Homme hakkan tubliks! See on selline igal ajahetkel sobiv optimistlik loosung, mis üldjuhul ei tähenda kärbse sittagi. Et miks just homme? Aga miks mitte täna? Miks mitte kohe praegu? Selline armas vastutust teerullina edasi veeretav lause, aga, ausõna, homme hakkan. Vähemalt hommikul olen tubli ja siis vean enda hammastega läbi pärastlõuna ja õhtul tuleb lihtsalt mõistlikul ajal magama minna...
...Ja siis jääb vaid loota, et ma kahe nädala pärast pole paisunud nagu pärmisai (mida ma ju ei söö) ning kolme päeva pärast ei tule seda "Ahh, minge persse, ma ei viitsi ju..." Krt, selline pikaperspektiiviline "tubliks hakkamine" eeldab maratonijooksja mõtlemist. Ilmselgelt on see olemas mu ões, aga minus? Persse! Peab olema! Aeg on ilmselgelt sealmaal, et sprint tuleb vahetada pikemate maade vastu...
Ehk: homme hakkan tubliks!