Friday, June 29, 2007

Jah, paraku juhtus nüüd nii, et eelmisest postitusest sai ajalugu. Mis selleks vaja on?Suurt ei midagi: paar kommentaari minu kallilt eksilt oli abiks. Nina püsti ja edasi! See siin on minu halamise kohake, mingis mõttes püha kohake, kus saab välja elada kõik oma positiivsed ja negatiivsed emotsioonid. Nüüd on sellel kohal hais juures.

Tahtsin tegelikult täna hommikul hoopis bridžist kirjutada - aga hetkel pole enam tahtmist. Sellest, millest tahaks kirjutada ei saa...

Teeme siis jälle näo: kõik on hästi, kõik on kõige paremas korras. Naeratus paremale ja vasemale. Kõik ongi ju tegelt hästi... :D

Tuesday, June 26, 2007

See lapse koolisaatmine ajab mu hauda! Või vähemalt pankrotti. Koolist saime paberi, millel peal vajalike asjade nimekirja. Nüüd siis tulebki välja niipidi, et kõik, kes tahavad mulle lähiajal külla tulla või sünnipäevale või midaiganes. Igatahes viskan ma selle nimekirja siia üles ning hakkan juurde märkima, mis olemas, mis mitte. Võibolla panen mingeid hindu ka juurde - lihtsalt selleks, et ise mingit elementaarset ülevaadet saada nendest esimesse klassi minemise kulutustest.

Koolist saadud nimekiri:
1. kleepsufotod lapsest (aitab kiiremini klassis asju üles leida)
2. õpilaspiletikaaned
3. koolikott (olemas 590.-)
4. A4 formaadis vihikute mapp (olemas 29.-)
5. vihikud (ruudulised, joonelised, valged)
6. kiirköitja, seljalaius 5cm
7. A4 formaadis värvilised paberid (kõik põhilised heledamad, tumedamad toonid, mõlemalt poolt värvilised, mapis) (broneeritud)
8. pulgaliim (olemas 8.90)
9. käärid, mis lõikavad (olemas 25.50)
10. plastiliin (olemas)
11. kunstitööde paber A3 formaadis - 50 lehte
12. kunstitööde paber A4 formaadis - 30 lehte
13. guašid - 12 värviga karp (olemas 34.-)
14. akvarellid (olemas 21.-)
15. õlipastellid (olemas)
16. rasvakriidid (olemas 21.-)
17. pintslid 3 vesivärvidele, 3 guašidele (olemas 42.-)
18. veetops, kaanes oleva auguga (olemas)
19. kilekaaned, raamatukaaned, ümbrispaberid
20. pinal
21. harilikud pliiatsid HB - 2tk (varuga 15.-)
22. värvilised pliiatsid (olemas)
23. viltpliiatsid (olemas 20.-)
24. pliiatsiteritaja (olemas)
25. joonlaud, u. 30cm (olemas 7.50)
26. võimlemisriided - lühikesed, pikad (broneeritud)
27. kooli logoga T-särk (75.- sügisel saab ja tuleb)
28. spordijalanõud
29. hüppenöör
30. kummipall (u. võrkpalli suurune)
31. vahetusjalatsid, lahtised
32. õpilaspäevik (35.- tuleb koolist)
NB! Nimekiri pole täielik, töö käigus võib tulla lisa...

No ja oleks see siis kõik! Aga ei ole ju! Edasi tuleb riietusega seonduv. Aktusel tehti meile selgeks, et kuna tegemist on ikkagi majanduskallakuga kooliga, siis pidulik riietus kooliaktustel on valge pluus ja must seelik tüdrukutel, pintsak viisakate pükstega noormeestel... Esimene nimekiri, mis pähe tuleb hakkab umbes nii:
1. valge pluus ja must seelik
2. mingid paksemad teksatüüpi püksid (hmm, varudes veidi ruumi pesukastile, siis 2...3 paari)
3. pluusid on kõik jäänud kolmveerandvarrukaliseks - tuleks uuendada
4. tuulekat pole enam olemaski
5. sügiskingad
6. kummikud
... ja veel umbes miljon asja, sokid ja pesu ja noh - välja kasvand on oma riietest, mis parata.

