peagi tuleb keegi, kes ei märka jäiseks limpsitud helbe libedust ning oma saba korralikult ära lööb. Vahel tuli oodata lühemat, vahel pikemat aega, kuid alati ilmus mõni ohver.
...Nüüd oli taas saabunud oktoober ning lumehelbed, kes viimased kuus kuud olid saanud rahus mängida Saboteuri ja sibikunni, askeldasid nüüd taas oma valgete töörüüde kallal ning valmistusid peagi ankrut hiivama. Ainult üks punt lumehelbeid tegeles veel tunnelite lauamängus kaevamise ja kulla otsimisega.
...„Võeh, jälle see töö,“ porises üks vana lumehelves kaevanduse kaarti lauale pannes. „Mis kasu on rüü koristamisest, kui koheselt tuleb mõni peni ja värvib selle kollaseks?“
...„Või siis nätsutatakse sind palliks ja hakatakse limpsima, „ võdistas teine õlgu.
...„Haa, su kirka on katki!“ hüüatas kolmas ning asetas kirka lõhkumise kaarti mängukaaslase ette. „Limpsimine pole midagi! Nii jääb laps köhaseks ega ilmu mäele niipea tagasi. Ja sul kohe tööd vähem. Muidu aina vaata ja jälgi, et mägi ikka ühtlaselt kaetud oleka ja kelke lõhkuma ei hakkaks.“
...„Ja ülepäeva tuleb veel liivased jalajäljed värske valge kihiga katta.,“ lisas neljas ning lõpetas tunneli.
...„Sina! Sabotöör!“ kiunatas mängujärjekorras viies lumehelves. „Et su käru enam kunagi terveks ei saaks!“ ja viskas vajaliku kaarti neljanda mängija ette.
...Esimene, kõige vanem, mängija vaatas mängulauda ning teatas:
...„Saboteeri siis seda laeva parem. Et me liiga kiiresti kohale ei jõuaks.“
...„Kuidas? Kas seda saab ka teha?“ päris üks õige nooruke lumehelves, kes alles esimest talve lõunasse kihutamas oli. Tal oli hirm eelseisva poolaasta pärast. Kõik rääkisid muudkui kohusetundest ja tööst ja raskustest ning siis veel liiv, sool, koerad ja graniitkillustik. Ja jäiseks ei tohtinud minna ning liiga palju vett ei tohtinud neelata ka (see teeks laste kindad märjaks). Kogu see käskude ja keeldude virr-varr võttis pea umbe ning ta hoidis end kuni viimase hetkeni lauamängu küljes kinni.
...„Noh, mõned talved tagasi oli tuul terve tee vastu ning meie pilv pidi hirmsa ringiga minema, et kohale jõuda. Ja siis on vahel suured sulad – noh, need soojad ilmad. Siis kamandatakse kiiresti kõik tagasi pilve sisse, kuid seda tuleb teha märkamatult ja läbipaistvas rüüs. On olnud talvi, mil me enamuse ajast istume pilves ja ootame ilma jahenemist.“
...„Jah, aga kui neil tarkpeadel,“ kolmas mängija viipas käega suunda, kus pidi asetsema pilve juhtimispaneel, „seal üleval tuju pahaks läheb, siis kupatatakse meid ka mitme soojakraadiga maa peale. No ma tõesti ei mõista, milleks!? Mingiks lumesõjaks ja kaheks kindluseks? Ja siis kaks päeva hiljem rassi end jälle pilve tagasi.“
...Vahepeal oli lumepilv laskunud madalamale, et võtta peale viimased tulijad. Vähegi sompus ilmaga püüdis ta ikka madalamale laskuda, kui helvestel põgeneda tuli. Õnneks ei taibanud inimesed kunagi, et see peaaegu puulatvadeni ulatuv pilv ei ole mitte rõske madalrõhkkonna ja soojaga tulev vihmapilv, vaid lumehelveste päästemissioon.
...„Kuulge! Kui me oma läbipaistvad rüüd kokku seome, ulatub see otsapidi selle puu latva,“ seletas kolmas mängija ootamatu elevusega.
...„Ei need rüüd suuda pilve tagasi hoida,“ pomises esimene mängija allaandvalt.
...„Aga, kui tuul hoiab tagasi, siis äkki ka rüüd?“ kogeles nooruke helves lootusrikkalt. „No vähemalt ehk kuu aega võidab juurde?“ Ta vaatas teistele mängijatele paluvalt otsa.
...„Olgu!“ võttis neljas mängija ohjad enda kätte. „Sina, kollanokk, mine lattu ja too läbipaistvaid rüüsid nii palju kui kanda jaksad. Me ei tea, kauaks pilv peatus, kuid me võime ju katsetada. Esmalt ühe nööri ja siis veel mõned, kui õnnestub.“
...„Nad leiavad need üles,“ soigus esimene mängija.
...„Leiavad, siis leiavad, kuid iga võidetud päev tähendab veel...“ Ta püüdis midagi seletamatut näppudel kokku liita. „Tähendab veel kuutekümmet mängu täislaual!“

Ma ei tea, kas nad on tänaseks juba pilve puude küljest lahti saanud, kuid kohale pole nad veel kahjuks jõudnud. Terve jõulude ja aastavahetuse pidid mõned üksikud kevadel laevast maha jäänud helbed rabelema kolme eest. Ometi polnud nende jaks piisav ning peagi lõpeb sootuks. Ainsaks suusataja leevenudseks kloonimismasinast (lumekahurist) tulnud täiesti koolitamata helbemass. Tõeline lumehelbe armee ei tunnista neid kunagi päriselt enda sarnasteks, sest kloonid ei oska end sedavõrd kohevalt sättida, nad ei kaunista lisaks rajale ka rajaäärseid puid ja maju ega lõbusta koolimajast välja astuvaid lapsi. Loodetavasti on siiski ka Tõelised Tegijad juba siiapoole teel ning enne kevadet annab ikka viisakamat talve ka.

Ehk head uut aastat, sõbrad! Vahetus oli ütlemata vahva ning loodetavasti ei jää ka aasta ise sellele alla.