Sellel kevadel on kõik pahupidi, seega alustan ma oma "üle pika aja taas esimest" blogipostitust ka tagurpidi. Pidasime läinud reedel onu sünnipäeva (30*2 - ehk palju viina ja natuke tantsimist (ok, igasuguseid muid jooke oli ka) ning see lõppes mu elu suuruselt teise pohmakaga. Kassid päris mütaki-mütaki just ei liikunud, kuid ega palju puudu ka ei jäänud. Kohutavalt lahe oli üle aastate taas oma onu- ja tädilastega kokku saada, öö otsa möla ajada ja tina panna ning hommikul seitsme ajal kodu poole kakerdada.
See viib mu paar päeva varasemasse aega, mil me tööl tüdrukutega perekondadest rääkisime ning üks kohe dekreeti jääv tütarlaps püüdis teist tüdrukut motiveerida teist ja kolmandatki last saama. Ta rääkis suure perekonna eelistest. Sellest, kuidas pagas õdede-vendade ja nõbude näol hiljem end tuhandekordselt tasuma hakkab. Ja mina jäin mõtlema, et ma olen oma nõbud käest lasknud, lubanud neil endast eemale libiseda ning mitte midagi teinud nendega aktiivselt suhtlemise nimel. See, et ma näen Facebookis pilte või toetan paar korda aastas "like" mõne postituse alla, ei kvalifitseeru ju tegelikult suhtlemiseks. Näis, et vahe on veninud nii pikaks, et ega ma oskakski kuidagi suhtlema hakata. Õnneks andis too pohmakaeelne õhtu taas teadmise, et omad joped on ikka omad joped ning ma ei välistaks võimalust, et nad, kuradid, tunnevad mind paremini kui ma ise end tean.
Aga tol vestlusel, töökaaslase auks kohvi juues ja pirni närides, meenus mulle hoopistükkis üks veelgi veidi vanem hetk. Vast kuu aega tagasi koputas hea sõber õlale ja mainis, et ma kipun hääbuma, maailmale selga keerama ja mitte suhtlema. Too hetk oli šokk! Lugesin neid hoolivusega kirjutatud sõnu ja tundsin, kuidas pisar üle põse alla voolab. Ma ei osanud isegi vastata, kuid võtsin endale mõtlemisaja.
"Ma pean selle üle mõtlema," on mu viimaste aastate lemmiklause. Kuulan midagi, poen omaette, mõtlen päevade ja nädalate viisi intensiivselt teema üle, jõuan järeldusele... Ega ütle tulemit kellelegi, sest need on eilsed uudised ning tulen on tolleks hetkeks juba oluline vaid mulle.
Ma tulen nüüd natuke ajas edasi. Tollel samal,tööl peetud vestlusel,sain ma kohustuse leida endale kahe aasta jooksul "normaalne mees". Jap! Just nii seda sõnastati. Ja kuna sõnastaja oli ülemus, tuleb juttu võtta tõsise tööülesandena. Ta jagas taolisi ülesandeid meie kõikidele üksikvanematele ja muidu keerulisema südameehitusega tütarlastele.
Jällegi üks veider rida, millega ajas tagasi minna. See oli ööl vastu toda päeva, mil ma jälle õhku ahmides üles ärkasin. Uni, mida ma polnud näinud juba aastadi, kuid mille võimsus suudab mind endiselt jalutuks teha. Me käisime keraamikanäitusel (sügavsinine keraamika hiiglaslikus kuldsete kaunistustega saalis... ma pole kunstinäituste inimene... üldjuhul isegi unes mitte). Just nimelt "me" - mina ja keegi, kel pole nägu ega nime; keegi, keda ma grammi eestki kirjeldada ei oska, kuid kelle kõrval on hea olla. Liiga hea, et ärgata tühjusesse.
Ja see kõik oli vaid veidi pärast seda, kui mu hea sõbranna mulle sõnu peale luges, et ma peaksin end seelikutesse ja kontskingadesse ajama; end aktiivsemalt...
Ja nüüd kaarega tänasesse päeva! Nojah, ma pole endiselt kindel, et ma just sel moel end välja tahan pakkuda, kuid küllap on see suurejoonelise pohmaka tulemus, et ma esmaspäeva hommikul oma kontsad välja otsisin, kõrvarõngad kõrva lükkasin ja seelikuga tööle läksin. Nüüd käib mõte juba vaikselt selles suunas, et peaks oma küüned korda tegema ja meigikarbi üle vaatama. Pagana hea on natuke pikem välja näha, vaadata maailma kõrgemalt, nautida üleolekut.
Olla üle iseendast!
Laps suure tõenäosusega küsib peagi: "Kes sa oled ja kuhu sa mu ema panid?" (ma, muide, olen oma kunagiste tantsukingadega temast endiselt pikem.