Pull on nende nimekirjade juures see, et kõigeks tuleb finants leida enne septembrit. Oeh, te võiksite vihjata mulle mõne rahapaja asukoha...

Wednesday, June 13, 2007

Viimasel ajal olen küll mõtlema hakanud, et mingeid kõige tavalisemaidki taimekaitsevahendeid peaks müüma ainult tunnistuse alusel koolituse läbi teinud inimestele. Seoses suurenenud mürgiostmisega hakkasin kahtlema rahva vaimses tervises ja mõtlemisvõimes.

Täiesti õudne! Mürk - 4ml, sellest annab 10 l lahust ning pangetäiest lahusest saab pritsida sada ruutu. Ja siis tuleb memm memme järel ja räägib, et tal kolm peenart ning vaja vist 2...3 pudelit, et kastekannuga kastab. Räägid siis memmele, et see on ju meeletu raiskamine ühest küljest ning teisalt sööd ise pärast selle üleliigse mürgi. Milleks? No milleks? Möödub napp kümme minutit kui tabad järgmise memme jutus, et ta hakkab seda kastekannuga valama. Jälle haarad sõnasabast, räägid üle. Räägid sellest, kuidas pihustiga ühtlasemalt ja suurema pinna saab ja...

...Ja mõne hetke pärast ilmub poodi vanapaar, kes arutab, et kui on mõeldud kümne liitri peale, siis tuleb teha kuue liitri peale lahus, et ikka tapaks.

Kokku siis seis, kus on vaja tappa kümme rotti: söödame ühele 4 kilo arseeni ja loodame, et kõik surevad ja korraga. Ma juba täiesti ise ja vabatahtlikult olen hakanud inimestele rääkima pritsist ja kõigest muust seonduvast. Tean küll, et memm, kes mulle ütleb, et eluaeg on ju kastekannuga tapetud neid va sitikaid, ei hakka iial pritsi muretsema ega vaevu mind ka kuulama. Mõni õnneks kuulab ka! Missioon saab kohe täidetud. :P

Pakkudes välja kahjuri vastu kolm mürki, on täiesti tavaline küsimus, et aga milline see parem on? Et siis nagu, kõik tapavad aga mõni tapab paremini? Graatsiliem hukk lehetäile? Või kuidas saab surnu paremini surnud olla? Selgitage nüüd blondile.

Tuesday, June 5, 2007

Alati, kui selline juhtumiste jada jälle käima läheb, meenuvad mõned vanemad kuid eredamad kohad. Esmaspäeval mööda tänavaid kõndides torkas silma hullumeelne kogus noori ja armunuid. Siira kadedusega vaatasin neid. Mõtlesin, et jube vahva oleks ise ka tunda end üle aegade kaitstuna ja hoituna kellegi tugevate käte vahel. Võiks ju olla keegi, kes hooliks just minust ja ütleks neil kummalistel hetkedel, et kõik saab korda, kõik läheb hästi.

Võibolla ongi põhjuseks just see meeletu paarikeste hulk aga kummitama hakkasid just naljakad lood seoses noormeestega. Paar lahedamat võiks ju kirjagi panna.

Kunagi 97 suvel, pisike seitsmeteistaastane piiga tuli maalt Tartusse... Bussis, mina magan. Ärkasin selle peale, kui kohmetunud noormees minu kõrval üritas vargsi ja magajat äratamata üles tõsta magades vajunud pluusipaela. Pool rinda paistis juba tervele bussile. Noormeest ma muidugi ei tundnud ning ega me tuttavaks saada jõudnudki, sest õnneks oli juba Tartu ja kõrvadeni punastav mina pani kiiremas korras jooksu suvalise suunas.

Paar nädalat hiljem, mate sisseastumiseksamile sõites jäin ma rumaluke ju uuesti bussis magama. No tegelikult magan ma pea alati bussis või mõtlen süüvinult omi mõtteid. Ärgates avastasin, et ma olin toetanud oma pea noormehe õlale, kes tont-teab-millises peatuses peale tuli.

Pea aastake hiljem, kui mina olin läbimärg ja võõras linnas, astus üks kena noormees minu juurde Mustvees. Tutvustas ennast ning kutsus kaasa. Appi, see oli nii lahe, sest minu ma ei teagi, mis pilgu peale tuli repliik: "ära karda, ega ma sind vägistama hakka". Mina aga mõtlesin tol hetkel, et ükskõik mis on parem kui keset juulit surnuks külmuda. Terve õhtu ja öö ajasime juttu. Vast kella kolme ajal kobisin nende haagises voodisse. Ja nüüd kujutage ette seda inimlikku viisakust. Umbes nelja paiku tulid peolt tema kaaslased, kobisid magama ja siis alles kell seitse koputas Pats mulle õlale ja küsis, kas ta võib minu kõrvale heita, et ikkagi tahaks ka magada.

Vast paar kuud pärast lahutust, kõndisin Emajõe kaldal ning minu juures peatus keegi noormees: "Nii kena tüdruk ei tohiks nii kurva pilguga kõndida. Tohib ma kallistan sind?" Ta kallistas ja läks... Olin piisavalt jahmunud, ei tea inimese nime ega rääkinudki temaga midagi. Ta lihtsalt oli ühel hetkel õiges kohas.

Kõige keerulisematel hetkedel mu elus on alati ilmunud kuskilt keegi, lohutanud paari sõnaga, kuulanud mu hala tunnikese ja siis jäädavalt kadunud. Kadunud enne kui ma jõuan tänada või arugi saada, mil määral nad head on teinud. Iga loo kirjutamine meetnutab veel mõnda kummalist lugu mu elus. On inimesi, kellega juhtub. Lihtsalt, niisama, ise midagi erilist tegemata, head inimesed leiavad olulistel hetkedel tee minuni. Elu ise suudab üllatada miljon korda enam kui ka parim kirjanik oma sulest imeda jaksab.

Ehk siis: ärge pange mind tähele, mul on suhtlemisvaegus ja igatsus helluse järele.
Unustasin siin ennist kirjutada, et kogu selle jama keskel õnnestus saada ka mingi nõme kõhuviirus, millega paar päeva ei teadnud, et kui ma nüüd peldikusse jooksen, siis kumma otsa ma esimesena poti poole suunama peaksin. Aga see on kõik ajalugu nüüdseks.

Eile klubis mõtlesin, et näe, täna polegi midagi juhtunud, ei tea, kas jamad hakkavad üle minema. Ja siis... Tulin sealt koju, mõtlesin juba vabast päevast ning remondist ja kõigest muust ilusast, kui välisuksel tervitas mind teade, et seoses veeavariiga on teisipäeval terve päeva vesi ära. Njaah, kogu mu hea plaan värvimisest on ikka utoopia, kui vett pole.

Ja nüüd paar tundi tagasi vannitoast tuld põlema pannes käis müts ning see ei süttinud. Mõne hetke möödudes kustus ka vetsust tuli. Tuppa tulle nägin, et arvuti on pime ja üldse, kes sõi minu elektri? Tasa! Lift sõidab. Selge, majas on elekter aga minu korteris mitte. No hea küll, nii palju mul taipu on, et kustutasin vannitoast tule ning läksin korke kontrollima. Mõttes lasin igaks juhuks läbi küsimuse, kas mul elektriarve ikka on makstud? On, raudselt. Alates hetkest, mil ma tööle läksin on mul arved makstud. Punkt. Vaikselt maksan juba võlgu tagasi.

Lülitasin mõlemad väljavisanud korgid sisse. Mida ei olnud - oli elekter. Vandusin korra rahulikult trepikojas. Oi, mulle meeldib trepikojas vanduda, seal kajab nii meeldivalt vastu ja tunne jääb nagu oleks ikka vähemasti viis teravat sõna ühe asemel öelnud. Rõdul vanduda oli ka hea - mida sa ikka emotsioonitsed, kui publik puudub (räägib tüdruk, kes on elukutseline mitteemotsioonitseja avalikes kohtades).

Katsetasin uuesti. Ei midagi. Helistasin ühistusse. Varsti helistas ühistu elektrik, küsis, mis juhtus. Rääkisin uuesti, temagi tegi häält nagu oleks kuu juppideks kukkunud, kuid arvas, et no küll kuidagi ja paremate abiga asi ikka korda saab. Viis minutit hiljem helistas üks teine elektrik, rääkisin temalegi loo, temagi vangutas pead ja vastas vaid hädiselt. Tunni möödudes oli mul kolm tarka meest ukse taga. Kuulasid uuesti mu jutu ära ning - tuli välja, et pisike pirn minu lambist oli kuskil keldris välja visanud veel ühe katsme. Ja oligi kogu lugu.

Vähemasti ühte võib suht kindlalt väita: maailm ei lase mul iial igavleda! Mina aga tahaks vahel lihtsalt vedeleda mitte mõelda, et millal järgmine pauk tuleb, olgugi siis õnnelik õnnetus nagu kivi lugu või lihtsalt koomiline nagu mu elekter või tüütu nagu vesi...

Sunday, June 3, 2007

Kui siin juba jutt juhtumiste peale läks, siis tegelikult ei ole need kaks seika ju hoopiski ainsad selles nädalas. Ööl vastu kolmapäeva, mil ma köögis hoogsalt kleiti õmblesin... Umbes ühe paiku mõtlesin, et nii palju on veel õmmelda, et teen endale tassi kohvi. Vaatasin, et vett on piisavalt, lükkasin veekeetja tööle ning umbes kolme sekundi pärast kuulsin kummalist kahinat taga. Pöörasin, ja mis ma nägin! Minu armsa veekeetja põhjast, läbi valge plastkesta kumas leek. Üks hetk kulus reageerimiseks, siis haarasin juhtme seinast. Täitsa tahmunud! Isegi pealt poolt oli tahmunud mu veekeetja.

Panin siis flegmaatiliselt pisikese potiga vee pliidile, suundusin ise ühele täiesti ootamatule sigaretile ning alles kümmekond minutit hiljem lõi põlve pehmeks.

Õmblesin oma tütrele valget kleiti, jõin kohvi, mõtlesin tont teab millest ning taamal kumises äike...
On inimesi, kellega suurt midagi ei juhtu ning on teisi, kellega juhtub pidevalt midagi. Ma vist aiman, kumba gruppi mina kuulun.

Tulin täna töölt koju, läksin rahulikult rõdule, istusin uksele maha, lonksasin kohvi ning siis jäin vaatama, et imelikult palju valgei plekke on põrandal. No nagu oleks terve tuviparv sittunud. Vaatasin lähemalt ja piirde peale ning tõdesin, et tegu on siiski valge värviga. Vaatasin üles ning olin sunnitud tõdema, et ülemised on oma rõdu värvinud ja tuul ning plötserdamine kokku on andnud suht ebameeldiva tulemuse minu jaoks.

Suurest nördimusest röögatasin üle hoovi "fuck!". Mõtlesin, mis jama peab selle puhastamiseks tegema, lino pealt seda ehk maha ei saagi ja siis... ja siis turgatas mulle järsku pähe: pesu! Mu pesu ju kuivab sealsamas kõrval. Olingi enne imestunud, et miks ühes servas on rohkem plekke kui teises. Kiirpilk pesurestile seletas selle täielikult. Mul on restitäis valge värvi plörakatega aga muidu puhast pesu.

Konsultatsioon naabritega - huhh! Ei ole õlivärv, selle saan ma vähemasti riiete pealt maha. Rõdu? Rõdu aga ongi kohati solgitud kuni järgmise remondini. Õnneks suure osa saab maha.
Oeh, vahepeal sai hoogsalt lasteaeda lõpetatud. No kes mul rumalal käskis kahte kleiti õmmelda pisikesele piigale? Või no õigemini oleks võinud ju õmmelda veits varem, mitte nagu tavaliselt - kaks viimast ööd. No siis oligi nii, et ööl vastu esmaspäeva valmis esimene kleit ning ööl vastu kolmapäeva teine.

Üritustekava maiks oli ka ikka vinge. Terve kuu peale tuli täpselt neli päeva, mil me enne kümmet koju jõudsime (ning veel vast viis, mil enne ühtteist uksest sisenesime). Kord oli minul mingi jama, siis Mariel ja nii me sujuvalt täitsime kõik õhtud. Remont on tegemata, potis olnud toit läks hallitama juba paar nädalat tagasi. ´Prügikotte on ootamatult juba kolm tekkinud. Täitsa piinlik juba. Saate aru, mu korter on isegi minu kohta liiga sassis. Poolik remont ning asjadekuhilad annavad muidugi oma värvingu.

Nüüd on see siis läbi. Ilusates kleitides tüdrukud ja ülikondades poisid, üks meeletult ilus lõpetamine ja häästi palju taskurätte. No mis seal salata, ma isegi ulgusin päris korralikult aga mina pole süüdi! Ausõna! Esmalt ei saanud kasvataja sõna suust, siis hakkas üks emme mu kõrval tungivalt nuuksuma ning järgmise haleda laulu juures jooksis juba minugi põskedel ringi paarkümmend kiuslikku pisarat. Ja siis, päris aktuse lõpus tantsisid nad valssi! Jah, just, õigesti lugesid. Ikka valsivõte ning neli korda sammukombinatsioon, tüdruku pööre poisi käe all ning järgmise partneri juurde. Selline hüvastijätuvalss, mil kõik tüdrukud veel viimast korda kõik poisid läbi tantsisid.

Ja siis jõuad juba hetkeks mõtlema jääda, et mu tütreke on juba päris suureks piigaks kasvanud kui...

...kui eile õhtul, mil ta minu teada oma parima sõbrannaga rahulikult õues mängis, kõlas uksekell. Tugevasti nuuksuv hääl teatas mulle, et Brigita oli talle kogemata kivi pähe visanud ning nüüdjookseb pea verd. Klõnks! Põlv vajus nõrgaks, Marie tuli tuppa, mina häästi rahulikult võtsin peast mütsi ning pühkisin suure vere peast maha ning leidsin, et ok, lombi alt hakkas paistma täitsa auk ning meie jalg tatsus vaikselt erakorralise suunas.

Vaikselt hakkasin siis nuhkima, et mis toimus. Brigita tahtis kätte saada kastaniõisi ning arvas, et parim viis selleks on visata kiviga. Kivi aga allapoole tulles põrkas vastu sirelit, muutis suunda ning maandus Marie lagipähe. Põmm. Päris parajas mõõdus kivi pidi olema, mis sellise lennu juures suutis läbi kahekordsest kangast mütsi veel augu pähe tekitada. Ja palun öelge mulle, kus see mõistus on?

Ja kuidas need lapsed üldse suureks kasvada saavad? Nädala eest helistas õuest, et üks poiss viskas talle kiviga vastu vahtimist. Sellest ma parem ei hakka rääkimagi, kuidas no kohe üldse ei vaadata, kuhu joostakse. Asfaldikündmisest ning vastutulevatest puuokstest ei ole vist mõtet üldse juttu teha. Sellel pisikesel piigal on arme juba täna rohkem kui mõni mees numbreid lugeda oskab (Marie ise oskab vist kahjuks milonini juba loendada ning teda ei saanud näites kasutada - miljonist on veel mõni arm puudu).